Teema: noored naised jätke palun meelde (varad)

#3339326:

Minu arvates ka on nii. Siin kõik kilkavad, kuidas saab enne lahutuse päeva kõik vabad vahendid kontolt ära kantida jne, aga kohus küsib, kuhu need kadusid ju. Pangaväljavõtted on ju näha ja neid kohtus nõutakse. Vabade vahendite kasutamiseks on vaja abikaasa teadmist ja nõusolekut.

ei noo tõesti või? et kui üks pool käib Coopis oma pangakaardiga süüa ostmas, siis tuleb enne abikaasalt allkiri võtta või? aga muidu käisin kasiinos, litsimajas, langesin finantspettuse ohvriks, mida iganes vabanduseks sobib. lahutus ei toimu üleöö, piisavalt aega oma likviidsed varad ära peita või nt hea sõbra ettevõttelt fiktiivne laen vormistad, lõpuks teine pool jääb sulle veel võlgugi…

#3338694:

Tjah, tean ka selliseid juhuseid. Naised panevad ennast tõesti kehva olukorda. Saan aru, et suur armastus ja tahtmine hea naine olla. Lapsi sünnitada, kasvatada, neile parimat võimaldada jne. Aga ükskord seisadki põhimõtteliselt tänaval oma kompsudega, sest kõik see kinnisvara kuulub tegelikult mehele, naine lihtsalt elas sees, sünnitas lapsi, kasvatas, koristas jne. Pärast pead tänulik olema, et üldse lubati sul kõik need aastad seal nö. Tasuta elada ja lapsi kasvatada, sest üürikas oleks pidanud ju peale maksma. Karm teema, naised on armastuses naiivsed, väga naiivsed. Üks oht veel- kui lapsed on juba 10 + vanuses, siis võib see mees võtta ka lapsed sellelt naiselt. Lihtsalt lubabki lapsele paremat elu jne. Siis ongi naine ilma nii kodust, kui ka lastest. Kõik need aastad mis püüdsid ja tegid ja olid, neid nagu polekski olnud. Palun tõesti kaitske enda seljatagust, samas, ega need naised kes hetkel ilusas suhtes on, nemad ei usu, et nendega võib nii minna.

No kahju tõesti, aga koristamise ja kodus passimise eest keegi sulle korterit ei anna. Mõtle kui sina käid tööl, teenid raha, maksad pangalaenu ja mees sitsib kodus lastega. Lähete lahku ja mees nõuab poolt endale, kuigi ta ei näinud raha teenimiseks mingit vaeva. Lapsed on teil ÜHISED, nad on teie järeltulijad. Nende ülalpidamine on teie mõlema roll, aga see kellele kuulub koobas, on selle oma kes selle eest maksab.

Ja muidugi, tasuta elamine on ka elamine. Isegi üüri ei pea maksma. Käi siis tööl ja teeni ise raha, keegi ei sunni kedagi lastega kodus passima. Samas saab alati teha suhte alguses lepingu. Panna see varajagamine juba alguses paika, kes kasvatab lapsi ja siis tema ka lahutuse korral midagi saab. Kui kokkulepet ei saavutata, siis on suhe ka läbi.

Ega kõik inimesed ei ole elus ka petised, neidki on palju, kes lahkumineku korral kõik võrdselt ära klaarivad.

#3339477:

Sellist asja küll minuteada ei ole, kui abikaasa sureb, siis osa pärib abikaasa ja ülejäänud lapsed.

Paraku just täpselt niimoodi see ongi (välja arvatud kui on tehtud abikaasade vastastikune testament). Kui üks abikaasa sureb, siis ühisvara puhul pannakse pannakse mõlema kahe abikaasa kogu vara (kaasaarvatud pangakontod) ühte potti ja hakkatakse sealt siis abikaasa ja laste (ka lahkunu muude laste) vahel jagama. Ühtäkki võibki leinav abikaasa leida, et peab nt mehe eelmise perekonna lastele osa omaenda pangaarvest ja muust varast välja maksma. Nii ongi.

INIMESED, TEHKE TESTAMENT!!! Notar annab ülihead nõu, rääkige talle oma soov ja nägemus ära ja ta vormistab selle juriidilisse keelde (või ütleb, et konkreetset soovi ei saa seaduse kohaselt vormistada, kuid mida teha et võimalikult sarnane tulemus saavutada) ja kirjutab selle testamendiks. Ei maksa üldse palju muide! Ja pärast on endal ikka oluliselt puhtam ja kuivem tunne. Mina tegin esimese testamendi 27-aastaselt kui ostsin oma esimese kinnisvara. Väga rahul olen, et tegin. Ja olen siiamaani elus, st testamendi tegemine ei tähenda, et hakkad surema.

