Esileht Koolilaps Nii raske leppida, et last ei huvita õppimine ja kõrgharidus

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 45 )

Teema: Nii raske leppida, et last ei huvita õppimine ja kõrgharidus

Postitas:
Kägu

Ma olin ise lapsena koolis innukas õppija ja lugesin palju raamatuid, ülikooli minek oli loomulik valik ja olen oma valikuga rahul. Mehel on samuti kõrgharidus. Meie vanematel on neljast kolmel kõrgharidus. Ilma nende töökohtadeta, mis meie haridus meile võimaldanud on, oleks meie elu hoopis teistsugune ja võimalused väiksemad.
Meie laps on hea peaga, matemaatikas klassi parim. See tuleb tal nagu iseenesest. Aga muidu ei huvita teda õppimine kohe üldse, raamatuid ega ajalehti ei loe ja kavatseb saada juuksuriks. Lootsin, et ta muutub ajaga, aga ta hakkab juba nii suureks saama, et see lootus on kaduvväike. Hinded on ka keskmised, sellised mida saab eriliste pingutusteta. Tutvusringkonnas on enamusel lapsed juba ülikoolis või gümnaasiumis, peredes kus kaks kõrgharidusega vanemat, pole kellelgi last, kes õppimisest nii vähe huvitub nagu meie laps. Pigem vastupidi, lapsed soovivad veel enamat saavutada kui vanemad on saavutanud.
Ma tean, et laste valikuid ei tohi kritiseerida, aga sisemine pettumus närib nii vastikult hinge. Endal on ka piinlik oma mõtete pärast, aga ma olen nii õnnetu, et laps minust ja mehest nii palju erineb.

+34
-20
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis juuksuriametil häda on? Lihtsalt see fakt, et juuksuriks õpitakse kutsekoolis, mitte kõrgkoolis? Sa räägid nagu ta kavatseks peale gümnaasiumi teie kulul kodus logelema hakata.

Muide hea juuksur teenib tunduvalt rohkem, kui need igasugused pehmete erialade baka lõpetanud, kes tihti ei saa erialasele töölegi.

 

+38
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Las inimene teeb seda, mis talle meeldib. Õppima jõuab veel ülejäänud elu minna, kui leiab, et see amet siiski pole see. Mõni õpib mitu korda ümber. Kõrgkool ka eest ära ei jookse. Osa võtab sihilikult peale gümnaasiumit aja maha ja läheb alles hiljem edasi õppima. Olgem ausad, sellises vanuses ei tea paljud, mida nad üldse teha tahavadki.

+30
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu juuksuril on lisaks ametialasele haridusele ka finantsalane kõrgharidus, aga töötab ikkagi juuksurina – ta lihtsalt armastab oma tööd. Koolis õppis reaalklassis, matemaatika-füüsika tulid lihtsalt.

+30
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Isver, hea juuksur on kulda väärt. Aus amet.

Tegele oma alaväärsuskompleksiga.

+30
-12
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma saan teemaalgatajast täiesti aru – ka mina tahaksin, et mu lapsed võimalikult hea hariduse saaksid.  Eriti veel seetõttu, et enamik sugulaste, töökaaslaste ja tuttavate lastest õpivad kõrgkooolis.

Kui aga keegi lastest otsustab teisiti, siis lepin selle otsusega ja toetan last tema valikutes. Olen enda jaoks selle teema lahti mõtestanud nii,  et oluline pole mitte niivõrd hariduse “kõrgus”,  vaid see,  et laps õpiks ja edaspidi ka töötaks talle meeldival erialal.

Hea haridus ei tule kindlasti kahjuks, aga olulisem on see, et seda haridust ka realiseerida tahetakse ja suudetakse.  Olen ise lõpetanud kõrgkoolis eriala, millel ma päevagi töötanud ei ole  ja loodan, et lapsed suudavad enda jaoks õige valiku minust paremini ära teha.

