Teema: no kuidas te ometi nad õhtuti magama saate?

ah, eks teistel ole ka raskusi sellega, mispärast sa ennast ja meest saamatuteks nimetad? 🙂
mul oli ka igavene jamps selle magamaminemisega, see läks iseenesest üle, kui laps aastajagu vanemaks (ja targemaks) sai…

“2+” tähendab ikka 2-aastast? Kas tõesti on 2-aastaseid, kes ISE pesevad vannitoas hambaid ja vahetavad riided pidžaama vastu? Kui nii, olen vastupidiselt oma arusaamale olnud totaalne kanaema 🙂

Ilmselt on sul emb-kumb niiöelda liider, teine järgija? Võta see liider ette, kui see on 2-aastane, lihtsalt jõuga (arusaadav, et ei pea silmas otseselt vägivalda) vannituppa, teine järgneb. Kui 5-aastane, siis temaga peaks olema võimalik juba asju läbi rääkida, kokku leppida.

Kui ühes toas magavad, siis ilmselt raske ‘üks vanem per laps’ rakendada. Kas unejuttu loete? Unejutt konkreetsel ajal. Võib nt nii teha, et üks vanem abistab pesemisel-riietumisel, teine loeb juttu (kokkulepitud ajal). Kes õigeks ajaks kohale ei jõua, jääb jutust ilma. Kuidas muidu päevakava, palju päeval magavad, mis kell(ani)? Võib ka seda üle vaadata.

Aga üldiselt… Ajaga läheb paremaks jah 🙂

Lapsel ei ole ajataju, nad ei oska hinnata ajakulu. Meil aitas 15-minutiline liivakell (nt saunakell): ütled lastele, et loed kahe liivakella jagu ning enne peab ennast valmis panema. Meie lapsed hakkasid siis liigutama küll, kui said aru, et hambapesu eest põgenemine ja mis-mustriga-pidžaamat-ma-tahan vaidlused kulutavad nende endi ettelugemisaega. Mis meil veel ei toimi, on see viimane lause, et “ütlen head ööd ja saan rahulikult lahkuda”. Noorem (3a) tahab ikka, et keegi oleks juures kuni uinumiseni.

Meie 6a-ga on ka magamaminek tõsine katsumus kõigile. Lasteaiapäevadel tal lihtsalt enne 22.30 ei tulegi und, sest päeval on maganud ja mina ise olen täitsa läbi selleks ajaks. Nüüd kehtestasime reegli, et unejuttu saab ainult siis, kui kella 22-ks voodis on. Peale seda võib veel ise raamatut vaadata, kui und ei ole. Aga temal põhitrall siis alles algab. Sada korda “Head ööd”, siis vaja kommenteerida kõike, mida kuuleb, hõigata korduvalt “midagi olulist” jne. Väga väsitav ja väga tüütu.

Kägu kirjutas:

No ei leia mina neid häid nippe sihukese “tõrksa” taltsutuseks.

selline tuleb ära väsitada niimoodi, et ta oma kätt-jalgagi ei jaksa õhtuks tõsta, ja vaata siis imet, kuidas uinumine käib SINU reeglite järgi ja ruttu.
selline nipp anti mulle psühholoogi juurest kaasa, kui meil raskusi oli. no me siis hakkasime ujumas käima, see tõmbas ta pehmeks 😀 jäi ruttu magama. aga egas te seepärast veel saamatud pole, et ei saa mitme lapse magamist regullida, siiski pakun, et proovige üks neist kurgumulguni õhtuks ära väsitada, ja vaadake siis, kuidas läheb, ma usun, et üsna hästi läheb teil siis.

Minu lapse puhul aitas see, et ta lopetas 3 aastaselt paeval magamise ara ja siis ei olnud teda mingi probleem kell 20.30 voodisse saada. Kui ta paeval magas siis enne 22-23 ei olnud lootustki, ainult trall kais. Hetkel mul 1,5 aastane on super magama mineja, kell 19.30 hambad puhtaks, tuduriided selga ja panen ta lihtsalt voddise, uks kinni ja uinub koheselt. 5 aastasega on keerulisem, kull on vaja vett juua, siis pissile jne

Teemalgataja kirjeldatud ideaalvarianti ma küll ette ei kujuta. Mina plahvatan natuke hiljem – siis kui õhtune trall on summutatud, hambad pestud, kogu killavoor on voodites ja mul on unejutt pooleli, AGA nemad hüppavad üle minu, kolistavad voodites oma mänguasjadega, kisavad, et ikka on midagi puudu, puristavad ja on ajavad üksteist naerma. Ma peaks ka olema helde-lahke emake, aga kuna mul on juba kõrini kära sees lugemisest ja endal surm väsimusest silma ees, siis ma ka röögatan. Ja olen lapsi ka hirmutanud kummitustega ja rohelise käega, kes ronib voodisse, kui vait ei jää. Ilus see pole. Retsepti, kuidas kõik oleks kenam – ka pole.

