ma töötan alla 30-stega koos. ülikoolis teen koos projekte napilt 20-stega. ma pole kunagi tundnud end fossiilina. jah, välimusest on näha, kui vana ma olen, aga minu pead see pole mõjutanud.
naine 45
Teema: Neljakümnele lähenevad naised…
21.02.2020 18:32
To report this post you need to login first.
21.02.2020 19:30
Ma olen ka rahul oma paksu ja kortsulise ja hallineva kehaga…
Naine, 37, aga 40 tundub küll veel kaugel…
Päriselt oled rahul, et juba kolmekümnendates oled paks, kortsuline ja hallinev?
To report this post you need to login first.
21.02.2020 19:45
iietumsistiili vaatasin ka üle – kuna mu kõht ei ole enam nii lame, siis liibuvates riietes ei tunne end nii hästi. Võimalik, et mu stiil ongi nüüd 25ste silmis veidi mutilik – kitsas seelik ja selle peal siis sirge lõikega või nõks avaram (mitteliibuv) pluus. Et liiga mutilik ei tundu, siis üldiselt väldin mustreid ja eelistan soliidsemaid värve – eeskujuks on siis meie kontori 60aastased raamatupidajad, kellega ma sarnaneda ei taha ???? St isegi kui näen kena lillemustriga pluusi, siis kohe kujutan ette, et see on 60-aastase raamatupidaja unistus ja pigem sirutan käe ühevärvilise järele ????
Appi, ei lugenud enne seda üllitist… Riietub ise nagu mutt ja siis halvustab 60-aastaseid rõõmsamaid inimesi, kes ei karda värve… Mustrid mutilikud, no seda kuulen küll esmakordselt.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 21.02 12:22; 21.02 14:22; 21.02 19:45;
To report this post you need to login first.
21.02.2020 21:06
iietumsistiili vaatasin ka üle – kuna mu kõht ei ole enam nii lame, siis liibuvates riietes ei tunne end nii hästi. Võimalik, et mu stiil ongi nüüd 25ste silmis veidi mutilik – kitsas seelik ja selle peal siis sirge lõikega või nõks avaram (mitteliibuv) pluus. Et liiga mutilik ei tundu, siis üldiselt väldin mustreid ja eelistan soliidsemaid värve – eeskujuks on siis meie kontori 60aastased raamatupidajad, kellega ma sarnaneda ei taha ???? St isegi kui näen kena lillemustriga pluusi, siis kohe kujutan ette, et see on 60-aastase raamatupidaja unistus ja pigem sirutan käe ühevärvilise järele ????
Appi, ei lugenud enne seda üllitist… Riietub ise nagu mutt ja siis halvustab 60-aastaseid rõõmsamaid inimesi, kes ei karda värve… Mustrid mutilikud, no seda kuulen küll esmakordselt.
Muster ise ei olegi, aga muster+tegumood koosmõjus, ja kui kõik su kontori 60aastased käivad nii riides, siis sa ei taha samamoodi käia (ükski neist ei näe nooruslik). Tegumood määrab palju (ja kust sa tead, et olen mutilikult riides, kui pole mind näinud? Äkki oled ise see 60aastane lillese avaralõikega pluusiga, et end puudutatult tunned?)
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.02 10:18; 21.02 21:06;
To report this post you need to login first.
22.02.2020 14:14
Olen 40, saan kohe varsti 41. Ma ei arva, et olen vana, aga kuldne keskiga on nüüd küll vääramatult kohal. Minus tekitab stressi see, et nüüdseks on valikud elus tehtud ja kui nüüd tahaks mingis plaanis kannapööret teha, siis tõenäoliselt oleks tulemus halvem, kui olemasolevate valikutega edasi pingutamisel. Ehk siis tunne on, et tähtsad otsused on elus tehtud. Probleem pole isegi selles, et ma oma otsuseid kahetseksin – laias laastus on ju kõik ok, kuid otsused on langetatud.