+26
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina saan ka loomulikult teemaalgatajast aru. Ma ei arva, et lapsevanem peaks olema õnnelik kui tema hea peaga laps arvab, et juuksuriks saada on piisav küll ja kaugemaid eesmärke elule ei sea. Laiskus vast. Mina olen näiteks kurb, et minu laps eelistab mugavalt kodus, arvutis passida ega huvita teda nt matkamine, rattaga Eesti avastamine (mida meie mehega teeme).

Aga ega muud poel teha kui leppida ja oodata et äkki tulevad uued eesmärgid

+14
-19
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina jälle ei saa aru miks peab selle kõrghariduse omandama kohe peale gümnaasiumi. Ise alustasin teise kõrghariduse omandamist 34-aastaselt eriaalal, mille pealegi ma peale gümnaasiumi lõpetamist ei tulnud. Tegin baka ja nüüd kevadel loodetavasti lõpetan magistri. Minu kursusel bakas olid enamik 30+ vanuses inimesed, kes oli esimesel, kes teisel ja mõni ka kolmandal nö ringil ülikoolis. Otse gümnaasiumist oli vist üks või kaks noort ning nemad jätsid õpingud peale esimest kursust pooleli kuna eriala valik oli siiski vale.

 

+13
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Osalt saan ma sinust aru. Eks kõik vanemad tahavad, et nende laste elu oleks veel parem kui nende endi oma olnud on ning et nad püüdleksid kõrgemale ja kaugemale. Samas mina püüan endale kogu aeg sisestada, et kuniks mu lapsed on õnnelikud, võivad nad hakata kasvõi kingaviksijaks, mina neid ei survesta.

Ma ise olin ka väga lahtise ja hea peaga keskkoolis. Eliitkoolis õppides polnud mulle mingi vaev hõbemedaliga lõpetada. Peale seda otsustasin minna õppima lasteaiaõpetajaks. Kuigi mu perekond ja sugulased mind igati toetasid ning ühtki halba sõna ei öelnud, leidus tuttavate ja ka klassikaaslaste hulgas küllalt neid, kes hakkasid tänitama. Nii hea peaga ja lasteaiaõpetajaks? Sa võiksid minna arstiks või juristiks õppima ju! Nojah, võiksin, aga need ametid ei huvita mind karvavõrdki. Vaadates, mida lapsevanemad praegusel ajal lasteaiaõpetajatelt nõuavad ja ootavad, ei kujuta ma küll ette, et sinna mingid tobukesed lähevad, kes muuks ei kõlba. Õpetaja peab olema igas asjas professionaal ja arendama kõik lapsed Einsteinideks. Hiljem õppisin ma veel edasi eripedagoogikat ja töötan nüüd koolis. Mul võib olla annet mille iganes muu peale ja võib-olla arvab mõnigi, et ma raiskan oma andeid, aga minu arvates on elu ainult siis elamist väärt, kui ma teen seda, mida ma tõeliselt teha tahan. Nii lapsed kui ka lapsevanemad armastavad mind ja ütlevad mulle tihti, et selliseid õpetajaid, kes oma tööd nii suure armastusega teevad, võiks palju rohkem olla.

Kui sinu laps tahab olla juuksur, siis las ta olla juuksur! Pealegi on tänapäeval nii palju võimalusi kasvõi iga paari aasta tagant ümber õppida ja uus amet valida. Ega see esimene erialavalik pole igavene saatus, millest elu lõpuni pääsu pole.

+36
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanemad tundsid tõen täpselt sama, mida sina praegu. Mina ei läinud pärast keskkooli edasi õppima, sest ei teadnud mida tahan õppida ja ausaltöelda oli täiega tüdimus õppimisest ja tippspordiga tegelemisest. Ehk siis minu elu muutus ka päeva pealt pärast keskkooli lõppu. Vanemad olid pettunud, sest oli igati loomulik käik, minna edasi.. mina aga põrutasin Usa-sse elu nautima. Õppimistahe tuli tagasi paar aastat hiljem, kui läksin omal vabal valikul Ülikooli. Seega teemaalgataja, hetkel on pettumus, aga kunagi ei või teada, kui toimub muutus..

