lihtsalt ei möista seda et sisuliselt on mu laps haige aga veel vaja mingit analyysi anda, kuigi on teada et laps on haige. See pikendab seda et katkestamisele minna. Ma ei soovi seda vöinalikilt kaugele lükata. Minu jaoks väga raske protsess ja aeg mis tuleb ???? lootust ju pole et laps oleks terve
See pole nagu oscar test, mis näitab mingit arvu, vaid nipt ongi alati vaikimisi 99% täpne. Tegu on väga erinevate testidega. Kui nipt oleks puhas nö, siis poleks looteveeuuringule saadetud, aga kuna ei ole, siis seadused näevad ette, et tuleb teha looteveeuuring, enne ei saa rasedust katkestada. Alati on võimalus looteveeuuringust keelduda ja sünnitada laps igal juhul. Katkemise oht on looteveeuuringu puhul 1 %.
Minul oli kevadel nii, et kv uh Šois nägi, et laps pole terve. Geneetik võttis ühendust ja ka rõhutas korduvalt, et on vaja saada kätte diagnoos, kas siis koorionibiopsia v lootevee vms, aga nii kaua kuni pole diagnoosi edasi minna ei saa. Aga küsides, kas on äkki võimalus, et tegelt laps terve, oli vastus et ei, seda ei ole. Läksin siis koorionibiopsiat andma, aga seal uh arst küsis kas ma tean mis saab edasi jne. Ja pakkus välja, et võib ka kohe saata järgmine päev haiglasse, et katkestada, sest muidu oleks veel nädalaid oodanud vastust, aga sa tead, et tulemus ikka üks ja sama. Mina valisin kohe katkestada, siis saadeti laps lahangule ja geneetikakeskus võttis proovid. 2 kuud hiljem sain vastuse, geneetik helistas ja andis teada kas me vajame uusi uuringuid v ei jne. Nüüd, kui uuesti rase, teevad kohe koorionibiopsia.
Mis lapsel siis täpsemalt viga oli, kui tohib küsida? Ja kuidas oli uh’s näha, kas väga paks kuklavolt? Veel midagi?
Loote hüdrops, mis oli tingitud Downi sündroomist. Lapsel oli lisavedelik ümber siseorganite ja ma isegi nägin, et kõik ei ole ok pildil – nagu skafander oli ümber pea. Šois ütles, et on võimalus, et katkeb ise rasedus või kui sünnib, elab max 1 aasta. Võib olla oli see minu enda lohutuseks, et lapsel on ka äkki halb olla ja see oleks lõputu piin meie kõigi jaoks ning valisin lõpetamise kohe. Muidugi emotsionaalselt oli väga raske, et mina lähen ja lõpetan oma lapse elu. Õnneks on mul kodus eelkooli ealjne laps, kes oli tegelikult väga suureks toeks. Kes oskas ka väga õigeid asju öelda enda lapselikul moel. Ja kelle pärast ei saanud pead norgu lasta. Loomulikult, siiani palun ma vabandust lapse ees, et ma ei saanud hakkama.
Aga ausalt, mida mees tundis või tunneb, ma ei tea. Ma kardan, et temani see nii ei jõudnud. Muidugi me nutsime ka koos ja lohutas mind. Aga samas tema ei näinud kui laps sündis, milline väike ta oli jne. Et reaalselt laps laps. Meie lasime tuhastada, ja viisime tuha Vaikuse laste rahupaika. Nii oli meil kõigil võimalik hüvasti jätta, näha oli et laps vajas seda ja ka mees, kes tänas mind pärast, et ma korraldasin selle.
Hetkel olen uuesti rase. 5 kuud oli vahe. Aga ütlen ausalt, et sellist rõõmu rõõmu ma ei ole julend tunda – et kuidas see kord läheb, ei taha et oleks kõrge kukkumine jälle..
Ma loodan, et ei hirmutanud ära. Ära jää mures üksi, leia keegi kellega rääkida.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 04.11 21:54; 05.11 08:27; 05.11 16:16; 06.11 07:48;