Kas te läksite kõik keset semestrit? Kahtlustan et mitte. Mu lapsel pole selle fiktiivse tunnistusega midagi peale hakata kui matemaatikast ja keemiasse jäävad lüngad sisse.
Seal on ju peamiselt kordamine…
Ning edasi ka kõrgkooli esimesel kursusel, kui see aine õppekavas on, korratakse suur osa gümnaasiumi materjalist veelkord üle.
Küll aga ongi kõik ju tasakaalus – kui distantsõpe jätkub, läheb mingi osa õpetajaid minema ja kui ei jätku – läheb teine osa.
Siis ongi ju ainuke mõistlik lahendus vähemalt püüda pakkuda mõlemat varianti paralleelselt, kuna on ju selge, et praegu on nii õpetajaid kui ka õpilasi, kellele sobib üks variant oluliselt paremini kui teine.
Ma ise ka ei usu et selle välja ütlen, aga mina väga hindan just vanemaid õpetajaid. Kui esimese lapse 1. klassi viisin olin täiesti kindel et eelistan nooremid õpetajaid. Aga tegelikult on aeg näidanud et tõeliselt hästi suudavad õpetada just vanemad oma ala hästi tundvad, just need ranged õpetajad. Ja see ei tähenda automaatselt , et see vanem õpetaja ei saa distantsilt õpetamisega hakkama, andekas õpetaja saab.
Üks õpetaja tõi siin just välja et tema meelest ei toimi ditantsõpe just probleemsemate laste (perede)puhul-nõus. Aga miks peab siis nüüd kooli sundima andekaid ja distantsõppel hästi hakkama saavaid lapsi? Miks eelistatakse ühtesid teistele? HEV lapsed on nagunii ju kogu aeg koolis käinud, lisaks neile võiks ju saata ka need kel probleeme distantsõppega.
Nüüd ütlevad paljud et siis on ju õpetajal topelttöö ja kuidas seda korraldada. Aga vähemalt Tallinnas jäävad ju esimese nädala jookusl nagunii väga paljud distantsõppele, selline on reaalsus. Esmapäevast saadetakse kõik korraga kooli ja siis hakkab pihta. Eneseisolatsiooni hakkavad minema õpetajad, üksikud õpilased ja ka terved klassid. Ja tekib jälle paras kaos, nagu oli detsembris, enne kui lapsed üle Eesti distantsõppele saadeti.
See tähendaks, et tasustada tuleb distantsilt tundi läbi viiv õpetaja ja samal ajal õpilaste juures viibiv õpetaja. Topelttasu aga koolil maksta pole.
Miks? Sellisest variandist pole ma kuulnudki.
mis mõttes miks? kumb neist siis tasuta peaks töötama?
Aga vähemalt Tallinnas jäävad ju esimese nädala jookusl nagunii väga paljud distantsõppele, selline on reaalsus. Esmapäevast saadetakse kõik korraga kooli ja siis hakkab pihta. Eneseisolatsiooni hakkavad minema õpetajad, üksikud õpilased ja ka terved klassid. Ja tekib jälle paras kaos, nagu oli detsembris, enne kui lapsed üle Eesti distantsõppele saadeti.
Just seda kahevahet loksutamist ma kõige rohkem kardangi. Hakkab peale: pool klassi kodus, pool koolis, pooled õpetajad kodus, pooled koolis, pool pooltest on lähikontaktsed ja kodus. Üks edasi-tagasi topeltkamm käib. Juba natukese aja pärast ei halda seda kaost enam ära.
See tähendaks, et tasustada tuleb distantsilt tundi läbi viiv õpetaja ja samal ajal õpilaste juures viibiv õpetaja. Topelttasu aga koolil maksta pole.
Miks? Sellisest variandist pole ma kuulnudki.
mis mõttes miks? kumb neist siis tasuta peaks töötama?
Et miks kahte vaja on?
Kui oli hea õpetaja, siis saab ta ju palgata tunde andma.
Miks peab lapsevanem omast taskust sellise asja kinni maksma? Kas meil pole enam tasuta haridus?
See tähendaks, et tasustada tuleb distantsilt tundi läbi viiv õpetaja ja samal ajal õpilaste juures viibiv õpetaja. Topelttasu aga koolil maksta pole.
Miks? Sellisest variandist pole ma kuulnudki.
mis mõttes miks? kumb neist siis tasuta peaks töötama?
Et miks kahte vaja on?
Mis Sa tõsiselt arvad, et paned 25 õpilast 7Bst ühte ruumi teleka ette ja nad teevad kõik kenasti kaasa nagu üliõpilased või täiskasvanud? Kas siin seda emotikoni ka on, mis tähistab selili naeru käes visklemist 😀
Keegi ei hakka lollusi genereerima, keegi ei räägi naabriga nii kõvasti, et ülejäänud heli ei kuule, keegi lihtsalt ei unusta ennast kuulamise asemel midagi muud tegema, nt telefoniga mängima või (väga heal juhul) järgmise tunni tegemata kodutööd vuhkima, keegi ei anna kohe esimese keerulisema ülesande juures alla, kõik kohe tõstavad kätt, lähevad arvuti juurde, lülitavad mikrofoni sisse ja küsivad, kui millestki aru ei saa?
