Ei tea, kaua keskmiselt läheb paaril rasedaks jäämisega aega? Kas aasta?
Meil proovime alates juunist, oleme mõlemad kontrollitud ja teoorias terved, aga ikka ei õnnestu. Suhtume asjasse rahumeelselt ja oleme siiski lootusrikkad, ei ole plaanipärane seks, vaid regulaarselt üle päeva, nagu ka arst soovitas. No ei saa. Ega ma sellele teemale palju ei mõtle, aga mõnel õhtul tuleb iseenda sisse väike mure, et kas on mingi varjatud probleem veel, mis ei ole avaldunud.
Oma tutvusringkonnas teisi taolisi ei tea, kõik justkui rasestuvad imelihtsalt, mõni seksib kord kvartalis ja voila, jälle olemas. Ilmselt seetõttu ka see mure hiilib mulle peale, et teised justkui kõik saavad.
Ma tean kõike seda juttu, et stress ja ülemõtlemine raskendab ka, aga me siiani pole ka üle mõelnud ja ei ela selle teema nimel. Toimetame rahulikult ja armastame ja naudime elu. Kõik eeldused on justkui paigas.
Täna on lihtsalt selline esimene tõsisem murehetk…
Teema: No kui kaua ikkagi läheb aega, et rasestuda?
Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator
Noh, meil kulus esimese raseduseni jõudmiseks 12 kuud, kusjuures sel 12. kuul ma ise midagi ei lootnudki, sest nö õigel ajal me vahekorras ei olnud ja üldse oli see väga seksivaene kuu. Teise lapse aga saime juba 2. proovimiskuul eostatud. Neid on palju, kellel see asi nii kähku ei käi, kõik lihtsalt ei kuuluta seda kõigile. Usun, et saate teiegi peagi oma triibud. Edu!
Olen 5 korda rase olnud (kolm rasedust peetusid) ning igal korral olen rasestunud esimesel kuul. Pole ma OV-d ega ohtlikke päevasid jälginud.
See on nii individuaalne, kunagi ei tea, kaua läheb. On ju ka neid paare, kes lihtsalt omavahel mingil põhjusel ei sobi.
Kindlasti läheb teil kõik hästi. Ära võrdle end teistega, see tekitab mõttetut stressi 🙂
4 kuud läks kolmandaga. Esimene 18 a tagasi ja teine 11 a tagasi kohe esimesel kuul. Minu vanus 38 hetkel. Tegelikult vist õnnestus ka juba teisel kuul, kuid see rasedus katkes. Kuna päevad läksid üle ja tunnused olid, kuid testima ma ei hakanud enam, kui peale traumat suurema verega päevad algasid.
Arvan, et kuni 2 aastat on täiesti normaalne.
Ise jälgisin küll ovulatsiooniperioode, kuid teste ei teinud. Tean, et mul pooled anovulatoorsed tsüklid. Võtsime rahulikult ja vabalt esialgu. Läksin ka juba pabinasse peale teist kuud, kuna varem ju kohe jäänud, aga lõin üsna ruttu käega ja mõtlesin, et küll tuleb, kui aeg õige 🙂 Ja järgmisel kuul tulidki triibud 🙂
Olin 20-aastane, kui hakkasime oma esimest last planeerima. Rasestusin 1a4k hiljem. Olin 25-aastane, kui hakkasime teist last planeerima. Rasestusin esimesel proovimise kuul, olin positiivselt üllatunud, et seekord siis nii ruttu.
Meie püüdsime 3.5 aastat enne kui tulemus tuli. Minu tutvumisringkonnas on kahjuks palju neid, kes püüavad samuti mitmendat aastat ja nende aastate jooksul on olnud ka mitu katkemist/peetumist. Kuid on ka neid kes ruttu jäävad. 🙂
Aasta on normaalne püüda, kuskilt lugesin et 2 aastat on okei aeg.
Sinul on püütud liiga vähe aega et sa siin muretsed ja stressad. Lisaks sa võid ju olla ja nautida, aga kui sa ikka OVle pihta ei saa (teste ei tee), siis jäädki püüdma. Mõnel õnnestub just siis kui ob hakanud OVd jälgima, minul kahjuks see ei õnnestunud.
