Esileht Ajaviite- ja muud jutud Nii kahju kui noored ei saa õigel ajal abi

Näitan 26 postitust - vahemik 31 kuni 56 (kokku 56 )

Teema: Nii kahju kui noored ei saa õigel ajal abi

Postitas:
Kägu

Põhjalikum “abi” Paldiski mnt noorteosakonnas on reaalis nagu vangla, kus tuleb enamus ajast ilma isiklike asjade ja aktiivse tegevuseta lihtsalt “ära istuda”.

kas sa räägid vahetust kogemusest? minu laps on olnud paldiski mnt noorteosakonnas pikalt arvel ja mõned korrad statsionaaris sees ja mul ei ole mitte ühtki halba sõna öelda. jah, ilma oma isiklike asjadeta tähendab tõesti, et žiletti ega nuga ei tohi sul olla, aga kas see mitte pole täiesti enesestmõistetav? ma oleks pigem mures, kui sellised asjad patsientidel käes oleksid.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

tahtis lihtsalt aukirja selle eest, et on oma Vellot “laste nimel” n+10 aastat ära talunud

Sina lajatad ju ühe puuga kõigile, kes on 10+ aastat abielus olnud? Ära tule ütlema, et AINULT neile, kes seda hambad ristis teevad…

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mõelda, et vaid veidi aega tagasi tahtis üks valitsuserakond piirata alaealistele psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtule pääsemist…

+22
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõelda, et vaid veidi aega tagasi tahtis üks valitsuserakond piirata alaealistele psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtule pääsemist…

See on selline pooltõde. Tegelikult taheti kaasata vanemaid. Aga sulle meeldib seda niimoodi serveerida, eks sa mõtle ise, miks. Jälle vihkamisest kantud kriitika.

+4
-21
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

kas sa räägid vahetust kogemusest?

Lapse sõber, kes seal viibis, kirjeldas olukorda nii.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui ma suht noorekesena omadega puntras olin, siis otsisin psühholoogilt abi. Suurim viga! Vastuvõtult tulles tundsin, nagu oleksin sõnnikuga üle valatud. Ta urgitses kõik mu hingeelust välja ja siis lihtsalt jättiski nii… Ei mingit abi, ei mingit nõu. Kohati mõnitamist ja alandamist ja üleolekut.

Tänaseni ajab vihale, kusjuures tüüp on igavesti tunnustatud ja targutab siiani sageli meedias.

Lisaks ei ole ta eetiline, räägib su loo edasi.
Eesti on väike, psühholoogile usaldatud jutt jõudis mulle tagasi.
Mind vihale ei aja aga on tunne, et väga inetult on alt veetud.

Meenub paari aasta tagune juhtum ajakirjanduses, mis kajastas ühe koolipsühholoogi mõtlematut tegevust. Koolipsühholoog oli kaevanud vanemad silmapilkselt lastekaitsesse, kuna nood polnud talle piisavalt kuulekad lubama oma tervet last psühhiaatrilisele sundravile. Päris kõhe oli kõikjalt (netikommentaaridest, siitsamast Perekoolist jne) lugeda kirju, kus too psühholoog ja tema elukaaslane ning sugulased üle terve Eestimaa seda perekonda tagaselja laimasid ja halvustasid, et kui halb ja läbinisti mäda pere see ikka on.

Samas, nagu aru saada, oli tolle noorukese psühholoogi jaoks tegu täiesti võõra perega, lapsegagi oli ta kohtunud põgusalt vaid üheainsa korra – ja kohe temal olevat kogu pilt selge? Mitte keegi teine – ei lapsevanemad, laps ise, õpetaja, koolidirektor, LOV ega isegi Sotsiaalkindlustusameti lastekaitsespetsialistid probleeme ei näinud. Õpetaja, kes nägi seda last koolis ometi iga päev, andis kirjaliku tunnistuse, et lapsel on kõik korras, ta on klassis kaaslaste poolt igati lugupeetud ja saab ka õppimise-käitumisega eeskujulikult hakkama. Lastekaitseametnikud ütlesid pärast põhjalikku uurimist, et tegemist olla väga toreda ja hooliva perega. Võib aga vaid ette kujutada, paljukest perest pärast kogu seda uuringute kadalippu veel järel oli ja kui kaua nad tekitatud traumast taastuma pidid. Ilmselgelt ei olnud psühholoogineiu niisugune uisapäisa reageerimine mitte kuidagi lapse vaimset tervist säästev ega näidanud ka psühholoogi ennast kuigi hea probleemide lahendajana.