Ma lihtsalt silmaringi laiendamiseks toon mõned näited põhikooli keskmistest ja vanematest klassidest, millega tunni ajal võib tegelda, kui õpetaja korraks välja läheb või liiga kaua näoga tahvli poole on (näited eranditult toredatest tõsiste murelasteta klassidest): kirjavahetus (nt keegi teeb mingi pilapildi ja saadab ringi käima, teised täiendavad); mäng välgumihkliga (paberi põletamine); kellelgi vedelevad pinkide vahel spordijalanõud, teised püüavad nendesse või kellegi lahtisesse kotti paberkuulikesi vms sisse visata; mingite asjade lahtise akna vahelt õue viskamine (võidab see, kellel kõige kaugemalt õnnestub); ribikardinate paeltest “makramee” jne. Ja need on kõik asjad, mida saab teha vaikuses, niipea kui õpetajat kuuldekauguses ei ole, läheb lärm ka paratamatult peale – selleks, et teised ei saaks töötada, piisab 3-4 lobisejast 25 kohta.
Inimesed, kes leiavad, et distantsõpe ei ole probleem, ei oska mõelda õppimisest kui tegevusest, mille tulemusel peaks õpilase peas toimuma mingi muutus, vaid peavad õpetamiseks materjali esitamist.
Distantsõppes on võimalik väga hõlpsalt käia pealiskaudselt läbi suur hulk materjali, ilma, et õpilasele sellest midagi pähe kinni jääks, seda, mis on selgeks saanud, on palju keerulisem ja ajamahukam kontrollida. Ajaraisk tekib sellest, et arvutiteksti lugemisel (või, hoidku jumal kopi-peistimisel juhendist või õpikust töölehele) omandatakse vähem infot (lugemisuuringutega tõendatud) kui mitut meelt kasutades (klassiruumis – kuulan-näen-kirjutan-katsun oma käega samaaegselt), puudu jääb klassi roll teadmiste loomisel ja kinnistamisel (õpetaja suhtleb kõigi õpilastega 1:1, sa ei saa õppida teise vigadest ega õnnestumistest), tagasiside andmine võtab õpetajalt rohkem aega (tõmban paberil joone alla + tagastades ütlen ühe lause korraga mitmele õpilasele vs avan arvuti, keskkonna, õpilase töö, märgin eksimuse, kirjutan juurde kommentaari, postitan kommentaari, saadan töö tagasi, kordan järgmise õpilasega).
Ja kõige suurem häda on ikkagi see, et õpilasele jääb mulje, et ta on õppinud, aga tegelikku muutust mõtlemises pole toimunud, sest materjal on läbi käidud nagu sirvitakse uudiseid või vaadatakse telesaadet, mitte aktiivselt kaasa mõeldes. Loomulikult ei käi see kõigi õpilaste kohta, aga enamikule on distantsõpe suur karuteene, isegi kui neile meeldib.
See tähendaks, et tasustada tuleb distantsilt tundi läbi viiv õpetaja ja samal ajal õpilaste juures viibiv õpetaja. Topelttasu aga koolil maksta pole.
Miks? Sellisest variandist pole ma kuulnudki.
mis mõttes miks? kumb neist siis tasuta peaks töötama?
Et miks kahte vaja on?
Mis Sa tõsiselt arvad, et paned 25 õpilast 7Bst ühte ruumi teleka ette ja nad teevad kõik kenasti kaasa nagu üliõpilased või täiskasvanud? Kas siin seda emotikoni ka on, mis tähistab selili naeru käes visklemist ????
Keegi ei hakka lollusi genereerima, keegi ei räägi naabriga nii kõvasti, et ülejäänud heli ei kuule, keegi lihtsalt ei unusta ennast kuulamise asemel midagi muud tegema, nt telefoniga mängima või (väga heal juhul) järgmise tunni tegemata kodutööd vuhkima, keegi ei anna kohe esimese keerulisema ülesande juures alla, kõik kohe tõstavad kätt, lähevad arvuti juurde, lülitavad mikrofoni sisse ja küsivad, kui millestki aru ei saa?
