Ehk oskab keegi asjale veidi teise pilguga läheneda ja veidi nõu anda. Ma ei oota moraali või targutamist, vaid vaja on teha kiire otsus, mida edasi teha….Eile sain täiesti ootamatult positiivse tulemuse rasedustestil. Lapsi plaanis ei olnud ja oleme alati kaitsevahendit kasutanud. Viimased paar kuud on aga olnud väga stressi- ja probleemide rohke aeg ning ilmselt seetõttu ka on päevad väga ebaregulaarseks muutunud. Terve pühapäevase päeva oksendasin ja eile tundsin teatud lõhnade osas iiveldust. Hakkasin siis meenutama, et millal mul viimati päevad olid ja ei suutnudki seda välja mõelda. Ilmselt ikka eelmise kuu algul, aga kuupäeva meenutada ei suuda. Tegin testi igaksjuhuks ja seal need 2 triipu olidki.
Varasemalt on juba 3 last olemas. Neljanda lapse sünni ajaks on nad 13, 10 ja 3- a.
Olen suures šokis ja segaduses. Hetkel on lapse saamise jaoks väga ebasobiv aeg. Sügisest pidi minu noorim laps lasteaeda minema ja kuna ise olen väga pikalt kodune olnud lapsega, siis tahtsin ise minna õppima ja ka tööle. Meil oli plaanis koguda raha väikelaenu tagasimakseks, et see laen kiiresti kaelast saada ja eluaseme laen võtta ning oma kodu osta. Hetkel elame üüripinnal ja suht kitsastes oludes. Rahaliselt saaksime muidugi hakkama, ka 4 lapsega, ma usun, aga minu tööle minek lükkuks jälle väga pikalt edasi ja korteri ost lükkuks ka ilmselt edasi. Kuna olen noorima lapse beebi asjad maha müünud, siis peaksin kõik uued asjad muretsema ja kõrvale pandud raha läheks selleks otstarbeks.
Lisaks on veel palju teisi probleeme. Toetajaid meil ilmselt ei oleks. Juba kolmandast rasedusest teatades sõimati meid sarisigijateks ja küsiti, kuhu me selle lastekarjaga minema hakkame. Ja lihtsalt halvustavaid pilke oli igalpool. Möllavate hormoonidega raseda jaoks olid need kommentaarid liig ja tekitasid väga halva enesetunde. Usun, et nüüd oleks asi veel hullem ja kommentaarid veelgi õelamad.
Olen alati olnud abordivastane ja ei suuda mõeldagi, et peaksin selle kasuks otsustama. Ilmselt kahetseksin seda terve ülejäänud elu. Samas peaksin oma plaanid jälle vähemalt 3 aasta võrra edasi lükkama. Võibolla õnnestuks noorema lapse lasteaeda minekul paar kuud tööl käia, aga samas kes tahab rasedat tööle võtta?
Mees on mul alati väga toetav ja super hea isa lastele. Vahepeal tundub mulle, et tema tegeleb lastega isegi rohkem kui mina. Kui ta töölt kodus on, siis on täielikult laste päralt, samal ajal kui ise majapidamisega tegelen. Kui eile tema arvamust asjast küsisin, ütles vaid, et kardab, kuidas me selle kõigega toime tuleme ja peame jälle nullist alustama. Rohkem ei öelnud ta midagi. Ta on mul selline kinnine ja alati ei ütle mida päriselt mõtleb. Viimaste kuude jooksul oleme ka palju tülitsenud ja siis leppinud ning otsustanud ikkagi koos edasi minna. Paar kuud tagasi rääkisime, et meie ellu on vaja mingit muutust. Mingit uut motivatsiooni mille nimel pingutada ja uut elu alustada kuskil mujal, oma isiklikus kodus mis võiks asuda mõnes teises linnas.
Peale eilse positiivse testi nägemist olen ise mõelnud, et ehk see ongi meie uue elu võti- uus laps.
Oh, nii keeruline….ei kujuta üldse ette mida teha. Õnneks sain homseks juba aja ka arstile ja siis selgub tõde. Kuna eelmise raseduse ajal oli mul katkemiseoht ja sõin rohtusid ning sünnitus oli üli raske, siis kardan ka seda.
Teema: Neljas rasedus?
Minul hetkel käimas 9 nädal ja samuti 4 beebi ootel. Viimane laps sündis 6 a tagasi, teised lapsed 10a ja 16a. Praegu jäin rasedaks katkestatud vahekorrast, seega uudis tuli pommina. Tegin lihtsalt testi, kuna sain aru, et kehas midagi teisiti, päevad olid hiljaks jäänd vaid 1 päev. Sain triibud kätte ja sain ka kohe aja arstile. Arst tuvastas umbes 4 nädalase raseduse, oli näha vaid lootekotike. Aborti mõtlesin küll, aga kuna pole iial seda teinud, siis teadsin seda, et ma ei saaks sellega hakkama. Mees ja teised lapsed olid uudisest kõik rõõmsad, mulle mõjus see aga pommina. Iga päev aind mõtlesin ja nutsin, mees sai juba mu peale vihaseks, et nii rõõmus uudis aga ma aind nutan ja kahtlen, lõpuks mees ütles, et minu otsus aga, et ta oleks minus väga pettunud. Saabus kätte uus arstile minek ja siis juba arst nägi loodet, näitas kuidas siputab seal ja et süda ka lööb. Kaks nädalat tagasi läks enesetunne ka kehvaks, mul varasemate rasedustega väga kehv olnud iiveldanud ja oksenadanud, seekord on ensetunne parem, v.a peavalud ja nüüd tekkinud iiveldus ja kõrvetised. Kuid vaikselt hakkan ma olukorraga leppima, mina tean, et abordiga ma nagunii hakkama poleks saanud. Eks see ongi nii, see kes pole elus seda aborti teinud ei teegi ja see kes varem teinud, need teevadki. Kokkuvõttes tuli mulle kõik ootamatult aga samas tean, et mu mees juba ammmu tahtis pesamuna, aga ma ei rääkind antud teemal kunagi kaasa, ex ta siis otsustas nüüd tulla ootamatult. Kuna vanust ka mul juba üle 35, siis oligi viimane aeg, parem nüüd kui kunagi 40 dates. Seega mina arvan, kui sa tunned, et saad hakkama ja pere ka toetab, siis ei olegi midagi mõelda, samas kui sa aborti pole teinud, ei saa sa sellega ka nüüd hakkama, eks võtabki see nüüd harjumist, aga usu varsti harjudki ja rõõmustad.