Professionaalses plaanis tundub mulle, et tööelu võib mul olla viljakas veel aastakümneid, aga kui ma lähiaastatel ei tee hüpet spetsialistist juhiks, siis seda ei tulegi kunagi. Ei noh, ega suure tõenäosusega lähebki nii. Naisena on see mu viimane normaalne kümnend, enne kui hormoonitase kukub. Mul on mees, aga ma ei ole oma suhtes väga õnnelik. Mitte ka hullult õnnetul. Samas ma arvan, et uut ja paremat suhet luua on minu vanuses ja pagasiga suhteliselt vähe tõenäoline. Välimus on mind õnneks alati vähe lokstanud, nii et kilode ja kortsude lisandumine on ok. Nii et jah, keskeakriis kestab.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 22.02 14:14; 23.02 10:07;
To report this post you need to login first.
22.02.2020 16:42
Saan varsti 45. Ei põe paljude asjade pärast enam. Olen endaga rahul. Lapsed, kodu, töö, kaasa, tervis -kõik on praegu korras.
Tulevikus olen kindlasti kortsus mutt, aga elurõõmus ja loodetavasti terve.
Mida enese ümber tähele panen – eakaaslaste välimust vaatan küll. Mõni on ennast ikka väga käest ära lasknud. Mina soovin küll hea välja näha neljakümne viiesena, mitte “meeleheitliku kahekümneviiese” või “eelvana memmena”. Enda eest tasub hoolitseda, mitte ainult välimus, aga ka mõttemaailm võiks olla hoolitsetud
To report this post you need to login first.
22.02.2020 18:31
…
Ja kui kunagi tundsin ennast üsna seksikana, siis nüüd kipub selline vanamuti tunne olevat. .
Kui tööl on oluline ainult seksikus, siis võib keeruline olla küll. Ma õnneks seksisfääris ei tööta ja ei pea tööl end seksikana tundma või sellisena välja paistma. Jälle üks põhjus oma valikute üle heameelt tunda.
Naine, kaugenemas 40st
To report this post you need to login first.
22.02.2020 19:12
Olen 40, saan kohe varsti 41. Ma ei arva, et olen vana, aga kuldne keskiga on nüüd küll vääramatult kohal. Minus tekitab stressi see, et nüüdseks on valikud elus tehtud ja kui nüüd tahaks mingis plaanis kannapööret teha, siis tõenäoliselt oleks tulemus halvem, kui olemasolevate valikutega edasi pingutamisel. Ehk siis tunne on, et tähtsad otsused on elus tehtud. Probleem pole isegi selles, et ma oma otsuseid kahetseksin – laias laastus on ju kõik ok, kuid otsused on langetatud.
Professionaalses plaanis tundub mulle, et tööelu võib mul olla viljakas veel aastakümneid, aga kui ma lähiaastatel ei tee hüpet spetsialistist juhiks, siis seda ei tulegi kunagi. Ei noh, ega suure tõenäosusega lähebki nii. Naisena on see mu viimane normaalne kümnend, enne kui hormoonitase kukub. Mul on mees, aga ma ei ole oma suhtes väga õnnelik. Mitte ka hullult õnnetul. Samas ma arvan, et uut ja paremat suhet luua on minu vanuses ja pagasiga suhteliselt vähe tõenäoline. Välimus on mind õnneks alati vähe lokstanud, nii et kilode ja kortsude lisandumine on ok. Nii et jah, keskeakriis kestab.
Masendav postitus.
Mina olen N52. Mul on nii, et otsuseid on küll elu jooksul langetatud, kuid mitte lõplikke. Alati võib midagi ümber mängida. Ses osas olen paindlik.
Viimane normaalne kümnend? Vabandust, ma elan kuuekümnendaid ja leian, et mu elu on endiselt NORMAALNE. Isegi nauditav, nii uskumati kui see ka poleks. Isegi menopausis olles – ma naudin ikka veel naiseks olemist ja ka seksi.
Kilod ei lisandu, selleks ei ole vabanduseks vanus, vaid seda tingivad toitumine jm eluviisid. Vaata peeglisse ja ära otsi vabandusi.
Kui sa ei ole oma suhtes õnnelik, on see su oma teha. Lõpeta suhe, leia uus. See ei ole tuumateadus, see on su oma kõrvade vahel kinni.
