Teema: Nõmedad kahepalgelised mehed

Ma küll välja ei lugenud, et ta oma mölaka külge klammerdunud oleks. Mees ise valis ju samamoodi sellise kooselu. Milles siis probleem? Ei hoia keegi kellelgi nuga kõril, täiskasvanud inimesed ikkagi. Mind häirib pigem see õelutsemine ja reaalne sõim, väga vastik lugeda.

#3190505:

#3190435:

No kas sa üldse lugesid, mis ta kirjutas? Mitte et kõik mehed on mölakad, vaid et äkki satub veel hullema mölaka otsa. Täiesti põhjendatud hirm ju! Omaenda mölakas on vähemasti teada ja tuttav ????

No see petetud ligi 50 käotädi siin kirjutab, et SUURE TÕENÄOSUSEGA on järgmine ka mölakas. Eeldab ikka, et küllap teised mehed on sama mölakad kui enda oma. See on eelarvamuslik eeldamine, mitte põhjendatud hirm. A võib-olla on ta lihtsalt s*tamagnet ja ise teab seda, seega klammerdubki oma petise külge, sest ‘kus mul üksi ikka minna ja’.

No mina siis see 50 käotädi.
Enamus siinolijaid kindlasti nooremad.
Mõelge nüüd oma tutvusringkonna ja vanemate tutvusringkonna peale. Kui palju on vabasid normaalseid mehi? Minu põhimõte on, et ühegi suhtes mehega ma iial midagi aretama ei hakka.
Üldiselt 50-aastaseid vabasid mehi on väga vähe. Need, kes vabad, neil on enamasti ajalugu. Aga ma olen kaugekt liiga mugav, et hakata kärgperendust elama. Ma tõesti tunnen, et ei viitsi võimaliku uue mehe lastega ja eksnaisega tegeleda. Pigem olen tõepoolest üksi ja kulgen omas rütmis. Aga ei tunne, et tahaks elada elu, kus mulle saadetakse näiteks suvel kaheks nädalaks mehe lapsed. Või peaksin oma elus hakkama harjuma korraldusega, kus mees jagab lastehooldust 50-50. Ma olen seda meelt, et igatahes peavad mehele olema lapsed olulisel kohal. Aga mina olen liiga mugav lihtsalt.

Kui ma olin 30, siis mõtlesin teistmoodi, aga nüüd olen kaugelt liiga mugav.

#3190627:

#3190535:

No mina siis see 50 käotädi.

No kui sa oled 50, siis ehk mees võiks olla 45 – 55.

Mis krdi lapsed sellisel on, mida sulle hoida saadetakse?

Lapselapsed veel ehk tuleks kõne alla, aga nende vanemad pole ükski sinu elukaaslane, seega mingi kärjejura jääb ära.

Või hakkasid ise suht hilja selle oma Mölakaonuga pihta ja nüüd ongi sul omal noored lapsed?

Perekoolikana muidugi usud, et kõigil on nii.

No ma ei tea. Mu meelest kui mehel on lapsed, siis elementaarne, et ta osaleb nende elus. Samuti elementaarne, et mehe kodus võivad lapsed end tunda koduselt. Olla kaks nädalat või rohkem. Täpselt nii nagu tahtmine tuleb. Ma ei tahaks olla inimene, kes ütleb mehele, et ma ei taha su lapsi kaheks nädalaks oma juurde. Või et sel nädalavahetusel ei sobi. Kui mul on lapsed, kes peavad mehele sobima ööl ja päeval, igal nädalal ja nädalavahetusel, siis peaks mehe lastel olema samad õigused.

Tõsi, et enamasti on selles vanuses lapsed suure. Aga enamasti on selles vanuses lapsed ikkagi olemas.

Ja siiski – kas keegi teab mõnd head ligi 50-aastast vaba meest? Mina näiteks ei tunne mitte ühtki vaba sellist meest, keda ma omale elukaaslaseks tahaks. No tean mõnda meest, kes on vaba – aga iseloomude ja põhimõtete poolest nemad mulle küll ei sobi. Ja ühestki perest ma küll kedagi üle lööma ei hakkaks.

#3190505:

No see petetud ligi 50 käotädi siin kirjutab, et SUURE TÕENÄOSUSEGA on järgmine ka mölakas. Eeldab ikka, et küllap teised mehed on sama mölakad kui enda oma. See on eelarvamuslik eeldamine, mitte põhjendatud hirm. A võib-olla on ta lihtsalt s*tamagnet ja ise teab seda, seega klammerdubki oma petise külge, sest ‘kus mul üksi ikka minna ja’.