#3339540:

#3339477:

Sellist asja küll minuteada ei ole, kui abikaasa sureb, siis osa pärib abikaasa ja ülejäänud lapsed.

Paraku just täpselt niimoodi see ongi (välja arvatud kui on tehtud abikaasade vastastikune testament). Kui üks abikaasa sureb, siis ühisvara puhul pannakse pannakse mõlema kahe abikaasa kogu vara (kaasaarvatud pangakontod) ühte potti ja hakkatakse sealt siis abikaasa ja laste (ka lahkunu muude laste) vahel jagama. Ühtäkki võibki leinav abikaasa leida, et peab nt mehe eelmise perekonna lastele osa omaenda pangaarvest ja muust varast välja maksma. Nii ongi.

INIMESED, TEHKE TESTAMENT!!! Notar annab ülihead nõu, rääkige talle oma soov ja nägemus ära ja ta vormistab selle juriidilisse keelde (või ütleb, et konkreetset soovi ei saa seaduse kohaselt vormistada, kuid mida teha et võimalikult sarnane tulemus saavutada) ja kirjutab selle testamendiks. Ei maksa üldse palju muide! Ja pärast on endal ikka oluliselt puhtam ja kuivem tunne. Mina tegin esimese testamendi 27-aastaselt kui ostsin oma esimese kinnisvara. Väga rahul olen, et tegin. Ja olen siiamaani elus, st testamendi tegemine ei tähenda, et hakkad surema.

Väga õige üleskutse, vara- ja rahaasjad peavad korras olema.
Meie varasuhteks abielus on varalahusus. Testamendi tegin enne abiellumist ja pärijaks ei ole abikaasa. Ettevaatlikuse põhjuseks on abikaasa (alaealine) laps varasemast.
Varaühisuse korral tõepoolest mehe surma korral läheksid meie abielu jooksul soetatud varad ja ressursid pangakontodel ühte potti ja päriksime 50/50 mina ja mehe laps. Kuna minu rahaline panus pere ja kodu alla on suurem kui mehe oma (ei maksa unustada elatise kulu mehe lapsele, mille tõttu mehe võimalused on väiksemad), lisaks teenin ma rohkem kui mees, siis mulle oli vastukarva mõte, et halva juhuse korral on mehe lapsel võimalus minu ressurssidest osa saada. Seetõttu valisime varalahususe. Kinnisvara, kus elame, on mul abielueelsest ajast ja kuulub ainuisikuliselt mulle. Tegin testamendi. Minu testamendi puudumise korral päriks abikaasa ja kui abikaasa sureks ajal kuni laps on veel alaealine, siis isegi juhul kui abikaasal oleks testament tehtud kellegi teise nimele kui see laps, oleks laps ikkagi automaatselt pärija ja talle kuuluks sundosa meie kodust. Kuna mulle see variant ei sobi, on asi lahendatud nii.

#3338537:

jälle üks, kes üritas mehe kulul elada ja lahku minnes meest paljaks röövida…

Meie peres on ka nii, elame kooselus. Mina maksan 3 lapse kulud, netid-mobiilid, reisikulud, toidukulud, majapidamistarvete kulud. Mees ehitas maja, maksis selle eest, maksab elektriarve ja maamaksu. Elame maal, vee jm kommunaalmakse eraldi ei ole. Esimesed aastad majaehitusse läksid mehel suured summad, kõik majapidamiskulud maksin mina. Ülejäänud 10 aastat oleme elanud nii, et minu igakuised kulud perele on 3x suuremad kui mehel. Kokkuvõttes me oleme kogu koosveedetud aja jooksul panustanud umbes võrdses koguses raha aga kui lahku peaksime minema, siis mehel on meie ühiste pingutuste tagajärel eluase, minul mitte, sest minu raha kulus jooksvatele kuludele. Nii, et ei saaks öelda, et vara jaguneks õiglaselt pärast lahkuminekut. Mima olen ammu seda teadnud. Ma katsun panna pidevalt raha kõrvale, et ühel hetkel osta igaks juhuks kinnisvara, mida välja üürida. Kuna mees minuga abielus ei taha olla, siis suht suure tõenäosusega teise eluaseme vajadus võib ette tulla. Mina olen nii uhke hingega, et protsessima ma kindlasti ei hakkaks ega mehelt tema maja ära võtma. Mulle polegi vaja, et kõik oleks võrdne, aga rahaline tagavara peab igal juhul olemas olema, et suudaks koos lastega eraldi elama kolida.

