Ma ei saa aru, miks on vaesed just naised, mis takistab naistel endil vara koguda? Ja kolitakse õhinal mehe majja elama ja pärast selgub, et ei saagi sellest osa, kuigi on aknaid pesnud ja aeda rohinud. Kuhu teie endi vara jääb? Mina olen abielu jooksul ostnud 2 korterit, kuna elan mehele kuuluvas majas. Üürin neid välja ja üüritulu katab laenumakseid.
Küll on tore, et Sinul ikka nii hästi läheb. Vaata, siin sõltub ikka palju ka inimese vanusest. On absurdne võrrelda näiteks 40 aastase ja 25 aastase majanduslikku seisu ja vara. Võtame nüüd pisikese näite.
Mina olen 25 aastane naine, abiellusin mehega 21 aastaselt ja mõni aasta pärast seda sünnitasin abielus olles lapse. Eelnevalt jõudsin kooli kõrvalt küll tööl käia,kuid vaid osalise koormusega,selle piskuga just väga kinnisvara ei osta ja kõrvale ei pane,kui just rahakaid vanemaid taga ei ole.
Nonii…
Mees saab kodulaenu võtta, tema töökogemus ja palk on vastav. Võtabki(ühisvara küll), aga tasub peamiselt ise mõned aastad laenumakseid,kuid siiski kuulub see kinnisvara pangale. Lahku minnes seda mõnda tuhandet eurot,mis korteri müügist üle jääb jagades midagi endale ikka ei soeta küll.
Elame algselt ikka õnnelikus abielus,mees saab karjääriredelil rohkem edasi pürgida,sest tema ei ole lapsega ja tema haigustega kodune. Mina aga pean väikelapse aastad paratamatult rohkem ohverdama ja ei saa õpitut täiel määral rakendada,sest mehele on töö nr 1.
Selleks ajaks, kui laps on suurem saan mina taas naasta tööturule.Kõik algab otsast peale,algselt ei teeni kindlasti palju,et panna raha kõrvale kinnisvara soetamiseks. Samal ajal on mees rahumeeli aastaid raha kõrvale pannud ja omale kopsaka summa kogunud. TEMA isiklikult kogutud summat ju keegi abikaasade vahel jaotama ei hakka?Võidabki mees,kes laseb ühel päeval jalga, kui soovib.Temal on selleks ajaks olemas väljundid, et edasi liikuda,aga naine on koos oma lapsega sundseisus,sest ohverdas oma aastad mil oleks saanud raha teenida peamiselt lapsele.
Ilmselt muidugi oleks lihtsam jätta laste muretsemine 30+ vanusesse,kui oled juba majanduslikult küps,aga tihti ei suuda noor naine nii ettenägelik olla. Lapsed, olenemata haridustasemest saadakse ikka veidi varem,kui majanduslikult iseseisvutakse.
Seega ei garanteeri see abielu ka ikka midagi.
Minul on muide lausa 2 last, abiellusin 28 aastaselt s.o. peale ülikooli lõppu, esimese lapsega olin kodus 2,7 aastat, ei mingit emapalka. Siis töötasin, tegin karjääri, teise lapse sain 38selt, siis sain juba korralikku emapalka. Tegin erualast tööd ka laste kõrvalt kodus, et mitte rooste minna.
See on rumal jutt, et lapsed ei võimalda karjääri teha st. normaalselt teenida ja saabub mingi müstiline aeg tööturule tulemiseks. Igal ühel on ööpäevas 24 tundi ja seda jätkub nii tööks, kui lastega tegelemiseks. Lapsed ei saa kindlasti etteheita, et nendega ei ole piisavalt tegeletud.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 20.01 23:39; 21.01 13:26; 21.01 17:36; 21.01 18:45; 23.01 21:01; 24.01 07:11;