Ma lihtsalt silmaringi laiendamiseks toon mõned näited põhikooli keskmistest ja vanematest klassidest, millega tunni ajal võib tegelda, kui õpetaja korraks välja läheb või liiga kaua näoga tahvli poole on (näited eranditult toredatest tõsiste murelasteta klassidest): kirjavahetus (nt keegi teeb mingi pilapildi ja saadab ringi käima, teised täiendavad); mäng välgumihkliga (paberi põletamine); kellelgi vedelevad pinkide vahel spordijalanõud, teised püüavad nendesse või kellegi lahtisesse kotti paberkuulikesi vms sisse visata; mingite asjade lahtise akna vahelt õue viskamine (võidab see, kellel kõige kaugemalt õnnestub); ribikardinate paeltest “makramee” jne. Ja need on kõik asjad, mida saab teha vaikuses, niipea kui õpetajat kuuldekauguses ei ole, läheb lärm ka paratamatult peale – selleks, et teised ei saaks töötada, piisab 3-4 lobisejast 25 kohta.
Inimesed, kes leiavad, et distantsõpe ei ole probleem, ei oska mõelda õppimisest kui tegevusest, mille tulemusel peaks õpilase peas toimuma mingi muutus, vaid peavad õpetamiseks materjali esitamist.
Distantsõppes on võimalik väga hõlpsalt käia pealiskaudselt läbi suur hulk materjali, ilma, et õpilasele sellest midagi pähe kinni jääks, seda, mis on selgeks saanud, on palju keerulisem ja ajamahukam kontrollida. Ajaraisk tekib sellest, et arvutiteksti lugemisel (või, hoidku jumal kopi-peistimisel juhendist või õpikust töölehele) omandatakse vähem infot (lugemisuuringutega tõendatud) kui mitut meelt kasutades (klassiruumis – kuulan-näen-kirjutan-katsun oma käega samaaegselt), puudu jääb klassi roll teadmiste loomisel ja kinnistamisel (õpetaja suhtleb kõigi õpilastega 1:1, sa ei saa õppida teise vigadest ega õnnestumistest), tagasiside andmine võtab õpetajalt rohkem aega (tõmban paberil joone alla + tagastades ütlen ühe lause korraga mitmele õpilasele vs avan arvuti, keskkonna, õpilase töö, märgin eksimuse, kirjutan juurde kommentaari, postitan kommentaari, saadan töö tagasi, kordan järgmise õpilasega).
Ja kõige suurem häda on ikkagi see, et õpilasele jääb mulje, et ta on õppinud, aga tegelikku muutust mõtlemises pole toimunud, sest materjal on läbi käidud nagu sirvitakse uudiseid või vaadatakse telesaadet, mitte aktiivselt kaasa mõeldes. Loomulikult ei käi see kõigi õpilaste kohta, aga enamikule on distantsõpe suur karuteene, isegi kui neile meeldib.
See kõik on lahendatav paari tehnilise vidinaga ning kergete ümberkorraldustega, aga ma ei viitsi siin vaielda. Pole kordagi selle peale tulnud, et peale ekraanil oleva õpetaja peab veel mingi guvernöör klassis olema.
See kõik on lahendatav paari tehnilise vidinaga ning kergete ümberkorraldustega, aga ma ei viitsi siin vaielda.
Ei taha vaielda, aga II-III kooliastmes testitult töötavat vahendit tahaks küll, nii et palun postita. Piirang – tundi ei saa teha arvutiklassis (st igale õpilasele ei ole arvutit + kõrvaklappe).
Keegi ei hakka lollusi genereerima, keegi ei räägi naabriga nii kõvasti, et ülejäänud heli ei kuule, keegi lihtsalt ei unusta ennast kuulamise asemel midagi muud tegema, nt telefoniga mängima või (väga heal juhul) järgmise tunni tegemata kodutööd vuhkima, keegi ei anna kohe esimese keerulisema ülesande juures alla, kõik kohe tõstavad kätt, lähevad arvuti juurde, lülitavad mikrofoni sisse ja küsivad, kui millestki aru ei saa?
Kõik need sinu kirjeldatud probleemid esinevad kooliklassis kontaktõppel ka. Selle väikese erinevusega, et õppimisest huvitatud lapsi distantsilt vähemalt nende mujal asuvad klassikaaslased ei sega.
Ahjaa: ????????????????
Keegi ei hakka lollusi genereerima, keegi ei räägi naabriga nii kõvasti, et ülejäänud heli ei kuule, keegi lihtsalt ei unusta ennast kuulamise asemel midagi muud tegema, nt telefoniga mängima või (väga heal juhul) järgmise tunni tegemata kodutööd vuhkima, keegi ei anna kohe esimese keerulisema ülesande juures alla, kõik kohe tõstavad kätt, lähevad arvuti juurde, lülitavad mikrofoni sisse ja küsivad, kui millestki aru ei saa?
Kõik need sinu kirjeldatud probleemid esinevad kooliklassis kontaktõppel ka. Selle väikese erinevusega, et õppimisest huvitatud lapsi distantsilt vähemalt nende mujal asuvad klassikaaslased ei sega.
Ahjaa: ????????????????
