Esileht Ajaviite- ja muud jutud Nii kahju kui noored ei saa õigel ajal abi

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 56 )

Teema: Nii kahju kui noored ei saa õigel ajal abi

Postitas:
Kägu

Ühes Eesti väikelinnas hüppas paar nädalat tagasi üks noor ennast surnuks, mõni päev hiljem poos tema tuttav noor ennast üles ja mõni päev tagasi samas linnas poos alla 15 aastane laps ennast üles. Arvestades Eesti rahva suurust on see ikka väga suur kaotus. Kas tõesti ei oleks seda saanud ära hoida? Psühholoogile muidugi seal linnas ka suht keeruline saada 🙁

+26
-13
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kurb lugu muidugi. Võib-olla oleks saanud ära hoida, võib-olla mitte. Me ju ei tea, kas nad ise üldse abi otsisid ja lahendusi soovisid. Paljud hoiavad muresid enda sees ja ei suudagi üldse lahendusi otsida ega sellest rääkida, sest kõik tundub liiga lootusetu.

+19
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rääkige oma lastele pisikest peale – üksi mure ei ole nii suur, et seda emale rääkida ei saa. Ükskõik, kui valesti olete käitunud -ema alati aitab ja sellest saab üle. Kõige hullem ongi see, et laps on omadega puntras ja ei julge emale või isale rääkida ning vanem isegi ei pruugi aimata lapse muret. Häbistav video koolikiusamine, vargus, narkoga vahele jäämine – kõik on lahendatav.

+58
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rääkige oma lastele pisikest peale – üksi mure ei ole nii suur, et seda emale rääkida ei saa. Ükskõik, kui valesti olete käitunud -ema alati aitab ja sellest saab üle. Kõige hullem ongi see, et laps on omadega puntras ja ei julge emale või isale rääkida ning vanem isegi ei pruugi aimata lapse muret. Häbistav video koolikiusamine, vargus, narkoga vahele jäämine – kõik on lahendatav.

Ja kui lastel ei ole ema? Või isa? Mõtle ka enne kui kirjutad.

+5
-62
Please wait...

Postitas:
Kägu

Või kui lapse emal ja isal on uued armastused koos uute lastega, sest ega lapse pärast ei pea omaenda õnnest loobuma. Vanemad jagelevad külastuskordade ja teineteisele ärapanemise ümber, uued kasuõed-vennad või poolõed-vennad, uued onud-tädid, kellega kodusid jagada. Ühesõnaga, vanemad on oma uue õnne ärajagamisega nii tegevuses, et ei saa arugi, mis sel lapsel viga peaks olema? Lapsegoistid ei talu lihtsalt ära, et vanemad on õnnelikud ja elavad oma elu, kogu lugu.

Psühholoog peaks ju tegelikult laste muredega tegelema, aga riik ei taga kahjuks absoluutselt seda teenust, urjuhh!

+36
-18
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Rääkige oma lastele pisikest peale – üksi mure ei ole nii suur, et seda emale rääkida ei saa. Ükskõik, kui valesti olete käitunud -ema alati aitab ja sellest saab üle. Kõige hullem ongi see, et laps on omadega puntras ja ei julge emale või isale rääkida ning vanem isegi ei pruugi aimata lapse muret. Häbistav video koolikiusamine, vargus, narkoga vahele jäämine – kõik on lahendatav.

Ja kui lastel ei ole ema? Või isa? Mõtle ka enne kui kirjutad.

Ka sina mõtle enne kui kirjutad.

*Hea teema. Sellistest asjadest peab rääkima. Töötan sotsiaalalal ja näen sääraseid probleeme pidevalt.

+33
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rääkige oma lastele pisikest peale – üksi mure ei ole nii suur, et seda emale rääkida ei saa. Ükskõik, kui valesti olete käitunud -ema alati aitab ja sellest saab üle. Kõige hullem ongi see, et laps on omadega puntras ja ei julge emale või isale rääkida ning vanem isegi ei pruugi aimata lapse muret. Häbistav video koolikiusamine, vargus, narkoga vahele jäämine – kõik on lahendatav.

Olgem nüüd ausad, selliseid emasid, kellest nendes olukordades abi oleks, on käputäis.

+11
-29
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olgem nüüd ausad, selliseid emasid, kellest nendes olukordades abi oleks, on käputäis.

