Esileht Pereelu ja suhted noored naised jätke palun meelde (varad)

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 151 )

Teema: noored naised jätke palun meelde (varad)

Postitas:
Kägu

Kui peaks välja ilmuma mõni kooseluväline laps, on muidugi eriline kompott.

Mis kompott, mehe vara, mehe laps, kellel on seadusest tulenevad õigused, mis minul seal vahel ussitada enam, kui põhisüüdlane nagunii ‘levist väljas’ juba on…
Mul on rikas mees, meil on varalahusus. Ei võtnud ma teda raha pärast ja ei taha ma tema raha (kuigi kaudselt ju saan tänu temale elada ilusas majas, reisida jne). Mul on omal ka kinnisvara, hea töökoht ja palk ja pole ma kunagi arvestanud, et vsjo nasha. Kui lahku läheme, võtabki igaüks oma kodinad, neid ei pea isegi jagama, sest algusest peale on selge, mis on kelle oma ja iga roju oma koju. Kohustused on tal nagunii oma laste ees, vara pärivad ka meie lapsed (keda tal rohkem pole ja võib julgelt väita, et ka ei tule), mina olen täiskasvanud naine ja peaks ise enda eluga (ja poolega oma laste vajadustest) hakkama saama.

+10
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tahavad lapsed korterit kunagi müüa, siis sina oled ses olukorras mittekeegi.

Mina näiteks olengi arvestanud, et kui mees sureb, siis ma ilmselt pean mujale kolima. Seni kuni lastel vaja võin majas sees elada ja maja eest hoolisteda, aga kui mees minuga kooselus olles (mitte abielludes) ilmselgelt plaanibki maja lastele jätta, on see minu meelest tema otsus. Ma ei ole kade omaenda laste peale, müüvad nad selle siis maha või jagavad ära. Eraldi kinnisvara selle tearbeks muidugi soetan juba tööealisena.

Sa ise ju tead, et oled teie ühisesse koju panustanud mehest 3x rohkem ja nüüd on maja valmis, ometi te mõlemad mehega teate seda, kuidas keegi on panustanud ja kui palju. Ja ometi oled sina esimese nipsu peale nõus kohe oma makstud kodust välja astuma, kohe koos lastega kodust loobuma või siis kui mehe kaotuse korral oled nõus oma lastele meeleheaks laskma lastel ikkagi oma kodu maha müüma ja ise vanana jälle välja kolima? Millest selline suhtumine ühel täiskasvanud inimesel kujuneb?
Miks mitte lasta oma emal ja ise vanemana elada oma kodus oma terve elu, kui see juba ühise perena läbi raskuste loodud on? Mul on isa ammu lahkunud, ometi meil õdedega pole kordagi tulnud mõtet ka, et müüks ema kodu maha ja las läheb ja alustab uuesti. Kes nii teeks? Ja milleks sellised teooriad?
Ma saan aru, kui vanem jääb vanaduses üksikuks ja elab suures majas, mida keeruline majandada ühel vanal inimesel, pole raha. On tavaline, et see vanem ise müüb maha ja ostab omale sobivama. Miks üksi jäänud ema või isa käest aga lapsed kodu ära peaksid võtma? Kuna neil on see õigus?

+8
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks mitte lasta oma emal ja ise vanemana elada oma kodus oma terve elu, kui see juba ühise perena läbi raskuste loodud on?

See ema, antud juhul mina, ise valis sellise mehe, kes abielluda ei taha ja maja ühisvaraks ei soovinud. Kui elukorraldus sai nii tehtud ja mina sellega nõustusin, et maja kulud said mehe poolt makstud, majapidamise kulud minu poolt, siis tol hetkel oli mul võimalik valida, kas pole sellega nõus, lähen lahku, või kaaluvad kooselu plussid selle ebavõrdsuse üles ja jätkan. Mina jätkasin. Mis siin ikka hiljem protsessida, minu valik. Ju siis selles kooselus oli midagi, mis selle rahalise panustamise üles kaalub. Ma ei ole panustanud 3x rohkem kui mees, kokkuvõttes olen sama palju panustanud, mees lihtsalt panustas kooselu algul väga suure summa. Väga kurb on muidugi, kui mõned inimesed kooselu alguses selliseid asju läbi pole mõelnud, need asjad tuleb kohe selgeks teha. Kui see mees pole nõus abielluma ja vara osaliselt naise nimele andma, siis tõenäoliselt pole ta nõus ka testamendis vara naisele jätma niikuinii.

