Mul on tunne nagu oleksin unest ärganud. Peres 12a, 7a, 2a laps ja novembris sünnib veel neljas laps. Oleme mehega alles 30ndates ja põhikoolist saati koos. Oleme veel noored. Esimene laps tuli meil kiirelt ja tema kõrvalt veel mina lõpetasin keskkooli ja edasi ülikooli. Minul magistrikraad inimestega seotud erialal. Mehel on kutseharidus. Meil on maja, koerad, kassid, tööd. Raha on piisavalt st pole rikas ja päris ära ka ei sure. Saame reisida kahekesi üle aasta või harvem. Laste jaoks on aega ja mulle tundub, et lastega on kõik hästi. Õpivad ilusti, neil on hobid ja mingeid käitumisprobleeme pole. Kuna olen nüüd pikemalt kodus olnud (töötan osakoormusega), siis olen hakanud oma elu peale mõtlema ja no ei ole rahul. Viimane laps oli planeerimata, aga ta on oodatud. Samas tunnen hirmu, et ma ei jõua. Mul on oma peas alati olnud kujutlus, et oleme mehega võrdsed, aga nüüd olen märganud, et tema teeb mida tema tahab ja mina olen kuidagi piiratud. Võib öelda, et ta on emotsionaalselt vägivaldne. Rääkisin raseduskriisinõustajaga ja no nt mees võib poole ööni väljas olla ja mina ei või. Kui kõnele ei vasta, siis päradt uuritakse kellega ja kus olen ja kindlasti on mingi mees pildil. Lastega tegeleb nii palju, et paneb suuremad kodus tööle ja väiksemaga mängib. Mõned üksikud korrad on lapsi vaadanud nii, et mina saan välja minna. Lastega on tal suhted head.
Üldse on nii läinud, et tema on.mees ja käib tööl ja kodus puhkab. Mina olen.naine ja käin 0,5 kohaga tööl ja kasvatan lapsi. Kuigi teenin hästi. Ma ri ole üldse selline kodune naine, aga järsku avastadin.end sellest rollist. Avastasin ka seda, et ma ei räägi mehega,mees räägib minuga ja olen tema asjadega kursis ja talle toeks, aga teda minu asjad üldse ei huvita. Minu asjad unustab sujuvalt ära. Olen üritanud temaga rääkida ja me lähme lihtsalt tülli, kui midagi ütlen ja ta arvab, et ma nüüd piiran teda. Olen alati vabadust hinnanud ja mind pole tema käimised häirinud. Nüüd aga tahaks oma mehega aega veeta ja saan aru, et olen teisejärguline. Mehel tööl.kiired ajad. Pidime kinno minema. Organiseerisin lapsehoidja ja teginnilusaks ja siis mees teatab, et läheb hoopis sõpradega välja. Ütlesin, et me lähme tülli ja tal savi. Pärast tõi lilli. Korra kuus käib ta kindlalt väljas ja on.hommikuni ära. Joob minu mõistes tegelikult vähe st on purjus, aga samm on sirge ja mõistis ok. Nüüd aga tunnen, et kõik on minu arvelt. Mina olen täiesti tagaplaanil ja ei oska kuidagi oma tähelepanu saada. Tahan.olla ka naine mitte koduhaldjas.
Teema: Nii palju asju häirib
Soovitan pere-/suhteteraapiat, tõsiselt.
Kuidas sa selle olukorra siis lahendasid, kui ta lilli tõi pärast seda, kui oli sust julmalt üle sõitud? Kõlab natuke nagu naistepäev Ida-Euroopas, et kui naistepäevaks naisele nelke tood, siis võib tast terve aasta jälle üle sõita.
Eks iga inimesega käitutakse nii nagu ta lubab endaga käituda. Selg sirgeks ja ütle selgelt välja, mis on sinu vajadused, mida sa tolereerid ja mida mitte. Eks oled praegu lasknud endaga halvasti käituda ja päevapealt see ei muutu, aga otsusta ära, millist rolli sa oled valmis edaspidi mängima ja anna ka oma lähedastele sellest teada. Ehk aeg annab arutust.