To report this post you need to login first.
22.02.2020 20:01
Kui sa ei ole oma suhtes õnnelik, on see su oma teha. Lõpeta suhe, leia uus.
Või leia võimalused õnnelik olemiseks.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.02 02:46; 22.02 20:01;
To report this post you need to login first.
22.02.2020 20:24
Minus tekitab stressi see, et nüüdseks on valikud elus tehtud ja kui nüüd tahaks mingis plaanis kannapööret teha, siis tõenäoliselt oleks tulemus halvem, kui olemasolevate valikutega edasi pingutamisel. Ehk siis tunne on, et tähtsad otsused on elus tehtud. Probleem pole isegi selles, et ma oma otsuseid kahetseksin – laias laastus on ju kõik ok, kuid otsused on langetatud.
Ma olen 47 ja tunnen sama. Näiteks, et minust ei saa enam kunagi arsti või näitlejat või kedagi, kelle karjääri ülesehitamine võtab aega. Mitte et ma seda tahaksin, aga natuke kurb on, et isegi, kui tahaksin, siis enam ei saaks! Et ma ei saa enam rohkem lapsi, isegi kui tahaksin. Et ma ei suudaks enam iial armuda nii nagu noorena, sest aastatega kaasnenud hool ja mured on mind teinud ettevaatlikuks ja kaalutlevaks ja natuke araks. Ma juba tean, et siia tuleb 10 kägu, kes ütlevad, et see kõik on võimalik ja ainult oma peas kinni, aga minu jaoks on mõned asjad jäädavalt möödas. Ja sellest just ongi kahju, et isegi, kui tahaks…
To report this post you need to login first.
22.02.2020 21:13
Mina sain just 38 ja saan TA-st väga hästi aru: ka mina tunnen, et nüüd, kui ka teine laps läks lasteaeda ja saan päevaajal jälle tööd teha või ka lihtsalt omaette olla (olen vabakutseline), siis korraga on selline tunne, nagu 5 aastat oleks kuhugi vahepealt kadunud, kuigi väikeste lastega on pigem tunne, et päev on igavene. Nii palju on minus muutunud – seedimine aeglasem, keha paksem, rinnad lõtvunud, nägu kuidagi väsinud ja kortsud ja juustes halli. See on paras šokk. Ma ei saa sinna mdg parata, et ma tunnen nii – ma pole end veel uues kehas ja olekus vist veel leidnud.
Mul on mu vanus täielik kinnisidee! Vaatan teisi inimesi, nii mehi kui naisi, mõtisklen nende vanuse üle, guugeldan, kui vana mõni näitlejanna on, kui ta tundub u minuvanune, ja olen rõõmus, et ta on nt 41, hehee.
Uueks hobiks on kosmeetika ja näohooldusvahendite tellimine Lovertest…
Ostsin omale näojoogaraamatu, aga ei leia aega, et teha rohkem kui üks “soojendusharjutus”…
Ühesõnaga, igast süütuid lollusi teen. Samal ajal tean, kui nõme see on; ja et asi on ilmselt milleski muus: ehk muutunud identiteedis – ühest küljest ema, aga teisest kyljest lapsed on nyyd suuremad, see tähendab, et mul ONGI rohkem aega endale mõelda, ja töötada ja end proovile panna… ja see on ilmselt hirmutav. Eelnevas nn lastemaailmas on ju nii turvaline: nende jaoks oled sa alati armastatud ema, sa saad vastu tingimusteta kiindumuse (ma ei räägi siin sellest, et see aeg ei ole muidugi sugugi probleemideta). Välismaailmas aga võrdleb inimene end kas teadlikumalt või tahtmatult pidevalt; ühesõnaga, kõik see aunnib ka enda suhtes kriitilisem olema.
To report this post you need to login first.