Kägu kirjutas:

Teemalgataja kirjeldatud ideaalvarianti ma küll ette ei kujuta. Mina plahvatan natuke hiljem – siis kui õhtune trall on summutatud, hambad pestud, kogu killavoor on voodites ja mul on unejutt pooleli, AGA nemad hüppavad üle minu, kolistavad voodites oma mänguasjadega, kisavad, et ikka on midagi puudu, puristavad ja on ajavad üksteist naerma. Ma peaks ka olema helde-lahke emake, aga kuna mul on juba kõrini kära sees lugemisest ja endal surm väsimusest silma ees, siis ma ka röögatan. Ja olen lapsi ka hirmutanud kummitustega ja rohelise käega, kes ronib voodisse, kui vait ei jää. Ilus see pole. Retsepti, kuidas kõik oleks kenam – ka pole.

Ma päris naersin nagu anekdooti lugedes. Üldse kuidagi huvitav näha, et teistel ka probleeme on.

Ah, normaalne.

Vahepeal ühe lapsegagi kopp ees,2a11k. Teine on alla-aastane veel, aga mul juba ka plaan. Seni pesime õhtuti ruttu dušši all, aga eile panime esmakordselt koos suurde vanni. Vb hakkamegi nüüd neid koos vannitama, siis jääb draama ära ja hoopis joostaksegi rõõnuga vannituppa ????

Meil nt põgenetakse siis ära, kui söögilauas saavad käed rasvaseks ja vaja peale söömist pesta…siis jooksen karjudes järel “ei puutu mitte midagi!”???? samal ajal lootes, et 11kuune oma toolis püsti ei tõuse ???? kodused rõõmud.

Õnneks enamuse õhtutest suundub ta voodisse rahulikult, harva protestib.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Vb hakkamegi nüüd neid koos vannitama, siis jääb draama ära ja hoopis joostaksegi rõõnuga vannituppa ????

oojaa – muidugi lähevad rõõmuga! ???? ainult, et … ka see lõpeb sageli draamaga või laste lahutamisega. Vannis algab nimelt õige ruttu selline kräu, et kes kellele vett pähe valas, kelle topsiku ära võttis jms. Hoian hinge kinni, et keegi teisel jalgu alt ära ei lükkaks (väiksem tahab kogu aeg püsti tulla ja suurem siblib jalgadega või libiseb niisama talle otsa) – seisa nagu vangivalvur kõrval ja lõpuks oled ise veel läbimärg ka – vannitoast rääkimata. Maha see tempot igatahes ei võta, hoopis vastupidi. Väga raske on neid pärast seda hambaid pesema saada ja magamisriideid selga.

Ma pesen enda omadel hambad enne ära, kui vanni lasen. Meil pesemata hammastega vannis ei käida 🙂
Ja vannist välja saamine pole ka mingi probleem, kohe, kui ütlen, et nüüd hakkame juukseid pesema, põgenevad kõik rätikutesse, et peapesust pääseda.

Ma loen ja imestan, mis vanemad need suudavad veel peale laste magamaminekut ise üles jääda? Meie peres on 5a ja 2a lapsed ja mina lähen koos nendega magama, magame ühes toas. Ja uinungi koos nendega, teinekord isegi varem, kui nemad. Olen õhtuks väsinud ja vajan pikka korralikku und ja ärkan ka koos lastega, siis olen end välja puhanud. Tänu sellele jäävad ka lapsed ilusti kohe magama, kui uneaeg on, sest emme näitab eeskuju ja on ka ise väsinud ja voodis.

5ne jääb unejutule hiljaks – sellest tõuseb tohutu draama, aga ega ta end siis kiiremini liiguta – jääbki kuskile koridoripõrandale ahastama/vihastama :(((. No ei leia mina neid häid nippe sihukese “tõrksa” taltsutuseks.

Ma ei tea, kui “pedagoogiliselt korrektne” see on, aga mina siis jätangi suurema sinna vihastama ning lähen pisemat magama panema. Suuremal on teada, et võib magamistuppa tulla, kui soovib ka tuttu jääda ja on valmis vaikselt ja trampimata tulema-olema. Kui juba voodis olles mingi kisamine või trampimine hakkab, viskan sama sõnumiga toast välja. Kehvematel õhtutel peab 2-3 korda viskama, parematel ühe. Väga headel saame ilma hakkama : )
Muidugi mul on sellevõrra lihtsam, et olen pisemaga kodune ja eesmärk lihtsalt lapsed kummalegi parimal moel magama saada ja esialgu ei mõõda, kaua selleks aega kulub. Tavaliselt läheb pessuminekust alates kuskil tund.
Ühe kommentaari ajel tuli ka mõte, et äkki tõesti sul tasuks eraldi magamapanekut proovida, ehk tõesti suurem tahaks hiljem minna?