Aga miks peab üldse otsima järgmise mehe? Lihtsalt, et oleks mees?
Kui ei viitsi uut suhet otsida? Kas peab?

Miks on sul ilmtingimata tarvis solvata? Kas teeb enesetunde kuidagi paremaks? Kuidas muutub sinu elu halvemaks sellest, et mina oma elu elan täpselt nii nagu elan?
Kas ma vingun ja virisen või võtan kelleltki midagi ära? Muudan kellegi elu kehvemaks?

Minul endal ei ole hinges lootusetuse tunnet või halba olemist. Mõtlen, et on nagu on. Ma ei pea leppima mitte millegagi, millega ma leppida ei taha. Keegi ei saa minu eest otsustada või minu elu elada.

#3190658:

#3190651:

Kuidas muutub sinu elu halvemaks sellest, et mina oma elu elan täpselt nii nagu elan?

Selles mõttes on sul õigus. Kõik 50 tuuris naised, kes sinu juttu härdalt usuvad (et kõik “selleeealised mehed on mölakad”), ei muudagi minu elu kuidagi.

Aga ikka, kui keegi tuleb ja ütleb, et kõik mehed on mölakad, see ei ole nagu isegi naistefoorumis poliitiliselt korrektne.

Ok, sinu jaoks on, sul on palju kaaskannatajaid ja elajaid ja las ta jääda.

Aga kui mina tuleks ja väidaks, et iga 50+ NAINE on mölakas, siis on sul küll nutulaul lahti.

Kusjuures, ma ei väidakski, et IGA naine on, aga sina küll oled.

P.S: Vabandust, kui käotädiga segamini läks, ma ei viitsi järge pidada.

Midagi ajad sa segamini. Ma ei väida sugugi, et selleealised mehed on kõik mölakad. Ma väidan vaid, et on VÕIMALUS, et uus on samamoodi mölakas (või veelgi suurem mölakas). Või sa arvad siis, et see pole võimalik?
Ole hea ja näita mulle see koht, kus ma väidan, et KÕIK mehed on mölakad.

Üleüldse millest arvamus, et minumoodi naised on KANNATAJAD? Miks sa arvad, et sedasi elamine tähendab jubedaid kannatusi?

#3190487:

ÄKKI SATUB mölaka otsa ei ole mitte ussitamine, vaid õigustatud oletus, et tegu on
1. suht rumala naisega, esiteks (sest ta “äkki” kukub kellegi mölaka elundi otsa; see on umbes mingi petisest meeste jutt, et kukkusin naisele kogemata otsa) ja

2. koleda naisega, kel puudub valik ja järjekord.

Ja mina ei saa aru, miks sind selle naise valik häirib?

Tee silmad lahti ja vaata enda ümber, kui palju TEGELIKULT on neid 50+ õnnelikke kaaslase leidmisi? Vanuses, kus elu harjumused on nii tugevalt välja kujunenud, peab olema tõeline muinasjutt, et leiad ideaalse kaaslase nii ihule kui hingele. Pigem on reaalsus, et 50+ jääd üksi.

Inimene on pragmaatiline, tema valik. Ja ära tule mulle rääkima, et sa tõsiselt soovid sellele naisele kuni surmani uut ja ilusat suhet?

#3190730:

Ma pole mingi lillelaps, ma olen mehele, kelle armuke ma olen, öelnud, et keskeas ei ole tõesti mõtet oma elu lammutama hakata, las jääda need kodud jne kuid meil kahekesi on lisaks olemas vastastikune sügav hoolimine, inimlik soojus, seks jm mis romantilise armastusega kaasas käib ja ükski neist, mida ma nimetasin, ei ole materiaalne. Mis sest et need ei ole alati ühe katuse all.

Abielu või kooselu ongi kokkulepe ja teineteise toetamine.

Sa tundud olema just see “lillelaps”, kelle jaoks näib valetamine ja salajane suhe, seks, see ainuõige, mida õigustad.
Millest sa hoolid, selle mehega seksimisest…..Samas räägid, et las kodud jääda alles.
Selline järjepidev “romantika” tegeleb ju sõna otseses mõttes nende kodude lammutamisega ja inimeste õnnetuks tegemisega. Sina mõtled ainult endale.

#3190828:

#3190786:

#3190730:

Ma pole mingi lillelaps, ma olen mehele, kelle armuke ma olen, öelnud, et keskeas ei ole tõesti mõtet oma elu lammutama hakata, las jääda need kodud jne kuid meil kahekesi on lisaks olemas vastastikune sügav hoolimine, inimlik soojus, seks jm mis romantilise armastusega kaasas käib ja ükski neist, mida ma nimetasin, ei ole materiaalne. Mis sest et need ei ole alati ühe katuse all.

