Kas teeksite abordi või ikkagi sünnitaksite lapse, kui lootel diagnoositakse neuraaltoru defekt?
Meie riigis vist saab veel ise otsustada, Poolas tuleb rasedus lõpuni kanda ja laps ilmale tuua.
Neuraaltoru defekte on ju väga mitmesuguse raskusastmega. Meil siin Eestiski on mõni selle diagnoosiga täiskasvanuks ja ise lapsevanemaks saanud ning käib tööl, elab tavapärast elu jne.
Mõnel juhul pole elukvaliteedil suurt midagi häda ja saab operatsioonidega parandada, teisel juhul on olukord suhteliselt niru… Näiteks kui osa ajust puudub (käib ka laiemalt neuraaltoru defektide alla).
Kas teeksite abordi või ikkagi sünnitaksite lapse, kui lootel diagnoositakse neuraaltoru defekt?
Meie riigis vist saab veel ise otsustada, Poolas tuleb rasedus lõpuni kanda ja laps ilmale tuua.
Täiesti valesalafoorumis! Pane palun Tervise või väikelapse alafoorumisse.
Neuraaltoru defekt võib avalduda spina bifida või anentsefaalia kujul. Eestis saab meditsiinilisel näidustusel katkestada kuni 22. nädalani ja selline väärareng oleks minu jaoks mõjuv põhjus, et mitte sünnitada. Ma ei ole valmis selleks, et teadlikult saada haige laps ja pealegi see oleks esimese lapse suhtes väga ebaõiglane.
Mina teadlikult küll ei sünnitaks. Kuigi tean samuti inimesi, kel seljaajusong väljendub silmaga nähtavalt vaid kõndimisraskusena. Eks muid probleeme ole ka, aga need ei torka kõrvaltvaatajale silma.
UHs on näha, kas on kõigest tagasihoidlik seljaajusong, tõsisem seljaajusong või lausa mõni ajuosa puudu. Esimesel juhul ma sünnitaksin igal juhul, viimase peale ei taha mõelda. Kuna mul saab nüüd kohe soovitud laste arv täis, siis ehk ei tule see küsimus isiklikult päevakorda.
Teeksin abordi.
<p style=”text-align: left;”>
Kas teeksite abordi või ikkagi sünnitaksite lapse, kui lootel diagnoositakse neuraaltoru defekt?
Meie riigis vist saab veel ise otsustada, Poolas tuleb rasedus lõpuni kanda ja laps ilmale tuua.
</p>
Olen kokku puutunud selliste lastega. Mitte mingil juhul ei sünnitaks teadlikult sellise diagnoosiga last. Ratastool, kateeter, šundid – see ei ole inimväärne elu. Meditsiin on selleks, et inimesi aidata.
Pane palun Tervise või väikelapse alafoorumisse.
Palun vabandust, kui solvan, kuid ema ei ole haige ning loode pole laps. Kumbki alafoorum ei sobi.
Siis on ju veel rasedus. Mis sinna takistab panna? Probleem on ju loote tervises või see ka tundub, et ei ole tervise teema?
Ei sünnitaks. Kui ootasin teist last (41), siis leppisime mehega kokku, kui lapsel tuvastatakse geeniviga vms, – siis teen abordi. Esiteks – tähendaks puudega laps seda, et jääb tulevikus vanema lapse hooldada, teiseks – vanem laps oli sel ajal 9 – ka tema lapsepõlv oleks keerulisem.
Seega sai selline otsus vastuvõetud ja mul on piisavalt südant sees, et mitte haiget last sünnitada. Olen ka selliste lastega kokkupuutud.
Õnneks sündis terve laps.
Sa oled rõve! Kas sul süda ikka on sees või oled robot!
Et kui teadlikult haiget last siia ilma ei sünnita, olen rõve ja südametu? Ilmselt siis olengi. Robot just mitte aga pean end üldiselt ratsionaalselt mõtlevaks inimeseks. “Igasugune elu on püha” seltskonda ei mõista aga inimesed ongi erinevad.
