Teema: Nõmedad kahepalgelised mehed

#3188108:

#3187602:

Mina olen see naine, kes elab koos mehega, kes pidas armukest.

jah, ma olengi see, kes mehe tagasi võttis.

Pealtnäha.

Välja paistab justkui me oleks normaalne tore perekond.

Tegelikult on asjad lihtsalt majanduslikud.

Me elame koos samas elamises, me kasvatame koos lapsi. Oleme tavalised palgatööst elavad inimesed. Mingeid rahalaevu kuskilt peale ei sõida.

Kui mees teist võimalust küsis, siis mõtlesin ma ikka tõsiselt. Et mis ja kuidas. Millest ma olen nõus loobuma ja millist kasu või kahju võin mina või lapsed saada.

Meil on läbi räägitudki, et me oleme majanduslik üksus. Sõbrad, kes elavad koos.

Lahku kolimine tähendas elukvaliteedi langust nii minule kui mehele kui lastele.

Ei jaksaks mees poolt elamist mulle kinni maksta ega mina talle poolt elamist.

Aga aiaga majas elada ikkagi tahaks. Ja saunatada tahaks. Ja lapsed tahaks ATV-ga sõita ja sõpradega batuudil hüpata.

Vanust on meil sinna veidi alla 50. No ei ole selles vanuses naisel kerge alustada ja uut elu luua. Ja ega mehelgi need väljavaated roosilised poleks eksju. Kolib armukesega kokku, ostab laenuga uue elamise (ilmselt korteri), saab väiksed lapsedki ja eelmistele lastele maksab elatist ning sõpru enam oma sauna külla kutsuda ei saa, mingeid grillimisi sõpradega aias või öiseid terrassil istumisi. Noh isegi kui uus naine ei keelaks, siis pole ju lihtsalt seda kohta enam, kus peremees olla.

Peab ütlema, et olen sest loost võitnud rohkem kui kaotanud. Istusime maha ja arutasime asju. Läksime notarisse ja vormistasime korralikult varalahususe. Varem oli küll nagu justkui ühisvara, aga kuidagi tundis mees end rohkem omanikuna kuna tema nimele ostetud. Endisest pahurast mehest on saanud täiesti normaalselt suhtlev ja minu arvamusega arvestav inimene. On valmis arutama ja plaane tegema. Kadunud on mentaliteet, et naiste pärusmaa on potid ja pannid ja sokkide pesemine. Varem arvas ikka pesupesemine on naise kohustus ja üldse on naise asi jälgida, et mehel ikka sahtlis puhas pesu olemas oleks. Nüüd pole minu asi, kas tal puhtad särgid on või pole, nii nagu temagi ei jälgi kui palju minul puhtaid särke on.

Suudab oma nõud ise telekalaualt masinasse viia või köögi töötasapinna viisaka hoida.

Kui tema sõbrad tulevad külla, siis muretseb ise, kas neile puhtaid rätikuid ja voodipesusid on.

Minusse suhtub normaalselt, oluliselt romantilisemalt kui enne. Lastega püüab leida kvaliteetaega (võtab kaasa kalale, ehitavad nipet-näpet lillekaste ja aiamajakest).

Mida oleks minusuguses vanuses inimesel lahkuminekust võita olnud?

Ilma igasuguse irooniata küsin – elate mehega ainult laste, maja pärast koos? Mees on isa ja poole maja omanik. Kui mehel järjekordne armuke tekib, võib ta oma maja osas kenasti edasi elada ja armukesi ka külla kutsuda?