Need kellel kaua läheb lihtsalt ei räägi sellest sest need õnnelikud kellel lihtsalt läheb panevad ennast halvasti tundma teised.
Minu sõprade seas on 2 või rohkem aastat päris tavaline. Umbes pooltel on üks lastest nii kaua võtnud. Aga teada saab sellest alles siis kui ise oma probleemidest rääkida.
Regulaarselt üle päeva proovimine ei ole kõige parem mõte, pikemas perspektiivis ikka kurnab mehe spermatootmise ära. Võiks olla pikemaid pause.
soovitan proovida paar kuud nii, et seksite iga kuu 10. ja 20. tsüklipäeva vahel üle päeva, ja ülejäänud aja võtate rahulikumalt (vähemalt vähemalt 4-5 päevaste vahedega). Võid proovida ka ovulatsiooniteste (kuigi kõigil nad ei tööta).
Mulle on ka jäänud mulje, et räägivad pigem need, kellel kohe esimesel või teisel korral õnnestus. Kuni aasta proovimist on täiesti normaalne ja tegelikult ei tasu veel sel ajal stressata. Samas omast kogemusest tean, et peale kuuendat kuud hakkas ikkagi mingi kahtlus hinges närima. Meil oli ka põhjuseid kahtlustada, et midagi on viltu (valud ovulatsiooni ajal, ebaregulaarsed pikavõitu tsüklid jne). Triibud sain peale 2,5 aastat püüdmist. Jõudsime ka kaks IVF-i teha aga tulemusteta.
Kui sul on muidu enesetunne hea, tsükkel regulaarne, mingeid haigusi või terviseprobleeme (sul ega mehel) pole, suuremat üle- ega alakaalu ka mitte, siis enne aasta möödumist muretseda ei tasu. Kui ülepäeva tegutsete, saate ovulatsioonile nagunii pihta. Kui harvem, tasub teste teha. Vitamiine võite võtta, need kahju ei tee. D-vitamiin kindlasti talveperioodil ja rauataset võid ka lasta kontrollida. Kui juunikuuks triipe pole tulnud, tasub viljatusraviarsti poole pöörduda, et esmased testid ära teha (hormoonid, põletikud, mehe sperma jne.).
Keskmiselt läheb täiesti tervel ja igas suhtes ideaalsel paaril (seks ülepäeva, viljakus hea, tervis hea jne) rasestumisega aega 1-6 kuud (katkemine läheb ka rasestumise alla ikka). Kui aasta jooksul pole regulaarse sugueluga rasestunud, siis võiks lasta üle kontrollida viljakus, naisel hormoonid ja ov toimumine, mehel spermaproov. Kui sealt midagi probleemset välja tuleb, siis saab ravida.
Perekooli enda artiklist: Kindlasti on sul hea meel teada, et võimalused on sinu kasuks: normaalselt viljakatel paaridel on 20%-line võimalus rasestuda iga tsükli ajal. Umbes 85% naistest, kes on vahekorras ilma kaitsevahendeid kasutamata, jäävad rasedaks 1 aasta jooksul.
Teemaalgataja küll rumalust ei näita, miks peab niimoodi solvama hakkama normaalset teemaalgatust!
Ma soovitaks kinnisideest rasestuda loobuda. Süüa igapäev vitamiine ja võtta kasutusele ovulatsioonitestid. Ole stressivaba,tegele meeldivate asjadega ning õigel ajal oma armastatuga vahekorras.
Lae telefoni alla ka app kuhu saad sisestada kogu info päevade kohta,millal ov test positiivne,millal vahekorrad jne.
Ise olin samuti jube pabinas kui esimesel kahel kuul edu polnud.
Vaatamata sellele,et olin väga tervislikult elanud-ei tarbinud alkoholi,ei suitsetanud,tegin sporti.
Siis viskasin mõtte peast,hakkasin ov teste tegema ja lõpuks ka oma triibud sain.