Katsu edaspidi vastata teemas esitatud küsimusele oma tõekspidamistest lähtuvalt ning teistele vastajatele isiklikke hinnanguid andmata.
Sa oled rõve! Kas sul süda ikka on sees või oled robot!
Et kui teadlikult haiget last siia ilma ei sünnita, olen rõve ja südametu? Ilmselt siis olengi. Robot just mitte aga pean end üldiselt ratsionaalselt mõtlevaks inimeseks. “Igasugune elu on püha” seltskonda ei mõista aga inimesed ongi erinevad.
Katsu edaspidi vastata teemas esitatud küsimusele oma tõekspidamistest lähtuvalt ning teistele vastajatele isiklikke hinnanguid andmata.
Paneks teema õigesse alafoorumisse siis saaks ka teemasse midagi mõistlikku vastata. Nii ei kuku välja.
Panwks teema õigesse alafoorumisse siis saaks ka teemasse midagi mõistlikku vastata. Nii ei kuku välja.
Tegu on hüpoteetilise situatsiooniga, mille üle teemaalgataja soovib erinevate inimestega ajaviiteks arutleda, seega teema on sobivas alafoorumis.
Sinu kommentaarid on teemast mööda ning sisaldavad isiklikke solvanguid – kui foorumireeglite järgimise üle arvestuse pidamine kuulub otseselt su tööülesannete hulka, siis alusta iseendast.
Tegu on hüpoteetilise situatsiooniga, mille üle teemaalgataja soovib erinevate inimestega ajaviiteks arutleda, seega teema on sobivas alafoorumis.
Teema põhineb ilmselt sellel eilsel artiklil:
Kaksikrasedus, üks loode väärarengutega, teine terve. Ühe südametöö peatati, teine sündis õigeaegsena ja tervena.
Teema on ilmselt tehtud peale Delfi Naisteka artikli lugemist, mille lingi keegi juba siia kopeeris.
Mul endal on puudega laps ning selle kogemuse valguses- jah, ma sünnitaksin. Ka puudega inimese elu võib olla täisväärtuslik hoolimata ratastoolist, kateetritest või muudest asjadest. Ning pere tervetel lastel see ei riku midagi. Vastupidi, annab väga väärtusliku elukogemuse.
Ma ei mõista hukka neid, kes suure hirmuga aborti teevad. Ise teeksin ka, kui eelnevat kogemust poleks. Küll aga ei peaks seda otsust põhjendama oma suure vastutustunde või lapsele hea soovimisega. Ei, selle otsuse taga on ainult hirm.
Ma ei usu, et siin kirjutajad oleksid puudega inimestega tegelikult kokku puutunud. Need inimesed, kes minu lapsega tegelevad, on kõik väga eetilised ja väärtustavad puudega inimeste elu.
Olen vaadanud mingit lilliputtide seriaali, kus üks kaksik on pisike, teine normaalpikkuses. Päris õudne on minu meelest olla see “teistsugune”. Kui sul kõrval on sinu kaksikõde või -vend, kes elab täisväärtuslikku elu. Oma lapsele ma nii ei teeks. Haiget last ei sünnitaks. Milleks koormata meditsiinisüsteemi ja oma elu. Tervetegi laste puhul on igasugu hilisemad riskid ja võimalikud probleemid. Samas meditsiinisüsteemile ise olen tänulik, sest oma esiklaps jäi sünnitusteedesse kinni ja ilma med.sekkumiseta oleksime mõlemad surnud. Looduslik valik?
Teema on ilmselt tehtud peale Delfi Naisteka artikli lugemist, mille lingi keegi juba siia kopeeris.
Mul endal on puudega laps ning selle kogemuse valguses- jah, ma sünnitaksin. Ka puudega inimese elu võib olla täisväärtuslik hoolimata ratastoolist, kateetritest või muudest asjadest. Ning pere tervetel lastel see ei riku midagi. Vastupidi, annab väga väärtusliku elukogemuse.
Ma ei mõista hukka neid, kes suure hirmuga aborti teevad. Ise teeksin ka, kui eelnevat kogemust poleks. Küll aga ei peaks seda otsust põhjendama oma suure vastutustunde või lapsele hea soovimisega. Ei, selle otsuse taga on ainult hirm.