Jube kahju, et naised oma väärtust pigem hilja mõistavad. Siis kui lapsed tehtud ja aastad raisatud. Jobudega ei maksa koos olla.
Jube kahju, et naised oma väärtust pigem hilja mõistavad. Siis kui lapsed tehtud ja aastad raisatud. Jobudega ei maksa koos olla.
Vaata, enne laste tulekut tegelikult ei selgugi alati see, kellega sa koos elad.
Alguses ollakse mõlemalt poolt vabad inimesed, tahad, oled koos, tahad, lähete koos välja, tahad, istud üksi kodus – oma vaba valik.
Kui lapsed tulevad, siis üks vanematest – enamasti paraku just naine – jääb kodu külge kinni – ja tihti juhtub siis nii, et teine arvab, et tema peab saama säilitada varasema vabaduse. See teine pool tihti ei arvesta, et selleks, et võrdsus oleks peres, peab tema ka lastele pühenduma ja aegajalt oma partneri ka üksi õue lubama.
Räägitakse, et võta siis lapsehoidja ja mine välja, aga paraku peab lastega kodus olev vanem selle lapsehoidja ja järelikult ka oma vaba aja oma taskust kinni maksma, samas kui teisele poolele ei lähe tema vabadus mitte midagi erilist maksma, sest ta lihtsalt ei hooli.
Noh ja kuidas sellist käitumist enne tuvastad, kui juba lapsed käes? Ei tuvastagi kuidagimoodi.
Iseasi on muidugi lubadustest mitte kinni pidamine, see, et alguses oli kokkulepe kinno minna ja pärast see ära unustati, see oleks igal juhul inetu, ükskõik, kas on siis ühised lapsed või mitte.
Jube kahju, et naised oma väärtust pigem hilja mõistavad. Siis kui lapsed tehtud ja aastad raisatud. Jobudega ei maksa koos olla.
Vaata, enne laste tulekut tegelikult ei selgugi alati see, kellega sa koos elad.
Alguses ollakse mõlemalt poolt vabad inimesed, tahad, oled koos, tahad, lähete koos välja, tahad, istud üksi kodus – oma vaba valik.
Kui lapsed tulevad, siis üks vanematest – enamasti paraku just naine – jääb kodu külge kinni – ja tihti juhtub siis nii, et teine arvab, et tema peab saama säilitada varasema vabaduse. See teine pool tihti ei arvesta, et selleks, et võrdsus oleks peres, peab tema ka lastele pühenduma ja aegajalt oma partneri ka üksi õue lubama.
Räägitakse, et võta siis lapsehoidja ja mine välja, aga paraku peab lastega kodus olev vanem selle lapsehoidja ja järelikult ka oma vaba aja oma taskust kinni maksma, samas kui teisele poolele ei lähe tema vabadus mitte midagi erilist maksma, sest ta lihtsalt ei hooli.
Noh ja kuidas sellist käitumist enne tuvastad, kui juba lapsed käes? Ei tuvastagi kuidagimoodi.
Iseasi on muidugi lubadustest mitte kinni pidamine, see, et alguses oli kokkulepe kinno minna ja pärast see ära unustati, see oleks igal juhul inetu, ükskõik, kas on siis ühised lapsed või mitte.
Tuvastada saab eelnevalt sedasi, et aastaid enne lapsi jälgid oma meest, kas ta on kohusetundlik ja vastutustundlik või mitte. Teiseks, kas ta päriselt ka soovib lapsi ja saab aru, mida pereelu tähendab. Märke on näha ammu enne lapsi.
Annad lapsed mehele kasvatada ja elad siis “oma elu”.
Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator
Kommentaar eemaldatud.