+6
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Viimasele: Anders Behring Breiviki lugu tuleb meelde. Tema elas oma sõltlasest vägivaldse emaga, kes teda aeg-ajalt ka seksuaalselt ära kasutas. Õde põgenes kodust nii vara, kui sai. Isa, kes oli emast ammu lahus, korralik inimene, võitles pikalt, et poja hooldusõigust endale saada, aga Norras oli sel ajal feminismi tõusulaine ja äsja koolist tulnud nooruke kohtunikuneiu (pluss kogu ametnike kontingent) oli sügavalt veendunud, et laps peab olema emaga ja kõik. Kui olukord kodus liiga hulluks läks, viidi poiss ajutiselt kasuperesse ja mõne aja pärast siis jälle koju tagasi. Sisuliselt inimkatsed. Ja vaat millega see lugu siis lõppes.

+3
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mõelda, et vaid veidi aega tagasi tahtis üks valitsuserakond piirata alaealistele psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtule pääsemist…

See on selline pooltõde. Tegelikult taheti kaasata vanemaid. Aga sulle meeldib seda niimoodi serveerida, eks sa mõtle ise, miks. Jälle vihkamisest kantud kriitika.

Kui vanemad on osa põhjusest, miks lapsel psühhiaatri poole on vaja pöörduda, siis pole sellest ju mingit kasu. Need lapsed jäävad täiesti ilma abita.

+24
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasele: Anders Behring Breiviki lugu tuleb meelde. Tema elas oma sõltlasest vägivaldse emaga, kes teda aeg-ajalt ka seksuaalselt ära kasutas. Õde põgenes kodust nii vara, kui sai. Isa, kes oli emast ammu lahus, korralik inimene, võitles pikalt, et poja hooldusõigust endale saada, aga Norras oli sel ajal feminismi tõusulaine ja äsja koolist tulnud nooruke kohtunikuneiu (pluss kogu ametnike kontingent) oli sügavalt veendunud, et laps peab olema emaga ja kõik. Kui olukord kodus liiga hulluks läks, viidi poiss ajutiselt kasuperesse ja mõne aja pärast siis jälle koju tagasi. Sisuliselt inimkatsed. Ja vaat millega see lugu siis lõppes.

Mismoodi see lugu vastusena haakub, ehk täpsustaksid? Et kõik sünnipered on halvad, kõik emad on vägivaldsed vägistajatest sõltlased ja Sinu meelest tuleks võtta kõikidest peredest lapsed ära ja paigutada nad kasuperedesse (nt Kobina-sugustele) või mujale, ning siis saavadki lapsed õnnelikuks?

+4
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu lapsel oli väga raske koolis, tõrjumine, kiusamine, mitte ühtegi sõpra. Oli depressiooni piiril, enesehinnang maas.
Kool (direktor, sotsiaaltöötaja) ütles sõnasõnalt abipalvele, et pole nende asi lapsele sõpru leida.
Kogu teema taandati sellisele lihtsale lausele.
Ma reaalselt kartsin, et kuhu see teema jõuda võib, teismelised tundlikud.
Tegemist Tallinna lähivalla kooliga.
Vahetas kooli, läks korda asi.

Ehk tundsime omal nahal, kedagi ei huvita tegelikult. Üks laps ees või taga. See on nii kohutav tunne, abitus 🙁

+20
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul üks laps juhtus sellisesse klassi, kus tüdrukutest juhtus kokku selline vilets komplekt – keegi eraldi võttes polnud halb, aga kokkupanduna oli hulk võimumänge, kui sa mu sõber ei ole, siis… jne. Nüüdseks on sealt päris mitmeid teise kooli läinud. Kooli psühholoog, kelle poole ma enne koolivahetust pöördusin, ei asunud mitte üldist suheteskeemi lahti harutama, vaid asus minu lapse isiku juurde – lahkama seda, mida tema kindlasti valesti on teinud. Laps vahetas kooli ja probleemid kadusid.

