Laps on juba kuuekuune. Algas kõik sellest, et 2. ja 3.elukuu ta streikis. Nutt-otsib rinda-sööb 2sek-nutt-otsib rinda-… jne. Kuidagi elasime selle üle, vahepeal käid lisatoidu peal ära, aga väljusime sellest streigist nii, et ta oli nõus ainult ühest rinnast sööma ja see muudkui paisus ja teine jäi märkamatult nii väikseks, et sealt tuli reaalselt ainult tilk piima vahepeal (see võis olla siis umbes 4.elukuu paiku). Hakkasin siis ruttu tegutsema, võtsin appi pumba, nii käsipumba kui elektrilise, sest laps ei olnud nõus üheski asendis alguses kehvemast rinnast sööma. Nüüd on rind veidi suuremaks läinud, aga ikka palju väiksem kui teine. Peeglisse vaadates tuleb nutt kurku. Imestan, et mu mees pole vastikusest voodist minema jooksnud. Ma ei tunne enam end nagu naine, vaid plekist kole piimaämber. Lapsele tahaks rinda anda kuni ta aastaseks saab, vb kauemgi. Tema heaolu on mulle kõige tähtsam. Aga lihtsalt, kuigi ta nüüd on nõus veidi sellest kehvemast rinnast sööma, tahaks ma, et rinnad läheks ühesuuruseks tagasi. Kas nad üldse enam kunagi lähevad ühtlaseks? Appiii! Mida ma veel teha saan? Ei anna enam seda suuremat rinda? Väga vaevaliselt läheb see teekond. Lisaks on mu rind hakanud alates hammaste tulekust (tal 4 hammast suus juba) valutama. Laps hammustab, tirib ja näpistab rinda. Iga imetamiskord on päris valus, ootan sõrm valmis, kui tundub, et ta on valmis hambad kokku suruma, siis olen sõrme suhu pannud talle. Rind valutab, on kare juba 24/7.
Vabandan, kui kellegi tundeid riivasin.
