Teema: Nii neile, kellel oma elamine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ikka pitsitab koledasti jah 🙂
Kas nii vahva oleks, kui kõik maailma inimesed ainult laenaks ja hädas oleks?! Aga näed, mina ei ole! Pankrot ja võlgu jäämine ei ähvarda, elu on lill![/tsitaat]
mis sa vaesur kekutad!

Mõni siin ikka väga tuliselt kaitseb oma imelike maailma vaateid. Huvitav mis sa siis teeksid kui tekiks olukord kus sul ei jää paraku muud üle kui võtta eluasemelaen. Elus pole miski kindel. Eestis on liigagi palju näiteid sellest kuidas erastatud ja välja ostetud korterid ja maju on inimestelt ära võetud igasuguste nn lehmalellepoegade välja tulemisega. Võid kaotada siis kõik mis sa oled 10 aasta jooksul endale ehitanud vahetanud kallimaalt müünud ja kuidagi mehkeldanud ja kokkukraapinud.
Meil on oma elamine. Mille eest me peame veel maksma. Ja mitte selle pärast et me tahame nii väga laenu maksta. aid sellepärast et ei jäänud muud üle paraku ja ometi kuskil sa pead ju elama. Ei arva et olen rott sellepärast nagu keegi eelkõneleja rääkis. Ja kui … jumala eest .. sa oled nii rahul oma eluga ja kõik on nii lill.. siis sa ei pea teistele kelle elu vb pole nii lill ja kelle elu on teisiti läinud seda nnina alla hõõruma.

Pärisin oma vanemate korteri. Hiljem müüsime selle ja ostsime maja, natuke panime oma kogutust juurde. Laenu pole kunagi võtnud.

I korter: ostsin enne lahutust Tallinna serva, 2toaline Stalini-aegses majas, maksis 90 000 kr. Sellest enamuse laenasin töölt, makstes selle 3 aastaga tagasi. Sõin lõunati vaid suppi, reisidel ei käinud.

II korter: nelja aasta pärast müüsin korteri mitu korda kallimalt maha ja ostsin uue, 3toalise korteri paneelmajja Harjumaale, lapse koolile lähemale. Võtsin pangalaenu, mille maksin tagasi 5 aastaga.

III korter: viie aasta pärast müüsin Harjumaa korteri maja ja ostsin Tallinna kesklinna sama suure, 3toalise korteri uude majja, just enne hinnaralli algust, seega veel normaalse hinnaga. Harjumaa korteri hind oli viie aastaga kahekordistunud, kuid pidin taas võtma väikese pangalaenu ja umbes poole uue korteri rahast sain pärandusest. Seda laenu on veel maksta 3 aastat, kuid suudaksin varsti selle varem tagasi maksta.

Kogu see teemaarendus kinnitab vaid minu veendumust, et ilma päranduseta ja õigel ajal õiges kohas olemiseta ei saavutagi midagi :S
I kodu sai ostetud 2004, sissemakseraha (10%) nimel töötasin ka riskirasedana kodus olles ja alates lapse 3. elukuust. Laen sai võetud 30 aasta peale, makse ei olnud suur, 1100 krooni.
II kodu sai koduvahetuslaenuga, kuna lapse tervise tõttu tuli palju suuremas linnas lastehaiglas käia ja viibida. Laenusumma hüppas järsult 4400 peale (koduvahetusperioodil tuleb teenindada korraga kahe kinnistu laenu) ja selle summa jätsimegi edaspidi maksta.
Jäänud on veel 8 aastat ja 10 kuud ning teate, ma olen väsinud. Tahaksin ka lihtsamalt, mõni kena pärandus või lotovõit… aga ei, mulle jääb vaid kibestunult tööd rügada ja maksta. Ainus lohutus on see, et ma pole veel nii piiratud mõtlemisega kui 4. augusti kägu, kelle arust minusugused on vaid võlguelavad rotid… no nii madalal käpuli veel õnneks ei ole!