Veel halvem kui just ema või mõlemad vanemad ongi see põhiprobleem, mitte abilised.

+26
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Või kui lapse emal ja isal on uued armastused koos uute lastega, sest ega lapse pärast ei pea omaenda õnnest loobuma. Vanemad jagelevad külastuskordade ja teineteisele ärapanemise ümber, uued kasuõed-vennad või poolõed-vennad, uued onud-tädid, kellega kodusid jagada. Ühesõnaga, vanemad on oma uue õnne ärajagamisega nii tegevuses, et ei saa arugi, mis sel lapsel viga peaks olema? Lapsegoistid ei talu lihtsalt ära, et vanemad on õnnelikud ja elavad oma elu, kogu lugu.

Psühholoog peaks ju tegelikult laste muredega tegelema, aga riik ei taga kahjuks absoluutselt seda teenust, urjuhh!

Ma olen sada protsenti kindel, et minu lapse vaimse tervise on päästnud lahutus.
Samuti on su tiraad väga ebaõiglane nende suhtes, kes on ise lapsega maha jäetud.

Seadus ei võimalda MITTE jageleda suhtluskorraga, kui teine pool sellest (kas või kiusu pärast) huvitatud on.

Vanem võib oma naba paigast liigutada, et segases olukorras oma last pinnal hoida, nii palju kui võimalik; ikka on mõni mutt, kes väiksemagi tagasilöögi juures iniseb, et juu siis omadega nii ametis, et lapse unustab üldse ära jne…

Ja ära tule jälle ütlema, et sa rääkisid AINULT nendest, kes uute liblikate jahil oma muidu täiesti korraliku elu maha visanud on… Sa lajatasid jälle kõigile ühe laia puuga.

See fakt kuulub küll arengupsühholoogia A ja O hulka, et pingeline suhe on lapse psüühikale palju laastavam, kui lahutus. Mõnikord ongi inimesel valida ainult kahest halvast parem.

Ja seda ära tule ka rääkima, et KORDA on vaja suhted teha. Seda ei saa teha ühepoolselt. Kui teisel poolel puudub selleks tahe, on esimene võimetu. Aga peksa saab Perekoolis nii et sülg lendab.

Ja jah, PAREMINI oleks pidanud siis teist vanemat valima… Keda see tagantjärgi targutamine aitab? Lahutanud ema topib nüüd lapse kuhugi tagasi või? Annab ära, et teinekord paremini valida? Või mida teie targutamine õigupoolest paremaks teeb, peale selle, et haiget teeb?

Jah, seda teksti Perekooli foorum tegelikult enam kümnendat korda ei vajaks (nagu ka tsiteeritava oma mitte). Aga teemakohane on küll. Siin võib nii mõnigi olla sügavalt mures oma lapse vaimse tervise pärast, ka mõni lahutanud vanem. Ja saab siin lisaks veel NÄTAKI vastu vahtimist, sest mõni Perekooli kana tahtis saada ära pandud. (Tegelikult tahtis lihtsalt aukirja selle eest, et on oma Vellot “laste nimel” n+10 aastat ära talunud).

+40
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja ära tule jälle ütlema, et sa rääkisid AINULT nendest, kes uute liblikate jahil oma muidu täiesti korraliku elu maha visanud on… Sa lajatasid jälle kõigile ühe laia puuga.

Jah, ma rääkisin AINULT nendest. Sinu arvamus seda fakti ei muuda. Loe perekooli pereteemasid, kui enne pole kuulnud, et see probleem on levinum kui üks-kaks peret. Armukesed, armukesed, armukesed, petmised, tüdinemised, lahutused – pidev teema.
Ma tean, et lapsed on teinud enesetappe ka pealtnäha tervetes peredes. Aga vanemate egoism on üks suur probleem küll.

+11
-17
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja ära tule jälle ütlema, et sa rääkisid AINULT nendest, kes uute liblikate jahil oma muidu täiesti korraliku elu maha visanud on… Sa lajatasid jälle kõigile ühe laia puuga.

Jah, ma rääkisin AINULT nendest. Sinu arvamus seda fakti ei muuda. Loe perekooli pereteemasid, kui enne pole kuulnud, et see probleem on levinum kui üks-kaks peret. Armukesed, armukesed, armukesed, petmised, tüdinemised, lahutused – pidev teema.