See oli vastuseks küsimusele, miks ei saa nii, et õpetaja on distantsil, aga 25 last omapäi klassiruumis, kus “guvernanti” juures ei ole. Näited ongi kontaktõppelt, distantsõppel lapsed üldiselt üksteist eriti ei sega, küll aga segavad kodus õppivaid lapsi igasugused muud kiusatused – võimalus kuulata/teha kaasa poole kõrvaga, võimalus teha mitut asja korraga, mängud arvutis või telefonis, discord (sageli paralleelselt veebitunniga vestlemiseks lahti), õed-vennad-koerad-kassid, külmkapp, olmemüra. Jällegi, mitte kõiki, aga paljusid 🙂
Aitäh ????
Piirang – tundi ei saa teha arvutiklassis (st igale õpilasele ei ole arvutit + kõrvaklappe).
tõsi jah, ilma arvutita on distantsõpe võimatu. aga neile õpilastele kasutatud arvutite hankimine on ilmselgelt lihtsam ülesanne, kui uute õpetajate leidmine.
Reaalsus hetkel: tikutulega otsitakse eraõpetajaid taga. Koolist lahkunud õpetaja annab edaspidi eratunde 4-5 rikkuri lapsele ja teenib veem rohkemgi. Saab “kliente” valida, ei pea igale antsule asja selgeks nämmutama.Käib ülepakkumine. Ja ei mingeid tööde parandamisi ega koosolekuid.
See kõik on lahendatav paari tehnilise vidinaga ning kergete ümberkorraldustega, aga ma ei viitsi siin vaielda. Pole kordagi selle peale tulnud, et peale ekraanil oleva õpetaja peab veel mingi guvernöör klassis olema.
Selle peale ka ei tule, et keegi peab õpilased klassi laskma, arvuti, kõlari ja projektori tööle panema ja aeg-ajalt nt hiirt liigutama, et projektoripilt ei kustuks.
Samuti annab klassis olev õpetaja/abiline kodust tundi andvale infot, kas õpilased jõudsid juba ülesande valmis/ slaidilt vajaliku konspekteeritud jne.
Selle peale ka ei tule, et keegi peab õpilased klassi laskma, arvuti, kõlari ja projektori tööle panema ja aeg-ajalt nt hiirt liigutama, et projektoripilt ei kustuks.
Kõige väiksem probleem. Õpilased istuvad ühes ja samas klassis. Tehnikavidinate jaoks on võimalik kutsuda ellu selline unustatud imeloom, keda vanasti kutsuti korrapidajaks. Kelle võib siis pidulikult ümber nimetada tehnikuks, kes on piisavalt pädev ja kelle rollis võivad kordamööda olla kõik.
Samuti annab klassis olev õpetaja/abiline kodust tundi andvale infot, kas õpilased jõudsid juba ülesande valmis/ slaidilt vajaliku konspekteeritud jne.
Ja sedasama saavad nad teha ka ekraanil oleva õpetajaga.
Tehnikavidinate jaoks on võimalik kutsuda ellu selline unustatud imeloom, keda vanasti kutsuti korrapidajaks. Kelle võib siis pidulikult ümber nimetada tehnikuks, kes on piisavalt pädev ja kelle rollis võivad kordamööda olla kõik.
Kes kõik? Kus neid pädevaid imeloomi karjakaupa on? Kas nad töötavad tasuta? Tuletan meelde – teised õpetajad annavad oma tunde või on distantsil. Direktor ja õppejuht juba asendavad kedagi. Sekretär vastab lapsevanemate pöördumistele.
Selle peale ka ei tule, et keegi peab õpilased klassi laskma, arvuti, kõlari ja projektori tööle panema ja aeg-ajalt nt hiirt liigutama, et projektoripilt ei kustuks.
Kõige väiksem probleem. Õpilased istuvad ühes ja samas klassis. Tehnikavidinate jaoks on võimalik kutsuda ellu selline unustatud imeloom, keda vanasti kutsuti korrapidajaks. Kelle võib siis pidulikult ümber nimetada tehnikuks, kes on piisavalt pädev ja kelle rollis võivad kordamööda olla kõik.
Samuti annab klassis olev õpetaja/abiline kodust tundi andvale infot, kas õpilased jõudsid juba ülesande valmis/ slaidilt vajaliku konspekteeritud jne.
Ja sedasama saavad nad teha ka ekraanil oleva õpetajaga.