Viimasele – selliseid asju soovitavad inimesed kes on triibud ruttu saanud. Mina olin paar aastat triipe püüdnud ja sel ajal igasuguseid asju katsetanud, ning siis need inimesed kes jäid mõne kuuga rasedaks soovitasid mõttest loobuda ja niisama olla. Iga kord ma vihastusin ja surin korraga selliste ütluste peale sisimas, pealmiselt naeratasin korra ja liikusin teise teemaga edasi.
Ma olen keskmiselt aastaga arvestanud (muidugi juhul kui mõlemal tervis korras). Iga OV ajal on rasestumise tõenäosus kuskil 25%, aga alati ei pruugi õiget OV aega teada (või pole võimalik sel ajal vahekorras olla). Aga 12 kuud on täitsa ok aeg.
PS! Hakka tarbima foolhapet – rasedana läheb seda vaja 🙂
Viimasele – selliseid asju soovitavad inimesed kes on triibud ruttu saanud. Mina olin paar aastat triipe püüdnud ja sel ajal igasuguseid asju katsetanud, ning siis need inimesed kes jäid mõne kuuga rasedaks soovitasid mõttest loobuda ja niisama olla. Iga kord ma vihastusin ja surin korraga selliste ütluste peale sisimas, pealmiselt naeratasin korra ja liikusin teise teemaga edasi.
Loe nüüd rahulikult oma tekst läbi ja vaata kas leidsid mingit positiivset,optimistliku nooti.
Teemaalgataja küsis kaua võtab rasestumine aega- sellele ei saagi üks ühele vastata.Mõni jääb kohe rasedaks,mõni poole aasta pärast ja mõnel võtab aastaid.
Ei tulnudki kelkima,vaid tahtsingi öelda,et ei tohi lootust kaotada.
Sellepärast miinustada,et kirjutasin oma kogemusest?
Sina miinustasid mind, mina sind mitte (aitäh, kuigi see ei lähe mulle üldse korda) ja nagu näha siis olen siia teemasse oma vastuse andnud teemaalgataja küsimusele/jutule.
Ja mida sa minust ootad? Ma kirjutasin täpselt seda, mida tundsin mina ja mida tunnevad need naised kellele öeldakse: “võta rahulikult, ära mõtle sellele ja beebi tuleb!” Ausalt, ei tule ja see ei aita, sest beebindus on niikuinii su mõttes KOGUAEG. Sellele teekonnale ei aita kaasa need inimesed, kes tõesti saavad mõne kuuga triibud ja siis kipuvad näpunäiteid jagama nagu oleks see asi nii lihtne, kahjuks ei ole, kuigi me tõesti tahame seda! Me oleme õnnelikud ja samas pettunud, miks teistel õnnestub ja meil mitte, me oleme madalseisus ja ütleme “ah ma ei tahagi last,” järgmine päev oleme juba oma otsust muutnud ja mõtleme oma beebile, nii me päevast päeva elamegi.
Mina aastate jooksul kuulsin soovitusi oi kui palju ja oi kui palju sai igasuguseid asju proovitud, mida igal pool soovitati (kindel skeem, teatud poosid, jalad üleval, vitamiinid, söögid ja joogid, ära stressa, ära mõtle jne) – need ei mõjunud. Nagu aru saada, siis minul on laps olemas nüüdseks. Meie puhul aitas IVF ja jumal tänatud! Ilma selleta me ootaks veel ja veel, hetkeseisuga ei oskagi öelda kaua läheb aega seekord, et teine laps meie elus oleks (loodan et jälle mitte nii pikk aeg).
Ma vaatan oma last ja tõesti – ta oli ootamist väärt!
Teemaalgataja teeb ikka nii nagu tema tahab, sest me naised kord oleme sellised kes otsustavad ise oma enesetunde ja emotsioonide ajel. 🙂 Aasta on täiesti okei aeg ise püüda ja panus anda, peale seda võib juba vaikselt muretseda ja arsti külastada, ka mees.