Kuule, ilmselgelt on sul endal ka ainult põhiharidus. Muidu saaksid ju aru, et teemaalgatajal ongi põhiharidus ja ta sai lapsed täiesti endaväärilise mehega. Kõik on õige, nii peabki.
Kui oleksid haritud, siis oleksid seda juba ammu hoomanud. Või oled esimese põlve “kõrgkoolilõpetaja”, et nii uhke ja üleolev?
Kui pereelu kõrvalt oled magistrini jõudnud, siis pidi mees ju ikkagi üsna toetav olema – või kes siis lapsehoidmise selleks ajaks enda kanda võttis, kui haridust omandasid? Äkki lihtsalt peaks mehega ühe tõsise jutuajamise maha: neli last on ikka piisav põhjus oma pereelu selliseks sättida, et kõik oleksid rahul.
Vaata, enne laste tulekut tegelikult ei selgugi alati see, kellega sa koos elad.
Teemaalgatajal on 12-, 7- ja 2-aastsed lapsed. Kuidas tal alles nüüd see selgus? Oleks ta 7 aastat tagasi kahe lapsega piirdunud, siis oleks tal ju ammu sama vabadus nagu mehel.
Aga nüüd head lahendust ju pole, 2-ne on väike, titt tulemas…Ja ikka on nii et emad on väikelastega. No saab mõne õhtu vabaks, kinno või kohvikusse sõbrannadega, aga see on ka kõik.
Tuvastada saab eelnevalt sedasi, et aastaid enne lapsi jälgid oma meest, kas ta on kohusetundlik ja vastutustundlik või mitte. Teiseks, kas ta päriselt ka soovib lapsi ja saab aru, mida pereelu tähendab. Märke on näha ammu enne lapsi.
Idee iseenesest hea ja mina tegingi nii. Jälgisin 7 aastat enne kui kindel olin lapsed saime. Siiani rahul. AGA mul tõsiselt vedas, kohtusime kui olin 20 aastane ja oli aega jälgida. Kuid kui juba 30+ ja muudkui jälgib aastaid, leiab et see mees ikka ei sobi, siis jälgib järgmist meest jne siis lõpuks enam ei saagi lapsi ju.
Mis see mehe haridus asjasse nii puutub ja mis põhiharidusest jutt on, kui kutsekast saab ikka midagi rohkemat. Peale põhikooli sinna ju minnakse suures osas. Ja üldse, oleneb inimesest. Me kõik teame piisavalt inimesi, kes kõrgharidusega või kahegagi ei suuda olla korralikud isad ega abikaasad. See ei taga mitte mi-da-gi. Absoluutselt mitte mingit kindlust see ei anna.
Tuvastada saab eelnevalt sedasi, et aastaid enne lapsi jälgid oma meest, kas ta on kohusetundlik ja vastutustundlik või mitte. Teiseks, kas ta päriselt ka soovib lapsi ja saab aru, mida pereelu tähendab. Märke on näha ammu enne lapsi.
Idee iseenesest hea ja mina tegingi nii. Jälgisin 7 aastat enne kui kindel olin lapsed saime. Siiani rahul. AGA mul tõsiselt vedas, kohtusime kui olin 20 aastane ja oli aega jälgida. Kuid kui juba 30+ ja muudkui jälgib aastaid, leiab et see mees ikka ei sobi, siis jälgib järgmist meest jne siis lõpuks enam ei saagi lapsi ju.
Olen 38, ootame esimest last. Seljataga 4 pikemat suhet ja just nendel põhjustel ei hakanud last tegema, et tajusin, et meil poleks õnnelik pereelu. Nüüd on mul maailma parim mees! Kas parem on siis õnnetu suhe koos lastega või siiski ootad ja otsid ja leiad?