Praegu jäin rasedaks katkestatud vahekorrast, seega uudis tuli pommina.
Ei tahaks nagu tänitada või halvasti öelda, aga kas siis tõesti juba vanuse poolest piisavalt elu näinud naisterahvas ei tea, et katkestatud vahekord ei ole raseduse vältimiseks piisav, et see rasedus sulle pommina tuli?
Eelspermast ikka oled midagi kuulnud?
Ma nagu ka mõtlen, et mis pommina see uudis küll tulla sai – igal õhtul leierdab telekas reklaam, kuidas iga neljas naine rasestub katkestatud vahekorrast.
Mul ka käsil 4. ootamatu rasedus. Ei hakka välja vabandama, kuidas nii läks. Rasedusest teada saades oli just uuel töökohal katseaeg läbi.
Vanemad lapsed 11, 9 ja 3. Mees oli šokis, ütles, et mina otsustagu. Otsustasin abordi teha aga ei tõusnud käsi selleks telefonikõneks, et aega bronnida. Arutasime, et ju see siis märk. Mees ka maha rahunenud.
Rahaliselt ei ole väga hea aeg, samuti titeasjad kõik maha müüdud. Samas hakkama saame kindlasti. Vahel ikka käivad õudushood, et kuidas lastele aega jagada, kuidas kodu korras hoida, kuidas autosse mahtuda, üldse ei viitsi jälle neid magamata öid teha… :(. Reisida tahaks, endale asju lubada.
Mul veel kuu aega tähtajani, siis lasen end ka steriliseerida.
Mulle pole keegi halvasti öelnud, kuid eks ikka vahitakse, kui me perega kuskil käime
3 last + tittes naine :).
Praegu jäin rasedaks katkestatud vahekorrast, seega uudis tuli pommina.
Ei tahaks nagu tänitada või halvasti öelda, aga kas siis tõesti juba vanuse poolest piisavalt elu näinud naisterahvas ei tea, et katkestatud vahekord ei ole raseduse vältimiseks piisav, et see rasedus sulle pommina tuli?
Eelspermast ikka oled midagi kuulnud?
Vot asi ongi varasemalt nii toiminud, et 10 a pole katkestaud vahekorrast rasedaks jäänud, aga vot nüüd jäin. Polegi midagi targutada, nüüd olen targem ja viiendat kindlasti enam ei tule. Oma kogemused õpetavadki.
Praegu jäin rasedaks katkestatud vahekorrast, seega uudis tuli pommina.
Ei tahaks nagu tänitada või halvasti öelda, aga kas siis tõesti juba vanuse poolest piisavalt elu näinud naisterahvas ei tea, et katkestatud vahekord ei ole raseduse vältimiseks piisav, et see rasedus sulle pommina tuli?
Eelspermast ikka oled midagi kuulnud?
Ma nagu ka mõtlen, et mis pommina see uudis küll tulla sai – igal õhtul leierdab telekas reklaam, kuidas iga neljas naine rasestub katkestatud vahekorrast.
Paraku mulle tuli pommina, kuna varasemalt on minu puhul see meetod toiminud.
Paraku mulle tuli pommina, kuna varasemalt on minu puhul see meetod toiminud.
Ja samas sa ütled, et mees tahtis juba ammu pesamuna… Juhus, et nüüd äkki ei toiminud, või mitte juhus?
Mees ütleb sõnaselgelt, et ta ei jaksa ja sinu lahend on ikka uus laps.
Teie pere ei tööta juba praegu. Mõtle sellele
Paraku mulle tuli pommina, kuna varasemalt on minu puhul see meetod toiminud.
Ja samas sa ütled, et mees tahtis juba ammu pesamuna… Juhus, et nüüd äkki ei toiminud, või mitte juhus?