22.02.2020 21:26
Olen 38 ja läksin mõned aastad tagasi ülikooli, kus enamus kursust on 20-30 vahel. Mõned asjad jäävad nende juures mulle mõistatuseks, aga üldiselt ma ei tunne ennast küll vanamutina. Mul ei ole kombeks rõhutada oma “elukogemust” ja targutada, kuulan huviga nende arvamust ja see on minu maailma palju avardanud. Riietus pole mul ka mutilik, ma ei lähe kõigi värskete röögatustega kaasa, aga riietus on tänapäevane ja kvaliteetne.
Tööl suhtlen samuti iga põlvkonnaga, kõigil on mingi oma võlu ja tarkus- nii 20-aastastel kui 70-aastastel, keda meil kollektiivis mitu. Ma proovin ise väga vanuse järgi kedagi (ka mitte ennast) lahterdada.
To report this post you need to login first.
22.02.2020 21:47
Mõtesta oma kortsud ja lõtv nahk ümber enda jaoks. Need on su sõjahaavad, mille üle uhke olla!
Selle halli karva sain, kui olime terve perega kõhugripis. Kõht hakkas rippuma, kui Poissi ootasin, Tüdrukut oodates sain reie peale need venitusarmid. Silmade kõrvale sain kurrud kõikidest kordadest kui koos lastega naerda olen saanud.
See, et keha jääb vanaks on paratamatus. Muuta saad ainult seda, kuidas ise suhtud sellesse.
Peaasi, et peas noor püsid!
To report this post you need to login first.
22.02.2020 22:06
Issver, ma olen 47. Ma vist peaks siis omale mulle peale kraapima?
Meil on õnneks tööl väga erinevas vanuses inimesi. Vist alates 20 kuni pensionärid. Kõikidele jagub tööd.
To report this post you need to login first.
23.02.2020 07:04
Meil on õnneks tööl väga erinevas vanuses inimesi. Vist alates 20 kuni pensionärid. Kõikidele jagub tööd.
Ja kuidas see veel teemasse puutub?!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.02 08:15; 23.02 07:04;
To report this post you need to login first.
23.02.2020 10:07
Minu arust pole elu must-valge, vaid domineerivad ikka pooltoonid. Ma ju ütlen, et ma pole ei õnnetu ega väga õnnelik ja minu hinnangul läheks mul kehvemini, kui ma hakkaksin nüüd suuri asju oma elus ümber otsustama. Pigem tõesti on väljakutseks olla õnnelik. It’s not getting what you want. It’s wanting what you’ve got. Vähemalt minu jaoks selles eluetapis. Ja see ongi kogu selle minu keskeakriisi point, et jõuda selleni pole nii lihtne. Üks hea soovitus, mille ma olen saanud on, et peab oma energia ja kire jaoks leidma mingi väljundi. Nagu töö, hobi, vms See on mul plaanis küll.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 22.02 14:14; 23.02 10:07;
To report this post you need to login first.
23.02.2020 10:37
Mina sain just 38 ja saan TA-st väga hästi aru: ka mina tunnen, et nüüd, kui ka teine laps läks lasteaeda ja saan päevaajal jälle tööd teha või ka lihtsalt omaette olla (olen vabakutseline), siis korraga on selline tunne, nagu 5 aastat oleks kuhugi vahepealt kadunud, kuigi väikeste lastega on pigem tunne, et päev on igavene. Nii palju on minus muutunud – seedimine aeglasem, keha paksem, rinnad lõtvunud, nägu kuidagi väsinud ja kortsud ja juustes halli. See on paras šokk. Ma ei saa sinna mdg parata, et ma tunnen nii – ma pole end veel uues kehas ja olekus vist veel leidnud.
Mul on mu vanus täielik kinnisidee! Vaatan teisi inimesi, nii mehi kui naisi, mõtisklen nende vanuse üle, guugeldan, kui vana mõni näitlejanna on, kui ta tundub u minuvanune, ja olen rõõmus, et ta on nt 41, hehee.