Olen 38, ootame esimest last. Seljataga 4 pikemat suhet ja just nendel põhjustel ei hakanud last tegema, et tajusin, et meil poleks õnnelik pereelu. Nüüd on mul maailma parim mees! Kas parem on siis õnnetu suhe koos lastega või siiski ootad ja otsid ja leiad?
Sa saa selle mehega oma esimene laps kätte ja siis mõne aasta pärast alles saad öelda, kas ikka veel on maailma parim mees.
Olen 38, ootame esimest last. Seljataga 4 pikemat suhet ja just nendel põhjustel ei hakanud last tegema, et tajusin, et meil poleks õnnelik pereelu. Nüüd on mul maailma parim mees! Kas parem on siis õnnetu suhe koos lastega või siiski ootad ja otsid ja leiad?
Jessas, 40-selt oli mu laps juba täiskasvanud.
Jessas, 40-selt oli mu laps juba täiskasvanud.
Mis su point on – et kõik peaksid võimalikult varakult sigima hakkama, nagu sina?
No 20 ja 38 vahele jääb 18 pikka aastat! 38 on esimese lapse jaoks vana mis vana.
Üks asi on see, et sul on rasedust natuke hormoonid paigast ära. Räägid, et mees on vaimselt vägivaldne ja selle sisuks on see, et mees lubab endale väljas käimisi, aga sina ei saa. Halloo, sa oled ju rase? Kas sinu arust ei tohiks ka mees väljas käia?
See on küll halb, et mees lastega ei tegele ning sinule soeses sellega aega ei anna, kolme lapsega peaks see asi juba paigas olema, et mehel on laste osas võrdsed kohustused.
Sellele, kes siin teatas, et lapse peaks saama nii, et 40selt on täiskasvanud – siis minu arust tuleks ise tunda noorusest rõõmu, käia reisimas, armuda ja siis alles luua pere. Sain 41selt pesamuna ja tundsime mehega mõlemad mõnu lapsega kodus olemisest (kui laps sai aasta läksin osalise tööajaga tööle ja mees oli siis lapsega kodus). Noorusest tuleb tunda rõõmu, mitte siduda ennast kohe titelappide ja kommunaalmaksetega.
Tuvastada saab eelnevalt sedasi, et aastaid enne lapsi jälgid oma meest, kas ta on kohusetundlik ja vastutustundlik või mitte. Teiseks, kas ta päriselt ka soovib lapsi ja saab aru, mida pereelu tähendab. Märke on näha ammu enne lapsi.
Märke võib, aga ei pruugi näha olla. On küllalt neid mehi, kes kooselu algusaastatel kohusetundliku ja vastutustundliku mulje jätavad ja lapsi soovivad, aga alles peale lapse sündi leiavad, et pereelu ja laste kasvatamine siiski nende jaoks ei ole. Ja on loomulikult ka vastupidi “peoloomast pereisaks” juhtumeid.
Ja muidugi see ka, et tänapäeval tekivad paljud kooselud 30-ndates inimeste vahel ja naisel pole mehe jälgimiseks neid aastaid lihtsalt raisata.
Räägid, et mees on vaimselt vägivaldne ja selle sisuks on see, et mees lubab endale väljas käimisi, aga sina ei saa. Halloo, sa oled ju rase? Kas sinu arust ei tohiks ka mees väljas käia?
Kas sinu arusaamist mööda peab rase kodus istuma ja lapsi kasvatama ja mees samal ajal võib endale piiramatult vabadust võtta või mis sa öelda tahtsid?
Minu meelest ei ole see teemapüstitus mitte niivõrd mehe väljaskäimistest kui sellest, et teemaalgataja tajub teatavat vaimset vägivalda – mees võtab endale õiguse käia seal ja siis kui soovib, aga naise puhul ta seda ei aktsepteeri, vaid uurib, kus ja kellega ning kahtlustab teist meest.