Ilma irooniata vastan. Kui peaks midagi juhtuma, eks ma siis vaatan mis saab. See, et pool maja mehele kuulub, ei tähenda, et me elakski nii, et pooles majas üks ja pooles majas teine. Seega on mehel päris keeruline kutsuva võimalikku tulevast armukest oma poolele külla.
Ka mina olen sest loost palju õppinud. Eelkõige seda, et loota saab kõigepealt iseendale. Veel seda, et igaüks vastutab oma elu ja tegude eest. Kui ikka elad põrsast mehega koos, siis pole selles süüdi mees. Ikka oma valik, et seda teed. Samuti ei vastuta mina teiste elude ja saatuste eest. See pole minu manipulatsioon, või mingi vägisi kinnihoidmine, et mees koos meiega elab. See on tema soov ja tema otsus. Ja kui talle ei meeldi, siis igatahes pole mitte mina süüdi, et ta oma elu hullu naise kõrval on veetnud, vaid ta ise otsustas nii. Mis iganes põhjusel – mugavusest, laiskusest või veel miskit.

#3187955:

Ja siis muidugi see igiammune teema, kes kes siiski pere koosolemise eest vastutab ja perelõhkuja on, mees ise või armuke?

Kui jutt oleks armukese pidajast naisest, siis oleks pere lõhkumise võimalike süüdlaste nimekirjas kõigepealt tema töönarkarist voodis mannetu aga muida jõhkra iseloomuga mees*, kes ta sisuliselt ise teise kätevahele on ajanud, siis alatu armuke, kes ta vaid enese ego rahuldamise eesmärgil on võrgutanud, šovinistlik ühiskond, palgalõhe ning alles kõige lõpuks pisut ka naine ise.

*joob, tegeleb hasartmängudega, on nii vaimselt kui füüsiliselt vägivaldne, impotentsusele kalduv aga peab siiski armukesi ja käib prostituutides, kulutab kogu litsidest ülejäänud raha autole, peksab lapsi ja on vaatamata töönarkomaaniale töötu diivanikaunistus, kes kodus lillegi ei liiguta.

#3188183:

Polügaamia tuleks legaliseerida, siis paljud sarnased probleemid kaoksid.

Polügaamia on täiesti legaalne. Sa võid kasvõi kümne naisega korraga koos elada, keegi ei keela. Abielluda saad jah vaid ühega, aga on siis oluline nende kõigiga abielus olla? Leia endale need 10 naist, kes su sauna elama tuleks ja kõik korras.
Või tähendab polügaamia sinu meelest seda, et saad vägisi kedagi endaga abielluma ja koos elama sundida ning naistel sel teemal sõnaõigust pole? Sel juhul soovitan sul ravile minna.

#3188407:

#3188183:

Polügaamia tuleks legaliseerida, siis paljud sarnased probleemid kaoksid.

Polügaamia on täiesti legaalne. Sa võid kasvõi kümne naisega korraga koos elada, keegi ei keela. Abielluda saad jah vaid ühega, aga on siis oluline nende kõigiga abielus olla? Leia endale need 10 naist, kes su sauna elama tuleks ja kõik korras.

Või tähendab polügaamia sinu meelest seda, et saad vägisi kedagi endaga abielluma ja koos elama sundida ning naistel sel teemal sõnaõigust pole? Sel juhul soovitan sul ravile minna.

Muidugi, sul on õigus. Ma hakkasin kohe seadusega mõtlema. Kuid see igapäevane mitmenaisepidamine toimub ju kogu aeg, neil, kes petavad ja mitmete juures käivad, mitmeid peresid loovad, kas paralleelselt või siis enne üks, siis teine kõrvale, siis esimene lõhki, siis teine, siis kolmas jne.
Ma usun, et see isegi toimiks, see mitmenaisepidamine. Aga mitte selles riigis ega selles maailmas. Mehed ei tule ju isegi kahe naisega ega mitme perega toime. Mitte ühelgi moel. Ei suhtlusega, ei ajaliselt, ei majanduslikult(vaata, kui palju on elatisejama) ei intiimses mõttes – jah nad arvavad, et küll oleks siis elu, kui oleks mitu, aga elu näitab, et nad ei suudaks neid teenindada voodis, ikka üks saaks rohkem tähelepanu ja teine vähem . Piisab veel sellest, kuidas meestel puudub õiglustunne ehk kuidas lastakse endid naistest manipuleerida, isegi nn esimese pere laste koha pealt.
Hea oleks siis, kui kõik selline asi toimiks ise, inimeste endi empaatiast ja õiglusest ja aususest. See oleks suur süsteem, mille minivarianti ja selle absoluutsest mittetoimimist saame näha kärgperedes, igapäevases pereelus, petmistes ja ebaõigluses.
Mehed ise teavad seda väga hästi, sellepärast käiaksegi salaja ja elatakse kahepalgelist elu. Muidugi see kehti see nende kohta, kes nii ei tee. See paljude ihaldatud polügaamia, kui elu, pole tegelikkuses vaid puhas nauding, see kohustab millekski palju enamaks, millega aga toime ei tulda. Vastutus oma kõikide naiste ja kodude ja perede eest. Eestis on kombeks aga vastutust mitte võtta.