Uueks hobiks on kosmeetika ja näohooldusvahendite tellimine Lovertest…
Ostsin omale näojoogaraamatu, aga ei leia aega, et teha rohkem kui üks “soojendusharjutus”…
Ühesõnaga, igast süütuid lollusi teen. Samal ajal tean, kui nõme see on; ja et asi on ilmselt milleski muus: ehk muutunud identiteedis – ühest küljest ema, aga teisest kyljest lapsed on nyyd suuremad, see tähendab, et mul ONGI rohkem aega endale mõelda, ja töötada ja end proovile panna… ja see on ilmselt hirmutav. Eelnevas nn lastemaailmas on ju nii turvaline: nende jaoks oled sa alati armastatud ema, sa saad vastu tingimusteta kiindumuse (ma ei räägi siin sellest, et see aeg ei ole muidugi sugugi probleemideta). Välismaailmas aga võrdleb inimene end kas teadlikumalt või tahtmatult pidevalt; ühesõnaga, kõik see aunnib ka enda suhtes kriitilisem olema.
Saan sinust niiii hästi aru????. Olen 39 ja paar aastat tagasi peale kolmanda lapse sündi tekki selline räsitud välimus (mu enese silmis). Samamoodi uurin ja googeldan ja ostan igasugu asju kokku????
To report this post you need to login first.
23.02.2020 13:52
Olen 40+. Välimus pole minu jaoks kunagi eriti oluline olnud, selle pärast ei põe. Aga vanana olen end tundma hakanud viimasel ajal küll, kuna tekkinud on väikesed terviseprobleemid, mis on just keha vananemisega seotud ja ei ole kuidagi ärahoitavad ega lahendatavad. Samuti tunnen teatud kognitiivsete võimete langust, mis hakkab kohati mul juba tööd takistama, loodetavasti ei ole see siiski pöördumatu, vaid viimase aja pingelisema perioodiga seotud. Tahaks rahulikumalt võtta ja puhata, rohkem enda tervise heaks teha, aga ei saa, sest mul on ju lapsed, kellega seotud kulusid ei ole kuigi lihtne vähendada ja eakad vanemad, kelle hooldamine jääb lähiajal minu rahastada. Mingitest kortsudest vms on mul praeguses olukorras täiesti kama, samuti sellest, mida noored minust arvavad, tahaks lihtsalt, et energiat rohkem oleks ja tervis vastu peaks, et kõikide kohustustega hakkama saada.
To report this post you need to login first.
23.02.2020 19:38
Oh tüdrukud! 🙂 37 ja 42 ja teised selles vanuserühmas, nautige just neid aastaid! Paremaks enam ei saa minna, minu arust on naine selles vanuses oma vormi tipus! Parimaid aastaid ei ole enam palju jäänud, siis tuleb vääramatult next level. Tean millest räägin, mul juba 53 aasta käsil. Kortsud, hallid juuksed ja muu väline on naise vananemise juures kõige väiksem mure, ausalt. Palju hullem on umbes 45 eluaasta paiku juhtuv järsk estrogeenilangus ja sellest tulenevad hädad- unehäired, öine higistamine ja sellega seotud tükeldatud uni, liigesevalud, rütmihäired ja tee mis tahad, ikka lisanduvad kilod kõhule, kuivad silmad ja mitte ainult silmad… Alati imestan, et kui perekoolis peale viiekümnesed kiidavad kuidas nad seksivad samamoodi nagu nooruses. Pagan, tahaks ka, aga see ei ole puhtfüüsiliselt enam võimalik. Muidugi, kui oled harjunud libesteid juba noorest peast kasutama, ei saa keha muutustest arugi…
Kui te oma elu ei naudi praegu, +/- 40selt, siis millal veel? 10 aasta pärast on teised rõõmud, seda muidugi, aga kui te ei alusta elust rõõmu tundmisega praegu ja takerdute esimestesse kortsudesse, siis järgmise kümnendiga saab muretsemine aina hoogu juurde ja murekortsud, need on alles koledad! Sest aastad hakkavad 40selt aina kiiremini minema, seda tõdeme me ükskord kõik.
To report this post you need to login first.
23.02.2020 21:05
Olen 43.
Õnneks on meil ka tööjuures erinevas vanuses inimesi. Isegi üks 80 liginev vanahärra käib veel tööl.