Abielu või kooselu ongi kokkulepe ja teineteise toetamine.

Sa tundud olema just see “lillelaps”, kelle jaoks näib valetamine ja salajane suhe, seks, see ainuõige, mida õigustad.

Millest sa hoolid, selle mehega seksimisest…..Samas räägid, et las kodud jääda alles.

Selline järjepidev “romantika” tegeleb ju sõna otseses mõttes nende kodude lammutamisega ja inimeste õnnetuks tegemisega. Sina mõtled ainult endale.

Ma väljendasin ilmselt ebaselgelt. Minu jutu mõte ei olnud ennast või armukesesuhet üldiselt õigustada. Mulle lihtsalt tundus, et see naine, kes mehega uue kokkuleppesuhte sõlmis, on stereotüüpides kinni (et armukesed on kõik kullakaevajad) ja et ta püüab kõigest hingest uskuda, et tal on kõik elus hästi, umbes paremgi veel kui enne.

Ma ei arva ka, et kõik armukesed on kullakaevajad.
Aga ikkagi haruharv kui kohustusteta armukesesuhe kestab näiteks 20 aastat.
Varem või hiljem hakkab armukeseks olev inimene tundma, et tahaks rohkemat. Loodab ja ootab sageli, et olud muutuvad ja saabub päris õnn.
Keegi ei taha 20 aastat salajane armuke olla.
Armuke olla on tegelikult ilmselt kohati päris äge. Kui aga mees peaks naise juurest ära tulema, siis igapäevases kohustustega kooselus see endine armuke sama mehega enam niisugust ühtekuuluvust ja hingesugulust tihti ei tunnegi. Sageli tekkib pettumuski, et tegelikult see mees sobibki rohkem armukeseks kui kooseluks. Ikka jama kui sinuga elab koos inimene, kes eriti ei panusta. Maksud maksad ise, söögi ostad ise, koristad ja pesed ainult sina ise. Endine salapära ja varastatud aeg asendub igapäevase koduse eluga. Ja sinna see romantiline suhe tihti hääbubki.

Pean vist lisama, et mitte alati pole nii. Ja mitte kõik naised ei väärtusta materiaalset. Ja mitte kõik mehed pole mölakad.

#3190859:

#3190828:

Ma väljendasin ilmselt ebaselgelt. Minu jutu mõte ei olnud ennast või armukesesuhet üldiselt õigustada. Mulle lihtsalt tundus, et see naine, kes mehega uue kokkuleppesuhte sõlmis, on stereotüüpides kinni (et armukesed on kõik kullakaevajad) ja et ta püüab kõigest hingest uskuda, et tal on kõik elus hästi, umbes paremgi veel kui enne.

Kui sa “kullakaevaja” enda sõnul pole, siis, mida sa ikkagi seal salaja kaevad?

Mõnikord inimesed kohtuvad, kes sobivad omavahel aga ei pruugi sobida kohtumise aeg ja taust. Oleksime mõlemad vabad, annaksime ilmselt endile võimaluse proovida seda, kuidas oleks ilma seikluse ja saladusteta argipäev. Võimalusega nagu kõikide suhete puhul, et see ei toimi.

#3190730:

Ma pole mingi lillelaps, ma olen mehele, kelle armuke ma olen, öelnud, et keskeas ei ole tõesti mõtet oma elu lammutama hakata, las jääda need kodud jne kuid meil kahekesi on lisaks olemas vastastikune sügav hoolimine, inimlik soojus, seks jm mis romantilise armastusega kaasas käib ja ükski neist, mida ma nimetasin, ei ole materiaalne.

Kuule, kas sa vähe silmakirjalik pole? Oma armukesel lubad suuremeelselt vanas kodus esimese naisega koos elada, sest “keskeas ei ole tõesti mõtet oma elu lammutama hakata”, aga teemaalgataja tembeldad samasuguse käitumise pärast materialistiks, kes armastab ainult asju. Teemaalgataja armastas ju ka oma meest, aga too osutus mölakaks. Miks peab ta ennast õigustama ja halvasti tundma, kui otsustas, et tahab ka eelkõige enese heaolule mõelda, oma kodus edasi elada ja laste elusid mitte rikkuda? Miks tema on “külma südamega”, aga sina “sügavalt hooliv”?

#3190871:

#3190859:

#3190828:

Ma väljendasin ilmselt ebaselgelt. Minu jutu mõte ei olnud ennast või armukesesuhet üldiselt õigustada. Mulle lihtsalt tundus, et see naine, kes mehega uue kokkuleppesuhte sõlmis, on stereotüüpides kinni (et armukesed on kõik kullakaevajad) ja et ta püüab kõigest hingest uskuda, et tal on kõik elus hästi, umbes paremgi veel kui enne.