Ma arvan ,et keskenduks nüüd rohkem teemalalgataja teemale, mitte sellele kuidas mina rasedaks jäin või mitte 😉 Ärme hakka otsima vaidlusi, mina vastasin teemaalgataje, äkki teeksid sina sama, minu elu ja rasedusega on kõik okey, see ei puutu siia teemasse 😉
Ma loen nagu omaenda lugu. Minul on ka neli last. Kuna ma polnud käinud peale sünnitust sünnitusjärgses kontrollis siis läksin hiljem sinna. Tavakontrolli käigus aga arst soovis mulle õnne. Ma muidugi kohkunud, et misasja. Kolmas laps oli sel hetkel 10 kuune ja ise olin juba 12 nädalat lapseootel. Uh-s selgus et 11 nädalat aj saab veel aborti teha. Ma ikka tõsiselt mõtlesin ja kaalusin seda. Kuid ma ei suutnud. Järelikult pidi siis nii minema.Ma nutsin 2 nädalat ja ma ei teadnud mida teha. Mul on kaks poissi ja kolmas on plika. Plika ootuse ajal andsin köik poiste riided ära, kuna teadsin et peale kolmandat rohkem lapsi ei tule. Jõudsin veel isegi vankri maha müüa nädal enne teada saamist. turvahällile oli ostja olemas juba. Neljas laps osutus taas poisiks. Mul ei olnud MITTE MIDAGI. Alustasin nullist. Ainult mis oli , oli turvahäll ja voodi. Löpuks sain omale oma unistuste vankri , mida ihkasin juba siis kui esimest last ootasin aga rahakott peale ei hakanud 🙂 Minu ema hakkas naerma kui uudisest talle teatasin. Ta oli peale mehe siis esimene kes teada sai. Ütles ka , et ju siis pidi nii minema. Ämm oli see , kes mul näo täis söimas: “oled sa jälle tittes? Oled sa rumal või? Mis sul arus on?” Teine oli minu vennanaine, kes lapse ristsetel ütles, et ” ta võtab ikka asja mõistusega. Kuhu selle lastekarjaga minnakse?” (Ise oli see, kes 16a lapse sünnitas ja 15selt rasedaks jäi- ehk kus siis ta mõistus oli?) Tavaliselt ütlevad negatiivselt ikka need, kes kadedad on vöi ise sellised, nagu minu vennanaine. Oli raske kuulata neid aga otsustasin, et ma saan lapse ja ei ole kellegi teise asi see, miks ja palju. Seega ühest kõrvast sisse -teisest välja. Süda kõvaks rindu ja vajadusel panen ka vastu, kui sobiv hetk. Nagu siis kui ämm tuli last haigla vaatama, siis ütles”ju sa varsti järgmise järgi tuled” (sellise vastiku irooniaga), ma polnud ka suu peale kukkunud ja ütlesin: OTSE LOOMULIKULT 🙂 Nüüd see neljas laps sai just 3 aastaseks ja ta on tõeline üllatuse looja. Kogu aeg üllatab meid. Oli üllatus, kui teada saime, oli üllatus kui kiiresti ta sündis (kolmas oli 35h ja neljas kestis 3,5 h) :). Ta on üks isepäine poiss algusest saati ja ilmselt jääb ka selleks 🙂 Ja tead, mis veel. Nüüd plaanimegi teadlikult viiendat last. 🙂 Absoluutselt ka ei huvita, mis teised arvavad. Elame endiselt kitsalt. Ühes toas 6 inimest aga ei heiduta. Lastel on kõik vajalik olemas, keegi nälgas pole, keegi riieteta pole, lapsed saavad ka väljas käia ja kõigil on oma nurgake toas olemas. Ehitame maja ja sinna tuleb igale lapsele oma tuba. Nüüd just tahaks näha teiste reaktsioone ja vastusedki välja möeldud juba, mida kellele öelda. Nahk on ikka tunduvalt paksem kui siis. Olen kodus olnud juba pea 9 aastat ja see on super. Olen seni kodus kuni see võimalik on . minu ema ikka ütleb , et :”Tööl jõuab terve elu veel käia. ” Minul endal on see mõte, et kui viis last käes, siis lasen munajuhad läbi löigata ja pole enma muret sellega. siis on limiit täis . Teemalagataja : ära karda. Ma ikka seda meelt , et ju siis pidi nii minema. Mõtle hoolega järele ja tee südame järgi see otsus ja see otsus on õige 🙂
Raha pärast ei ole küll mõtet väga muretseda – titeasju saab järelturult sisuliselt tasuta, kui natukenegi ringi vaadata raseduse ajal. Minul rahaprobleemi ei ole, aga ostan põhimõtte pärast nii palju kui võimalik asjad kasutatult. Edevate firmade asjad saab väikse raha eest, vähem edevate firmade asjad (HM, Lindex, Ciraf) saab sentide eest. Korraliku käru saab 100 euroga (natuke kulunuma käru saab ka 50ga), voodi 20 euroga jne. Mingeid tohutuid sääste küll sinna alla ei lähe. 🙂
Kui 3-aastane käib lasteaias, siis õppida saab beebi kõrvalt edukalt. Mis põhiline – saad astuda sisse ning kui jõud ei käi üle või soovid poole koormusega õppida, saad iga kell akadeemilise puhkuse vormistada ja teha täpselt nii palju, kui suudad. Jällegi räägin omast kogemusest – läksin ülikooli (kaugõppesse) 5-kuuse lapse kõrvalt. 🙂
Tööl käia paraku beebi kõrvalt ei saa ning minu silmis pole realistlik ka mingi koduse lisatöö tegemine, kui nii palju lapsi peres.
Kui tervis kannatab, siis võta teadmiseks, et neljanda lapse saamine on praegu üsna moes. Minu tutvusringkonnas on mitmed kõrgharitud ja igati enesega rahulolevad naised viimaste aastate jooksul väikse vahega kolmanda ja neljanda lapse saanud. Ei kutsu neid keegi sarisigijateks – pigem imetletakse, et kust see jaks tuleb. 🙂
Minul tervis rohkem rasedusi ja imetamisi ei kannataks, nii et mina neljandat välja ei veaks. Kui Sinul on tervisega korras, siis ma usun, et paar aastat oma tööelu edasi lükata ei oleks väga suur probleem.
Teemaalgatajale – kaks last on sul vanemad 3a vanusevahega ja kolmandale lapsele, kes on 3a vana kui beebi sünnib oleks kindlasti tore ka enda vanuseklassis õde/vend juurde saada.
Hetkel tunduks pilt palju toredam, kui kaks last enamvähem samas grupis ja kaks nooremat ka saavad koos kasvada.
Laps on tähtsam kui kõik muu, töökohad ja õpingud. 100% kindel.