See “Mina olen täiesti tagaplaanil ja ei oska kuidagi oma tähelepanu saada” jätab muidugi väheke peast raseda mulje küll, aga kui mees kokkulepetest kinni ei pea ja naise tegemiste vastu suuremat huvi peale tema käikude kontrollimise üles ei näita, siis usun, et sellise suhtumisega ei oleks rahul paljud teisedki naised. Seda enam, kui enamiku nende päevast täidab laste kantseldamine.
Üks asi on see, et sul on rasedust natuke hormoonid paigast ära. Räägid, et mees on vaimselt vägivaldne ja selle sisuks on see, et mees lubab endale väljas käimisi, aga sina ei saa. Halloo, sa oled ju rase? Kas sinu arust ei tohiks ka mees väljas käia?
Halloo, kas sinu arust on normaalne, et üks pereliige peab kogu aeg kodus istuma ja teine lillutab väljas ringi?
Minu eks esitas ka oma ärakäimistele sellise geniaalse põhjenduse: “Miks mina pean sellepärast kodus istuma, et sina ei saa väljas käia?” Tegelikult oleksin mina saanud väljas käia küll, kui tema oleks ka mõned õhtud lapsega kodus olnud. Ma EI SAANUD reaalselt sellepärast, et mees lihtsalt ei tulnud töölt koju vaid läks otse pidutsema. Sellepärast, et ta ei hoidnud last, sest teda polnud õhtul kodus. Millest see tuleb, palun seleta, et isa puhul peetakse normaalseks igaõhtust otse töölt pidutsema minekut aga ema puhul miskipärast ei peeta, ema puhul peetakse kuidagi loomulikuks, et ta kõigepealt läheb lapsele lasteaeda järele, siis lapsega koju, siis teeb süüa ja koristab… Millest see tuleb?
Ja ei, selliseid asju ei näe enne laste saamist, sest enne lapse saamist me tegime esiteks kõike koos ja teiseks kõlbasid mehele siis ka minuga koos kodus veedetud õhtud, mis pärast lapse saamist ootamatult päevaplaanist kadusid.
Rääkimata sellest, et rase EI PEA ainult kodus istuma kogu raseduse aja vaid väljas käimine on täiesti lubatud, pigem vastupidi peaks ta praegu just ajusid tuulutama ja sõbrannadega või kinos käima, sest kui laps sünnib, siis väikese imiku kõrvalt tõesti mõnda aega eriti välja ei saa.
Oh jumal jah, mulle hakkas reaalsus kohale jõudma siis, kui minu raseduse ajal mehe sõbranna -keda ma enda sõbrannaks ka pidasin – arvas ühe aiapeo kohta (mida ei korraldanud tema, vaid ühed teised sõbrad), et: “Sina ei saa tulla, sa oled ju rase”. Miks? Miks rase ei või mehega ühiste sõprade seltsi aiapeole minna??? Viisakad sõbrad, enamuses ise juba pereinimesed. Miks? Seletage mulle! Ja mis see üldse sellise “sõbranna” asi öelda on?
No neli last on suur koormus igaühele ja kui sa enda seljas oled sõita siiani lasknud, siis seda ka mees teeb. Käib väljas, sest “ega sina lastega ju ei saa” jne. Mina olen aastaid olnud samas seisus, ainult et minu noorimad lapsed on nüüd juba 7 ja terendab hetk, kus elu läheb kergemaks.
Kas sa tööl käisid või käid? Või on mees rahateenija ja sina laste hooldaja? No isegi kui nii on, siis igas töös on ette nähtud ka puhkused. Ainult orjal pole puhkeaega ega õigust sellele.
Viimane laps oli planeerimata, aga ta on oodatud.
Su mees ilmselt seda neljandat last ei tahtnud. Milleks nii arulagedalt sigida, kui ei taha kodus istuda?
Üks asi on see, et sul on rasedust natuke hormoonid paigast ära. Räägid, et mees on vaimselt vägivaldne ja selle sisuks on see, et mees lubab endale väljas käimisi, aga sina ei saa. Halloo, sa oled ju rase? Kas sinu arust ei tohiks ka mees väljas käia?