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on sinu probleem. Sina pead selle probleemiga tegelema, oma ootuste, unistustega, see ei puutu lapsesse. Lase inimesel olla. See huvi õppimise vastu või huvi konkreetse eriala vastu võib tulla aastaid hiljem. Küll ta jõuab ise selleni, mis tema jaoks õige. Sinu suunamine ja survestamine siin enam ei mõju. Ja üldse, mis on juuksuriametis halba? Ka sel alal võib jõuda kaugele, teenida 2 x kõrgemat palka, kui paljudel erialadel, milles nõutakse magistriharidust.

See on mingi vanade inimeste teema vist, et õpid ühe eriala ära ja töötad sel alal siis elu lõpuni. Õppida saab alati.

+10
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui vana laps on? Kui alles põhikoolis, siis on päris suur võimalus, et ta gümnaasiumi jooksul veel mitu korda ümber mõtleb. Väga palju oleneb selles vanuses sellest, mida sõbrad tahavad ja teevad.
Kui aga soov on juba kindel ja muutumatu, siis on see mõnes mõttes päris hea. Minu praegu gämnaasiumi lõpuklassis käival tütrel pole õrna aimugi, kes temast saama peaks, ja see tekitab temas endas päris palju pingeid – midagi peab ju kohe-kohe valima. Niipalju ta on õnneks endast aru saama hakanud, et näiteks arstiamet (mida ta ka vahepeal kaalus) ei sobi talle, minu meelest ka ei sobi.
Aga see “õppida saab alati”-loogika – no ma ei tea, minu meelest selleks, et keskeas uut kõrgharidust omandada, peab inimene olema kas erakordselt suure töövõimega, lastetu või kellegi ülalpeetav. Mina kohe kindlasti ei suudaks pere ja töö kõrvalt veel täismahus õppida ka. Mingid lühikesed kursused on muidugi iseasi, aga ühtki päris asjalikku eriala ju niimoodi ei õpi. Just sellepärast ma tahakski, et minu lapsed ikka noorena kõrgkooli läheks, kui neil see üldse plaanis on – sel ajal suudan ja tahan ma neid veel toetada, hiljem võib see puhtalt majanduslikel põhjustel keeruliseks osutuda.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Depressioonis ja vaid vanematele meeldimise pärast kõrgharitud noor on palju hullem kui oma valitud erialal õppiv/ töötav ja eluga rahul noor inimene.

Hea juuksur peab ka kogu aeg ja pidevalt oma erialal end täiendama. Ta lihtsalt ei istu kõrgema matemaatika loengus vaid teeb seda teistmoodi.

 

+19
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina väga hea peaga laps ei läinud ka peale 9ndat gümnaasiumi, vaid tehnikumi. Rääkisin mina, rääkis klassijuhataja – aga laps oli oma otsuse teinud.  Lõpetas tehnikumi, töötas aasta ja nüüd on TalTechi 2.kursusel.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Arvestades, et Elmo Nüganen õppis kõigepealt kutsekoolis rätsepaks, ma veel väga ei muretseks. Pealegi, äkki teeb just sinu laps oma juuksuriharidusega metsikut karjääri ja võidab tulevikus nt Oscari the best hair-stylist kategoorias vmt.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on küll ehtne näide oma unistuste laste peal elluviimisest. Et laps peab olema tingimata nagu vanemad. Kõige kurvem asi lapse jaoks on see, kui vanemad temas pettunud on. Ja oma ihade ja südame vastu väga ei saa, kui ta soovib tegeleda loomingulisema ja füüsilisema alaga, siis nii ongi.

+12
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas juuksuriamet on lapse kutsumus, unistus väikesest peale, on näha, et see huvitab teda väga?