Muremõtted, stress, kurbus on täiesti loomulik osa sel teekonnal, peaasi et ima tunded välja elad. Ma olen näiteks dušši all isegi nutnud, sest testil oli JÄLLE 1 triip ja ma lihtsalt ei suutnud enam olla tugev. Peale nuttu suutsin edasi minna positiivselt ning lootusrikkalt. 🙂
Tahaks ka nendelt ‘ära stressa’ soovitajatelt küsida, et kas mitte stressamise peale peaks siis mõnel naisel munajuhad avatuks muutuma või naise hoopis mees paremat spermat tootma hakkama või mis ime siis juhtub? Kas need kes on teinud 6 ringi IVFi ja ikka veel pole last on lihtsalt algusest peale liiga palju stressand?
Mitte stressamine on soovitus neile kellel on alla poole aasta läinud.
Sealt edasi võib juba hakata päris jugelt stressama ja teaduse hetkeseis on tõestanud et see ei mõjuta naise viljakust.
Kui 6-7kuud või aasta on proovitud (eks oleneb naise vanusest ja kui “kiire” selle kiire asjaga on) võiks hakata mitte stressama vaid tegutsema- nt teha esialgsed kõige elementaarsemad testid tervise kohta günekoloogi ja androloogi juures, nt meestekliinikus mehel – kas ov toimub ja kas on mehe sperma viljastamisvõimeline, need uuringud on mitteinvasiivsed, haiget ei tee jne. Laparoskoopia/munajuhade uuring jms on juba siis, kui on põhjust karta suuremaid komplikatsioone. Stressamine üksi ei aita sugugi. See “ära stressa nii palju” on pigem tõesti nende jutt, kes pidid stressama max kolm kuud ja kes viljatusest kui sellisest ei tea mitte midagi. näed:
Ise olin samuti jube pabinas kui esimesel kahel kuul edu polnud./…/ Siis viskasin mõtte peast,hakkasin ov teste tegema ja lõpuks ka oma triibud sain.
Aga esialgu võta veel rahulikult, pea poole silmaga silmas viljakat aega ja kas ov tunnuseid on, kas tsükkel on ok jne. Vitamiinid ei tee paha, tervislik elu ei tee kunagi paha jne.
Mina kui üsna pikaajaline triibupüüdja (2,5 aastat) stressasin ikka ka. Kusjuures ma esimesed 6-7 kuud üldse ei stressanud kuigi mingi kahtlus oli, et asjad pole päris korras. Pärast käisime mööda arste, saime ravi, proovisime IVF-i ja muidugi ma püüdsin vähem stressata aga neid hetki kui ma kodus mustas masenduses nutsin, oli ikka ka. Just nende heasoovijate tõttu me ei rääkinudki eriti kellelegi, et triipe püüdsime. Mis mul selle “ära mõtle sellele”, “ära stressa nii palju”, “osad inimesed ei sobigi kokku füüsililiselt ja ei saagi koos lapsi” jutuga ikka teha oleks olnud. Jah, kuni kuus kuud ei tohikski stressata ja kuni aasta tuleks ka ainult positiivselt mõelda aga pärast seda tuleb arsti juurde pöörduda. Kui keegi, kes kolme kuuga triibud sai, tuleks selle “ära mõtle sellele nii palju jutuga”, siis tunduks mulle lihtsalt, et ta väidaks nagu ma teeks midagi täiesti elementaarset valesti ja sellepärast ei õnnestugi. See kõlab nagu süüdistus: “näe, mina ei mõelnud selle peale ja jäin kohe kolmandal kuul rasedaks, sina siin juba 2,5 aastat stressad, sellepärast sa polegi triipe saanud.” Pole ju ometi nii 🙂
Arvan sama, et üldjuhul kui aasta jooksul ei rasestu, siis sellel on mingi põhjus. Küsimus selles, kas see põhjus leitakse. arstid ka ei oska veel kõike seletada ja “ära stressa” variant antud juhul ei toimi. Tulebki tegutseda.
Eks seda “ära stressa” juttu tulebki neile rääkida, kes alla 6 kuu püüdnud. See aeg tundub nii pikk nende jaoks ja enamjaolt siis mõeldaksegi kõigega üle, kuniks keegi need “algajad” maapeale tagasi tõmbab, et kle, kui sa niivõrd iga asjaga üle mõtled, siis keha stressab ja rasestumine raskendub. See on tõde… kuni teatud piirini.