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ole nüüd, testament peab tehtud olema, olenemata east.
Toon mõned näited:
* Oled üliõpilane. Üürid elamispinda, töötad, pangaarvel on väike summa raha. Abielus ei ole, lapsi ei ole, on ainult vanemad. Vanemad on lahutatud, omavahel nad ei suhtle, ema on sind üksi kasvatanud ja isaga sul kontakt puudub. Pärijad on aga mõlemad vanemad.
* Oled 30 aastat vana. Sul on elukaaslane, abielus te pole, peres on 2 ühist last. Elukaaslane sureb. Elate elukaaslase ostetud korteris, pärijateks on lapsed (ja olenevalt elukaaslase vanemate vanusest ja tervislikust seisundist võimalik, et ka elukaaslase vanemad). Saad ehk laenu üle võtta, aga korter on laste oma. Tahavad lapsed korterit kunagi müüa, siis sina oled ses olukorras mittekeegi.

Esimene näide: mida siis üldse pärida on? Kas selle väikese summa pärast, mis on pangaarvel, hakkad testamenti tegema? Et see isa jumala pärast poolt sellest väikesest summast ei saaks?
Teine näide: kui surnul (st elukaaslasel) on lapsi, kasvõi üks laps, siis ei ole mitte kunagi vanemad pärijad, ainult laps või lapsed. Isegi siis, kui need vanemad vajavad hooldust vms, ei ole nad kunagi pärijad, kui surnul on laps või lapsed.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks mitte lasta oma emal ja ise vanemana elada oma kodus oma terve elu, kui see juba ühise perena läbi raskuste loodud on? Mul on isa ammu lahkunud, ometi meil õdedega pole kordagi tulnud mõtet ka, et müüks ema kodu maha ja las läheb ja alustab uuesti. Kes nii teeks? Ja milleks sellised teooriad?
Ma saan aru, kui vanem jääb vanaduses üksikuks ja elab suures majas, mida keeruline majandada ühel vanal inimesel, pole raha. On tavaline, et see vanem ise müüb maha ja ostab omale sobivama. Miks üksi jäänud ema või isa käest aga lapsed kodu ära peaksid võtma? Kuna neil on see õigus?

aga miks peaks ema üldse jääma elama lastele kuuluvasse majja? las lapsed elavad oma perega kusagil üürikates ja vaatavad, kuidas ots-otsaga kokku tulla, sest oma kodu ostmiseks sissemaksu raha (mille saaks maja müügist) neil pole? ema laiutab aga üksi lastele kuuluvas majas, mille laste isa oma lastele jättis. ema võib elada nii kaua, kui laste lapsedki juba üürikates suureks kasvatatud – kas see on normaalne?
lastel pole sinu meelest neile kuuluvale varale õigust, aga emal on õigus varale, mis temale tegelikult ei kuulu? kõik ainult seepärast, et ema ei viitsinud ise oma tulevikku kindlustada ja elab seetõttu laste kulul?

+1
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ole nüüd, testament peab tehtud olema, olenemata east.
Toon mõned näited:
* Oled üliõpilane. Üürid elamispinda, töötad, pangaarvel on väike summa raha. Abielus ei ole, lapsi ei ole, on ainult vanemad. Vanemad on lahutatud, omavahel nad ei suhtle, ema on sind üksi kasvatanud ja isaga sul kontakt puudub. Pärijad on aga mõlemad vanemad.
* Oled 30 aastat vana. Sul on elukaaslane, abielus te pole, peres on 2 ühist last. Elukaaslane sureb. Elate elukaaslase ostetud korteris, pärijateks on lapsed (ja olenevalt elukaaslase vanemate vanusest ja tervislikust seisundist võimalik, et ka elukaaslase vanemad). Saad ehk laenu üle võtta, aga korter on laste oma. Tahavad lapsed korterit kunagi müüa, siis sina oled ses olukorras mittekeegi.

Palun tehke seadus endale selgeks:
SEADUSJÄRGNE PÄRIMINE

Seaduse järgi päritakse siis, kui pärandaja ei ole järele jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut. Kui pärandaja testament või pärimisleping ei käi kogu pärandvara kohta, siis päritakse ülejäänud osa pärandist seaduse järgi.

Seadusjärgseteks pärijateks on pärandaja abikaasa ja sugulased.

Sugulased pärijatena

Sugulased pärivad kolmes järjekorras. Järgmise järjekorra sugulased pärivad vaid siis, kui pole ühtegi eelmis(t)e järjekorra pärijat.