Just vaatasin saadet Jaan Krossist. Muidugi oli ta noorena kena noormees ning vanana harali juustega näost aina krobelisemaks muutuv papi – aga mis siis. Isiksusena oli ta ju vanana ka efektne. Kaalu tal õnneks väga juurde ei tulnud, samm jäi kergeks, kirjutas, tegi oma tööd…
Mina tahaks ka sama moodi vananeda nagu Jaan Kross – et ei pea tegema mingit kortsude varjamist jms.. See on nii mõttetu – lõppude lõpuks ju varem-hiljem paistavad need kortsud ikkagi, keda ma petan. Jah, ma kasutan näokreemi (et nahk pehmem-toidetum oleks), käin juuksuris (päris hipi ma ei ole) – aga mitte nüüd selle mõttega, et see kõik mu aastaid kuidagi varjaks.
Jah, ütlete, et Jaan Kross on ju MEES – õige küll, aga mina võtangi paljudes asjades eeskuju pigem meestest. Sest naiste maailm (just vaimselt) on nii ogar – üldse ei saa ennast inimesena tunda!
To report this post you need to login first.
24.02.2020 12:00
Mina olen 40. Vananemise märke tekkis juba aastaid tagasi. Nagu üleöö märkasin silmi värvides, et nahk laugusel on imelik. Ma olen alati meiki teinud. Ma ei tea, kas äkki jäi mingi paus sisse, aga muutus tekkis tõesti nagu hetkega. Aga see oli lihtsalt märkamine. Ei midagi muud. 36-aastaselt sündis viimane kolmas laps. Pärast teda tundsin end vanana. Just tervis hakkas kuidagi jukerdama. Mul nõrk selg ja last tassides sain järjekordselt seljavalud. Olin nagu puuhobune.
Juuste hallinemisega mul viimasel ajal probleeme pole. Põhjus selles, et need hakkasid halliks minema juba 20ndate alguses ja nüüd oleks loomulikult juba pooleldi hall. Aga ma värvin juukseid ja kõik on ok.
Näonahk on mul ok. On jah mõned kortsud, aga ei midagi hullu. Laubal olid mul kortsud 20-aastaseltki. Nüüd täpselt samasugused. Sügavamad kortsud on tekkinud suu juurde. Aga näonahk on kindlasti kordades parem, kui oli 18-aastaselt. Küll sai nende punnidega mässatud. Punne pole enam ammu olnud. Nahk sile. Mingeid kortsudevastaseid kreeme pole elus kasutanud. Vaid niisutav kreem.
Kilosid on rasedustega seoses juurde tulnud, aga ei midagi hullu. Nüüd 40selt võtsin just 4kg alla. Kaalun sama palju, kui 24-aastaselt. Kui käisime mehega veekeskuses lastega, siis mees just mainis, et normaalse kehaehitusega naisi praktiliselt polegi. Mõni üksik. Kõik on paksud. Ju siis tundis uhkust, et ma ei kuulu paksude ridadesse isegi mitte 40selt. Samas ma pole peenike ka. Pole elus sportigi teinud, aga ma ikka plaanin ükskord selle jõusaali treeningu ette võtta.
Hetkel tunnen end küll täiesti normaalselt. Riides käin täpselt samamoodi nagu 15 aastat tagasi. Ikka kitsad teksad jalas. Midagi pole muutunud. Kui jope seljas, tutimüts peas, siis ei saa keegi aru, kas olen 20 või 40. Isegi soeng on mul sama. Minu vanust reedavad õrnad kortsud näos.
Suhe abikaasaga on meie kooselu aja üks parimaid hetkel. Isegi seksiisu on tagasi tulnud. Olen sügavas depressioonis olnud ja sealt omal käel välja rabelenud. Praegu on üks parimaid aegu üldse. Olen pikalt töötu olnud ja lõpuks leidsin vist sobiva töö ka.
Pesamuna muudkui kasvab ja ootan, millal tal jonnihood vähenevad ja temaga ka juba saab midagi mõistlikku ette võtta. Et ta muutuks iseseisvamaks. Siis oleks elu päris lill. Ma ütleks, et elu parimad aastad on veel ees. See on aeg, kui lõpuks saan natuke ka iseendale midagi lubada, kui saab abikaasaga kahekesi midagi teha. Ma pole end ammu juba naisena tundnud. Ikka olen emme, poes ostan vaid lastele asju, reisinud pole kuskil juba üle 10 aasta.