Teine asi on see, et palju kasutatakse väljendeid – ära tee välja, katsu ära unustada jms kasutud väljendid.
Mu lapsel oli aastatepikkune tervisejama, mis sisaldas muuhulgas palju seda, et pikalt ei usutud seda, mida tema (kui laps) rääkis. Väga raske aeg oli. Kui see mööda sai, oodati talt seda, et ta nagu klõpsti on kõik olnu unustanud ja teeb naerunäo pähe. Ainult ühe haigla hingehoidja tundis huvi selle vastu, mida tema tunneb kõige selle juures.
Sellist suhtumist on omajagu, et sa noor inimene – mis sul ikka viga saab olla.

+19
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

kontrollige, mida teie lapsed teevad tiktokis. mõnikord näen veidosid ja mõtlen, et kus on nende laste vanemad. Samuti õiendasin ükspäev 2 poisi ja 1 tüdrukuga (no nii 12-13), kes põõsas läbustasid, kus joodikud oksendavad ja k***vad.

lausropendamine, iga teine komeentaar on “lase ennast maha” ja mõne pildi all on neid sadu

videosid, kus parkides kambaga üksikuid rünnatakse jne

Mitte mingit kontrolli ega tsensuuri, õudne koht. Pigem just mõnikord sirvingi seda, et aru saada, mis noorte peades toimub

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õpetajana soovin, et suhtlemisele ja käitumisele pandaks koolides rohkem rõhku. Et ülekoolilised reeglid oleks paigas ja et oleks süsteem tegelemaks reeglite rikkumistega (mis puudutab ülbitsemist, inetut käitumist teiste suhtes) koheselt. Praegu õpetaja ei saa mitte midagi teha keset 25 õpilasega põhikoolitundi, kus enamus tahavad õppida ja neli tegelevad koolikiusamisega. Põhikoolilapsi muide tunnist välja saata tänapäeval ei tohi. Juhtkond soovitab panna pärast tundi märkus e-kooli ja kui märkuseid koguneb palju, eks siis näis, võibolla mõne kuu pärast korraldatakse vestlus koolipsühholoogiga. Tüüpiline kiusaja selles vanuseastmes on 4-5-line tüdruk, keda tema õppeedukus vabandab tema käitumise kõrvalseisjate silmis välja. Tal on piisavalt kavalust ja enesekontrolli, et kiusata varjatult ja jääda ise puhtaks. Kiusamine, mida mina tunni ajal märkan, on jäämäe tipp, alustades sellest, et suur osa suhtlusest ja ka kiusamisest on kolinud nutitelefonidesse.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapsel oli väga raske koolis, tõrjumine, kiusamine, mitte ühtegi sõpra. Oli depressiooni piiril, enesehinnang maas.
Kool (direktor, sotsiaaltöötaja) ütles sõnasõnalt abipalvele, et pole nende asi lapsele sõpru leida.

Minul veel hullem kogemus. Aastaid tagasi (siis kui veel see Tartu gümnaasium töötas, mille direktorile varguste tõttu mõisteti nelja kuu pikkune tingimisi vangistus kolmeaastase katseajaga) läks laps kiusamist kooli psühholoogile kurtma ja juba järgmisel päeval üks aineõpetaja andis sellest irvitaval toonil kogu klassile teada.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lõpuks taandub kõik sellele, millised inimesed probleemiga tegelevad.

Aga kindlasti süvendab probleemi see, ET osad lapsed on väga tundlikud ja võivad kõiges tonti näha.

+2
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paljud probleemid saavad alguse koolist. Kool peaks oleme see koht, kus igasugune kiusamine koheselt suurt tähelepanu saab.

Kahjuks on Eesti koolis tähtis vaid õppeedukus, mitte aga inimeseks olemine. Inglismaal on enesetappe 100 000 noore kohta 4 ja Eestis 14. Ma ei imesta selle üle, kuna inimseks olemisele pööratakse tohutut tähelepanu. Juba kooltee alguses tehakse selgeks kuidas käituda erinevate lastega ning mis kuidas viha, nördimusega toime tulla.

