Lapsepõlves kutsuti mind sageli minu täisnime lühiversiooniga aga mulle ei meeldinud kunagi kui keegi seda lühinime kasutas ning praegusel ajal käivad mul külmavärin üle kere kui kuulen, et keegi mind selle nimega nimetab. Sellest lähtuvalt olen mõelnud nime vahetamisele. Pakkuge naiste nimesid millest ei anna lühiversiooni teha või siis on see lühiversioon normaalne ja viisakas/soliidne.
Esileht › Pereelu ja suhted › Nime vahetamine
Teema: Nime vahetamine
Mm, kas sul pole endal mingit nime eelistust, kui see lühiversioon nii väga häiris? Veidi on imelik suvaliselt nimesid pakkuda (Ene? Kairi? Tuuli? Eva? Saara? Neid on ju nii palju). Võta mingi nimeraamat lahti ja saad oma parema nägemise järgi kohe valida.
Ann, Lee, Aet, Ly, Mai, Kai
Lapsepõlves kutsuti mind sageli minu täisnime lühiversiooniga aga mulle ei meeldinud kunagi kui keegi seda lühinime kasutas ning praegusel ajal käivad mul külmavärin üle kere kui kuulen, et keegi mind selle nimega nimetab. Sellest lähtuvalt olen mõelnud nime vahetamisele. Pakkuge naiste nimesid millest ei anna lühiversiooni teha või siis on see lühiversioon normaalne ja viisakas/soliidne.
Kas lihtsam poleks suhtlema õppida ja öelda kuidas sa tahad, et sind kutsutakse. Kuidas sa paned need, kes sind praegu kutsuvad nagu kutsuvad oma nimetamist muutma? Ikkagi pead õppima suhtlema ja ütlema, et vahetasid nime ja nüüd oled sellenimeline. Sama võid ju teha ka ilma nime vahetamata. Hakkad järjekindlalt kõigile ütlema, mis su nimi on.
Kui su nimi on Katrin ja siiani on kõik sind Katiks hüüdnud, siis kukub veidi kummaliselt välja kui korraga teatad, et muutsid ametlikult nime ära ja palun öelge mulle nüüd Tiiu. Loogilisem oleks siiski leida nimi, mis on senisele võimalikult sarnane, siis on tõenäosus, et uus nimi ka kasutust leiab, tõenäolisem.
Uued tuttavad hakkavad loomulikult sind hüüdma selle nimega, mis sa neile ütled, aga kõik sõbrad-sugulased, keda on koguseliselt ilmselt oluliselt rohkem kui uusi tuttavaid, kipuvad ilmselt pigem vana nime edasi kasutama (välja arvatud juhul kui uus nimi on piisavalt sarnane vanale ja piisavalt suupärane).
Elo, Ele, Iti jm kolmetähelised. Veel ohutum on kahetäheline nt Ly, aga neid on vähem.
Kui su nimi on Katrin ja siiani on kõik sind Katiks hüüdnud, siis kukub veidi kummaliselt välja kui korraga teatad, et muutsid ametlikult nime ära ja palun öelge mulle nüüd Tiiu. Loogilisem oleks siiski leida nimi, mis on senisele võimalikult sarnane, siis on tõenäosus, et uus nimi ka kasutust leiab, tõenäolisem.
Uued tuttavad hakkavad loomulikult sind hüüdma selle nimega, mis sa neile ütled, aga kõik sõbrad-sugulased, keda on koguseliselt ilmselt oluliselt rohkem kui uusi tuttavaid, kipuvad ilmselt pigem vana nime edasi kasutama (välja arvatud juhul kui uus nimi on piisavalt sarnane vanale ja piisavalt suupärane).
Mul sugulane muutus 50-aastaselt nime ära, sest talle ei meeldinud tema eesnimi, mis minu meelest oli väga kena, seda enam et Eestis ei ole seda nime palju. Kahtlustan, et India mõjus halvasti, sest peale mitmekordset sealkäiku otsustas lahutada ja kõik nimed ära muuta- uueks perenimeks ei saanud mitte neiupõlvenimi vaid vanavanemate perenimi. Uue nimega oli raske ära harjuda ning kõik vanad tuttavad kutsusid ikka esialgse nimega. Uued tuttavad ei saanud aru miks teda kutsuti teise nimega kui nemad teadsid..