Ma ise kippusin ka ikka korralikult üle mõtlema, kindel olin ka selles, et ilmselt 3 kuuga, max 6 kuuga on “sai ahjus”, aga nüüd on juba natuke kauem see aega võtnud. Tõsi, küll vaid natuke üle poole aasta ja ei saa ma kuidagi end võrrelda aasta ja rohkem püüdnutega, kuid sellegi poolest jagan teie arvamust.
Ehk siis üle 6 kuu püüdnute jaoks on see juba vana teadmine ja see “algajale” omane ülemõtlemine ongi juba vähenenud. Visata täielikult rasestumise mõttes peast on ilmselgelt võimatu ja imelik oleks eeldada, et kui juba aastaga või rohkemaga pole õnnestunud rasestuda, siis vist pole stressiga tõenäoliselt enam mingit pistmist vaid põhjus peitub ilmselt mujal.
Seega, ärge stressake, jääte koheselt nagu sõrmenipsu peale rasedaks 😀 Sest nii lihtne see ongi
Mina olen näiteks püüdnud rasestuda üle 1,5 a. Peale poolt aastat, kui see lõbus osa ja elevus ja põnevus otsa hakkasid lõppema, käisin igasuguseid teste tegemas ning mõni aeg peale seda saatsin ka mehe. Kõik oli korras ja jätkasime pisut väiksema elevusega.
Hetkel on seljataga esimene IVF täisring ja olen ootel, kuidas siirdamine läks.
Kui peaksin seda teekonda uuesti käima teeksin nii:
1. Enne alustamist kontrolliksin kohe nii enda kui mehe
2. Peale poolt aastat kordaksin teste mõlemil
3. Mehe analüüse paluksin teha kahes erinevas kliinikus
4. Peaksin meeles, et mehe teste hindaks oma ala spetsialist, kuna naiste viljatusega tegelvad arstid ei ole kursis, milliste näitajatega meestel on võimalik rasestumine. Nemad lihtsalt vaatavad mõnda olulist näitajat ning jätavad sealjuures tähelepanuta selle kõrvalosa mängiva tulemuse, mis oli meil põhjapanev.
Oleksin säästnud palju raha, aega ja närvi. Muidugi ka oleksin vähem ravimeid täis pumbatud.
Jõudu püüdjad 🙂
Esimese raseduseni läks 2 a (olime kontrollitud, terveks kuulutatud, aga eks see tavaline rutiinne kontroll oli üsna pealiskaudne). Algul muidugi kuulasin neid jutte, et ärge stressake, aga tagantjärele võin öelda, et see on kõige jamam soovitus üldse, siian vihastan, kui seda loen või näen kuskil, sest ise triipe püüdes sain seda söögi alla ja söögi peale. Ei ole mõtet liiga kaua oodata, kui ikka arvad, et miski võib halvasti olla, siis pöörduge viljatuskliinikusse. Kui ikka olete iga kuu olete ovulatsiooniajale enam-vähem pihta saanud ja tegutsenud ja aasta jooksul ikka ei õnnestu rasedaks jääda, siis pole mõtet kauem oodata. Kui on kindel tegutsemisplaan, nt mõtled endale mingi ajalise piiri, millal viljatusravikliinikusse pöörduda ja täpsemalt uurima hakata, on vähemalt mingigi asi, millest kinni hoida, igal juhul parem kui see “ärge stressake”.
Aasta pärast kontrolli naistearsti juures läksin viljatusravikliinikusse (mehe analüüsid olid enne juba tehtud, spermanäidud korras). Viljatuskliinikus tehti hormoonalanalüüsid, ureaplasmoosi jne analüüsid, laporoskoopia, hüsteroskoopia). Saime ureaplasmoosi ravi. Selgus ka, et üks munajuha oli mul umbes, teine raskesti läbitav (seda kuidagi lihtsamalt, nt ultraheliga ei tuvasta, tuleb LAP teha). Vähemalt oli sellest kõigest kasu, nii et pärast LAPi jäin rasedaks, rasedus peetus, peagi jäin uuesti rasedaks, jälle peetus. Kolmandaga läks õnneks, siis sain ka rasedust toetavad rohud kohe raseduse alguses peale. Nii et tegelikult läks lapse saamiseni meil ikkagi mitu-mitu aastat, kui peetunud rasedusi ka arvestada.