Ma tean, et lapsed on teinud enesetappe ka pealtnäha tervetes peredes. Aga vanemate egoism on üks suur probleem küll.

No sest paljud kiirustavad ka 🙂 pereloomisega ma mõtlen.

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja ära tule jälle ütlema, et sa rääkisid AINULT nendest, kes uute liblikate jahil oma muidu täiesti korraliku elu maha visanud on… Sa lajatasid jälle kõigile ühe laia puuga.

Jah, ma rääkisin AINULT nendest. Sinu arvamus seda fakti ei muuda. Loe perekooli pereteemasid, kui enne pole kuulnud, et see probleem on levinum kui üks-kaks peret. Armukesed, armukesed, armukesed, petmised, tüdinemised, lahutused – pidev teema.

Ma tean, et lapsed on teinud enesetappe ka pealtnäha tervetes peredes. Aga vanemate egoism on üks suur probleem küll.

No sest paljud kiirustavad ka 🙂 pereloomisega ma mõtlen.

Pereloomisega eriti ei kiirustata. Kiirustatakse kokkukolimise ja lapsetegemisega. Pereloomine jäetakse sageli üldse tegemata. Ja siis tuleb see, mille sa leiad, kui otsingusse “lahutus” paned. Lapsed reageerivad tülidele ja lahutustele. Ilmselt on see paljudele kägudele suur uudis. Ja muidugi tuleb siia rutiinselt õnnelikke juhtumeid, kus käod rõõmustavad oma vanemate lahutuse üle. Bsh.

+8
-19
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja ära tule jälle ütlema, et sa rääkisid AINULT nendest, kes uute liblikate jahil oma muidu täiesti korraliku elu maha visanud on… Sa lajatasid jälle kõigile ühe laia puuga.

Jah, ma rääkisin AINULT nendest. Sinu arvamus seda fakti ei muuda. Loe perekooli pereteemasid, kui enne pole kuulnud, et see probleem on levinum kui üks-kaks peret. Armukesed, armukesed, armukesed, petmised, tüdinemised, lahutused – pidev teema.

Ma tean, et lapsed on teinud enesetappe ka pealtnäha tervetes peredes. Aga vanemate egoism on üks suur probleem küll.

No sest paljud kiirustavad ka 🙂 pereloomisega ma mõtlen.

Pereloomisega eriti ei kiirustata. Kiirustatakse kokkukolimise ja lapsetegemisega. Pereloomine jäetakse sageli üldse tegemata. Ja siis tuleb see, mille sa leiad, kui otsingusse “lahutus” paned. Lapsed reageerivad tülidele ja lahutustele. Ilmselt on see paljudele kägudele suur uudis. Ja muidugi tuleb siia rutiinselt õnnelikke juhtumeid, kus käod rõõmustavad oma vanemate lahutuse üle. Bsh.

Aa nojah, saan aru, mida mõtled. Kurb 🙁

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Armukesed, armukesed, armukesed, petmised, tüdinemised, lahutused – pidev teema.

Jah, aga fakt on see, et kui üks pool tahab lahutada ja on leidnud teise, siis teine võib kõrvadel kõndida, aga seda enam ei muuda. Ja siis on muidugi ka mõned, kes otsustavad jääda, aga ikkagi jääb midagi kripeldama, sisisevad ja mossitavad veel aastaid, et ma oleks ju võinud õnnelik olla… Inimsuhted on üsna keeruline teema, nii see, miks nad nässu lähevad, kui ka see, miks üks laps otsustab endalt elu võtta. Enamasti on seal tegelikult mitu põhjust. Kõige tähtsam on ikkagi, et inimene saaks raskel hetkel kellegagi rääkida, kellegi najal end tühjaks nutta, leiaks selle lootusekiire. Aga alati ei leia ja vahel sellest ei piisa. Kahju on küll noortest enneaegu kustunud eludest. Kui nt koolis juhtub koledaid asju, võiks vahetada kooli. Kui kodus juhtub koledaid asju, võiks minna laste turvakodusse. Kui tundud lihtsalt endale liiga kole ja nõme, et elada, või tundub elu liiga kole ja nõme, võiks rääkida vanematega või kooli psühholoogiga (kuigi kõigis koolides seda pole). Veel võib siit portaalist abi saada https://peaasi.ee/ Aga kui see pundar kestab kaua, siis võiks olla professionaalne abi küll paremini kättesaadav.

