Tere
Kirjutan enda jaoks piinliku murega ja kui võimalik, oleksin tänulik, kui keegi ülearu ei osataks – seda, et see imelik on, tean ka ise.
Olen üle 30ne aastane naine ja mees käib paar korda aastas ärireisidel. Korraga on ära nädal ja veidi peale, kauem pole kunagi olnud. Alati, kui ta on ära, olen juba mitu nädalat ette kurb ja loen hirmuga päevi reisini. Kui ta on juba läinud, loen omakordi päevi, millal ta juba tagasi on. Kui ta on kodus, on meil erinevad hobid, saame eraldi sõpradega kokku, aga kui teda pole, siis see üksi kojutulek ja tühi kodu on minu jaoks kuidagi nii kurvad. Samas ma olen täiskasvanud inimene ja kuidagi nii rumal on isegi mõelda, et olen nii klammerduv ja minu heaolu ja rõõm sõltub sellest, kas mees on kodus või ei. Tunnen, et see klammerumine on liiast ja olen see inimene, kes ei saaks absoluutselt hakkama, kui see sama inimene mu nt maha jätaks. Mul on elus olnud suhteid vähe ja tihti olen just ise olnud see pool, kes huvitatud pole, aga vot kui siis leian selle inimese, keda tahan, siis ei suuda ilma üldse olla pikema ajaliselt. Ja see pole ainult päris alguses nii – selle mehega oleme koos olnud ca 6 aastat.
Lisan ka, ehk on oluline, et muus mõttes olen väga iseseisev ja ma ei sõltu mehest nt majanduslikult. Teenin rohkem, oman oma kinnisvara ja autot. Seega klammerumine on just emotsionaalne.
Kas keegi on olnud samasuguses olukorras? Tean, et tegevus aitab ja eks ma siis tema äraoleku ajal ka proovin tegutseda, aga see ei muuda asja, et see minus pidevalt kurbust ja ängi tekitab. Nüüd taas reis ees ja juba tunnen end halvasti.
Piinlik isegi teistele rääkida. Ainult anonüümselt julgen.