Või tahab ta juuksuriks sellepärast, et õppida ei viitsi?

+6
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii palju kui olen uurinud, õpitakse juuksuriks keskhariduse baasil. Ehk siis keskharidus on lapsel nii kui nii olemas ja ka peale kutse omandamist saab ta alati kõrgooli minna kui soovi on. Ja mis on selles halba kui noorel on visioon oma tuleviku kohta?

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siin teemas on enamus kõvad targutajad, et las teeb, mis tahab. Igas kolmandas teemas aga keegi kurdab, et elukaasalsel pole ambitsioone, on  laisk ja kõik kiidavad kaasa, et hull lugu.

Kas te lugesite välja, et TA laps on kirglik juustelõikamis/seadmis huviline ja ambitsioon on oma salong avada??

+11
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siin teemas on enamus kõvad targutajad, et las teeb, mis tahab. Igas kolmandas teemas aga keegi kurdab, et elukaasalsel pole ambitsioone, on laisk ja kõik kiidavad kaasa, et hull lugu.

Kas te lugesite välja, et TA laps on kirglik juustelõikamis/seadmis huviline ja ambitsioon on oma salong avada??

Mis tegema peaks siis? Vägisi sundima ja suruma kõrgkooli õppima, sest vanemad tahavad või? Sest vanematel on muidu teiste ees häbi?

+11
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siin teemas on enamus kõvad targutajad, et las teeb, mis tahab. Igas kolmandas teemas aga keegi kurdab, et elukaasalsel pole ambitsioone, on laisk ja kõik kiidavad kaasa, et hull lugu.

Kas te lugesite välja, et TA laps on kirglik juustelõikamis/seadmis huviline ja ambitsioon on oma salong avada??

Kas igal inimesel peab nui neljaks oma edukas firma olema? Niisama palgatöötaja on väkk?

Kas juuksuriks ei pea õppima? Ennast pidevalt täiendama?

Kui in7mene end oma tööga ära elatab ja on rahul, on mõne arust ikka liiga vähe? Midagi häbenemisväärset?

+15
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siin teemas on enamus kõvad targutajad, et las teeb, mis tahab. Igas kolmandas teemas aga keegi kurdab, et elukaasalsel pole ambitsioone, on laisk ja kõik kiidavad kaasa, et hull lugu.

Kas te lugesite välja, et TA laps on kirglik juustelõikamis/seadmis huviline ja ambitsioon on oma salong avada??

Suur enamus juuksuritest on vist tegelikult eraettevõtjad, lihtsalt nad mitte ei osta isiklikku salongi, vaid üürivad olemasolevas salongis töökoha. Vist üsna võrdväärne sellega, et eraettevõtja ei osta isiklikku ärihoonet, vaid rendib laua mingis sellises kontoris, kus saab laua kaupa tööpinda või tunnikaupa koosolekuruumi rentida.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul üks isiklik tuttav juuksur kel finantsiliselt läheb palju paremini kui keskmisel kõrgharidusega tuttavatel.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oma kutsumuse leidmine on väga oluline. Kui ta tõesti armastab juuksuriametit, on ta selles tõenäoliselt (mõningase praktiseerimise järel) ka väga hea ja hea juuksur teenib palju paremini kui nii mõnigi kõrgharitud inimene. Väga paljud inimesed vihkavad esmaspäevi (ja kõiki teisi tööpäevi), vihkavad hommikust äratuskella helinat ning unistavad lotovõidust, et saaks päevapealt töölt ära tulla. Sinu lapsel on suur tõenäosus iga päev rõõmuga tööle minna ja seal oldud aega nautida. Näiteks minul on selline juuksur, kes paistab oma tööd väga nautivat ja ta on selles tõesti hea.