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Raplas?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühes Eesti väikelinnas hüppas paar nädalat tagasi üks noor ennast surnuks, mõni päev hiljem poos tema tuttav noor ennast üles ja mõni päev tagasi samas linnas poos alla 15 aastane laps ennast üles.

Ma absoluutselt ei imestaks, kui selguks, et nende emad on kõik perekoolikad.

+3
-14
Please wait...

Postitas:
Kägu

Raplas?

Ei mina räägin ühest teisest linnast. Veel masendavam kui sarnaseid juhtumeid on rohkemates linnades.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ühes Eesti väikelinnas hüppas paar nädalat tagasi üks noor ennast surnuks, mõni päev hiljem poos tema tuttav noor ennast üles ja mõni päev tagasi samas linnas poos alla 15 aastane laps ennast üles.

Ma absoluutselt ei imestaks, kui selguks, et nende emad on kõik perekoolikad.

Nagu sina, samamoodi.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimestes on tekitatud mugav arvamus, justnagu piisaks probleemide ärahoidmiseks psühholoogist/psühhiaatrist. Tegelikult on peaaegu kõigi ajakirjanduses kajastatud n-ö laste enesetapujuhtumite puhul toodud välja fakt, et need lapsed juba käisidki psühholoogi või psühhiaatri juures, ning nad said viimastelt ka ravi. See ravi paraku ei takistanud neil endalt elu võtmast.

Seega ei võrdu psühholoog/psühhiaater ilmtingimata abi saamisega. See teadmine on meile oluline, kui meie eesmärgiks on aidata, päästa lapsi ka tegelikult. Praegu tuleb lapse iga probleemi korral nimetada õpetajale või sotsiaaltöötajale või kellele iganes lihtsalt mingisuguse psühholoogi nimi – ja sellega loetaksegi juhtum lõpetatuks. Eeldatakse, et “laps käib psühholoogil, saab juba abi ja seega meie ei pea enam midagi rohkemat tegema!”

Niisugune mõtteviis on äärmiselt ohtlik. Koolikiusatud poiss tappis enda ära. Kuna ta käis koolipsühholoogi juures ravil, siis kool eeldas sellega, et “kõik on korras, see laps saab abi!” ja mitte keegi ei liigutanud lillegi selleks, et tegeleda probleemi endaga, ehk siis kiusamise lõpetamisega. Või kui probleem on vanemates, siis tuleks omadega puntras vanemaid toetada ja sõbralikult julgustada – praegu nähvatakse neile ainult tigedalt klišee: laps on kodu peegel!, ilma et pakutaks vähimatki tuge.

Või kui üksikema pöördub valla sotsiaaltöötaja juurde palvega saada materiaalset toetust, siis võib vabalt juhtuda niisugune kurioosum, et sotsiaaltöötaja saadab hoopiski tema lapse psühholoogi juurde ravile. Ja eeldab veel kõige tagatipuks, et me oleme ju aidanud, laps on saanud abi! Kuid tegelikult ei saanud pere üldse seda abi, mida vajas.

Nii saab psühholoogi juures käimise seik ise tihtipeale tegelikult takistuseks lapse tõelisele abisaamisele. See kajastub paraku laste enesetappude kurvas statistikas. Kui olen vestelnud Eesti tuntuimate psühhiaatritega, tunnistavad nad, et enamjaolt alati on lapse depressioonil siiski välised algpõhjused: tavaliselt koolikiusamine, või vanemate lahutus, või koges laps nt kooliteel ahistamist vms. Ahistamise kogemus tuleb läbi töötada ja õppida sellega elama, vanemate lahutuse osas tuleb jälgida, et lapsel säiliks kontakt mõlema vanemaga ning ei tekiks hüljatusetunnet, koolikiusamine aga tuleb lõpetada. Viimasel juhul ei ole kiusatu-poolses psühholoogi juures jutumulistamisest mitte kõige vähimatki kasu, vaid siin peab hoopis kool oma jalad tagumiku alt välja kerima ning resoluutselt sekkuma. Nii et probleeme on erinevaid, ja erinevad on ka lähenemisviisid ning abi. Ei saa kõike ühe vitsaga lüüa – juhul, kui me üldse huvitume laste päriselt aitamisest.