#3339883:

Nemad on kõigest järeltulijad, seepärast peaks abikaasa saama 50% teise abikaasa osast ja teine 50% läheb laste vahel jagamisele.

Kas nii pole, et see teine 50% läheb nii laste kui lese vahel võrdselt jagamisele. Nt kui maja maksab 200 000 ja lapsi 3, siis pool maja väärtusest jagatakse 4-ks, seega iga laps saab 1/8 ehk 25 000.

#3339883:

Minuteada ei ole lapsed abikaasaga võrdsed, sest lapsed ei ole vara saamisse midagi panustanud. Nemad on kõigest järeltulijad, seepärast peaks abikaasa saama 50% teise abikaasa osast ja teine 50% läheb laste vahel jagamisele.

No kui sulle lihtsustatult siin rääkida, siis jah, abikaasa saab 50% teise abikaasa osast ja 50% läheb nii laste kui abikaasa vahel jagamisele – ainult et sedasama tehakse ka selle abikaasa enda rahaga, et 50% võib ta endale jätta ja teine 50% läheb tema enda ja laste vahel jagamisele. See 50% on nimelt abikaasa enda osa ühisvarast.

#3339925:

#3339883:

Minuteada ei ole lapsed abikaasaga võrdsed, sest lapsed ei ole vara saamisse midagi panustanud. Nemad on kõigest järeltulijad, seepärast peaks abikaasa saama 50% teise abikaasa osast ja teine 50% läheb laste vahel jagamisele.

No kui sulle lihtsustatult siin rääkida, siis jah, abikaasa saab 50% teise abikaasa osast ja 50% läheb nii laste kui abikaasa vahel jagamisele – ainult et sedasama tehakse ka selle abikaasa enda rahaga, et 50% võib ta endale jätta ja teine 50% läheb tema enda ja laste vahel jagamisele. See 50% on nimelt abikaasa enda osa ühisvarast.

No seda ma teile ju kirjutasingi.
See abielust väljaspool olev laps ei saa tegelikult väga suurt osa, aga siin ongi alati see teemaks kui palju on lapsi kokku. Kui on üks, kaks siis on lihtne, aga kui on kokku näiteks 5, siis on kõigi laste osa juba väiksem.

Ma kommenteerisin üldse seda inimesele, kes väitas nagu abieluväline laps saabki kogu surnud issi päranduse endale. Vaene abikaasa ja tema lapsed ei saagi midagi.

#3339939:

See abielust väljaspool olev laps ei saa tegelikult väga suurt osa

Alati pole asi osa suuruses, aga näiteks kinnisvaraga asjaajamisi mõjutab päris palju, kes mis asjaoludel täpsemalt kaasomanikeks saavad.

#3339955:

Kui ühel on enamus, siis teine väga asjades kaasa rääkida ei saagi.

Otsustusõigus (nt müügi korral) on siiski kõigil võrdne ja kui mingi eriarvamus tekib/ mängus on alaealine jne, siis…
Keeruline jah

#3339955:

#3339953:

#3339939:

See abielust väljaspool olev laps ei saa tegelikult väga suurt osa

Alati pole asi osa suuruses, aga näiteks kinnisvaraga asjaajamisi mõjutab päris palju, kes mis asjaoludel täpsemalt kaasomanikeks saavad.

Kaasomandi puhul on ju osaluse suurus oluline. Kui ühel on enamus, siis teine väga asjades kaasa rääkida ei saagi. Eks see ongi keeruline värk ja tavaliselt lahendatakse sellised asjad kohtus.