Esimeses järjekorras pärivad pärandaja alanejad sugulased – need on pärandaja lapsed (nii bioloogilised kui lapsendatud) võrdsetes osades. Kui laps on surnud enne pärandajat või loobunud pärandist, siis pärivad tema asemel tema lapsed.

Kui pärandajal ei ole ühtegi alanejat sugulast, asuvad pärima teise järjekorra pärijad, kelleks on pärandaja vanemad. Kui üks või mõlemad vanemad on surnud enne pärandajat või pärandist loobunud pärivad selle vanema asemel tema alanejad ehk esmalt pärandaja vennad-õed, poolvennad-poolõed.

Kui ei ole ka ühtegi teise järjekorra pärijat, siis asuvad pärima kolmanda järjekorra pärijad – pärandaja vanavanemad. Kui üks või mõlemad vanavanemad on surnud enne pärandajat või pärandist loobunud pärivad selle vanavanema asemel tema alanejad ehk esmalt pärandaja tädid-onud.

Ka teise ja kolmanda järjekorra pärijate osas kehtib reegel, et kui pärija on surnud enne pärandajat või pärandist loobunud, siis tema asemele asuvad pärima tema lapsed, kui laps on surnud, siis tema lapsed jne.

Esimeses näiteks on pärijateks vanemad, aga pärida pole ju praktiliselt midagi.
Teises näites on pärijateks AINULT lapsed ja alaealiste laste vara hooldajaks on nende elusolev vanem siis (nt laste ema). Jah, ongi laste pärandvara, laste huvisid esindab nende ema ja selle varaga tehingute tegemiseks peab olema kohtu luba, kuni lapsed pole ise täisealised.
https://www.notar.ee/528

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks mitte lasta oma emal ja ise vanemana elada oma kodus oma terve elu, kui see juba ühise perena läbi raskuste loodud on? Mul on isa ammu lahkunud, ometi meil õdedega pole kordagi tulnud mõtet ka, et müüks ema kodu maha ja las läheb ja alustab uuesti. Kes nii teeks? Ja milleks sellised teooriad?

Ma saan aru, kui vanem jääb vanaduses üksikuks ja elab suures majas, mida keeruline majandada ühel vanal inimesel, pole raha. On tavaline, et see vanem ise müüb maha ja ostab omale sobivama. Miks üksi jäänud ema või isa käest aga lapsed kodu ära peaksid võtma? Kuna neil on see õigus?

aga miks peaks ema üldse jääma elama lastele kuuluvasse majja? las lapsed elavad oma perega kusagil üürikates ja vaatavad, kuidas ots-otsaga kokku tulla, sest oma kodu ostmiseks sissemaksu raha (mille saaks maja müügist) neil pole? ema laiutab aga üksi lastele kuuluvas majas, mille laste isa oma lastele jättis. ema võib elada nii kaua, kui laste lapsedki juba üürikates suureks kasvatatud – kas see on normaalne?

lastel pole sinu meelest neile kuuluvale varale õigust, aga emal on õigus varale, mis temale tegelikult ei kuulu? kõik ainult seepärast, et ema ei viitsinud ise oma tulevikku kindlustada ja elab seetõttu laste kulul?

Eks igas peres pereliikmed, mees, naine ja lapsed teavad ise, kellele mis ja kui palju reaalselt kuulub, moraalses mõttes,(kas kolis sisse kohe kooselu alguses või töötasid terve elu võrdselt ühise kodu nimel, et vanaduses oleks kodu. mitte seaduses et pereliikmed peakksid näpuga järge ajama.
Kui teie nii arvate, siis kas teie oma emadega teete nii? Või otsustate võtta siiski laenu oma kodu saamiseks?
Minu naaber, meesterahvas jäi leseks 70-aastasena ja üksi suurde maijja. No mis nii suure, aga veneaegne maja ja nelja toaga. Neil kaks täiskasvanud last. Lapsed otsustasid, et maja tuleks maha müüa ja isale korter osta, et mida ta seal üksi teeb. Isa jäi nõusse ka, lapsed otsisid korteri, müüsid maja maha, ülejäänud raha sai papi pangaarvele, et äkki on vaja hiljem omal hooldekodus maksta, et kes teab. See korter jääb siis hiljem ikka lastele, lastel oma kodud laenudega saadud ja on veel makstagi. Keegi ei kaalunud, et vanamees, nüüd astu välja, me müüme maja maha, mille te emaga eluajal ehitasite, meie oleme pärijad, võta nüüd oma ehitamise ajal kõrvale pandud säästud ja osta uus kodu. Tubli töömees eluaeg olnud, aga mingit tagavara kinnisvara ostmiseks küll raha polnud, sest eks lastelegi sai sissemaksuraha omal ajal antud. Kellel ikka on pere kõrvalt aega veel topelt kinnisvara osta või selle jaoks koguda, kui enamusel inimestest on tegemist, et lapsed üles kasvatada, neid kuigi palju aidata ja omalegi kodu saada, mis hiliseks keskeaks saab välja ka makstud.
Kus teie emad siis elavad?