Mulle tundub, et Teil on distantsõppega kaasnevatest probleemidest lihtsustatud, aga laste iseseisvast õppimisvõimest jällegi liigpositiivne arusaam. Koolikaugel inimesel võib nii juhtuda küll, aga on kummaline targutada teemal, mille köögipoolest vähimatki ei tea. See, et olete kunagi ise koolis käinud, ei muuda asja. Kujutage ette, et kõik õpetajad, koolidirektorid, haridusametnikud jm ei olegi laustobud, kes lihtsalt ainult suurest rumalusest ei oska kaugjuhtimise teel lapsi õpetada. Need inimesed üldjuhul teavad, mis ka reaalsuses toimib ja võimalik on. No ametnikud ehk siiski kõige vähem, aga ülejäänud on ikkagi oma ala spetsialistid. Järelikult on selleks põhjus, kui nad väidavad, et selline õpetamine, et toome klassi lademetes tänapäevaseid tehnikavidinaid, vajutame nuppu, saadame kohale tehniku ning nupsutupsud täitsa iseseisvalt järgneva tunni jooksul püüdlikult vihikutesse õppetükke maalivad, ei toimi. Lapsed ega nende õppevõimekus ei lülitu nupust sisse-välja ja ükskõik, kui palju me tahame (või idealistlikud lapsevanemad tahavad), ei lahenda seda probleemi hea tehnika, ekraanilt paistev õpetaja ega korraks klassi jooksev “korrapidaja-tehnik”.
Vabandage, käod, ma ise olen tegevõpetaja ja päris hästi kursis distantsõppe nii pahu- kui ka päripoolega.
Tehniku puhul ma vist selgitasin, mida mõtlesin. Lugege palun veel kord. Või … te olete nii noored, et sõna “korrapidaja” ei tekita teil mingeid assotsiatsioone õpilastega? Mina olen jah, see neetud vanem põlvkond, kes ei oskavat ei õpetada ega tehnikat kasutada …
Ei, projektori sisselülitamine ei nõua IT-meeskonda. Väljalülitamine ka mitte. Seda teevad lapsed minu palvel praegugi.
Ma ei ole ka öelnud, et distantsõpe on tingimata mingi tore asi, parem kui kontaktõpe. Aga see on kindlasti parem kui üldse mitte õpe. Tehnilised probleemid ei ole ületamatud ega liigkeerulised.
Vabandage, käod, ma ise olen tegevõpetaja ja päris hästi kursis distantsõppe nii pahu- kui ka päripoolega.
Tehniku puhul ma vist selgitasin, mida mõtlesin. Lugege palun veel kord.
Ei, projektori sisselülitamine ei nõua IT-meeskonda. Väljalülitamine ka mitte. Seda teevad lapsed minu palvel praegugi.
Ma ei ole ka öelnud, et distantsõpe on tingimata mingi tore asi, parem kui kontaktõpe. Aga see on kindlasti parem kui üldse mitte õpe. Tehnilised probleemid ei ole ületamatud ega liigkeerulised.
Sellest jutt ongi. Mängu tuleb inimfaktor. Ja kui õpetajal on näiteks 30 nädalatundi 10 eri klassiga, siis on seda inimfaktorit üksjagu.
Vabandage, käod, ma ise olen tegevõpetaja ja päris hästi kursis distantsõppe nii pahu- kui ka päripoolega.
Tehniku puhul ma vist selgitasin, mida mõtlesin. Lugege palun veel kord.
Ei, projektori sisselülitamine ei nõua IT-meeskonda. Väljalülitamine ka mitte. Seda teevad lapsed minu palvel praegugi.
Ma ei ole ka öelnud, et distantsõpe on tingimata mingi tore asi, parem kui kontaktõpe. Aga see on kindlasti parem kui üldse mitte õpe. Tehnilised probleemid ei ole ületamatud ega liigkeerulised.
Sellest jutt ongi. Mängu tuleb inimfaktor. Ja kui õpetajal on näiteks 30 nädalatundi 10 eri klassiga, siis on seda inimfaktorit üksjagu.
No loomulikult, nõus.
samas on nüüd võimalus saada õpetaja, kes teeb tööd südamega. Praegu on piisavalt inimesi ripakil, et küll leitakse uued õpetajad asemele
Kas ikka on? Iga inimene ei kõlba õpetajaks ja “ripakil” on pigem need, kes just neid aineid, nagu keemia ja füüsika, õpetada ei suuda.
No kui see õpetaja saab ilma töötamata hakkama on ta suure tõenäosusega pensionär. Mulle andis füüsikat ja keemiat pensionär omal ajal ja ma ei oska ega tea nendest ainetest mitte midagi. Ühel õpetajal olid mäluprobleemid ja teine lihtsalt ei õpetanud ega seletanud midagi. Õpikut saab ka õpetajata lugeda.
Tänasel päeval kui laps tõesti tahab distantsilt õppida on nett täis erinevaid videoid. Nt Khan academy – vaata ja õpi.
Maalehes oli artikkel vanaemast, kes tegi endale selgeks 9kl matemaatika, füüsika ja keemia, et lapselapsi õpetada. Kes tahab, see saab. Sai see vanaema, saab ka laps – kui tahab. Ja kui õpetaja seal klassi ees olla ei taha, siis vägisi sinna teda sundida ei saa. Ja küll leitakse õpetaja, kes tahab seda tööd teha. Ega õpetamata lapsed ei jää. Jah uue õpetajaga on keeruline harjuda aga mis teha. Ega kooli peale vihastamine midagi paremaks ei tee.
