Miks seda meest nii hirmsasti vaja on?
Kui teemaalgataja tahab leida meest, kellega koos elada, siis on ju ilmselge, et ta soovibki reaalselt elukaaslast, kellega koos olla. Seksimiseks leiab igasuguseid suvakaid jah, ei pea niisugust kodus taluma, sellest teemaalgataja postitus ju räägibki.
Kui sina oled üksinda ja sul on üksi täiesti ok, midagi puudu ei ole, siis on tore, aga on inimesi, kes ei talu pidevat üksindust. Ikka tahaks, et oleks õhtul/hommikul kellegagi rääkida oma kodus, kellegagi, kes on oma. Kui sul on oma elukaaslane ja omavahelised suhted on korras, siis see on iga kell parem kui olla üksi. Aga keskealisena on selliseid jah raske leida, eks paremad on juba nooremas eas ära võetud ja elavad viksilt oma naisega koos. Need, kes ringi lehvivad ja naisi sebivad veel keskealisena, ongi kõik palju viletsam valik. Eks siis jääbki üle end lohutada mõttega, et ei ole üksi ka nii halb olla, aga tegelikult on see ju kibeda mekiga siiski.
Olen ise samuti keskealine ja üksi. Ma ei otsigi kedagi, sest ei näe üldse mingeid variante, et see oleks võimalik. Pole normaalseid keskealisi vabu mehi, mingeid elu hammasrataste vahele jäänuid ja depressiivikuid küll ei taha. Tean mitmeid vabu mehi, aga enamasti nad on katkised. Ma ei taha katkist meest, tahan, et ta saaks endaga ise hakkama. Muidu ei tule võrdset suhet sellest.
Sa oled ju ise ka katkine…Kibe noot ja lootuse kaotanud, õnnetu jne. Paljud, kui mitte enamus ongi katkised, ühes või teises mõttes ja erineval määral. Nii on ja oleks ülekohtune oodata ,et teine on maru terve, kui ise pole.
Seda juttu räägitakse kogu aeg, et kõik head mehed on juba võetud ja vallalised on vaid mingid luuserid või kaabakad. Ise olen 30ndate alguses ja mõtlen, et reaalsus on see, et kõvasti üle poolte suhetest läheb ju varem või hiljem lõhki. Ääretult vähe on ikka suhteid, mis püsivad aastakümneid õnnelikuna koos. Mida see siis tähendab? Et kõik, valdav enamus mehi on siis luuserid ja kaabakad, sest mingi hetk ju ikkagi jäävad vallaliseks? Lahku minnakse ju igas vanuses, ka 60ndates ja 70ndates, rääkimata 40ndatest. Mulle tundub, et 30ndad ja 40ndad on selline põhiaeg üldse, kus pikematest suhetest lahku minnakse. Kui mees on kellegagi pikalt suhtes olnud, siis tõenäoliselt pigem ei ole väga kehv kaaslane, erinevalt neist ringilehvijatest ja lühisuhete pidajatest. Tuleb lihtsalt need lahku läinud väärt mehed üles leida. Samas vastab tõele, et need värskelt lahku läinud ongi kõige katkisemad ja ei sobi/ole valmis püsisuhteks. Endal mitu valusat kogemust sellega. Kahjuks pikas suhtes olnud mehed ei suuda/oska kohe üldse üksi olla ja tormavad meeleheitlikult kohe uut otsima. Enda kogemuse järgi juba kuu pärast lahkuminekut mees maganud mitme uue naisega ja kuu hiljem juba püüab uut suhet luua jne. Üks oli napilt aasta pärast lahutust juba abiellumas uuega ning isegi laps taha tehtud.
Saan sust täitsa aru, ise olen ilmselt noorem, aga ka raskustes. Ma olen vallaline olnud sellest ajast saadik, kui sain 30. Mitme aastaga pole seda püsivat leidnud. Tahaks ka õnnelikku püsisuhet ja kõiki toredaid hetki, koostegemisi, mis sellega kaasneb. Seni vaid mingid tühikargajad olnud, kes paraku enamuses seksi peale väljas olnud ja ei suudagi pühenduda ega kellestki hoolida.