Mul üks sõber võttis keskealisena endale lisa-eesnime ja teatas kõigile, et eelistab enda selle uue nimega kutsumist. No nii 5 aasta jooksul harjus umbes ära, mitte väga sagedase suhtlemise juures. Võibolla kui oleks igapäevaselt suhelnud, oleks kiiremini harjunud. Tema algne eesnimi on 2-silbiline, uus on 3-silbiline. Algustäht on sama. Ametlikus pruugis kasutab ta kahte eesnime.
My keskkoolis oli üks õpilane, keda kõik teadsid ja kutsusid ühte nine pidi, aga ametlikult kirjapildis oli veidi teistsugune nimi. Kui keegi “avastas” ta pärisnime, siis ta ütleski, et talle ei meeldi ta nimi ja teda veidi teistmoodi kutsuda. Isegi õpetajad kutsusid teda tema öeldud hüüdnime järgi, mis siis, et klassinimekirjas oli pärisnimi. Esimene kord, kui õpetaja nimekirjast luges, siis õpilane parandas ja edaspidi õpetajad kutsusid ka, nii kuidas ta tahtis ja kuidas kõik teised õpilased ka.
Vahet pole, mis passis kirjas, ise Saab ju öelda, kuidas sind kutsuma peab
Ene? Kairi? Tuuli? Eva? Saara?
Ene = Ets, Kairi = Kats, Tuuli = Tuts, Eva = Ets, Saara = Sats … :)))
My keskkoolis oli üks õpilane, keda kõik teadsid ja kutsusid ühte nine pidi, aga ametlikult kirjapildis oli veidi teistsugune nimi. Kui keegi “avastas” ta pärisnime, siis ta ütleski, et talle ei meeldi ta nimi ja teda veidi teistmoodi kutsuda. Isegi õpetajad kutsusid teda tema öeldud hüüdnime järgi, mis siis, et klassinimekirjas oli pärisnimi. Esimene kord, kui õpetaja nimekirjast luges, siis õpilane parandas ja edaspidi õpetajad kutsusid ka, nii kuidas ta tahtis ja kuidas kõik teised õpilased ka.
Vahet pole, mis passis kirjas, ise Saab ju öelda, kuidas sind kutsuma peab
Just. Tänapäeval võib nõuda, et sind kutsutakse tüdruku asemel poisiks või hobuseks, ja keegi ei julge kobiseda.
Pakkuge naiste nimesid millest ei anna lühiversiooni teha või siis on see lühiversioon normaalne ja viisakas/soliidne.
Mia muidugi. Tänapäeval on kõik Miad.
Selma.
Urmas Eero Liiv oli kunagi ainult Urmas Liiv, aga pani endale ühe eesnime juurde ja kõik sõbrad hüüdsid juba varem Eeroks.
Mul on mitmeid sõpru, kellel on hüüdnimi ja see ei ole mitte kuidagi seotud nende eesnimega. Hüütakse näiteks Pikk, Nööp, Piits, Bond jms. Näiteks Teet Kotkas, keda hüütakse Muruks. Või Margot Piir, keda kutsutakse Tänakuks. (nimekujud muudetud, kokkulangevused juhuslikud) 😀
Mul endal on ka paar hüüdnime, mis ei ole üldse kuidagi eesnimest tuletatud, vaid elu jooksul külge kleepunud, Üks nimi saadab mind algklassidest alates, ei häiri. Vahepeal mingil perioodil tundus imelik, et kuidas küll sellest hüüdnimest üldse lahti ei saa, vahetan linna, vahetan seltskonda ja ikka on seesama vana nimi ka kannul. Nii kui keegi kuulis, et mind niimoodi on hüütud, kohe meeldis ja hakati kasutama. No las ta siis olla, mida sellega ikka sõdida. Ei ole kuidagi mõnitav, alavääristav vms ebameeldivaga seotud, lihtsalt suvaline hüüdnimi.