Eesti koolis on endiselt tähtis edukus, mitte lapse sisemaailm. Me oleme nii tohutult õpitulemuste usku, et tähelepanu muule ei jagu.

Minu kaastunne kõikidele peredele, kes on lapsed kaotanud ning loodan, et need varakult lahkunud noored hinged saavad lõpuks rahu.

+16
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

mitte ainult noored, vaid ka vanad.
Nt Uno Loobi abikaasa 🙁 Suur respekt rääkimisjulguse eest ja probleemi teadvustamise/eksponeerimise eest üldsusele.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasele: Anders Behring Breiviki lugu tuleb meelde. Tema elas oma sõltlasest vägivaldse emaga, kes teda aeg-ajalt ka seksuaalselt ära kasutas. Õde põgenes kodust nii vara, kui sai. Isa, kes oli emast ammu lahus, korralik inimene, võitles pikalt, et poja hooldusõigust endale saada, aga Norras oli sel ajal feminismi tõusulaine ja äsja koolist tulnud nooruke kohtunikuneiu (pluss kogu ametnike kontingent) oli sügavalt veendunud, et laps peab olema emaga ja kõik. Kui olukord kodus liiga hulluks läks, viidi poiss ajutiselt kasuperesse ja mõne aja pärast siis jälle koju tagasi. Sisuliselt inimkatsed. Ja vaat millega see lugu siis lõppes.

Mismoodi see lugu vastusena haakub, ehk täpsustaksid? Et kõik sünnipered on halvad, kõik emad on vägivaldsed vägistajatest sõltlased ja Sinu meelest tuleks võtta kõikidest peredest lapsed ära ja paigutada nad kasuperedesse (nt Kobina-sugustele) või mujale, ning siis saavadki lapsed õnnelikuks?

Mina sain nii aru, et see haakub vastusena selle noore ja kogenematu koolipsühholoogi looga: “…äsja koolist tulnud nooruke kohtunikuneiu….

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rääkige oma lastele pisikest peale – üksi mure ei ole nii suur, et seda emale rääkida ei saa. Ükskõik, kui valesti olete käitunud -ema alati aitab ja sellest saab üle. Kõige hullem ongi see, et laps on omadega puntras ja ei julge emale või isale rääkida ning vanem isegi ei pruugi aimata lapse muret. Häbistav video koolikiusamine, vargus, narkoga vahele jäämine – kõik on lahendatav.

Olles ise eranditult kogenud kõike eelnevalt väljatoodut, mis hõlmab endast sextortionit, sõltuvust, vargust, koolikiusu kaugemast ajast, siis sellises olukorras lahendus minna ja rääkida, tundub ületamatu katsumus. Ka 30. eluaastate lävel seistes.
Ei tunne, et vanemad peaksid minu kukkumiste pärast ennast väärtusetuna tundma. Et nad ei laseks end teiste inimeste vigadel defineerida.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

tundub ületamatu katsumus. Ka 30. eluaastate lävel seistes.
Ei tunne, et vanemad peaksid minu kukkumiste pärast ennast väärtusetuna tundma. Et nad ei laseks end teiste inimeste vigadel defineerida.

Vanemad ei peagi nii tundma. Ei tunnegi.
See hirm on osa katkiolekust.
Aga vanemad tahavad ja saavad aidata, selleks nad ju ongi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina arvan ka psühholoogidest väga halvasti. Käisin lapsega paar aastat tagasi Marienthali psühhiaatria- ja psühholoogiakeskuses. Psühholoog pidas pm pikki monolooge ja manitsusi. Kui tütar rääkis talle oma sõbrannast, kes ennast lõigub, joob, suitsetab ja seksib, oli psühholoog väga šokeeritud. Tundus, et ta polnud kuulnudki, et noored selliseid asju teevad!
Meie viimase vestluse ajal ütles ta lapsele, näed kunagi muretses sinu vanaema sinu ema pärast ja nüüd ema sinu pärast ja kunagi, kui sina oled ema, siis saad aru, miks emad muretsevad! No see on mingi tädi Maali jutt, mitte õppinud spetsialisti oma.
Laps meenutab siiani, kui mõttetu see oli. Elus ei soovita kellelgi sinna pöörduda.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Avalikus foorumis niivõrd värskete juhtumite arutamine, mille kohaselt võimalik juhtumid tuvastada on lähedaste suhtes minu arvamusel alatu.