Ma ei mõista seda suhtumist, et laste kasvatamine on kordades olulisem kui haridus ja töö, rääkimata enda soovidest ja vajadustest. Mul on 3 last, kaks neist on aastase vanusevahega ja vabandust väga, aga pereelu ja emaks olemine pole jalutuskäik pargis, vaid tõsine igapäevane töö, pingutus. Tuleb suuta mehega suhted väga heas korras hoida, üksteise jaoks aega ja romantikat kahekesi leida(sest vabandust, lapsed peaksi nägema siiski TERVET paarisuhet, mitte stressis, omavahel isegi mitte rääkivaid vanemaid, mis kujutluspildi paarisuhtest nad siis ellu võtavad?!), kõigi laste jaoks tuleb eraldi aega leida, ühist aega tuleb leida terve perega, igaühte arendada, käia kohtades, samal ajal pakkuda pidevalt kasulikku kodust sööki, hoida kodu heas korras jne. Pole päris nii, et ah olgu kuidas on, lastega kuskil ei käi, sest raha pole, keegi trenni ei saa, sest raha ega aega pole, vanemad läbi ei saa, sest elatakse sajakesi pisikeses korteris. Ja naisele öelda, et vahet pole sinu haridus, istu kodus ja kasvata lapsi? No mida. Inimene peab ka ENDALE elama, ka üksi olema, ka puhkama, ka end harima ja oma soove täitma, kui ta tahab. Lapsed on suurepärased ja uskumatud ja ma jumaldan emaks olemist, aga teemaalgataja võiks mõelda ka muule, kui sellele, et tema on nüüd ema ja kasvatagu pisikes üürikas veel 3 aastat imikut. Mõelda, et vb tõesti imiku kõrvalt siis haridust omandada, vaadata üle rahalise poole, et kas 4 lapse kõrvalt õnnestub ka koguda(ning kõigi laste arengusse panustada!), mehega siiralt ja soojalt arutada, kas paarisuhe on piisavalt tugev, et kuuekesi pisikeses üürikas ellu jääda jne. Lihtsalt ratsionaalselt ja rahulikult mõelda, muidugi selle suunaga, et kuidas me hästi ka nelja lapsega hakkama saame, mitte et “kuidas oleks elu parem ilma neljanda lapseta”. Ma siiralt usun, et saate ka nelja lapsega hakkama, öeldakse, et pärast kolmandat enam vahet pole palju neid on 😀 Ja kui otsustad, et oma kodu, haridus ja ka enesele elamine on tähtis, pole sellest miskit. Sinu kogu pere heaolu on ülimalt oluline 🙂 Ka raseduskriisi nõustaja poole on ehk hea pöörduda, tal ju kogemusi sellega, kuidas suurpered hakkama saavad 🙂
Imelikud sugulased-tuttavad, kes halvustavad. Mul üks tuttav ootab 5. last ja pigem teised emad imetlevad ja mõtlevad, et kuidas ta jaksab emotsionaalselt, et kas nii rahulikud lapsed või ise nii flegma ????
Kui tuttavad vaatavad halvasti, siis äkki tuleb peeglisse vaadata – kas ikka olete hästi hakkama saanud? Kas äkki lapsed külas käituvad nagu näljased, on kasimata vmt Tavaluselt sellised olukorrad kutsuvad esile halvustavaid pilke.
Toon näite – mul üks sõbranna tõsimeeli arvas, et külas ei pea ta oma last keelama, et pererahvas paneb ju ise kõik keelatu kõrgemale ja ütleb, kui midagi ei tohi….suur oli tema üllatus, kui kõik teised tema seisukohta ei jaganud ????
Imelikud sugulased-tuttavad, kes halvustavad. Mul üks tuttav ootab 5. last ja pigem teised emad imetlevad ja mõtlevad, et kuidas ta jaksab emotsionaalselt, et kas nii rahulikud lapsed või ise nii flegma ????
Kui tuttavad vaatavad halvasti, siis äkki tuleb peeglisse vaadata – kas ikka olete hästi hakkama saanud? Kas äkki lapsed külas käituvad nagu näljased, on kasimata vmt Tavaluselt sellised olukorrad kutsuvad esile halvustavaid pilke.
Toon näite – mul üks sõbranna tõsimeeli arvas, et külas ei pea ta oma last keelama, et pererahvas paneb ju ise kõik keelatu kõrgemale ja ütleb, kui midagi ei tohi….suur oli tema üllatus, kui kõik teised tema seisukohta ei jaganud ????
No sellist suhtumist võivad põhjustada kõik lapsed ja ei ole mitte mingisugust vahet, kas neid on 2 või 5.
Mina tean peret, kellel ongi ainult 2 last, aga lapsed ei oska käituda. Ütleks, et lapsed sellised, kes ei sobitu/mahu tavapäraesse ühiskonda. Samuti on sel perel pidevalt rahaga probleeme. Laps ei saa talvel lasteaeda, sest ei hakka ju talle talvejopet ostma, järgmiseks aastaks kasvab nagunii välja jms.
Pakun, et teemaalgatajal selliseid probleeme pole, kuna on näha, et mõtleb asja üle põhjalikult ja igakülgselt järele.
Teema algatajale soovitan ka hetkel mõelda pigem sellele, kuidas saaks ka lapse kõrvalt õppida ja eluga edasi liikuda. Lapse saamine ei ole ju takistus. Tänapäeval vähemalt mitte. Tean mitmeid, kes lapse kõrvalt kõrghariduse saanud. Ilmselgelt vajab see vanemate laste ja mehepoolset toetust. Koostöös peitub jõud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Miks neljas laps halb asi on? Või miks peaks sellele viltu vaatama?
Tänapäeva ühiskonnas, kus rahvastik on aina vananev ning uut põlvkonda ei tule piisavalt peale, on just hea, kui inimesed julgevad ja tahavad saada rohkem lapsi kui üks või kaks. Nagu öeldakse, et üks laps emale, üks laps isale, kolmas riigile ja ülejäänud preemiaks.