+21
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Inimestes on tekitatud mugav arvamus, justnagu piisaks probleemide ärahoidmiseks psühholoogist/psühhiaatrist.

Kui ma suht noorekesena omadega puntras olin, siis otsisin psühholoogilt abi. Suurim viga! Vastuvõtult tulles tundsin, nagu oleksin sõnnikuga üle valatud. Ta urgitses kõik mu hingeelust välja ja siis lihtsalt jättiski nii… Ei mingit abi, ei mingit nõu. Kohati mõnitamist ja alandamist ja üleolekut.

Tänaseni ajab vihale, kusjuures tüüp on igavesti tunnustatud ja targutab siiani sageli meedias.

+25
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minugi tutvusringkonnas laps, kes end ära tappis, tütre sõbranna. Ja tema ei saanud oma emalt mitte mingit abi, vastupidi, ema nägi tütres võimalust oma luhtunud unistuste elluviimiseks. Tütar rääkis emale korduvalt, et ta ei jaksa sellist elu elada, ei jaksa kogu aeg pingutada, ei taha enam iga päev trennis käia – ja sai vastuseks iga kord, et “oleks minul omal ajal sinu võimalused olnud, kunagi veel tänad mind”. Nüüd ei ole enam kedagi tänamas, ema ringutab käsi ja räägib tuttavatele, et tema küll ei tea, miks ometi. Ühestki psühholoogist ei ole kasu, kui lapse oma vanemaid ei huvita mitte lapse vaimne heaolu, vaid ainult see, et ta teistest ilmtingimata parem oleks.

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Psühhiaatri “abi” võrdub kahjuks enamasti AD välja kirjutamisega, mis esialgu võivad vaimse seisundi hullemaks teha. Üks mu täiskasvanud lähedane kirjeldas, et AD esimesel nädalal hakkasid ta mälusoppidest välja ujuma asjad, mida ta juba ammu unustada ja andestada oli püüdnud. Tema arvates tuleks AD välja kirjutada ainult koos rahustite ja/või intensiivse teraapiaga. Aga kujutame nüüd ette, kui “ravi” tabletipaki näol saab juba niigi segaduses noor.
Põhjalikum “abi” Paldiski mnt noorteosakonnas on reaalis nagu vangla, kus tuleb enamus ajast ilma isiklike asjade ja aktiivse tegevuseta lihtsalt “ära istuda”. Boonusena näeb noor ülepäeviti kaaspatsientide loomingulisi enesetapukatseid.
Kuidas noortele tavainimesena abiks olla, ei tea. Üks asi, mida emadena teha saame, on mitte keelata oma lastel suhelda lastega, kes on natuke sassis ja julgustada neid sõpradele toeks olema.

+7
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu lähedane üritas teismelisena sooritada enesetappu just ema uue suhte tõttu,kuhu ta hästi ei mahtunud. Õnneks see katse ei õnnestunud, kuid sassis peresuhted on kindlasti üks levinumaid põhjuseid, miks noored sinnamaale jõuavad. Kurb.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Raplas?

Ei mina räägin ühest teisest linnast. Veel masendavam kui sarnaseid juhtumeid on rohkemates linnades.

Tegemist on V… linnaga. Laste vaimse tervise kabinette on minu teada siin küll, kuid eks paljudel sellistel juhtudel ei soovi vanemad tunnistada lapse probleeme ja eiravad neid, kuni on sellised kurvad sündmused käes. Kas ka nende juhtumitega see nii oli, ei tea. Avalikus foorumis niivõrd värskete juhtumite arutamine, mille kohaselt võimalik juhtumid tuvastada on lähedaste suhtes minu arvamusel alatu.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Liis T

Inimestes on tekitatud mugav arvamus, justnagu piisaks probleemide ärahoidmiseks psühholoogist/psühhiaatrist.

Kui ma suht noorukesena omadega puntras olin, siis otsisin psühholoogilt abi. Suurim viga! Vastuvõtult tulles tundsin, nagu oleksin sõnnikuga üle valatud. Ta urgitses kõik mu hingeelust välja ja siis lihtsalt jättiski nii… Ei mingit abi, ei mingit nõu. Kohati mõnitamist ja alandamist ja üleolekut.

Tänaseni ajab vihale, kusjuures tüüp on igavesti tunnustatud ja targutab siiani sageli meedias.