Ka õige väike osa perekonnast välja läinud kaasomandit võib elu uskumatult keeruliseks muuta. Nt abielupaaril on ühisvarana maja, koos saadud 2 last, mehel on eraldi elamas veel eelmisest kooselust üks laps (elab emaga). Mees sureb. Oletades, et hoiuseid ega muud vara tal pole, on tema pärand pool maja, mis läheb jagamisele 3 lapse ja abikaasa vahel, seega iga laps ja abikaasa pärivad ühe kaheksandiku majast ehk neljandiku mehe poolest (pool ehk 1/2 on jätkuvalt naise oma ja seda ei puutu keegi). Kui nüüd see üks kaheksandik läheb perest välja sellele lapsele, kes isaga koos ei elanud, siis mõistetavatel põhjustel see laps oma pärandiosa ju kasutada tegelikkuses ei saa. Seega ta nõuab: kas 1) talle kuuluva 1/8 majaosa väljamaksmist turuhinnas (nt kui maja turuväärtus on 200 000 eurot, siis tema peab saama 25 000) või 2)kui raha väljamaksmiseks ei leita, on tal õigus nõuda maja müükipanekut ja müügirahast enda osa saada.
Kui omavahelisel kokkuleppel polda nõus talle tema osa välja maksma, saab ta pöörduda kohtusse kaasomandi lõpetamiseks ja oma osa rahaliseks kättesaamiseks. Seadusest tulenevalt kohus tavaliselt sellise otsuse ka teeb.
Ma leian, et leinaval perekonnal on tüli ja muret siin rohkem kui küll. Kas ajada see 25 000 eurot suure surmaga kokku ja maksta välja kellelegi, kellega vbl pole kunagi suheldudki, või müügi läbi kodu lausa kaotada.
Testamendid on vajalikud. Mul on enda oma ka tehtud.

#3340041:

#3340031:

#3339955:

#3339953:

#3339939:

See abielust väljaspool olev laps ei saa tegelikult väga suurt osa

Alati pole asi osa suuruses, aga näiteks kinnisvaraga asjaajamisi mõjutab päris palju, kes mis asjaoludel täpsemalt kaasomanikeks saavad.

Kaasomandi puhul on ju osaluse suurus oluline. Kui ühel on enamus, siis teine väga asjades kaasa rääkida ei saagi. Eks see ongi keeruline värk ja tavaliselt lahendatakse sellised asjad kohtus.

Ka õige väike osa perekonnast välja läinud kaasomandit võib elu uskumatult keeruliseks muuta. Nt abielupaaril on ühisvarana maja, koos saadud 2 last, mehel on eraldi elamas veel eelmisest kooselust üks laps (elab emaga). Mees sureb. Oletades, et hoiuseid ega muud vara tal pole, on tema pärand pool maja, mis läheb jagamisele 3 lapse ja abikaasa vahel, seega iga laps ja abikaasa pärivad ühe kaheksandiku majast ehk neljandiku mehe poolest (pool ehk 1/2 on jätkuvalt naise oma ja seda ei puutu keegi). Kui nüüd see üks kaheksandik läheb perest välja sellele lapsele, kes isaga koos ei elanud, siis mõistetavatel põhjustel see laps oma pärandiosa ju kasutada tegelikkuses ei saa. Seega ta nõuab: kas 1) talle kuuluva 1/8 majaosa väljamaksmist turuhinnas (nt kui maja turuväärtus on 200 000 eurot, siis tema peab saama 25 000) või 2)kui raha väljamaksmiseks ei leita, on tal õigus nõuda maja müükipanekut ja müügirahast enda osa saada.

Kui omavahelisel kokkuleppel polda nõus talle tema osa välja maksma, saab ta pöörduda kohtusse kaasomandi lõpetamiseks ja oma osa rahaliseks kättesaamiseks. Seadusest tulenevalt kohus tavaliselt sellise otsuse ka teeb.

Ma leian, et leinaval perekonnal on tüli ja muret siin rohkem kui küll. Kas ajada see 25 000 eurot suure surmaga kokku ja maksta välja kellelegi, kellega vbl pole kunagi suheldudki, või müügi läbi kodu lausa kaotada.

Testamendid on vajalikud. Mul on enda oma ka tehtud.

Nii väikse osalusega ei saa nõuda maja müüki panekut, sest sellega kaotaks ju teised alaealised lapsed oma kodu ja seda ei mõista ükski kohus välja.

Laps saab nõuda läbi kohtu oma osaluse väljamaksmist, aga see on paratamatus. Võtad majale laenu ja maksad välja või tõesti müüd maha ja kõik saavad oma osad.

Inimesed ju ikkagi ise valivad endale elukaaslased ja elavad ka oma kooselusid nii hästi või halvasti kuidas ise soovivad.

Testament on tõesti mõistlik, sest siis valid sina kellele pärandus läheb. Ka lapsed ei lähe hiljem tülli kui ei suuda pärandit jagada (üks tahab müüa, teine säilitada). Isegi kui testament on ebaõiglane, siis saavad lapsed süüdistada sind, aga kuna oled juba surnud, siis kama kaks. Ikkagi oli see sinu soov ja otsus.

