.
Teema: Kodu müük
Pead ära ostma siis.
.
Ei ole sellistest õigustest midagi kuulnud. Takistada saab ainult see, kes sinna midagi panustanud on (raha enamasti).
Hingeline ja moraalne väärtus ei maksa mitte midagi kui sa juriidiliselt omanik ei ole.
Ei ole sellist õigust olemas. Loeb ainult see, kelle oma kinnisvara on (kelle nimele kinnistusraamatus kantud). Teatud juhtudel muidugi saab kohtusse enda panuse kompenseerimist nõudma minna, nt kui ei ole omanik, aga panustanud selle kinnisvara renoveerimisse suuri summasid ja neid kulutusi on võimalik nt tšekkide v pangaülekannetega tõestada. Loevad ainult tõestatavad faktid, emotsionaalset ja moraalset panust/väärtust ei hakka keegi arvestama ja seda ongi võimatu arvestada, sest selle väärtus pole lihtsalt millegagi mõõdetav ega tõestatav ühegi dokumendiga.
Ei viitsi minna telefonis seadusi lappama, aga kas mitte perekonnaseaduses ei olnud punkt, et perekonna alalist eluaset ei tohi ilma abikaasa nõusolekuta müüa. Aga kas on seaduse silmis perekond, kui mees ja naine niisama ilma registreerimata patuelu elavad, pole uurinud.
Ei viitsi minna telefonis seadusi lappama, aga kas mitte perekonnaseaduses ei olnud punkt, et perekonna alalist eluaset ei tohi ilma abikaasa nõusolekuta müüa. Aga kas on seaduse silmis perekond, kui mees ja naine niisama ilma registreerimata patuelu elavad, pole uurinud.
See omanik ei pruugi ju elukaaslane olla – võib-olla on ema tüdinud ahiküttega majas elamisest (emaga elav täiskasvanud laps ei aita küttagi) ja ostaks hoopis keskküttega korteri. Mida seadus sel juhul arvab, selle täiskasvanud, aga ema kulul elava lapse õigustest?
Et, kui üürnikule on tema korter armsaks saanud, siis ei tohi seda üürileandja müüa? Õnneks ei ole selliseid seaduseid, et korteri kasutaja saaks keelata korteri müüki.
Millised õigused on sellel inimesel kelle jaoks on sellel kodul hingeline ja moraalne väärtus aga see ei kuulu talle?
Sellel inimesel on õigus pärast väljakolimist käia mõnikord üle tee seismas ja oma endist kodu kurvalt vaatamas. Aga ka seda ei tohi eriti sageli teha (ahistamine).
Ei ole mingeid õigusi.
aga kas mitte perekonnaseaduses ei olnud punkt, et perekonna alalist eluaset ei tohi ilma abikaasa nõusolekuta müüa
On küll, aga see käib ühisvara kohta.
Ei viitsi minna telefonis seadusi lappama, aga kas mitte perekonnaseaduses ei olnud punkt, et perekonna alalist eluaset ei tohi ilma abikaasa nõusolekuta müüa. Aga kas on seaduse silmis perekond, kui mees ja naine niisama ilma registreerimata patuelu elavad, pole uurinud.
Ei ole sellist punkti. Sellised reeglid kehtivad üksnes ühisvara suhtes – st nt juhul, kui mingil põhjusel abielu ajal soetatud kinnisvara (ühisvara suhte puhul) ei ole kinnisturaamatusse kantud ühisvarana, siis notar, nähes, et isik on abielus ja kinnisvara on soetatud abielu ajal, peaks välja selgitama, kas see on ühisvara või lahusvara ja kui lahusvara ei ole tõendatud, siis on tegemist ühisvaraga ja siis ei ole mitte abikaasa nõusolek peresuhte pärast, vaid omandiõigusest tulenevalt. Pigem puudutavad need juhtumid siis “ennevanasti” soetatud kinnisvara, kui kõiki kandeid ehk ei tehtud nii hoolsalt, on soetatud enne kinnisturaamatu kasutuselevõttu vmt, mistõttu võivad kanded olla puudulikud. Tänapäeval ei tohiks ükski notar jätta abikaasat omanikuna sissekandmata, kui on ühisvara suhe.
Kui aga on lahusvara, siis pole kellegi õigust kobiseda.
Niisamuti siit perekoolist tihti läbi käinud ohkimine, et vanemad tahavad oma suure maja maha müüa ja väiksesse linnakorterisse kolida ja sisi lapsed ohivad, et mälestused, mälestused…midagi pole teha, ongi nii, et ostku siis ära.
Mitte mingeid õigusi pole. Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et eraomand on puutumatu. See tähendab seda, et kellelgi teisel ei ole mitte mingit mõju sinu eraomandile.
Ei viitsi minna telefonis seadusi lappama, aga kas mitte perekonnaseaduses ei olnud punkt, et perekonna alalist eluaset ei tohi ilma abikaasa nõusolekuta müüa. Aga kas on seaduse silmis perekond, kui mees ja naine niisama ilma registreerimata patuelu elavad, pole uurinud.