Läksin viljatusarsti visiidile kui poole aasta jooksul ei õnnestunud rasestuda. Oleme mõlemad terved, kuid loomulikul teel ei õnnestunud rasestuda. Nüüd oleme 3 IVF teel saadud laste vanemad. Esimeste ja kolmanda lapse vahe on 10 aastat. 10 aastat elasime ilma kaitsevahenditeta ja loomulikku rasedust ei tekkinud. Siiamaani oleme teadmatuses, nn seletamatu viljatus. Kõik IVF katsed õnnestusid kohe.
Läksin viljatusarsti visiidile kui poole aasta jooksul ei õnnestunud rasestuda. Oleme mõlemad terved, kuid loomulikul teel ei õnnestunud rasestuda. Nüüd oleme 3 IVF teel saadud laste vanemad. Esimeste ja kolmanda lapse vahe on 10 aastat. 10 aastat elasime ilma kaitsevahenditeta ja loomulikku rasedust ei tekkinud. Siiamaani oleme teadmatuses, nn seletamatu viljatus. Kõik IVF katsed õnnestusid kohe.
Kas oli ICSI või lihtsalt IVF?
Me oleme mehega pea 5 aaatat kaitsmata vahekorras ja ei midagi. Sealjuues 2 viimast aastat aktiivselt proovinud vahelduva eduga. Olen mitmeid kordi käega löönud. Viimastel kuudel pole isegi enam ov-i taga ajanud ega teste teinud. Kokkuvõttes see nii mõttetu. Kui jääd, siis jääd ja kui ei siis arstile (pikemaajalise proovimise korral).
1 laps 1-2 kuud ( 23 a)
2 laps 1 kuu ( 27 a )
3 laps 1 kuu ( 35 a )
4 laps proovisime 3 kuud ja ei jäänud. ( 37 a ) Hetkel jätsime ka projekti pooleli kuna vanusevahe tuli juba üle 2,5 a. ( tundub, et minupuhul mängib ka rolli nüüd vanus, miks nii kiirelt enam ei õnnestunud )
1.rasedus 1kuul (peetus) 17a
2.rasedus 6-ndal kuul 18a
3.rasedus 2kuul (katkes) 19a
4.rasedus 12-ndal kuul 20a
5.rasedus 1kuul 23a
6.rasedus 2kuul 27a
7.rasedus 3-ndal kuul 29a
8-ndat oleme 11kuud tulemusteta püüdnud, vanust 32a. Mees ikka sama.
Regulaarselt üle päeva proovimine ei ole kõige parem mõte, pikemas perspektiivis ikka kurnab mehe spermatootmise ära. Võiks olla pikemaid pause.
soovitan proovida paar kuud nii, et seksite iga kuu 10. ja 20. tsüklipäeva vahel üle päeva, ja ülejäänud aja võtate rahulikumalt (vähemalt vähemalt 4-5 päevaste vahedega). Võid proovida ka ovulatsiooniteste (kuigi kõigil nad ei tööta).
Ei saa soovitada, et sexite iga kuu 10 ja 20 tsüklipäeva vahel üle päeva. Peab siiski teadma,kui pikk tsükkel on. Selle põhjal ei saa. Minu tsükkel 21 p ja ov hakkan püüdma alates 5 dast päevast testidega. Ov on mul cd7 üldjuhul.
Meil läks esimesega aega 6a 7k, läbi uuritud, midagi ei leitud, et takistusi oleks. Teine rasedus tuli 9.kuuga (kahjuks laps ei sündinud) ja kolmas 1a9k.Nüüd just sain teada neljandast rasedusest ja ei oskagi täpselt öelda, kaua läks, sest otseselt triipe ei püüdnud, aga ära ka ei hoidnud. Mees oli mitu aastat hästi palju kodust ära ka. Igaljuhul noorem poeg sai just 5 ja kuskil 4 aastat on olnud see aeg, kui oleks võinud jääda rasedaks, aga juhtus alles nüüd.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