Kui vanad siinsed kommenteerijad on, et pole kunagi koolis korrapidajad olnud ja arvavad, et tegemist on palgatud inimesega? Ma olen 34 ja päris eredalt on meeles, kuidas pidime kõik järgemööda korrapidajad olema st iga tunni järel tahvli kriidist puhtaks pesema ja tundide lõppedes põranda puhtaks pühkima ja toolid laua peale tõstma, et koristajal lihtsam lapitada oleks. Tänapäeval vist pannakse kooli direktor sellise laste orjastamise eest kinni?
Vabandage, käod, ma ise olen tegevõpetaja ja päris hästi kursis distantsõppe nii pahu- kui ka päripoolega.
Tehniku puhul ma vist selgitasin, mida mõtlesin. Lugege palun veel kord. Või … te olete nii noored, et sõna “korrapidaja” ei tekita teil mingeid assotsiatsioone õpilastega? Mina olen jah, see neetud vanem põlvkond, kes ei oskavat ei õpetada ega tehnikat kasutada …
Ei, projektori sisselülitamine ei nõua IT-meeskonda. Väljalülitamine ka mitte. Seda teevad lapsed minu palvel praegugi.
Ma ei ole ka öelnud, et distantsõpe on tingimata mingi tore asi, parem kui kontaktõpe. Aga see on kindlasti parem kui üldse mitte õpe. Tehnilised probleemid ei ole ületamatud ega liigkeerulised.
Ma loodan et minu lapsed puutuvad tulevikus kokku just selliste õpetajatega. Sellistega kes mõtlevad et kuidas saab midagi teha, mitte ei otsi põhjendusi miks ei saa.
Muidugi ei ole distantsõpe toredaim asi ja ei asenda kontaktõpet täielikult , aga praeguses olukorras kus Eesti on, oleks vist mõistlik ikka distantsõppega jätkata.
Kui vanad siinsed kommenteerijad on, et pole kunagi koolis korrapidajad olnud ja arvavad, et tegemist on palgatud inimesega? Ma olen 34 ja päris eredalt on meeles, kuidas pidime kõik järgemööda korrapidajad olema st iga tunni järel tahvli kriidist puhtaks pesema ja tundide lõppedes põranda puhtaks pühkima ja toolid laua peale tõstma, et koristajal lihtsam lapitada oleks. Tänapäeval vist pannakse kooli direktor sellise laste orjastamise eest kinni?
kui mõni koolijuht või õpetaja tänapäeval kedagi korrapidajaks julgeks panna, on tal järgmisel päeval kraes nii HTMi ametnikud kui kutse politseisse, sest vanemad kaebaksid kohe HTMi + teeks avalduse selle kohta, et nende last sunniti väevõimuga orjatööle. tänapäeva koolilaps ei võta isegi enda mahavisatud kommipaberitki üles – ega ma koristaja pole! Tahvlilapi võtab koolilaps kätte vaid kahel juhul: kas õpetaja/kaasõpilase suunas viskamiseks või … aknast välja viskamiseks. Keelata ei tohi. Karistada ei tohi.
(laste karistamatus on üks paljudest põhjustest miks peale 20+a matemaatikaõpetaja ameti raamatupidaja ameti vastu vahetasin)
pidime kõik järgemööda korrapidajad olema st iga tunni järel tahvli kriidist puhtaks pesema ja tundide lõppedes põranda puhtaks pühkima ja toolid laua peale tõstma
Mäletan ja saan aru, mida korrapidaja all mõtled, aga tänapäeval ei ole tegemist vaid tahvli pühkimise ja toolide seadmisega.
Tore, kui sinul nii õnnestub töötada, aga ei saa eeldada, et kõikidel sama hästi laabub.
Ma loodan et minu lapsed puutuvad tulevikus kokku just selliste õpetajatega. Sellistega kes mõtlevad et kuidas saab midagi teha, mitte ei otsi põhjendusi miks ei saa.
Me ei otsi põhjendusi, miks ei saa (ei taha, ei proovigi). Me põhjendame, miks alati ja kõikjal sajaprotsendiliselt ei õnnestu.
Meile rääkis klassijuhataja, milliseid probleeme esineb.
Laps ei pääsenud vajalikku keskkonda, sest sisenes vale kontoga. Ei mäletanud paroole. Ei saanud kõlarit tööle. Ei mäletanud, kuidas ja kuhu vastuseid kirjutada, kuigi oli seda kolm päeva juba pidanud tegema. Paari lapse arvutid hangusid või hakkisid, kõigi jaoks kadus keset tundi internetiühedus jne
Kõiki neid aitas abiõpetaja. Aga kui distantsil on mitu õpetajat, siis oleks selliseid oskajaid abilisi vaja korraga mitmesse klassi.