Kui sa “kullakaevaja” enda sõnul pole, siis, mida sa ikkagi seal salaja kaevad?

Mõnikord inimesed kohtuvad, kes sobivad omavahel aga ei pruugi sobida kohtumise aeg ja taust. Oleksime mõlemad vabad, annaksime ilmselt endile võimaluse proovida seda, kuidas oleks ilma seikluse ja saladusteta argipäev. Võimalusega nagu kõikide suhete puhul, et see ei toimi.

Kui kohtuvad kaks täiskasvanut, aga mõlemad või üks neist on juba suhtes, siis südametunnistusega inimesed tunnistavad, et aeg ja taust ei sobi ning loobuvad keelatud suhtest. Või tunnistavad elukaaslasele, kuidas asjalood on, nii et polegi vaja enam tagaselja “seigelda”. Sest iseloomustad ju oma elu nagu seiklust, seiklust teise naise arvelt.

#3190958:

Nii, aga nüüd vasta:

Oletame, et näiteks tegu ongi koleda naisega, “kel puudub valik ja järjekord”. Sinna pole mitte midagi teha, et osad inimesed sünnivad koledatena või juhtub neil elu jooksul midagi, mis välise ilu hävitab. Samas võivad nad olla väga toredad inimesed.

Mis on siis sinu retsept? Et kole naine peaks silmaaukudega paberkoti pähe tõmbama ja kogu elu mööda nurki hiilima, kinnitades endale, et temal polegi õigust armastusele ja perekonnale? Või peaks kole naine pigem kohe enesetapu sooritama? Kas inimesel, kes on kole, pole enam elamisõigust?

Ja kas pole täiesti loomulik, et kole inimene peab oma prioriteedid seadma veidi teisiti kui mingi ebamaine kaunitar, kes niidab mehi vasakult ja paremalt? Aga kole naine ei saa ju parata, et ta ilus pole – samas on temalgi samasugune õigus elada siin päikese all. Ja kui tema vana mölakast mees on ta kunagi ära kosinud ja lapsedki teinud, siis pidi ta ju kunagi siiski vähemalt kellegi jaoks piisavalt ilus olema.

Miks sa vaenad koledaid inimesi? Mis nad sulle teinud on? Mis nad oma koleduse suhtes parata saavad? Kas sulle kohe meeldib tampida inimeste peal, kes niigi on nõrgemas seisundis?

Sa oled küllaltki hüsteeriline. Oled ise nii kole? Elad petismehega, sest paremat ei saa, kuna oled nii kole?
Mina pakun, et kui naine ikka nii kole on, siis on siiski parem elada koos iseendaga kui mölakast mehega. Naised meil aga nii paaniliselt kardavad üksiolemist, nad ilma mehe lõhnata ennast elust läbi ei vea, nii nõrgad ja saamatud on.

#3190958:

Oletame, et näiteks tegu ongi koleda naisega, “kel puudub valik ja järjekord”. Sinna pole mitte midagi teha, et osad inimesed sünnivad koledatena või juhtub neil elu jooksul midagi, mis välise ilu hävitab. Samas võivad nad olla väga toredad inimesed.

Enne vastamist leia mulle sellise naise näide (pilt, kui tundmatuga tegu), kes on küll ülitore inimene (optimism, sära, positiivsus jne paistavad alati ka näost välja!), AGA on samas kole.

Sest ma olen veendunud, et selliseid naisi pole olemas.
Ja kui naine on kole, siis ta tahabki kole olla.

#3192663:

Heli Lääts (keskpärase välimusega, aga kas oli üldse kedagi, kes seda märganuks ta andekuse juures?).

Heli Läätse peeti omas ajas tõeliseks kaunitariks. Mehed jooksid murdu, aga Peeter Saul võitis. Ja objektiivselt võttes oligi kaunitar, kui ta noorpõlve ülesvõtteid vaadata, kus ta neid meie maitse jaoks rõvedaid konnaprille kandis, aga toona olid muidugi kuum sõna.

Läätse kohta ilmetu öelda on ikka väga suur möödapanek ajastu ilu kontekstis.

#3186959:

Masendav tegelikult, kuidas me endaga käituda laseme.

Miks sa lased siis?
Kumb sa oled, kas see lootusrikas armuke või petetav naine?
Miks sa üldse arvad, et ses loos keegi kannataja on? Järsku kõigile osapooltele nii sobibki?