To report this post you need to login first.
25.02.2020 15:47
kuidas te tulete vananemisega toime? Olen 37, viimased 5 aastat aktiivselt väikeste lastega rakkes olnud. Nüüd naasesin tagasi tööpostile ja järsku tunnen ennast vanana.
Issand, halasta! Ma olen sajakilone 46-aastane, aga sellist mõtet veel pähe pole tulnud. 37-aastaselt jäin alles oma teist last ootama ja elu oli ikka puhas chill. Ma naasin pärast lapsepuhkust tööle 41-aastaselt ja ei tulnud ka selle peale, et nii mõelda. Mine kooli või reisile või hakka ettevõtjaks või kirjuta raamat või no mida iganes. Noor inimene – maailm lahti ja elu ees.
To report this post you need to login first.
25.02.2020 16:14
Saan kohe 42. Näonahk on kuidagi alla vajuma hakanud, mõned ülekilod on ka. Vanasti olin kogu aeg 50kg (olen väga lühike), pärast kolmandat last 58kg ja kuigi vahel õnnestub mõned kilod alla saada, tuleb see kohe tagasi, kui söön normaalselt. Selleks, et kaal langeks, peaksin väga täpselt kalorid läbi arvutama ja siis sellest veel natuke alla võtma. Kaloriäpp arvutas mulle kaalulanguse igapäevaseks normiks 1200, aga mul langeb ainult siis, kui söön 1000. Vahel tuleb pool sellest puhkepäevahommikul täis juba sellega, et naudin pikalt kolme suurt kruusi lattet 😀 Täpselt selline tunne on, et kui 40 kukkus, muutus ainevahetus nii aeglaseks, et sööki võin vaid eemalt nuusutada. Vanasti käis kõik organismist läbi nagu tirilimpsti. Katsun siis kuidagi nüüd treeningutega alustada. P
õhiliselt ongi füüsilised muutused, mis veidi tunda annavad.
Hingelt vanana end veel küll ei tunne. Lapsed on juba asjalikud ja tundub, et äkki saame peagi mehega vabamat elu elama hakata. 15 aastat umbes läheb siiski veel, et kõik lapsed oma elu peale läheksid, pangalaen saaks makstud ja rohkem saaks hakata kulutama enda hobidele, kui et lõpmatuseni maksta 3 lapsed trenne, kitarritunde, ekskursioone jne 🙂 See on muidugi niisama lõõpimine 🙂
Mees pole mul ka enam mingi eriline kaunitar, olemegi keskealised ja vidi ümarad, mis seal salata 😀
To report this post you need to login first.
25.02.2020 16:29
Mina 41 saan ka väga selgelt aru, et parimad aastad on veel mõned ja siis paremaks enam ei lähe. Et tasub just nautida. Kortsud pole üldse mingi nutuasi, ma tean kõike magamatusest ja loppis näonahast selle tagajärjel (rasedused, titeead, aastaid magamatust annab varem või hiljem ikka tunda), aga tervis hakkab pärastpoole ikkagi logisema ja see on kurvem lugu kui mingid hallid karvad ja kortsud.
Minu jaoks naise parimad aastad on kuskil 30-45. eluaastate kandis, kuskil 40.aastate kanti peaks enda peas siiski vananemisega rahu tegema, sest ilusamaks enam pilt ei lähe. Sisemiselt tunnen ennast siiski paalju nooremana, no sinna 30a alguse kanti 🙂 ja ainuke “vaata ikka passi ka” moment on peegli ees. Saan aru, miks naised vananemisvastaseid tooteid ostavad ja miks see on nii suur segment kosmeetikatööstusest.
To report this post you need to login first.
26.02.2020 13:55
Kunagi oli töökohtades ikka põhiline, kellel uhkem kodu ja rikkam mees on. Aga nüüd põevad nii noorelt juba välimuse pärast…….
To report this post you need to login first.
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