Ei ole sellist punkti. Sellised reeglid kehtivad üksnes ühisvara suhtes – st nt juhul, kui mingil põhjusel abielu ajal soetatud kinnisvara (ühisvara suhte puhul) ei ole kinnisturaamatusse kantud ühisvarana, siis notar, nähes, et isik on abielus ja kinnisvara on soetatud abielu ajal, peaks välja selgitama, kas see on ühisvara või lahusvara ja kui lahusvara ei ole tõendatud, siis on tegemist ühisvaraga ja siis ei ole mitte abikaasa nõusolek peresuhte pärast, vaid omandiõigusest tulenevalt. Pigem puudutavad need juhtumid siis “ennevanasti” soetatud kinnisvara, kui kõiki kandeid ehk ei tehtud nii hoolsalt, on soetatud enne kinnisturaamatu kasutuselevõttu vmt, mistõttu võivad kanded olla puudulikud. Tänapäeval ei tohiks ükski notar jätta abikaasat omanikuna sissekandmata, kui on ühisvara suhe.
Kui aga on lahusvara, siis pole kellegi õigust kobiseda.
Niisamuti siit perekoolist tihti läbi käinud ohkimine, et vanemad tahavad oma suure maja maha müüa ja väiksesse linnakorterisse kolida ja sisi lapsed ohivad, et mälestused, mälestused…midagi pole teha, ongi nii, et ostku siis ära.
Notaril on ikkagi ‘õigus kobiseda’ – seda ka lahusvara puhul. Eriti kui kinnisvara on perekonna eluase ja selle müük halvendaks oluliselt pere olukorda (nt alaealised lapsed jääksid kodutuks).
ei ole õigust kobiseda ja kogu lugu. erandiks olukord, kui selline nõue on sisse kirjutatud kinnistusraamatusse (nt et vanaema võõrandab maja lapselapsele, aga tal on õigus selles elada kuni elu lõpuni)
meil on olnud sellise emotsionaalsete nõuete teemaga veidi pistmist:
oli kunagi tsaari/eestiajal üks talu tallinnas, hiljem hakati selle põldudele maju ehitama. praegu on see ala tihedalt maju täis ehitatud. esialgsed omanikud said 1990ndatel osa maast tagasi, ülejäänud maa eest, kuhu olid 1950ndatel ja hiljem maju ehitatud, said aga riigilt kopsaka kompensatsiooni.
meie maja on peale ehitamist 3x omanikke vahetanud, aga sellegipoolest, kui ostsime, siis hakkas mingi naabrite sugulane, kui naabritele külla sattus, ka meiega kobisemas käimas, et miks oleme “valesse” kohta lilled istutanud ja miks mingi põõsa ümber istutasime või puu maha võtsime, sest tema – 80a mutikese – vanaisa ise! olevat selle ju kunagi meie maale istutanud.
kui teemaalgataja teooria oleks pädev, siis ei oleks tohtinud selle mutikese arvates mitme kvartali ulatuses keegi maju ega kortereid osta-müüa või aias midagi istutada ilma selle mutikese nõusolekuta.
ühisvara jms on ju teine asi, aga kui on tegemist inimesega, kes lihtsalt on sees elanud ja ei oma varale mingit omanikuõigust isegi kui on “hingeline väärtus”, ei ole neil mingit sõnaõigust. Nt vanemad tahavad müüa laste lapsepõlvekodu, mis lastele ei meeldi; naine on panustanud ja kaunistanud ja koristanud aastaid mehe pärandvarana saadud majas, mees tahab lahku minna ja naine peab välja kolima vms- mingit juriidilist õigust pole kobiseda, sest vara pole nende oma. Omand ja omanik ja vara käsutamise õigus on siiski suhteliselt kindel asi.
Jälle mingi “vabaabielu (ega paber ei maksa ju midagi!), mees maksis pangalaenu, sest laen ja maja said tema nimele ja naine ostis perele süüa”- teema? Tulemus? Mehe oma on lõpuks kinnisvara, naise raha söödi lihtsalt ära ja naisel pole midagi ette näidata… Mida me just 5 lehekülge selles “noored naised, vaadake ette!” teemas rääkisime?
No mis te vaidlete. Teemalgataja teeb täpsustava remargi asja kohta ja saabki täpselt kirja panna, kuidas see käib.
Oletame, et kellelegi on tema senine kodu, kus ollakse aastakümneid elatud koos pereliikmetega, kalliks saanud aga see ei kuulu talle vaid ainult ühele pereliikmele.