#3186997:

Mis sul juhtus siis, kas mees jäi mingi seelikuga vahele? Võibolla tahtis ta lihtsalt vahelduseks ka ühe targema naisega, kui sina, vestelda.

Ma kujutan ette, et ajaks ikka hulluks küll, kui kodus oleks sinusugune teoreetik, kes mingeid lambiasju välja mõtleb ja korrutab…
Kuhu on kadunud ja kuhu on saanud…
Eluaeg on nii olnud, juba viimased 1000 aastat ja midagi pole muutunud.

Teemaalgataja räägib meeste kahepalgelisusest, kui nn peavad mitut naist korraga.
Ta küsib, kus on naiste eneseväärikus, ühelt poolt neil (armukestel), kes pere laimamist suu ammuli kuulavad ja kuidas suudab oma naine seda kahepalgelist elu taluda.
Sa nimetad, halvustavate kuulujuttude kuulajat ja tagakiitjat, järjekordset iseloomutut seelikut targaks naiseks? Kas see nurga taga kohvikus hala kuulamas käimine on siis tasuline teenus? Pigem sarnaneb selline käitumine alko-, narko – ja kasiinosõltuvusega, millega ei saa jäädagi kaasa lohisema, et lõpuks alla käia.

#3189136:

#3189089:

siia sobivad hästi klišeed: lammutada ei saa midagi, mis juba enne pragunenud ja lääpa vajunud ei ole ja siis veel: iga pada leiab endale sobiva kaane ????

Millest sa ometi räägid, kas sa ise ka aru saad?

Tõstatasin teema, miks naised ennast ei väärtusta. Miks ollakse nii allaheitlikud kahepalgeliste meeste ees? Kas enesehinnang on tõesti nii madal, et peab kohe mingi kahepalgelise mehega tegemist tegema. Tänapäeval on Eestis siiski tublil naisel võimalik ka üksi elada, tingimused selleks on väga soodsad. Kas peab elama inimesega, kes on kahepalgeline ja reedab ning valetab, räägib oma perekonda salaja taga, võibolla kirjeldab detailselt oma naise vigu. Kas see on tore inimene. Teisalt, kas on normaalne sellise nõmeda inimese tagarääkimist kuulata, teades, et nõme selles kogu loos on seesama kahepalgeline mees. Kas ei oleks väärikas selline mees maha jätta.

Ilmselt ongi osadel naistel nii hirmus üksi elada, et vahet pole, mis meees sul kodus, lepid ka selle kahepalgelise petisega. Väärt mees ju ikkagi.

Jajah…selline mees on nõme tõesti. Aga ta oleks sama nõme ka vallalisena. Räägiks oma ekse taga ja kurdaks, et küll talle on liiga tehtud jne. Selline mees pole tõesti midagi väärt juba inimesena. Tunnistan, et mul on olnud kokkupuuteid abielus meestega ja nendest paarist isendist pole mitte keegi, mitte kunagi, mitte midagi oma naise ega üldse pereelu kohta rääkinud.

#3187602:

Mina olen see naine, kes elab koos mehega, kes pidas armukest.