Ma ei usu, et siin kirjutajad oleksid puudega inimestega tegelikult kokku puutunud. Need inimesed, kes minu lapsega tegelevad, on kõik väga eetilised ja väärtustavad puudega inimeste elu.
Mina ka väärtustan igasuguse inimese elu – selles pole küsimus. See ei tähenda, et puudega lastega töötavad inimesed oleksid meditsiini vastu ning sooviksid puudega laste sündi. Niisama eetiline on abort meditsiinilistel põhjustel. Olen tähele pannud, et raske terviserikkega lapse sünnitamisest räägivad inimesed, kes neid lapsi ise näinudki pole. Mina olen näinud lõhkiseid peresid, vanemate rikutud tervist, nende laste valu. Ma usun, et eetiline on neile lastele kannatusi mitte soovida.
Ma ei mõista hukka neid, kes suure hirmuga aborti teevad. Ise teeksin ka, kui eelnevat kogemust poleks. Küll aga ei peaks seda otsust põhjendama oma suure vastutustunde või lapsele hea soovimisega. Ei, selle otsuse taga on ainult hirm.
Hirm või mõni muu tegur – sa ei peaks kritiseerima neid, kes puudega last siia maailma tuua ei soovi ja selle ära hoiavad, kui meditsiin võimaldab. Mina leian, et on normaalne soovida tervet last ja mitte soovida puudega last.
Minul oli selline laps, sügava puudega. Minu kullake elas 13-aastaseks. Jah, oli raske, aga mitte ainult raske.
Kas ma teeksin aborti, kui teaksin ette, et sünnib sügava puudega laps?
Ma ei tea, ausalt, ma ei tea.
Abordiga saab ära hoida mingi osakese eluraskusest, aga see ei hoia ju ülejäänud eluraskuste eest. Pole kuidagi välistatud, et mu teised lapsed ei sattu mingisse fataalsesse õnnetusse ega jää parandamatult haigeks.
Võib-olla just selle haige lapsega koos olemine on hoidnud ära midagi hullu mu teiste laste elus? Võib-olla just tänu sellele lapsele on nad mingis mõttes mõistlikumad, ettevaatlikumad, ka empaatilisemad.
Tagasi mõeldes, kõige raskemad ja valusamad hetked on olnud siis, kui olen pidanud kuulma “sõbrannade” targutusi, kuidas see puudega laps võtab teistelt aega ja raha ja koormab meditsiini, kuidas sellistel “juurviljadel” pole mingit õigust elada, sest nad ei “tooda” midagi, kuidas nemad ei läheks sellisele appi, kui on hingamisraskused, vaid laseks surra jne.
Ma ei tea, võib-olla tõesti peabki kõike mõõtma majandusliku kasuga ja elamise lihtsusega.
Aga terve meie pere on kogenud midagi väga imelist tänu sellele lapsele.
Minu arust meie praeguses ühiskonnas pole oht mitte see, et keegi keelaks abordi sellistel juhtudel, vaid et aborti niisuguses olukorras peetakse justkui ainuõigeks. Et kui pere võtabki teadlikult vastutuse kasvatada ja hooldada puudega last, siis see on nagu hukkamõistu vääriv.
Ema amastab oma last, nii tervet kui haiget. Kui synnib haige laps, armastab samamoodi nagu tervet last. Selle pärast paljud puudega v6i syndroomiga laste vanemad ei suudaks teha aborti, kui järgmine laps samuti puudega. Mina ilmselt katkestaksin raseduse, aga tegelikult ei tea, kuniks pole sellises olukorras, kus lapsel avastatakse mingi viga raseduse ajal. Kuna suhe lapsega areneb tasapisi, siis 12nda nädala paiku on kindlasti lihtsam abort teha, kui nt 22nda nädala paiku. Peab ikka t6sine p6hjus olema minu jaoks, kui teeksin “aborti” 20nda nädala paiku. Nt kui arstd ytlevad, et laps sureb juba emaysas niikuinii.