Jälle mingi tädi tekkinud, kes on kaks kanakoiba ja ühe hiina teflonpanni ostnud, ning kujutab ette, et pool kinnisvarast peab nüüd talle kuuluma…
kui inimene on maksnud elukoha kodulaenu või ulatuslikke remondikulutusi, on tal võimalik seda kohtus tõestada ja kohus võib ka seda arvesse võtta mingites olukordades
kui inimene on maksnud elukoha kodulaenu või ulatuslikke remondikulutusi, on tal võimalik seda kohtus tõestada ja kohus võib ka seda arvesse võtta mingites olukordades
Siis saab ta nõuda selle raha hüvitamist, mida inimene on panustanud teise kinnisvarasse (ja saab seda tõendada, pangaandmete ja tsekkidega), ükski kohus ei hakka selle eest teda kinnisvara mõttelise osa vms omanikuks vormistama!
kui inimene on maksnud elukoha kodulaenu või ulatuslikke remondikulutusi, on tal võimalik seda kohtus tõestada ja kohus võib ka seda arvesse võtta mingites olukordades
Siis saab ta nõuda selle raha hüvitamist, mida inimene on panustanud teise kinnisvarasse (ja saab seda tõendada, pangaandmete ja tsekkidega), ükski kohus ei hakka selle eest teda kinnisvara mõttelise osa vms omanikuks vormistama!
seda muidugi mitte, aga nii palju õigust tal sellel juhul on, et ta oma osa ulatuses võib saada raha tagasi. asi seegi
Teemaalgataja itsitab pihku, et õnnestuski saag käima tõmmata isegi nii vana ja kulunud teemaga.
kui inimene on maksnud elukoha kodulaenu või ulatuslikke remondikulutusi, on tal võimalik seda kohtus tõestada ja kohus võib ka seda arvesse võtta mingites olukordades
Siis saab ta nõuda selle raha hüvitamist, mida inimene on panustanud teise kinnisvarasse (ja saab seda tõendada, pangaandmete ja tsekkidega), ükski kohus ei hakka selle eest teda kinnisvara mõttelise osa vms omanikuks vormistama!
Jah, aga see ole nii, et korjad tšekid ja siis kohus hüvitab 100% sinu panuse. Kohus lahutab sealt kohe maha inimese enda nö sees elamise amortisatsiooni. See inimene ise tarbis ka oma remonditud ruume vms. Ma täiesti usun, et kohus võtab poole kohe maha või raamatupidamislikult on kõigel ju mingi iga, ostad mingi seadme ja kolme aastaga amortiseerub ära ja isegi kui ta töötab, siis on ta nö maha kantud.
Teemaalgataja itsitab pihku, et õnnestuski saag käima tõmmata isegi nii vana ja kulunud teemaga.
Mis sul nüüd juhtus? Inimesed rahulikult arutlevad täiesti huvitaval teemal, aga sul on kohe saag käima tõmmatud? Kuidas sa nii õrnake oled?
Mul küll on huvitav lugeda.
aga kas mitte perekonnaseaduses ei olnud punkt, et perekonna alalist eluaset ei tohi ilma abikaasa nõusolekuta müüa
On küll, aga see käib ühisvara kohta.
Ei ole sellist punkti. Sellised reeglid kehtivad üksnes ühisvara suhtes – st nt juhul, kui mingil põhjusel abielu ajal soetatud kinnisvara (ühisvara suhte puhul) ei ole kinnisturaamatusse kantud ühisvarana, siis notar, nähes, et isik on abielus ja kinnisvara on soetatud abielu ajal, peaks välja selgitama, kas see on ühisvara või lahusvara ja kui lahusvara ei ole tõendatud, siis on tegemist ühisvaraga ja siis ei ole mitte abikaasa nõusolek peresuhte pärast, vaid omandiõigusest tulenevalt.
teil ei ole õigus. mingit vahet pole, kas ühisvara või pärandi/kinkelepinguga saadud kinnisvara – kui tegemist on pere elukohaga, ei saa seda võõrandada ilma abikaasa nõusolekuta. lähiminevikus korduvalt kokku puutunud selle teemaga, noataril peab olema enne tehingut abikaasa nõusolek. nõue ei laiene ainult neile, kellel on sõlmitud varalahusus.
Mis seob selle kinnisvaraga hingeliselt nibg mis suhe on omanikuga?
Mis seob selle kinnisvaraga hingeliselt nibg mis suhe on omanikuga?
Mis vahet seal on?
teil ei ole õigus. mingit vahet pole, kas ühisvara või pärandi/kinkelepinguga saadud kinnisvara – kui tegemist on pere elukohaga, ei saa seda võõrandada ilma abikaasa nõusolekuta. lähiminevikus korduvalt kokku puutunud selle teemaga, noataril peab olema enne tehingut abikaasa nõusolek. nõue ei laiene ainult neile, kellel on sõlmitud varalahusus.
Nõue laieneb ka varalahususe puhul, kui kinnisvara on ostetud peale 01.01.15
Mis seob selle kinnisvaraga hingeliselt nibg mis suhe on omanikuga?
Minul tuli kohe seos lapsepõlvekoduga, kuhu kõik (täiskasvanud ja eraldi elavad) lapsed võrdselt on panustanud, kuid mis testamendiga ainult ühele lapsele jäetakse.