Minusse suhtub normaalselt, oluliselt romantilisemalt kui enne. Lastega püüab leida kvaliteetaega (võtab kaasa kalale, ehitavad nipet-näpet lillekaste ja aiamajakest).

Mida oleks minusuguses vanuses inimesel lahkuminekust võita olnud?

Kõik arusaadav ja kodu, aed ja kõik sinna juurde kuuluv on inimesele südamesse kasvanud ja sellest raske loobuda. Aga ma ei mõista, mida tähendab Su lause, et mees suhtub Sinusse oluliselt romantilisemalt kui enne. Kas teil on siis ikka mehe-naise suhe?

siia sobivad hästi klišeed: lammutada ei saa midagi, mis juba enne pragunenud ja lääpa vajunud ei ole ja siis veel: iga pada leiab endale sobiva kaane ????

Ei ole mingi see klišee, vaid susserdajate ja petjate hale enseõigustus. Samas saavad väga hästi aru, millised põrssad inimesed nad tegelikult on.

#3189581:

#3189340:

#3189233:

#3187602:

Mina olen see naine, kes elab koos mehega, kes pidas armukest.

Minusse suhtub normaalselt, oluliselt romantilisemalt kui enne. Lastega püüab leida kvaliteetaega (võtab kaasa kalale, ehitavad nipet-näpet lillekaste ja aiamajakest).

Mida oleks minusuguses vanuses inimesel lahkuminekust võita olnud?

Kõik arusaadav ja kodu, aed ja kõik sinna juurde kuuluv on inimesele südamesse kasvanud ja sellest raske loobuda. Aga ma ei mõista, mida tähendab Su lause, et mees suhtub Sinusse oluliselt romantilisemalt kui enne. Kas teil on siis ikka mehe-naise suhe?

Noh. Nagu on. Aga kui varem sünnipäevad ja muud tähtpäevad polnud tema jaoks eriti olulised, siis nüüd on need ikka meeles.

Kohvikus käime ja rabas matkamas. Vahel teatris või kinos. Varem oli väga selline mees, kes mingeid kuktuuriüritusi eriti naisega ei külastanud.

Ilmselgelt, et Sa vait oleks ja lepiks mehe kõrvalsuhte, armukesega, üritabki mees Sinuga “romantiline” olla. Ei enamat.

No kui nii, siis nii. Mis siis ikka. Mina ei vastuta tema võimaliku armukesepidamise eest.
Võib-olla peab armukest, võib-olla ei pea. Välja see praegusel hetkel ei paista ja mingi lamendilöömine ei muudaks niikuinii midagi.
Eks armukeseks hakkavad naised ju ka peamiselt sellisele mehele, kellel nad loodavad mingit vara olema. Või vähemalt loodavad, et mees kindlustab neile mõnusa äraelamise. Reisid ja ilusa kodugi.
Eks mersuga mehele kiputakse ikka rohkem ligi ajama kui mõnele dacia omanikule.
Sageli tulebki armukestele külma duššina teada saamine, et väliselt heal järjel mees, ei pruugi tegelikult üldse (kogu) vara omanik ollagi. Neid juhtumeid on piisavalt, kus pere mahajätnud mees üürikorterisse kolides ka armukesest ilma jääb. Sest ega ka armuke pole mõelnud, et tahaks (üldjuhul) vanema ja pagasiga mehega nullist ja pangalaenust ja üürikorterist alustada.
Nii on siis nii armuke kui naine mõlemad tegelikult küllaltki rahaahned ja mugavust hindavad naised.
Minul ligi viiekümnesena on väljavaadeteks
1) elada üksi ja majandada üksi ( olles eelnevalt jäänud ilma vanast elamisest, ehk siis pannud müüki kaasomandisse kuuluva elamise )
2) Leida mõni uus kaaslane, kes üldjuhul juba on mõnest naisest lahku läinud ja suure tõenäosusega veel suurem mölakas kui mu eelmine üldse oligi
3) Leppida vana mölakaga, kuid elada siiski omamoodi uut elu.