Aga suuremas plaanis TULEB nendest asjadest rääkida. Need lood (mida on tegelikult palju) ei jõua meediasse. Rongi alla hüpanud alaealiseid ei mainita ajalehes isegi mitte nupukesega. Sellised asjad lihtsalt vaikitakse maha nagu poleks olnudki. Ilmselt hirmust teisi noori samale teele ahvatleda?

Erandiks oli suvine HN juhtum, kelle sõbrad ja lähedased rääkisid, et MIKS. Selle ajaleheloo ma võtaks põhikooli õppeprogrammi inimeseõpetuse vms raames, laseks lastel läbi analüüsida ja mõelda, et mis valesti läks ning kes ja millisel hetkel oleks saanud asju muuta.

Äkki konkreetsed lood (loomulikult perekonna nõusolekul) õpetaks lapsi/noori rohkem hoolima, märkama ja vähendaks kiusamist?

Tegelikult on meediatöötajatel reglement, õigemini soovitused, mille on koostanud suitsiide ennetuse spetsid ja seal on sätestatud piirid, kuidas enesetappudest rääkida. Üldsielt on tõesti soovitus, et neist EI räägitaks meedias, sest on tendents, et iga kajastatud enesetapp toob kaasa uusi suitsiide või lausa suitsiidide laine. Inimene, kes on piiri peal, saab igast õnnestunud enesetapu loost julgustust see ka ise ära teha. Kahju, aga nii see on. Seega, ärge tahtke tervete inimestena neid lugusid igapäevaselt meedias, see ei tee tegelikult head. Töö tuleb teha niiöelda põllul, koolides, noortega, otse.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen ka sotsiaaltöötaja ja käisin hiljuti ühe kliendiga psühhiaatriahaigla erakorralises vastuvõtus. Pärast seda vastuvõttu oli mul endal psühholoogilist abi vaja. Kõigepealt sõimati, et miks inimene endaga ikka hakkama ei saa ja siis hakati stamplauseid pilduma, et “mōtle ikka positiivselt!”. Ilma mingi empaatiata küsiti, et “noh, kuidas sa siis plaanid enesetappu teha?”
Psühholoogide kvaliteet on samuti väga kōikuv ning vahel on just seesama psühholoog katalüsaator hullema tegemiseks.
Mina leian, et sotsiaaltöötajaid, psühholooge ja psühhiaatreid peaks kontrollima mingi osaühing ning inimesel oleks koht, kuhu öelda, et vot minuga käituti nii. Ja siis sellega tegeletakse osaühingu poolt. Tihti oma töös näen nii ebapädevaid kaaskolleege, teha pole midagi.
Noorus on nii ohtlik aeg, ise mäletan, kuidas end lōikusin, sest kōik teevad nii. Noort on kerge üle piiri viia, isegi, kui üldjoontes on noorel väga hea elu. Me vōime teha mistahes trikke ja kampaaniaid, aga seni, kuni vastavad professionaalid ei suuda kvaliteetset töödki teha, on süsteem ebapädev ja poolik.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen ka sotsiaaltöötaja ja käisin hiljuti ühe kliendiga psühhiaatriahaigla erakorralises vastuvõtus. Pärast seda vastuvõttu oli mul endal psühholoogilist abi vaja. Kõigepealt sõimati, et miks inimene endaga ikka hakkama ei saa ja siis hakati stamplauseid pilduma, et “mōtle ikka positiivselt!”. Ilma mingi empaatiata küsiti, et “noh, kuidas sa siis plaanid enesetappu teha?”

Psühholoogide kvaliteet on samuti väga kōikuv ning vahel on just seesama psühholoog katalüsaator hullema tegemiseks.

Mina leian, et sotsiaaltöötajaid, psühholooge ja psühhiaatreid peaks kontrollima mingi osaühing ning inimesel oleks koht, kuhu öelda, et vot minuga käituti nii. Ja siis sellega tegeletakse osaühingu poolt. Tihti oma töös näen nii ebapädevaid kaaskolleege, teha pole midagi.