Ma loen nagu omaenda lugu. Minul on ka neli last. Kuna ma polnud käinud peale sünnitust sünnitusjärgses kontrollis siis läksin hiljem sinna. Tavakontrolli käigus aga arst soovis mulle õnne. Ma muidugi kohkunud, et misasja. Kolmas laps oli sel hetkel 10 kuune ja ise olin juba 12 nädalat lapseootel. Uh-s selgus et 11 nädalat aj saab veel aborti teha. Ma ikka tõsiselt mõtlesin ja kaalusin seda. Kuid ma ei suutnud. Järelikult pidi siis nii minema.Ma nutsin 2 nädalat ja ma ei teadnud mida teha. Mul on kaks poissi ja kolmas on plika. Plika ootuse ajal andsin köik poiste riided ära, kuna teadsin et peale kolmandat rohkem lapsi ei tule. Jõudsin veel isegi vankri maha müüa nädal enne teada saamist. turvahällile oli ostja olemas juba. Neljas laps osutus taas poisiks. Mul ei olnud MITTE MIDAGI. Alustasin nullist. Ainult mis oli , oli turvahäll ja voodi. Löpuks sain omale oma unistuste vankri , mida ihkasin juba siis kui esimest last ootasin aga rahakott peale ei hakanud ???? Minu ema hakkas naerma kui uudisest talle teatasin. Ta oli peale mehe siis esimene kes teada sai. Ütles ka , et ju siis pidi nii minema. Ämm oli see , kes mul näo täis söimas: “oled sa jälle tittes? Oled sa rumal või? Mis sul arus on?” Teine oli minu vennanaine, kes lapse ristsetel ütles, et ” ta võtab ikka asja mõistusega. Kuhu selle lastekarjaga minnakse?” (Ise oli see, kes 16a lapse sünnitas ja 15selt rasedaks jäi- ehk kus siis ta mõistus oli?) Tavaliselt ütlevad negatiivselt ikka need, kes kadedad on vöi ise sellised, nagu minu vennanaine. Oli raske kuulata neid aga otsustasin, et ma saan lapse ja ei ole kellegi teise asi see, miks ja palju. Seega ühest kõrvast sisse -teisest välja. Süda kõvaks rindu ja vajadusel panen ka vastu, kui sobiv hetk. Nagu siis kui ämm tuli last haigla vaatama, siis ütles”ju sa varsti järgmise järgi tuled” (sellise vastiku irooniaga), ma polnud ka suu peale kukkunud ja ütlesin: OTSE LOOMULIKULT ???? Nüüd see neljas laps sai just 3 aastaseks ja ta on tõeline üllatuse looja. Kogu aeg üllatab meid. Oli üllatus, kui teada saime, oli üllatus kui kiiresti ta sündis (kolmas oli 35h ja neljas kestis 3,5 h) :). Ta on üks isepäine poiss algusest saati ja ilmselt jääb ka selleks ???? Ja tead, mis veel. Nüüd plaanimegi teadlikult viiendat last. ???? Absoluutselt ka ei huvita, mis teised arvavad. Elame endiselt kitsalt. Ühes toas 6 inimest aga ei heiduta. Lastel on kõik vajalik olemas, keegi nälgas pole, keegi riieteta pole, lapsed saavad ka väljas käia ja kõigil on oma nurgake toas olemas. Ehitame maja ja sinna tuleb igale lapsele oma tuba. Nüüd just tahaks näha teiste reaktsioone ja vastusedki välja möeldud juba, mida kellele öelda. Nahk on ikka tunduvalt paksem kui siis. Olen kodus olnud juba pea 9 aastat ja see on super. Olen seni kodus kuni see võimalik on . minu ema ikka ütleb , et :”Tööl jõuab terve elu veel käia. ” Minul endal on see mõte, et kui viis last käes, siis lasen munajuhad läbi löigata ja pole enma muret sellega. siis on limiit täis . Teemalagataja : ära karda. Ma ikka seda meelt , et ju siis pidi nii minema. Mõtle hoolega järele ja tee südame järgi see otsus ja see otsus on õige ????
Päriselt ka -ühe toaline korter ja 6 inimest? Ja planeerite viiendat? Päriselt?
Ma loen nagu omaenda lugu. Minul on ka neli last. Kuna ma polnud käinud peale sünnitust sünnitusjärgses kontrollis siis läksin hiljem sinna. Tavakontrolli käigus aga arst soovis mulle õnne. Ma muidugi kohkunud, et misasja. Kolmas laps oli sel hetkel 10 kuune ja ise olin juba 12 nädalat lapseootel. Uh-s selgus et 11 nädalat aj saab veel aborti teha. Ma ikka tõsiselt mõtlesin ja kaalusin seda. Kuid ma ei suutnud. Järelikult pidi siis nii minema.Ma nutsin 2 nädalat ja ma ei teadnud mida teha. Mul on kaks poissi ja kolmas on plika. Plika ootuse ajal andsin köik poiste riided ära, kuna teadsin et peale kolmandat rohkem lapsi ei tule. Jõudsin veel isegi vankri maha müüa nädal enne teada saamist. turvahällile oli ostja olemas juba. Neljas laps osutus taas poisiks. Mul ei olnud MITTE MIDAGI. Alustasin nullist. Ainult mis oli , oli turvahäll ja voodi. Löpuks sain omale oma unistuste vankri , mida ihkasin juba siis kui esimest last ootasin aga rahakott peale ei hakanud ???? Minu ema hakkas naerma kui uudisest talle teatasin. Ta oli peale mehe siis esimene kes teada sai. Ütles ka , et ju siis pidi nii minema. Ämm oli see , kes mul näo täis söimas: “oled sa jälle tittes? Oled sa rumal või? Mis sul arus on?” Teine oli minu vennanaine, kes lapse ristsetel ütles, et ” ta võtab ikka asja mõistusega. Kuhu selle lastekarjaga minnakse?” (Ise oli see, kes 16a lapse sünnitas ja 15selt rasedaks jäi- ehk kus siis ta mõistus oli?) Tavaliselt ütlevad negatiivselt ikka need, kes kadedad on vöi ise sellised, nagu minu vennanaine. Oli raske kuulata neid aga otsustasin, et ma saan lapse ja ei ole kellegi teise asi see, miks ja palju. Seega ühest kõrvast sisse -teisest välja. Süda kõvaks rindu ja vajadusel panen ka vastu, kui sobiv hetk. Nagu siis kui ämm tuli last haigla vaatama, siis ütles”ju sa varsti järgmise järgi tuled” (sellise vastiku irooniaga), ma polnud ka suu peale kukkunud ja ütlesin: OTSE LOOMULIKULT ???? Nüüd see neljas laps sai just 3 aastaseks ja ta on tõeline üllatuse looja. Kogu aeg üllatab meid. Oli üllatus, kui teada saime, oli üllatus kui kiiresti ta sündis (kolmas oli 35h ja neljas kestis 3,5 h) :). Ta on üks isepäine poiss algusest saati ja ilmselt jääb ka selleks ???? Ja tead, mis veel. Nüüd plaanimegi teadlikult viiendat last. ???? Absoluutselt ka ei huvita, mis teised arvavad. Elame endiselt kitsalt. Ühes toas 6 inimest aga ei heiduta. Lastel on kõik vajalik olemas, keegi nälgas pole, keegi riieteta pole, lapsed saavad ka väljas käia ja kõigil on oma nurgake toas olemas. Ehitame maja ja sinna tuleb igale lapsele oma tuba. Nüüd just tahaks näha teiste reaktsioone ja vastusedki välja möeldud juba, mida kellele öelda. Nahk on ikka tunduvalt paksem kui siis. Olen kodus olnud juba pea 9 aastat ja see on super. Olen seni kodus kuni see võimalik on . minu ema ikka ütleb , et :”Tööl jõuab terve elu veel käia. ” Minul endal on see mõte, et kui viis last käes, siis lasen munajuhad läbi löigata ja pole enma muret sellega. siis on limiit täis . Teemalagataja : ära karda. Ma ikka seda meelt , et ju siis pidi nii minema. Mõtle hoolega järele ja tee südame järgi see otsus ja see otsus on õige ????