Siin ei tohiks fookust kaotada, miks distantsõpet hetkel rakendatakse. See pole mingisugine innovaatiline uus õppimisviis, et me nii palju peaksime keskenduma sellele, miks kontaktõpe parem on, kuidas lapsed kontaktõppea materjali paremini omandavad jms. Selge on see, et kontaktõpe on laiemalt oluliselt efektiivsem nii akadeemiliste teadmiste omandamise kui sotsiaalsete oskuste arengu seisukohalt. AGA me elame hetkel olukorras, kus ei olegi häid valikuid. Tartumaal suri hiljaaegu üks õpetaja koroonasse. Arvestades Eesti õpetajate keskmist vanust, on absoluutselt arusaadav, miks järjest enam töölt lahkutakse. Eks siinkohal tulebki mõelda, milline halb valik on hetkel pisut parem.
Mina jällegi olen selline õpetaja, kes hakkab varsti andma lahkumisavaldust, kui see distantsõppele sundimine ära ei lõppe. Jah, saan aru selle vajalikkusest. Kahjuks on lugu aga nii, et see toob kaasa kaks oluliselt negatiivset asjaolu:
1. Minu töökoormus. Kui tahta teha distantsõpet sama kvaliteetselt kui kontaktõpet (kui see üleüldse võimalik on), läheb kordades rohkem aega. Eelkõige tuleb ajaerinevus tagasisidestamise arvelt. Selleks, et iseseisvatest töödest ka midagi õpitaks, tuleb anda neile põhjalik tagasiside. Kuna iseseisvaid töid on distantsõppel oluliselt rohkem, on tagasisidet vaja anda oluliselt rohkem, mis võtab aega oluliselt rohkem. Muidugi on tore teha ka veebitunde, aga kui keegi usub, et need on sama efektiivsed kui kontakttunnid, siis tuleb mul naer peale. Kasvõi juba seepärast, et kui kogu grupp mul tunnis istub, näen otsekohe, kui nad enam ei suuda kuulata, kaotavad tähelepanu, tegelevad muude asjadega vmt. Sealsamas saan reageerida ja kiirelt midagi ette võtta, teist metoodikat või ülesannet rakendada ja ongi lihtsa vaevaga grupp jälle n-ö käpa all ja valmis kaasa töötama. Distantstunnis üks sügab oma koera, teine pikutab voodis ja mina ei jõua igaühe personaalset tegevust video teel jälgida.
2. Minu koolis on palju keskmisest nõrgemaid õpilasi. Sellist tüüpi õpilastele ei sobi distantsõpe absoluutselt. Üks asi on see, et langeb õppekvaliteet, teiseks aga kaob harjumus olla kohusetundlik, õigel ajal ärgata ja magama minna, asjad tähtajaks ära teha jne. Need vanemad, kellel on tublid ja ennastjuhtivad kohusetundlikud lapsed, ei saagi sellest aru. Ma mõistan. Tulistan nüüd puusalt ja väidan ilma teadusliku statistikata lihtsalt senise kogemuse pealt, et vähemalt 70% õpilastest ei suuda vajalikke teemasid distantsõppel piisavalt omandada. Ühel hetkel maksab see mitteomandamine aga kätte. Ongi juba maksnud, sest õppevõlgnike nimekiri on pikemast pikk ja see teeb meele ikka väga kurvaks.
Seega tekitab distantsõpe mulle rohkem tööd ja hulganisti negatiivseid emotsioone. Niisiis plaanin lahkumist. Küll aga ongi kõik ju tasakaalus – kui distantsõpe jätkub, läheb mingi osa õpetajaid minema ja kui ei jätku – läheb teine osa. Eks siis vanemad peavad ise rohkem vaeva nägema.
Sooviks panna sulle palju-palju plusse selle adekvaatse jutu eest! Enamik lapsevanemaid ei adu tegelikku olukorda ja lisaks mõtlevad, et see, mis nende lapsed distantsõppel teevad, ongi sama, mis koolis õppimine. Püha lihtsameelsus. Ma olen lapsevanem ja näen, kuidas õppimine alla käib. Mu laps ei liigitu erivajadusega lapseks ega õpiraskustega lapseks (nende kooli õpetajad on heasoovlikud ja “südame kiviks teinud”). Ma eelmisel kevadel tõesti püüdsin sekkuda ja lapse kõrval istuda ja näpuga järge ajada. Meil tulid vastikud tülid (kas sa mõtled, et ma ei saa hakkama või?!) ja kogu suhtlemine lapsega kannatas selle all. Tablette ma päris ka ei taha distantsõppe pärast võtma hakata. Ta on päriselt ka 7B, pubekas kogu toreduses… Siis jätsin vastutuse talle, järgnesid x-d ja 1-d, kogu õppetegvus oligi nende parandamine. Veerandihinnet saab parandada ka pärast selle väljapanekut, seda ma ei teadnudki näiteks. Niisiis minu laps on tavaline laps, aga distantsõpe talle ei sobi. Tal on vaja teist keskkonda ja teisi inimesi õpetama, sest kodu on lihtsalt kodu ja ema on lihtsalt ema. Ennastjuhtiv õppimine on tore sõnakõlks, aga minu 13-aastase aju ei ole sellel tasemel.