Halloo, kas sinu arust on normaalne, et üks pereliige peab kogu aeg kodus istuma ja teine lillutab väljas ringi?
Minu eks esitas ka oma ärakäimistele sellise geniaalse põhjenduse: “Miks mina pean sellepärast kodus istuma, et sina ei saa väljas käia?” Tegelikult oleksin mina saanud väljas käia küll, kui tema oleks ka mõned õhtud lapsega kodus olnud. Ma EI SAANUD reaalselt sellepärast, et mees lihtsalt ei tulnud töölt koju vaid läks otse pidutsema. Sellepärast, et ta ei hoidnud last, sest teda polnud õhtul kodus. Millest see tuleb, palun seleta, et isa puhul peetakse normaalseks igaõhtust otse töölt pidutsema minekut aga ema puhul miskipärast ei peeta, ema puhul peetakse kuidagi loomulikuks, et ta kõigepealt läheb lapsele lasteaeda järele, siis lapsega koju, siis teeb süüa ja koristab… Millest see tuleb?
Ja ei, selliseid asju ei näe enne laste saamist, sest enne lapse saamist me tegime esiteks kõike koos ja teiseks kõlbasid mehele siis ka minuga koos kodus veedetud õhtud, mis pärast lapse saamist ootamatult päevaplaanist kadusid.
Rääkimata sellest, et rase EI PEA ainult kodus istuma kogu raseduse aja vaid väljas käimine on täiesti lubatud, pigem vastupidi peaks ta praegu just ajusid tuulutama ja sõbrannadega või kinos käima, sest kui laps sünnib, siis väikese imiku kõrvalt tõesti mõnda aega eriti välja ei saa.
Oh jumal jah, mulle hakkas reaalsus kohale jõudma siis, kui minu raseduse ajal mehe sõbranna -keda ma enda sõbrannaks ka pidasin – arvas ühe aiapeo kohta (mida ei korraldanud tema, vaid ühed teised sõbrad), et: “Sina ei saa tulla, sa oled ju rase”. Miks? Miks rase ei või mehega ühiste sõprade seltsi aiapeole minna??? Viisakad sõbrad, enamuses ise juba pereinimesed. Miks? Seletage mulle! Ja mis see üldse sellise “sõbranna” asi öelda on?
No eks nende jaoks on peod enamasti pildituks joomisega seotud ja siis mõtlevad et mida see rase seal teeb.
Olen 38, ootame esimest last. Seljataga 4 pikemat suhet ja just nendel põhjustel ei hakanud last tegema, et tajusin, et meil poleks õnnelik pereelu. Nüüd on mul maailma parim mees! Kas parem on siis õnnetu suhe koos lastega või siiski ootad ja otsid ja leiad?
Sa saa selle mehega oma esimene laps kätte ja siis mõne aasta pärast alles saad öelda, kas ikka veel on maailma parim mees.
On! Kirjutan teile mõne aasta pärast.
Ma tunnen oma meest 15 aastat, olime kunagi vahelduva eduga juba seksisuhtes, aga mina siis tõsist suhet ei tahtnud erinevalt temast. Nüüd on aga kõik läinud nii õigesti ja paigas. Tunnen end väga õnnelikuna, pole sellist kindlustunnet kunagi varem olnud. Olen juba piisavalt vana ja kogenud, et oskaks hinnata mehe ja suhte ambitsiooni, tean oma vigu ja nõrku kohti ning tegelen nendega, samamoodi tunnen teda läbi ja lõhki. Loomulikult ei ole ma näinud teda pereisa rollis, aga neid asju saab päris hästi aimata ja näha juba raseduse ajal ja ka enne seda. Kahelge kui soovite, aga meie oleme meis 100% kindlad 🙂
Eesti vanasõna ütleb: “ära hõiska enne õhtut”.
