Teema: Nõmedad (moe)sõnad

Puhas rõõm hakkab hääbuma, aga asemele on tulnud olge hoitud. Nagu kõik oleksid mingid kirikuõpetajad või jeesus kristused.
Kõik need pooltühjad ja pooltäis tassid ja oma tassikesed.
Kusjuures poeg, 20-aastane, räägib puhast eesti keelt, toppimata mingeid inglisekeelseid sõnu vahele, aga pensionil olev ema on hakanud võikutama jms.

natu- sõna natuke asemel, täiskasvanute kõnepruugis

Üldse esto-english on lausetes täiesti jube. Kuulsin ükspäev – ma prolly preppin omale lunchi kaasa või võtan midagi takeaway’st. No mis asja? Seda ütles üks 30-aastane turundaja. Igale poole topitakse eesti keelses käändes ingliskeelseid sõnu, mis kokkuvõttes kõlab nagu la-la-la keel.

Kas just sõnad, aga lühendid nö ja ala, mida paljud inimesed täiesti mõõdutundetult enda kirjutatud teksti topivad.

Näiteks: tegin endale mingi ala lõunavõiku, aga see kukkus nö maha. Ostsin oma lapsele nö lasteaiakombeka ala didrikson. 

Võibolla need näited ei ole väga õnnestunud, aga kui kasvõi ükski inimene loeb ja saab aru, et neid lühendeid ei ole mõtet kasutada, on mu süda rahul. Võileib ei ole nö võileib, ta ongi päriselt võileib ja kombekas ei ole ala õuekombekas ega aladidrikson.

Päriselt, mitte kuskil tekstis ei ole õigustatud lühendite nö ja ala kasutamine. Need on parasiitlühendid.

Kreatiivne on sõna, mis mul judinaid tekitab. Meil on eesti keeles väga ilus sõna – loominguline!

#3930160:

Tuttav varakeskealine paar pidi õudusest selili kukkuma, kui ma nende jutu peale, et võtsid kutsika, küsisin – kas koer on emane või isane. Naine peaaegu hakkas nende algklassiealise tütre kõrvu katma sellise jõhkruse peale ning saatis mulle noomiva pilgu. Vastuse sain ka. “Kutsa on emmene. Tahtsime issist kutsat, aga issised olid juba bronnitud”.

Ei ole olemas! (Loodetavasti see väljend ei käi siin kellelegi närvidele.) Kui nad veel teaks, et Saarte murretes öeldakse naisterahva ja meesterahva kohta emane ja isane inimene. Tänapäeval küll veel naljatamisi meenutatakse sellist kõnepruuki (“Ostsin endale mönusad isase inimese kummikud”), aga ükski saarlane nende sõnade peale igal juhul kulmu ei kergita.

Ma olen kohutavalt soovaenulik, aga mul mõned viletsasti töötavad asjad ka emased- “see juhe on nii emane, ei anna ühendust”, ükskord sain sõbranna käest võtta, miks ma nii diskrimineerivat juttu ajan (mitte laustõsiselt muidugi). Eks see ole murdepäritolu. Pistikud on ka meil emased ja isased, aga seda on vist töömeestel nad ikka 🙂

Telo ja võiku ja mähku on võehh, aga ma vist päris moesõnu enam ei teagi, olen juba liiga vana 🙂 Muidugi on selliseid teemasid siin kümneid ja leiavad alati sooja vastuvõtu ja palju vastuseid, mis kõik kellelegi ei meeldi. “Telo” on alati esikümnes, lapse suust kannatan veel ära, aga nii rääkiv täiskasvanu jätab infantiilse mulje.

“Ikkagist” “ikkagi” asemel on väga imelik ja häiriv sõna mida nii paljud kasutavad.

#3930396:

“Ikkagist” “ikkagi” asemel on väga imelik ja häiriv sõna mida nii paljud kasutavad.

Ka “muidugist” ja “jällegist”. On jah häiriv, jätab kõnelejast harimata maaka mulje.

#3930556:

Papud, beebsu, titabeebi, ripsud. Päikest.

Väsimiseni on neid näiteid juba kuuldud/nähtud.

#3930473:

#3930097:

Päriselt, mitte kuskil tekstis ei ole õigustatud lühendite nö ja ala kasutamine.

Oota nüüd. MITTE KUSKIL (st korrektne oleks kirjutada ‘kusagil’, mitte ‘kuskil’) TEKSTIS ei ole nende lühendite kasutamine õigustatud? Kus neid siis kasutada tohib sinu meelest? Või sa mõtled, et ‘ala’ on valesti kirjutatud või mida? Mis on valesti ‘nö’ puhul?

Palun näiteid, kus neid lühendeid on korrektne kasutada. Tänan.