Mina jällegi olen selline õpetaja, kes hakkab varsti andma lahkumisavaldust, kui see distantsõppele sundimine ära ei lõppe. Jah, saan aru selle vajalikkusest. Kahjuks on lugu aga nii, et see toob kaasa kaks oluliselt negatiivset asjaolu:
1. Minu töökoormus. Kui tahta teha distantsõpet sama kvaliteetselt kui kontaktõpet (kui see üleüldse võimalik on), läheb kordades rohkem aega. Eelkõige tuleb ajaerinevus tagasisidestamise arvelt. Selleks, et iseseisvatest töödest ka midagi õpitaks, tuleb anda neile põhjalik tagasiside. Kuna iseseisvaid töid on distantsõppel oluliselt rohkem, on tagasisidet vaja anda oluliselt rohkem, mis võtab aega oluliselt rohkem. Muidugi on tore teha ka veebitunde, aga kui keegi usub, et need on sama efektiivsed kui kontakttunnid, siis tuleb mul naer peale. Kasvõi juba seepärast, et kui kogu grupp mul tunnis istub, näen otsekohe, kui nad enam ei suuda kuulata, kaotavad tähelepanu, tegelevad muude asjadega vmt. Sealsamas saan reageerida ja kiirelt midagi ette võtta, teist metoodikat või ülesannet rakendada ja ongi lihtsa vaevaga grupp jälle n-ö käpa all ja valmis kaasa töötama. Distantstunnis üks sügab oma koera, teine pikutab voodis ja mina ei jõua igaühe personaalset tegevust video teel jälgida.
2. Minu koolis on palju keskmisest nõrgemaid õpilasi. Sellist tüüpi õpilastele ei sobi distantsõpe absoluutselt. Üks asi on see, et langeb õppekvaliteet, teiseks aga kaob harjumus olla kohusetundlik, õigel ajal ärgata ja magama minna, asjad tähtajaks ära teha jne. Need vanemad, kellel on tublid ja ennastjuhtivad kohusetundlikud lapsed, ei saagi sellest aru. Ma mõistan. Tulistan nüüd puusalt ja väidan ilma teadusliku statistikata lihtsalt senise kogemuse pealt, et vähemalt 70% õpilastest ei suuda vajalikke teemasid distantsõppel piisavalt omandada. Ühel hetkel maksab see mitteomandamine aga kätte. Ongi juba maksnud, sest õppevõlgnike nimekiri on pikemast pikk ja see teeb meele ikka väga kurvaks.
Seega tekitab distantsõpe mulle rohkem tööd ja hulganisti negatiivseid emotsioone. Niisiis plaanin lahkumist. Küll aga ongi kõik ju tasakaalus – kui distantsõpe jätkub, läheb mingi osa õpetajaid minema ja kui ei jätku – läheb teine osa. Eks siis vanemad peavad ise rohkem vaeva nägema.
Sooviks panna sulle palju-palju plusse selle adekvaatse jutu eest! Enamik lapsevanemaid ei adu tegelikku olukorda ja lisaks mõtlevad, et see, mis nende lapsed distantsõppel teevad, ongi sama, mis koolis õppimine. Püha lihtsameelsus. Ma olen lapsevanem ja näen, kuidas õppimine alla käib. Mu laps ei liigitu erivajadusega lapseks ega õpiraskustega lapseks (nende kooli õpetajad on heasoovlikud ja “südame kiviks teinud”). Ma eelmisel kevadel tõesti püüdsin sekkuda ja lapse kõrval istuda ja näpuga järge ajada. Meil tulid vastikud tülid (kas sa mõtled, et ma ei saa hakkama või?!) ja kogu suhtlemine lapsega kannatas selle all. Tablette ma päris ka ei taha distantsõppe pärast võtma hakata. Ta on päriselt ka 7B, pubekas kogu toreduses… Siis jätsin vastutuse talle, järgnesid x-d ja 1-d, kogu õppetegvus oligi nende parandamine. Veerandihinnet saab parandada ka pärast selle väljapanekut, seda ma ei teadnudki näiteks. Niisiis minu laps on tavaline laps, aga distantsõpe talle ei sobi. Tal on vaja teist keskkonda ja teisi inimesi õpetama, sest kodu on lihtsalt kodu ja ema on lihtsalt ema. Ennastjuhtiv õppimine on tore sõnakõlks, aga minu 13-aastase aju ei ole sellel tasemel.
täitsa mõistetav, et paljud vanemad ei oska last tulemuslikult juhendada ja motiveerida. aga oskused on õpitavad.
siin võiks ju olla mõttekoht, kust edasi minna.
kuna olukord on selline nagu see on ja pole kaugeltki kindel, et niipea paremaks minema hakkaks, siis oleks vast aeg mõelda ka vanemate koolitamisele.