Teine asi, mida arvestada, on see, et need valikud, mis me 18-aastaselt teeme, ei jää tingimata kestma. Inimesed teevad kannapöördeid veel ka 50-aastaselt. Minul näiteks polnud halli aimugi, mida oma eluga peale hakata kui gümnaasiumi lõpetasin. Alles 30-selt leidsin kutsumuse (aga enne seda olin jõudnud juba täiesti teisel alal magistrikraadi omandada, mis küll täitsa mööda külgi maha ei jookse, aga mingit käegakatsutavat kasu mulle kah andnud pole).

Kolmas, mida arvestada, läheb mu viimase lausega kokku – mitte iga kõrgharidus ei taga head elatustaset. Palju on nn “pehmeid” erialasid, mida võib niisama enda lõbuks õppida, aga millega pole hiljem midagi peale hakata. Minu eriala on selline vahepealne, sel alal leiab tööd küll, aga mul pole selle tegemise vastu erilist huvi ja minu isiksuseomadused ei lähe sellega nii hästi kokku kui vaja. See ei ole mu kutsumus ja ma võiksin selles parimal juhul keskpärane olla elu lõpuni. Ja siis on veel sellised erialad, millega kindlasti tööd leiab ja mis hea palga annavad (arstiteadus, juura, IT), aga selleks peab jällegi kutsumust ja tahtmist olema. Kui ei ole, ei jõua nende õpingutega piisavalt kaugele (neid kolmeaastase bakaga juristihakatisi on kõik kohad täis, see veel roosamannat majja ei too).

Peamine on see, et su laps oma valikutes õnnelik oleks ja alati võib juhtuda, et ta eelistused elu jooksul muutuvad. Juuksuriks olemises ei ole kindlasti midagi halba.

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Enamus lapsed unistavad tööst, mida nad tundigi ei ole teinud, juuksuri puhul tundide kaupa jalgade peal, pidevalt värvi-ja lakihaisu sees, käed karedad pesemisest, selg enamasti mõne aastaga haigeks töötatud. Rääkimata ebastabiilsest sissetulekust, sest inimesed vahetavad aeg-ajalt juuksurit, ilusalongide kehvast kasumist ja omanike pidevast vahetamisest, rääkimata sellest, et tihti tuleb materjali jagada töökaaslastega ja kõik ei ole korralikud asjade kasutajad.

Ma soovitan lapsel minna töövarjuna mitmeks päevaks jälgima mis on selle töö võlud ja valud, kaasa teha pikad füüsilised pingutused (seista täpselt sama aeg püsti, kui juuksur) ja olla 10 tundi vahetuse puhul juuksuril igal pool kaasas. Juuksur võiks talle ülesandeid anda, nagu karvade kokku pühkimine ja käterättide pesusse viimine, samuti asjade korrastamist ja koristamist.  Samuti võiks tutvuda sellega, kui palju laud maksab, mis kulud on materjali ostmisel ja infona on oluline, et juuksur teenib keskmiselt 1100-1300 eurot kuus ja ainult tippjuuksurid keda kutsutakse väljaspool salongi töid tegema, saavad rohkem.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Depressioonis ja vaid vanematele meeldimise pärast kõrgharitud noor on palju hullem kui oma valitud erialal õppiv/ töötav ja eluga rahul noor inimene.

Hea juuksur peab ka kogu aeg ja pidevalt oma erialal end täiendama. Ta lihtsalt ei istu kõrgema matemaatika loengus vaid teeb seda teistmoodi.

Saa et inimene ise oma kogenematusega teeb valiku, mis talle hetkel mugav tundub ja ei paku erilist pingutust, ei garanteeri kuidagi, et ta elu depressiooni vabalt kulgeb. Rahalised raskused elus on paljudelegi suur pinge ja depressiooni allikas. Samas kui eneseteostus ja pingutus just pakub rahulolu.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui juuksuriks saaks õppida ülikoolis, oleks teemaalgataja ilmselt rahul. Lugege, mis kummalisi õppekavasid meie kõrgkoolid pakuvad; iseasi, kas nendega peale kooli lõpetamist ka midagi peale hakata oleks. Aga kogu suguselts oleks rahul ja lapsevanemate ego ei saaks ka kannatada, kui laps nende seast ühe valiks. Ikkagi ju kõrgharidus.