Mu sõbranna kaotas noorena oma ema. Ja kui psühholoogi juurde läks, siis see ei saanud üldse aru, miks üks 18 aastane peaks üldse sellise asja pärast vastuvõtule tulema, surm olevat elu loomulik osa.

Ma tahaks siiski loota, et sellised näited on pigem erandid.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Avalikus foorumis niivõrd värskete juhtumite arutamine, mille kohaselt võimalik juhtumid tuvastada on lähedaste suhtes minu arvamusel alatu.

Aga suuremas plaanis TULEB nendest asjadest rääkida. Need lood (mida on tegelikult palju) ei jõua meediasse. Rongi alla hüpanud alaealiseid ei mainita ajalehes isegi mitte nupukesega. Sellised asjad lihtsalt vaikitakse maha nagu poleks olnudki. Ilmselt hirmust teisi noori samale teele ahvatleda?
Erandiks oli suvine HN juhtum, kelle sõbrad ja lähedased rääkisid, et MIKS. Selle ajaleheloo ma võtaks põhikooli õppeprogrammi inimeseõpetuse vms raames, laseks lastel läbi analüüsida ja mõelda, et mis valesti läks ning kes ja millisel hetkel oleks saanud asju muuta.
Äkki konkreetsed lood (loomulikult perekonna nõusolekul) õpetaks lapsi/noori rohkem hoolima, märkama ja vähendaks kiusamist?

+15
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mu sõbranna kaotas noorena oma ema. Ja kui psühholoogi juurde läks, siis see ei saanud üldse aru, miks üks 18 aastane peaks üldse sellise asja pärast vastuvõtule tulema, surm olevat elu loomulik osa.

Nojah siis. Psühholoog peaks ju ka nagu targem olema kui suvaline külatädi, aga kui on sellised psühholoogid… Tänapäeval on olemas spetsiaalne leinanõustamine, tahaks loota, et see on ikka paremal tasemel.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Enesetappudest ei räägita, kuna need on n.ö. nakkavad. Eriti just noorte seas. Seda kinnitab ka see kurb fakt, et ühes, nagu aru saan väiksemast linnast on lühikese aja jooksul kolm juhtu juba olnud.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimestes on tekitatud mugav arvamus, justnagu piisaks probleemide ärahoidmiseks psühholoogist/psühhiaatrist.

Kui ma suht noorekesena omadega puntras olin, siis otsisin psühholoogilt abi. Suurim viga! Vastuvõtult tulles tundsin, nagu oleksin sõnnikuga üle valatud. Ta urgitses kõik mu hingeelust välja ja siis lihtsalt jättiski nii… Ei mingit abi, ei mingit nõu. Kohati mõnitamist ja alandamist ja üleolekut.

Tänaseni ajab vihale, kusjuures tüüp on igavesti tunnustatud ja targutab siiani sageli meedias.

Lisaks ei ole ta eeriline, räägib su loo edasi.
Eesti on väike, psühholoogile usaldatud jutt jõudis mulle tagasi.
Mind vihale ei aja aga on tunne, et väga inetult on alt veetud.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahju noortest. Väga kahju elamata eludest. Aga mingi asi peab selleni viima, see ei ole hetke otsus, see ei ole ühel päeval tulnud mõte. See on pikem, ma arvan isegi aastatid kestnud sisemine soov, minna sellest jamast välja. Palju on meil suitsiidseid noori, väga palju. Tänapäeval on info ka kätte saadavam, kes mida teinud, kuidas teinud, millega teinud. jne. Samas nad on väga osavad teisi ebastabiilsemaid kaasa tõmbama. Mingi netileht oli, kus kirjutas keegi, kui mõnus on see füüsilise valu tekitamine endale, kuidas siis vaimne valu kaob ära jne.
Vastuvõtule on raske saada, järjekorrad pikad, tasulised ja keda sa väga väikeses kohas usaldadki. Koolid on küll täis mingeid sots.töötajaid ja psühholooge, aga neid ei saa ju üldse usaldada, need on hullemad kui külakellad. Ja lõpuks ongi noor puntras.. ma vaataks selle lapse tutvusringi täiskasvanute otsa, kus te olite ja mida tegite….

+5
-5
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 56 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Nii kahju kui noored ei saa õigel ajal abi