Samas 30 aastasel polegi mingit testamenti teha, näiteks kodu on kodulaenuga jne. See testament tuleb mängu siis kui tervisega jama või oled pensionieas.

Ole nüüd, testament peab tehtud olema, olenemata east.
Toon mõned näited:
* Oled üliõpilane. Üürid elamispinda, töötad, pangaarvel on väike summa raha. Abielus ei ole, lapsi ei ole, on ainult vanemad. Vanemad on lahutatud, omavahel nad ei suhtle, ema on sind üksi kasvatanud ja isaga sul kontakt puudub. Pärijad on aga mõlemad vanemad.
* Oled 30 aastat vana. Sul on elukaaslane, abielus te pole, peres on 2 ühist last. Elukaaslane sureb. Elate elukaaslase ostetud korteris, pärijateks on lapsed (ja olenevalt elukaaslase vanemate vanusest ja tervislikust seisundist võimalik, et ka elukaaslase vanemad). Saad ehk laenu üle võtta, aga korter on laste oma. Tahavad lapsed korterit kunagi müüa, siis sina oled ses olukorras mittekeegi.

#3340895:

#3340863:

Tahavad lapsed korterit kunagi müüa, siis sina oled ses olukorras mittekeegi.

Mina näiteks olengi arvestanud, et kui mees sureb, siis ma ilmselt pean mujale kolima. Seni kuni lastel vaja võin majas sees elada ja maja eest hoolisteda, aga kui mees minuga kooselus olles (mitte abielludes) ilmselgelt plaanibki maja lastele jätta, on see minu meelest tema otsus. Ma ei ole kade omaenda laste peale, müüvad nad selle siis maha või jagavad ära. Eraldi kinnisvara selle tearbeks muidugi soetan juba tööealisena.

Kui peaks välja ilmuma mõni kooseluväline laps, on muidugi eriline kompott.

#3340903:

Kui peaks välja ilmuma mõni kooseluväline laps, on muidugi eriline kompott.

Mis kompott, mehe vara, mehe laps, kellel on seadusest tulenevad õigused, mis minul seal vahel ussitada enam, kui põhisüüdlane nagunii ‘levist väljas’ juba on…
Mul on rikas mees, meil on varalahusus. Ei võtnud ma teda raha pärast ja ei taha ma tema raha (kuigi kaudselt ju saan tänu temale elada ilusas majas, reisida jne). Mul on omal ka kinnisvara, hea töökoht ja palk ja pole ma kunagi arvestanud, et vsjo nasha. Kui lahku läheme, võtabki igaüks oma kodinad, neid ei pea isegi jagama, sest algusest peale on selge, mis on kelle oma ja iga roju oma koju. Kohustused on tal nagunii oma laste ees, vara pärivad ka meie lapsed (keda tal rohkem pole ja võib julgelt väita, et ka ei tule), mina olen täiskasvanud naine ja peaks ise enda eluga (ja poolega oma laste vajadustest) hakkama saama.

#3340954:

Miks mitte lasta oma emal ja ise vanemana elada oma kodus oma terve elu, kui see juba ühise perena läbi raskuste loodud on?

See ema, antud juhul mina, ise valis sellise mehe, kes abielluda ei taha ja maja ühisvaraks ei soovinud. Kui elukorraldus sai nii tehtud ja mina sellega nõustusin, et maja kulud said mehe poolt makstud, majapidamise kulud minu poolt, siis tol hetkel oli mul võimalik valida, kas pole sellega nõus, lähen lahku, või kaaluvad kooselu plussid selle ebavõrdsuse üles ja jätkan. Mina jätkasin. Mis siin ikka hiljem protsessida, minu valik. Ju siis selles kooselus oli midagi, mis selle rahalise panustamise üles kaalub. Ma ei ole panustanud 3x rohkem kui mees, kokkuvõttes olen sama palju panustanud, mees lihtsalt panustas kooselu algul väga suure summa. Väga kurb on muidugi, kui mõned inimesed kooselu alguses selliseid asju läbi pole mõelnud, need asjad tuleb kohe selgeks teha. Kui see mees pole nõus abielluma ja vara osaliselt naise nimele andma, siis tõenäoliselt pole ta nõus ka testamendis vara naisele jätma niikuinii.