Tundub, et sageli kiputakse unustama, et hariduse ja õppimise eesmärk on ju see, et inimene tulevikus oma eluga ise toime tuleb. Ja ideaalis seal juures ka veel õnnelik oleks.

Üsna samasse kasti läheb ka juhtum tutvuskonnas, kus täies elujõus mees  peale korralikku läbipõlemist pole julgenud oma vanematele öelda, et ta kontoritöölt ära tuli. Sest vanematele tundub pea et staatuse näitaja, et nende kõrgelt haritud poeg suures büroohoones kontoritööl on.

+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See kurbus läheb ruttu üle, kui laps oma töös õnnelik on (meie oma on). Algul oli ka kurb, et kuidas ei tahagi kõrgharidust, sest pea oli ülihea, tundus kuidagi raiskamisena. Aga oluline on ju, et tal tööd tehes silmad säravad, mitte see, et läheb “suurde kontorihoonesse” vastumeelselt istuma. Küll olen nõus ühe eelkirjutajaga, et see juuksuritöö (või mistahes muu unistus) tuleks reaalselt läbi teha, et aru saada, kas see ongi see, mida vaimusilmas ette kujutati või on noorel inimesel silme ees vaid mingi roosamanna nägemus uhketest soengutest ja glamuurist.

 

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vähemalt tal on mingi tulevikuvisioon olemas. Mul on kehvem olukord – noor ei huvitu mitte millestki. Ei kõrgkooli õppima minemisest ega ka kutsekoolist. Pea on tal hea – iseenesest võiks ju minna ka kõrgkooli. Aga õppimise vastu huvi pole. Ma oleks ka siis väga rahul, kui ta kasvõi kutsekooli läheks ja mõne ameti selgeks õpiks – peaasi, et tema ise rahule jääks.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enamus lapsed unistavad tööst, mida nad tundigi ei ole teinud, juuksuri puhul tundide kaupa jalgade peal, pidevalt värvi-ja lakihaisu sees, käed karedad pesemisest, selg enamasti mõne aastaga haigeks töötatud. Rääkimata ebastabiilsest sissetulekust, sest inimesed vahetavad aeg-ajalt juuksurit, ilusalongide kehvast kasumist ja omanike pidevast vahetamisest, rääkimata sellest, et tihti tuleb materjali jagada töökaaslastega ja kõik ei ole korralikud asjade kasutajad.

Ma soovitan lapsel minna töövarjuna mitmeks päevaks jälgima mis on selle töö võlud ja valud, kaasa teha pikad füüsilised pingutused (seista täpselt sama aeg püsti, kui juuksur) ja olla 10 tundi vahetuse puhul juuksuril igal pool kaasas. Juuksur võiks talle ülesandeid anda, nagu karvade kokku pühkimine ja käterättide pesusse viimine, samuti asjade korrastamist ja koristamist. Samuti võiks tutvuda sellega, kui palju laud maksab, mis kulud on materjali ostmisel ja infona on oluline, et juuksur teenib keskmiselt 1100-1300 eurot kuus ja ainult tippjuuksurid keda kutsutakse väljaspool salongi töid tegema, saavad rohkem.

No mina ei tea, mis juuksurist sina räägid. Siin, kus mina elan, on raske leida head ja sobivat juuksurit, seega kui selline hea juuksur õnnestub leida, käid ise, sinu lapsed, lapselapsed, sugulased-sõbrad kõik tema juures nii kaua kuni see juuksur töötab. Minu juuksur näiteks tegi üldse enda salongi ja väga hästi tuleb toime.

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 45 )


Esileht Koolilaps Nii raske leppida, et last ei huvita õppimine ja kõrgharidus