Noorus on nii ohtlik aeg, ise mäletan, kuidas end lōikusin, sest kōik teevad nii. Noort on kerge üle piiri viia, isegi, kui üldjoontes on noorel väga hea elu. Me vōime teha mistahes trikke ja kampaaniaid, aga seni, kuni vastavad professionaalid ei suuda kvaliteetset töödki teha, on süsteem ebapädev ja poolik.

Mul on täpselt samad kogemused. Kliendid tulevad minu juurde pärast psühholoogi või psühhiaatri juures käiku ning jagavad muljeid. Kellele oli spetsialist väga ülbelt vastanud (ema leinas varalahkunud last), kellele viskas vaid paar kõige levinumat klišeelauset. Üks ema, kelle meie sotsiaaltöötajate rehameeskond oli saatnud perenõustaja juurde, kurtis pärast, et perenõustaja oli hakanud pere liitmise asemel hoopiski teismelist last vanemate vastu üles ässitama ja nüüd on neil kodus palju suuremad tülid kui enne. Kuulan neid lugusid, ja need teevad mu kurvaks.

Olen kahel käel kogu südamest selle poolt, et instantsi üle peaks olema mingisugunegi kontroll. Praegu seda ei ole! Jah, on küll olemas näiteks Koolipsühholoogide Ühing vms, kuid nende eesmärk on kaitsta eeskätt oma tsunftiau, mitte aga kuulata inimeste tagasisidet. Olen ise proovinud nimetatud ühinguga kontakteeruda- oma kliendi huvides- tagasiside andmine ei õnnestunud. Fakt on, et senikaua kuni sotsiaaltöötajate, psühholoogide ja psühhiaatrite töökvaliteedi üle sõltumatu kontroll ja tagasiside andmise võimalus tegelikult puudub, ei pruugi abiotsimisele kaugeltki järgneda abi saamine.

Need inimesed, kes läksid abi otsima ega saanud seda, jäetakse üksi ja pigem süüdistatakse neid. Ometi ootaks just siin eriti psühholoogilt oskust konfliktisituatsioone lahendada, no vähemalt natukenegi rohkem kui tavainimeselt?

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Pole küll päris teemasse, mis on seotud lastega, aga läksin naistearsti soovitusel konkreetse raseduskriisi nõustaja juurde, sest abikaasaga läksid suhted sassi, kahetsesin rasedust jne kohutav aeg oli. Esiteks ta heitis mulle ette, et ma nii hilja tulin, et aborti teha enam ei saa (ma ju päriselt ei tahtnudki seda teha, vaid nõustamist ja lohutust) ja lõpuks soovitas koos abikaasaga tulla ja lepitamise, suhte korrastamise asemel keeras meid üldse teineteise vastu veelgi rohkem, kui see enne nõustamist oli. Kahetsesime, et üldse sinna läksime ja lahkudes vaidlesime terve kodutee nõustaja ässituste tõttu. Kuidas see üldse võimalik on, et selliseid nõustajaid meil on. Mitte mingisugust inimlikkust, arusaajat ega soojust temast ei õhkunud. Oligi sellise suhtumisega, et paneks aga ära ja lööks maaslamajat. Igaüks tänavalt saaks selliseks hakata ilma ühegi ettevalmistuseta ega õppimiseta.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Religioon, usk jumalasse on asendunud usuga psühholoogidesse. Need veavad üheksal juhul kümnest alt ja mõjuvad pigem halvasti.
Ja siis kurdetakse, et lapsi ei taheta omapead psühholoogile lubada. Psühholoog ei ole jumal, ta ei tee imesid, on sageli ise oma psüühikaga hädas ja võib põhjustada mõõtmatut kahju.
Ei ole mõtet seda psühholoogiareligiooni harrastada, see lõikab valusasti kätte. Nagu siinsed kommentaarid ka ilmekalt näitavad.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Näitan 26 postitust - vahemik 31 kuni 56 (kokku 56 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Nii kahju kui noored ei saa õigel ajal abi