Mina valisin aastaid tagasi viimase variandi. Veel ei ole pidanud kahetsema ja pettuma. Aga olen ka valmis selleks, et kindel pole midagi.

#3189595:

#3189581:

#3189340:

#3189233:

#3187602:

Mina olen see naine, kes elab koos mehega, kes pidas armukest.

Minusse suhtub normaalselt, oluliselt romantilisemalt kui enne. Lastega püüab leida kvaliteetaega (võtab kaasa kalale, ehitavad nipet-näpet lillekaste ja aiamajakest).

Mida oleks minusuguses vanuses inimesel lahkuminekust võita olnud?

Kõik arusaadav ja kodu, aed ja kõik sinna juurde kuuluv on inimesele südamesse kasvanud ja sellest raske loobuda. Aga ma ei mõista, mida tähendab Su lause, et mees suhtub Sinusse oluliselt romantilisemalt kui enne. Kas teil on siis ikka mehe-naise suhe?

Noh. Nagu on. Aga kui varem sünnipäevad ja muud tähtpäevad polnud tema jaoks eriti olulised, siis nüüd on need ikka meeles.

Kohvikus käime ja rabas matkamas. Vahel teatris või kinos. Varem oli väga selline mees, kes mingeid kuktuuriüritusi eriti naisega ei külastanud.

Ilmselgelt, et Sa vait oleks ja lepiks mehe kõrvalsuhte, armukesega, üritabki mees Sinuga “romantiline” olla. Ei enamat.

Eks armukeseks hakkavad naised ju ka peamiselt sellisele mehele, kellel nad loodavad mingit vara olema. Või vähemalt loodavad, et mees kindlustab neile mõnusa äraelamise. Reisid ja ilusa kodugi.

Eks mersuga mehele kiputakse ikka rohkem ligi ajama kui mõnele dacia omanikule.

Sageli tulebki armukestele külma duššina teada saamine, et väliselt heal järjel mees, ei pruugi tegelikult üldse (kogu) vara omanik ollagi. Neid juhtumeid on piisavalt, kus pere mahajätnud mees üürikorterisse kolides ka armukesest ilma jääb. Sest ega ka armuke pole mõelnud, et tahaks (üldjuhul) vanema ja pagasiga mehega nullist ja pangalaenust ja üürikorterist alustada.

Nii on siis nii armuke kui naine mõlemad tegelikult küllaltki rahaahned ja mugavust hindavad naised.

Minul ligi viiekümnesena on väljavaadeteks

1) elada üksi ja majandada üksi ( olles eelnevalt jäänud ilma vanast elamisest, ehk siis pannud müüki kaasomandisse kuuluva elamise )

2) Leida mõni uus kaaslane, kes üldjuhul juba on mõnest naisest lahku läinud ja suure tõenäosusega veel suurem mölakas kui mu eelmine üldse oligi

3) Leppida vana mölakaga, kuid elada siiski omamoodi uut elu.

Mina valisin aastaid tagasi viimase variandi. Veel ei ole pidanud kahetsema ja pettuma. Aga olen ka valmis selleks, et kindel pole midagi.

Vot siin sa kahjuks eksid. Mina olen armuke. Mulle pole oluline ei mehe raha ega varandus. Ma isegi ei tea, kas tal seda on, vist mitte. Me klappisime üsna esimesest silmapilgust ja see mis meie vahel on, on puhas romantiline armastus. Meie suhe on väljaspool argipäeva, olmemuresid, majanduslikku mõtlemist jms. See on just see, mis teeb meile mõlemale igapäevaelu murede ja väljakutsete talumise võimalikuks, mis laadib meie akusid ja annab meile õnnehormoone.