Päriselt ka -ühe toaline korter ja 6 inimest? Ja planeerite viiendat? Päriselt?
Jube, kus mōni viisib targutada,kui tahavad elavad 10 kesi ühes toas, mis Sinu asi on?!
Tegelikult on nii, kui sa päris täpselt teada tahad: On meil oma maja- mitte korter ( loe tähelepanelikult ennem teise tekst läbi), kus on kolm tuba, üks tuba suurestuba, teises on koolilaps ja kolmandas oleme siis viiekesi. Ja me planeerime jah viiendat last. PÄRISELT . Kui sa oleks jutu ilusti lõpuni lugenud siis loeksid ka välja et ehitame maja, kus igaühele on planeeritud oma tuba. Ära näe tonti seal kus seda pole. ilusat lapse planeerimist ka sulle 🙂
Praegu jäin rasedaks katkestatud vahekorrast, seega uudis tuli pommina.
Ei tahaks nagu tänitada või halvasti öelda, aga kas siis tõesti juba vanuse poolest piisavalt elu näinud naisterahvas ei tea, et katkestatud vahekord ei ole raseduse vältimiseks piisav, et see rasedus sulle pommina tuli?
Eelspermast ikka oled midagi kuulnud?
“ei tahaks nagu tänitada”, aga teen seda ikkagi? milleks sinu kommentaar, tunned end paremini, muudab see midagi, kas inimene teab või mitte eelspermast ja katkestatud vahekorra võimalikkusest siiski rasedaks jääda? Tänitaja oled ikkagi ja see on inetu. Kui sul pole midagi head öelda, ära ütle midagi!
Ma loen nagu omaenda lugu. Minul on ka neli last. Kuna ma polnud käinud peale sünnitust sünnitusjärgses kontrollis siis läksin hiljem sinna. Tavakontrolli käigus aga arst soovis mulle õnne. Ma muidugi kohkunud, et misasja. Kolmas laps oli sel hetkel 10 kuune ja ise olin juba 12 nädalat lapseootel. Uh-s selgus et 11 nädalat aj saab veel aborti teha. Ma ikka tõsiselt mõtlesin ja kaalusin seda. Kuid ma ei suutnud. Järelikult pidi siis nii minema.Ma nutsin 2 nädalat ja ma ei teadnud mida teha. Mul on kaks poissi ja kolmas on plika. Plika ootuse ajal andsin köik poiste riided ära, kuna teadsin et peale kolmandat rohkem lapsi ei tule. Jõudsin veel isegi vankri maha müüa nädal enne teada saamist. turvahällile oli ostja olemas juba. Neljas laps osutus taas poisiks. Mul ei olnud MITTE MIDAGI. Alustasin nullist. Ainult mis oli , oli turvahäll ja voodi. Löpuks sain omale oma unistuste vankri , mida ihkasin juba siis kui esimest last ootasin aga rahakott peale ei hakanud ???? Minu ema hakkas naerma kui uudisest talle teatasin. Ta oli peale mehe siis esimene kes teada sai. Ütles ka , et ju siis pidi nii minema. Ämm oli see , kes mul näo täis söimas: “oled sa jälle tittes? Oled sa rumal või? Mis sul arus on?” Teine oli minu vennanaine, kes lapse ristsetel ütles, et ” ta võtab ikka asja mõistusega. Kuhu selle lastekarjaga minnakse?” (Ise oli see, kes 16a lapse sünnitas ja 15selt rasedaks jäi- ehk kus siis ta mõistus oli?) Tavaliselt ütlevad negatiivselt ikka need, kes kadedad on vöi ise sellised, nagu minu vennanaine. Oli raske kuulata neid aga otsustasin, et ma saan lapse ja ei ole kellegi teise asi see, miks ja palju. Seega ühest kõrvast sisse -teisest välja. Süda kõvaks rindu ja vajadusel panen ka vastu, kui sobiv hetk. Nagu siis kui ämm tuli last haigla vaatama, siis ütles”ju sa varsti järgmise järgi tuled” (sellise vastiku irooniaga), ma polnud ka suu peale kukkunud ja ütlesin: OTSE LOOMULIKULT ???? Nüüd see neljas laps sai just 3 aastaseks ja ta on tõeline üllatuse looja. Kogu aeg üllatab meid. Oli üllatus, kui teada saime, oli üllatus kui kiiresti ta sündis (kolmas oli 35h ja neljas kestis 3,5 h) :). Ta on üks isepäine poiss algusest saati ja ilmselt jääb ka selleks ???? Ja tead, mis veel. Nüüd plaanimegi teadlikult viiendat last. ???? Absoluutselt ka ei huvita, mis teised arvavad. Elame endiselt kitsalt. Ühes toas 6 inimest aga ei heiduta. Lastel on kõik vajalik olemas, keegi nälgas pole, keegi riieteta pole, lapsed saavad ka väljas käia ja kõigil on oma nurgake toas olemas. Ehitame maja ja sinna tuleb igale lapsele oma tuba. Nüüd just tahaks näha teiste reaktsioone ja vastusedki välja möeldud juba, mida kellele öelda. Nahk on ikka tunduvalt paksem kui siis. Olen kodus olnud juba pea 9 aastat ja see on super. Olen seni kodus kuni see võimalik on . minu ema ikka ütleb , et :”Tööl jõuab terve elu veel käia. ” Minul endal on see mõte, et kui viis last käes, siis lasen munajuhad läbi löigata ja pole enma muret sellega. siis on limiit täis . Teemalagataja : ära karda. Ma ikka seda meelt , et ju siis pidi nii minema. Mõtle hoolega järele ja tee südame järgi see otsus ja see otsus on õige ????
