Need inimesed on jah päris naljakad, kes kujundlikke väljendeid ei mõista ega neid peeni tundevarjudeid, mis näiteks eristavad tegevusi “haigena vedasin end kuidagi tualetti” ja “kõndisin haiglase inimesena aeglaselt tualettruumi”. Või “peaaegu hüppasin rõõmust” versus “hakkasin tundma suurt rõõmutunnet”.
Mingi Tõde ja õigus ajas neil hoopiski juhtme kokku, sest: “Seal ta ongi, see Vargamäe,” lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid.” LÖMITAS???? kisaksid nad kohe.
Kirjandusele ehk annaksid nad veel andeks, kuigi nende toimetatuna need hooned ei lömitaks, need asuksid ning Pearu poleks üleaedne vaid naabrimees. Ka päike ei kuldaks enam puulatvasid. Valgustaks. Ei, ei päike ka ei heidaks valgust, sest see oleks samuti väljend, umbes nagu prügi prügikasti lennutamine, mis eespool juba kerget raevu tekitas.
Nende maailmas ei heideta nalja. Naljatletakse. Ei panda pükse jalga, pannakse jalad pükstesse. Ei kukuta lobisema vaid alustatakse rääkimist ebaolulistel teemadel. Ammugi ei tehta kellelgi silma ega minda tööle vastu tahtmist – pilgutatakse silmalaugu ning tööle minnakse seda soovimata. Juttu ka ei aeta, sest kuhu seda juttu peaks ajama. Ja ega käärid kao. Ikka vaid kõneldakse omavahel ning kääre kaotatakse, kuidas need ISE saaksid elutute asjadena kaduda. Eriti ei saa asjad selliste inimeste jaoks kaduma minna, sest asjadel pole jalgu ja nad ei oska kuskile minna. Poes ei visata makaronipakki korvi, asetatakse makaronitoode ostukorvi. Ka ei lohistata end läbi abituuriumi, vaid läbitakse lõpuklass keskmisest madalamate hinnetega. Muidu tuleb pahandus!
Kamp põnevaid inimesi 🙂