Lisan veel, et olen ka seda meelt, et mees ei tohiks oma elu lõhkuda (naisest lahku minna, hakata kemplema maja jms pärast jne), kuna me oleme mõlemad natuke üle 50. Ees võiks oodata rahumeelne ja mõnus vaikne vananemine (kõlab nõmedalt, aga saate aru). Pole vaja selles eas hakata rapsima “uute algustega”. Las elab edasi oma naisega.
Jah, mina olen üksi, võiksin ju tahta kedagi päriseks. Tegelikult on emotsionaalses mõttes üksi ka tema, mis sest, et tema majapidamises leidub naine. Ega me muidu poleks teineteist leidnud.

Me kumbki ei saa teineteiselt muud, kui inimlikku soojust, õnnetunnet, seiklust ja seda, et keegi mõtleb, hoolib, hoiab ja armastab. Mitte ükski neist asjadest, mida ma nimetasin, ei ole materiaalne.

Elu näitab, mis edasi…

#3189978:

Leida mõni uus kaaslane, kes üldjuhul juba on mõnest naisest lahku läinud ja suure tõenäosusega veel suurem mölakas kui mu eelmine üldse oligi

Kui sa juba ette mõtled oma uue kaaslase mölakaks, siis tõenäoliselt ainult sellseid ka ligi tõmbad.
Aga, mõnele, järelikult meeldib.

#3189595:

Minul ligi viiekümnesena on väljavaadeteks
1) elada üksi ja majandada üksi ( olles eelnevalt jäänud ilma vanast elamisest, ehk siis pannud müüki kaasomandisse kuuluva elamise )
2) Leida mõni uus kaaslane, kes üldjuhul juba on mõnest naisest lahku läinud ja suure tõenäosusega veel suurem mölakas kui mu eelmine üldse oligi
3) Leppida vana mölakaga, kuid elada siiski omamoodi uut elu.

Nirud väljavaated siis sul tõesti. Ju oled niru naine. Teine punkt on eriti kibestunud – oled püüdnud endale sisendada, et kuna sinu mees on mölakas, siis järelikult on kõik mehed mölakad jne. Selline eneselohutamise värk. Eksid. Lihtsalt sina ei kanna paremat välja ilmselt, sellise lömitamise vaimus veel eriti mitte. Sinu jobus mehes on sinu jaoks rohkem elumõtet kui sinus endas, jube lugu.

#3190346:

Tundub, et sa oled see armuke, kelle mees maha jättis ja oma naise juurde jäi. No millest muidu selline õelus? Ise sa pole ju ühtegi meest päris “välja kandnud”, ainult poole kohaga. Aga lohutada võid ju kasvõi perekoolis: “Ma olen tark, ilus, intelligentne jne”. Kuna intelligentne sa kohe kindlasti ei ole, siis küllap on ka teised väited ainult su oma ettekujutus.

Jajah, ‘tundub’ ja ‘küllap’, ‘küllap’ ja ‘tundub’.

Mina ei saa ka aru, mida hirmsat teemaalgataja praeguses elus siis on? Tema on ju rahul, mees ka, lapsed ka. Aga mõni pritsib niimoodi sappi, nagu puudutaks see teda isiklikult. Minule meeldivad teemaalgataja moodi pragmaatilised naised. Samamoodi meeldivad mulle romantilisema mõtteviisiga naised, kes pigem elavad üksi sandikopikaid veeretades, kui veedavad elu petisest mehe kõrval. Peaasi, et naine suudab leida oma otsuses hingerahu ja läheb eluga edasi, ükskõik siis mis moel. Rohkem mõistmist, naised!

#3190435:

Ja kogu muu jutt on sul lihtsalt puhas õelus ja ussitamine. Miks seda vaja oli?

ÄKKI SATUB mölaka otsa ei ole mitte ussitamine, vaid õigustatud oletus, et tegu on
1. suht rumala naisega, esiteks (sest ta “äkki” kukub kellegi mölaka elundi otsa; see on umbes mingi petisest meeste jutt, et kukkusin naisele kogemata otsa) ja

2. koleda naisega, kel puudub valik ja järjekord.