Päriselt ka -ühe toaline korter ja 6 inimest? Ja planeerite viiendat? Päriselt?
Teine eesti.
Unistuste vanker, “ju siis nii pidi minema”, sünnitusjärgses kontrollis ei käia, teised on kadedad titekarja peale, rasestumine tuleb üllatusena (ei tea, kuidas küll neid lapsi saadakse?), kuuekesi ühes toas ja igaühel on ruumi laialt, “tööl jõuab terve elu käia”, super on kodune olla- päev läbi selle suure lastekarjaga ühes väikeses toas jne. jne.
Ma saan aru, et maksumaksjad peavad sind ja su lapsi üleval ja sünnitamine on mõnele tulusam, kui tööl käimine, aga õudne on kogu seda lugu lugeda.
Ma loen nagu omaenda lugu. Minul on ka neli last. Kuna ma polnud käinud peale sünnitust sünnitusjärgses kontrollis siis läksin hiljem sinna. Tavakontrolli käigus aga arst soovis mulle õnne. Ma muidugi kohkunud, et misasja. Kolmas laps oli sel hetkel 10 kuune ja ise olin juba 12 nädalat lapseootel. Uh-s selgus et 11 nädalat aj saab veel aborti teha. Ma ikka tõsiselt mõtlesin ja kaalusin seda. Kuid ma ei suutnud. Järelikult pidi siis nii minema.Ma nutsin 2 nädalat ja ma ei teadnud mida teha. Mul on kaks poissi ja kolmas on plika. Plika ootuse ajal andsin köik poiste riided ära, kuna teadsin et peale kolmandat rohkem lapsi ei tule. Jõudsin veel isegi vankri maha müüa nädal enne teada saamist. turvahällile oli ostja olemas juba. Neljas laps osutus taas poisiks. Mul ei olnud MITTE MIDAGI. Alustasin nullist. Ainult mis oli , oli turvahäll ja voodi. Löpuks sain omale oma unistuste vankri , mida ihkasin juba siis kui esimest last ootasin aga rahakott peale ei hakanud ???? Minu ema hakkas naerma kui uudisest talle teatasin. Ta oli peale mehe siis esimene kes teada sai. Ütles ka , et ju siis pidi nii minema. Ämm oli see , kes mul näo täis söimas: “oled sa jälle tittes? Oled sa rumal või? Mis sul arus on?” Teine oli minu vennanaine, kes lapse ristsetel ütles, et ” ta võtab ikka asja mõistusega. Kuhu selle lastekarjaga minnakse?” (Ise oli see, kes 16a lapse sünnitas ja 15selt rasedaks jäi- ehk kus siis ta mõistus oli?) Tavaliselt ütlevad negatiivselt ikka need, kes kadedad on vöi ise sellised, nagu minu vennanaine. Oli raske kuulata neid aga otsustasin, et ma saan lapse ja ei ole kellegi teise asi see, miks ja palju. Seega ühest kõrvast sisse -teisest välja. Süda kõvaks rindu ja vajadusel panen ka vastu, kui sobiv hetk. Nagu siis kui ämm tuli last haigla vaatama, siis ütles”ju sa varsti järgmise järgi tuled” (sellise vastiku irooniaga), ma polnud ka suu peale kukkunud ja ütlesin: OTSE LOOMULIKULT ???? Nüüd see neljas laps sai just 3 aastaseks ja ta on tõeline üllatuse looja. Kogu aeg üllatab meid. Oli üllatus, kui teada saime, oli üllatus kui kiiresti ta sündis (kolmas oli 35h ja neljas kestis 3,5 h) :). Ta on üks isepäine poiss algusest saati ja ilmselt jääb ka selleks ???? Ja tead, mis veel. Nüüd plaanimegi teadlikult viiendat last. ???? Absoluutselt ka ei huvita, mis teised arvavad. Elame endiselt kitsalt. Ühes toas 6 inimest aga ei heiduta. Lastel on kõik vajalik olemas, keegi nälgas pole, keegi riieteta pole, lapsed saavad ka väljas käia ja kõigil on oma nurgake toas olemas. Ehitame maja ja sinna tuleb igale lapsele oma tuba. Nüüd just tahaks näha teiste reaktsioone ja vastusedki välja möeldud juba, mida kellele öelda. Nahk on ikka tunduvalt paksem kui siis. Olen kodus olnud juba pea 9 aastat ja see on super. Olen seni kodus kuni see võimalik on . minu ema ikka ütleb , et :”Tööl jõuab terve elu veel käia. ” Minul endal on see mõte, et kui viis last käes, siis lasen munajuhad läbi löigata ja pole enma muret sellega. siis on limiit täis . Teemalagataja : ära karda. Ma ikka seda meelt , et ju siis pidi nii minema. Mõtle hoolega järele ja tee südame järgi see otsus ja see otsus on õige ????