Kui hüüdnimega on mingi negatiivne emotsioon seotud, siis ma saan veel aru, aga muidu ikka on inimestel sõpruskonnas hüüdnimesid ja mu meelest on see pigem hea.
Lapsepõlves kutsuti lühendatud nimega. Nüüd enam mitte? Siis ei ole ju mingit mõtet nime praegu enam vahetama hakata. Kui keegi vanast harjumusest kasutab lühikest varianti, siis ütled, et see ei meeldi sulle, et sul on sellega negatiivsed mälestused ja palud kasutada oma korrektse nime. Minu arust palju lihtsam üksikud inimesed ümber õpetada, kui hakata kogu tutvuskonnale selgitama, et muutsid täiesti nime ära.
Minu arust on sellisel nimevahetusel kas keskeakriisi (suur eneseleidmine) või eputame mekk küljes. Laisa inimesena ei vahetanud isegi abielludes oma perekonnanime ära.
Minule ei ole kunagi meeldinud hüüdnimed ega ei kasuta ise ka kõnepruugis neid, kui keegi üritaski mind hüüdnimega kõnetada, siis ütlesin, et ei meeldi ja kõik. Ja seda kohe, kui keegi sellist asja üritas – seega ei olegi minul hüüdnime/nimelühendit olnud.
Ära muretse, kui eesnimi on lühike siis tehakse sellest pikk hüüdnimi 🙂
Tuttav on Li, kutsutakse Liisbet.
Minu noorimal pojal on sünnist saadik olnud hüüdnimi. Esialgu pereringis. Kui kooli läks, juhtus paar aastat vanem õde teda mõned korrad vahetunnis hüüdnimega kutsuma ja sealt hakkas nimi levima. Terve kool, va õpetajad, kasutavad ainult hüüdnime. Nüüd on ta juba 16a ja põhimõtteliselt kõik ta sõbrad terves linnas kutsuvadki teda ainult selle hüüdnimega..
Vahel on juhtunud, et küsin kelleltki, kas ta teab, kus Martin (nimi muudetud) on? Tüüp vaatab suurte silmadega otsa, et kes see veel on? Küsin siis uuesti, et kas ta teab, kus Mõmmi (hüüdnimi muudetud) olla võiks? Tüübil kohe rõõmus nägu ees, et tean küll, läks koos Intsuga burksi ostma vms
Poisid ise naeravad, et ilmselt jääb see hüüdnimi talle elu lõpuni külge. Kunagi pensionipõlves ka sõbrad helistavad, et Mõmmi (hüüdnimi muudetud) tule meiega õlut jooma 😀
Ann, Lee, Aet, Ly, Mai, Kai
Pikki hüüdnimesid aga saab osadest ikka teha, kuidas nendega on? Ann – Annu, Lee – Leenu, Mai – Mann. Aet ja Kai puhul vist tõesti hüüdnimesid eriti ei kasutata.
Aet ja Kai puhul vist tõesti hüüdnimesid eriti ei kasutata.
Kai võib olla Kaisu.
Nime vahetamine viitab vaimsetele probleemidele. Inimene usub, et kui ta oma nime ära vahetab, siis ta probleemid lahenevad ja elu muutub teistsuguseks, aga tegelikkuses on nii, et nime võib ju ära muuta, aga inimene ise jääb samaks ja tema probleemid ka. Näiteks võib tuua ühe Pärnust pärit naiskirjaniku, kes on viimastel aastatel päris tihti nime muutnud ja no tundub, et aina hullemaks läheb.
On ikka probleem. Ülted, et palun mind kutsuda nii ja ongi kõik. Eriti naljakas on sellepärast nime muuta. Kui sa midagi öelda ei julge, siis on su vanadel tuttavatel täiesti ükskõik, mis su uus nimi on, nemad kutsuvad ikka nii, nagu nemad on harjunud. Mul on üks tuttav, kes vahetas nime ära, lapsepõlves oli näiteks Joosep, nüüd on Toomas, aga lapsepõlvesõbrad kutsuvad ikka Joosepiks edasi.
Esileht › Pereelu ja suhted › Nime vahetamine