Ma ei ole see, keda tsiteerid, aga sõna “kuskil” on täiesti olemas ja lubatud kasutada. Nö ja a la (tõsi, a-le paneksin katuse peale) koha pealt olen nõus. Need on ka täiesti korrektsed lühendid ja võib tekstis kasutada.

#3930160:

#3930078:

Tuttav varakeskealine paar pidi õudusest selili kukkuma, kui ma nende jutu peale, et võtsid kutsika, küsisin – kas koer on emane või isane. Naine peaaegu hakkas nende algklassiealise tütre kõrvu katma sellise jõhkruse peale ning saatis mulle noomiva pilgu. Vastuse sain ka. “Kutsa on emmene. Tahtsime issist kutsat, aga issised olid juba bronnitud”.

Ei ole olemas! (Loodetavasti see väljend ei käi siin kellelegi närvidele.)

Kui nad veel teaks, et Saarte murretes öeldakse naisterahva ja meesterahva kohta emane ja isane inimene. Tänapäeval küll veel naljatamisi meenutatakse sellist kõnepruuki (“Ostsin endale mönusad isase inimese kummikud”), aga ükski saarlane nende sõnade peale igal juhul kulmu ei kergita.

Mis on Saarte murre?

Mina tean vaid Saareste sônaraamatut, miite Saarte.

Imearmas

Teemast pisut kõrvale kaldudes, siis mina olen märganud, et mõned inimesed teavad asju valesti, aga kipuvad teisi parandama.

Näiteks, mul on ülemus, kes keelab klientidega suhtlemisel kasutada sõna “oma”, sest väidetavalt sellist sõna ei ole olemas. Näiteks, ma ei tohi klienti juhendades öelda, et palun sisestage “oma” parool… Tema väitel on õige öelda, et palun sisestage “enda” parool…

Samuti on tema arvates vale sõna “venelane”. Õige on öelda “vene rahvusest inimene” või “vene keelt kõnelev inimene”. Saan aru, et teatud kontkestis öelduna võib sõna “venelane” tõesti olla halvustava maiguga, aga tema arvates on selle sõna kasutamine alati ja igas olukorras vale.

Perekoolist loen, et väljend “kuritegu sooritama” on täiesti vale. Saan aru, miks mõni seda valeks peab, sest sooritamine on nagu püüd midagi hästi teha, nagu hea tulemuse poole püüdlemine. Tegelikult on “kuriteo sooritamine” igati korrektne väljend ja ka ajakirjanduses ning kohtus laialt kasutusel.

Siin teemas vaatan, et kellegi arvates ei ole olemas sõna “kuskil”. No kuidas ei ole?

#3930564:

#3930473:

#3930097:

Päriselt, mitte kuskil tekstis ei ole õigustatud lühendite nö ja ala kasutamine.

Oota nüüd. MITTE KUSKIL (st korrektne oleks kirjutada ‘kusagil’, mitte ‘kuskil’) TEKSTIS ei ole nende lühendite kasutamine õigustatud? Kus neid siis kasutada tohib sinu meelest? Või sa mõtled, et ‘ala’ on valesti kirjutatud või mida? Mis on valesti ‘nö’ puhul?

Palun näiteid, kus neid lühendeid on korrektne kasutada. Tänan.

Ma ei ole see, keda tsiteerid, aga sõna “kuskil” on täiesti olemas ja lubatud kasutada. Nö ja a la (tõsi, a-le paneksin katuse peale) koha pealt olen nõus. Need on ka täiesti korrektsed lühendid ja võib tekstis kasutada.

Kas on korrektne või mitte, saab vaadata ÕSist. Või Sõnaveeb isegi praegu on veel parem koht. Sõna kuskil juures nt on seal kirjas, et kõnekeelne, st mitte päris “korrektne” on seda kasutada tähenduses ‘mitte päris täpselt, ligilähedaselt”. Kohatähenduse puhul ei ole midagi ebakorrektset. Üldiselt korralik keeletoimetaja, kui ta just raudkindlalt mingit sõnaraamatuartiklit peast ei tea, vaatab järele, enne kui valena tunduvat sõnavormi parandama hakkab: äkki on see ikkagi lubatud, mis siis, et ise nii ei räägi.

Mis puutub lühenditesse n-ö (või nö, mulle meeldib sidekriipsuga rohkem) ja à la, siis need on vajalikud tõesti üsna harva. Seletussõnaraamatus nt: “à la – sama laadi kui, sama moodi kui. Naeratus à la Mona Lisa.” Aga saab ju öelda ka “Mona Lisa moodi naeratus”. Sõnaveeb ütleb niiöelda kohta: “selline, mis pole päris ametlik või mis seatakse teatava kahtluse alla”. Päris igas lauses enamasti ju ei seata midagi kahtluse alla.

Kopsukad, nomm (hea söögi kohta), kui jätakse “olen” vahelt ära – “ma nii põnevil”. Biiti jagama, deprekas, soll.