Päriselt ka -ühe toaline korter ja 6 inimest? Ja planeerite viiendat? Päriselt?
Teine eesti.
Unistuste vanker, “ju siis nii pidi minema”, sünnitusjärgses kontrollis ei käia, teised on kadedad titekarja peale, rasestumine tuleb üllatusena (ei tea, kuidas küll neid lapsi saadakse?), kuuekesi ühes toas ja igaühel on ruumi laialt, “tööl jõuab terve elu käia”, super on kodune olla- päev läbi selle suure lastekarjaga ühes väikeses toas jne. jne.
Ma saan aru, et maksumaksjad peavad sind ja su lapsi üleval ja sünnitamine on mõnele tulusam, kui tööl käimine, aga õudne on kogu seda lugu lugeda.
Kuule ära tõmble!
Ma loen nagu omaenda lugu. Minul on ka neli last. Kuna ma polnud käinud peale sünnitust sünnitusjärgses kontrollis siis läksin hiljem sinna. Tavakontrolli käigus aga arst soovis mulle õnne. Ma muidugi kohkunud, et misasja. Kolmas laps oli sel hetkel 10 kuune ja ise olin juba 12 nädalat lapseootel. Uh-s selgus et 11 nädalat aj saab veel aborti teha. Ma ikka tõsiselt mõtlesin ja kaalusin seda. Kuid ma ei suutnud. Järelikult pidi siis nii minema.Ma nutsin 2 nädalat ja ma ei teadnud mida teha. Mul on kaks poissi ja kolmas on plika. Plika ootuse ajal andsin köik poiste riided ära, kuna teadsin et peale kolmandat rohkem lapsi ei tule. Jõudsin veel isegi vankri maha müüa nädal enne teada saamist. turvahällile oli ostja olemas juba. Neljas laps osutus taas poisiks. Mul ei olnud MITTE MIDAGI. Alustasin nullist. Ainult mis oli , oli turvahäll ja voodi. Löpuks sain omale oma unistuste vankri , mida ihkasin juba siis kui esimest last ootasin aga rahakott peale ei hakanud ???? Minu ema hakkas naerma kui uudisest talle teatasin. Ta oli peale mehe siis esimene kes teada sai. Ütles ka , et ju siis pidi nii minema. Ämm oli see , kes mul näo täis söimas: “oled sa jälle tittes? Oled sa rumal või? Mis sul arus on?” Teine oli minu vennanaine, kes lapse ristsetel ütles, et ” ta võtab ikka asja mõistusega. Kuhu selle lastekarjaga minnakse?” (Ise oli see, kes 16a lapse sünnitas ja 15selt rasedaks jäi- ehk kus siis ta mõistus oli?) Tavaliselt ütlevad negatiivselt ikka need, kes kadedad on vöi ise sellised, nagu minu vennanaine. Oli raske kuulata neid aga otsustasin, et ma saan lapse ja ei ole kellegi teise asi see, miks ja palju. Seega ühest kõrvast sisse -teisest välja. Süda kõvaks rindu ja vajadusel panen ka vastu, kui sobiv hetk. Nagu siis kui ämm tuli last haigla vaatama, siis ütles”ju sa varsti järgmise järgi tuled” (sellise vastiku irooniaga), ma polnud ka suu peale kukkunud ja ütlesin: OTSE LOOMULIKULT ???? Nüüd see neljas laps sai just 3 aastaseks ja ta on tõeline üllatuse looja. Kogu aeg üllatab meid. Oli üllatus, kui teada saime, oli üllatus kui kiiresti ta sündis (kolmas oli 35h ja neljas kestis 3,5 h) :). Ta on üks isepäine poiss algusest saati ja ilmselt jääb ka selleks ???? Ja tead, mis veel. Nüüd plaanimegi teadlikult viiendat last. ???? Absoluutselt ka ei huvita, mis teised arvavad. Elame endiselt kitsalt. Ühes toas 6 inimest aga ei heiduta. Lastel on kõik vajalik olemas, keegi nälgas pole, keegi riieteta pole, lapsed saavad ka väljas käia ja kõigil on oma nurgake toas olemas. Ehitame maja ja sinna tuleb igale lapsele oma tuba. Nüüd just tahaks näha teiste reaktsioone ja vastusedki välja möeldud juba, mida kellele öelda. Nahk on ikka tunduvalt paksem kui siis. Olen kodus olnud juba pea 9 aastat ja see on super. Olen seni kodus kuni see võimalik on . minu ema ikka ütleb , et :”Tööl jõuab terve elu veel käia. ” Minul endal on see mõte, et kui viis last käes, siis lasen munajuhad läbi löigata ja pole enma muret sellega. siis on limiit täis . Teemalagataja : ära karda. Ma ikka seda meelt , et ju siis pidi nii minema. Mõtle hoolega järele ja tee südame järgi see otsus ja see otsus on õige ????
Päriselt ka -ühe toaline korter ja 6 inimest? Ja planeerite viiendat? Päriselt?
Teine eesti.
Unistuste vanker, “ju siis nii pidi minema”, sünnitusjärgses kontrollis ei käia, teised on kadedad titekarja peale, rasestumine tuleb üllatusena (ei tea, kuidas küll neid lapsi saadakse?), kuuekesi ühes toas ja igaühel on ruumi laialt, “tööl jõuab terve elu käia”, super on kodune olla- päev läbi selle suure lastekarjaga ühes väikeses toas jne. jne.
Ma saan aru, et maksumaksjad peavad sind ja su lapsi üleval ja sünnitamine on mõnele tulusam, kui tööl käimine, aga õudne on kogu seda lugu lugeda.
No ja eks see “suurestuba” ütleb ka nii mõndagi… See on vist see koht, kus soolastoitu süüakse.
Kuule ära tõmble!
See ongi su varakult väljamõeldud vastus?
Kuule ära tõmble!
See ongi su varakult väljamõeldud vastus?
Varakult ei ole siin midagi, lihtsalt ära targuta siin nii palju , nagunii sa maailma muuta ei suuda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