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu naaber, meesterahvas jäi leseks 70-aastasena ja üksi suurde maijja. No mis nii suure, aga veneaegne maja ja nelja toaga. Neil kaks täiskasvanud last. Lapsed otsustasid, et maja tuleks maha müüa ja isale korter osta, et mida ta seal üksi teeb. Isa jäi nõusse ka, lapsed otsisid korteri, müüsid maja maha, ülejäänud raha sai papi pangaarvele, et äkki on vaja hiljem omal hooldekodus maksta, et kes teab. See korter jääb siis hiljem ikka lastele, lastel oma kodud laenudega saadud ja on veel makstagi. Keegi ei kaalunud, et vanamees, nüüd astu välja, me müüme maja maha, mille te emaga eluajal ehitasite, meie oleme pärijad, võta nüüd oma ehitamise ajal kõrvale pandud säästud ja osta uus kodu.

Pool maja oligi ju selle “papi” oma, tema pool ühisvarast, lisaks naise pärandatud osa ehk kokku oli temal 2/3 majast (50% pluss 16,66% ehk kolmandik teisest poolest). Abikaasa pärib koos lastega. Lapsed poleks saanud nii ehk naa midagi ilma isa nõusolekuta müüa, kesse ostab mõttelist pisiosa majast võõra seeselava inimesega. Lapsed oleks saanud maja müügihinnast kumbki 16,6%, ja tegelikult pärivad nemad mingil hetkel ju nagunii ka isa korteri ja muu vara. Aga enne kasutab isa oma vara ise niikaua kui vaja,küll pärast surma saavad lapsed kõik endale. Minu meelest vägagi ok lahendus, peaasi et kõik on selge, kokku lepitud ja osapooled rahul.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Eks igas peres pereliikmed, mees, naine ja lapsed teavad ise, kellele mis ja kui palju reaalselt kuulub, moraalses mõttes,(kas kolis sisse kohe kooselu alguses või töötasid terve elu võrdselt ühise kodu nimel, et vanaduses oleks kodu. mitte seaduses et pereliikmed peakksid näpuga järge ajama.
Kui teie nii arvate, siis kas teie oma emadega teete nii? Või otsustate võtta siiski laenu oma kodu saamiseks?
Minu naaber, meesterahvas jäi leseks 70-aastasena ja üksi suurde maijja. No mis nii suure, aga veneaegne maja ja nelja toaga. Neil kaks täiskasvanud last. Lapsed otsustasid, et maja tuleks maha müüa ja isale korter osta, et mida ta seal üksi teeb. Isa jäi nõusse ka, lapsed otsisid korteri, müüsid maja maha, ülejäänud raha sai papi pangaarvele, et äkki on vaja hiljem omal hooldekodus maksta, et kes teab. See korter jääb siis hiljem ikka lastele, lastel oma kodud laenudega saadud ja on veel makstagi. Keegi ei kaalunud, et vanamees, nüüd astu välja, me müüme maja maha, mille te emaga eluajal ehitasite, meie oleme pärijad, võta nüüd oma ehitamise ajal kõrvale pandud säästud ja osta uus kodu. Tubli töömees eluaeg olnud, aga mingit tagavara kinnisvara ostmiseks küll raha polnud, sest eks lastelegi sai sissemaksuraha omal ajal antud. Kellel ikka on pere kõrvalt aega veel topelt kinnisvara osta või selle jaoks koguda, kui enamusel inimestest on tegemist, et lapsed üles kasvatada, neid kuigi palju aidata ja omalegi kodu saada, mis hiliseks keskeaks saab välja ka makstud.

Nojah, aga see sõltub sellest, kui head inimesed lastest kasvavad ja millistena suhted säilivad, nii, et seda, et seal majas vanaduseni elada saad või selle eest korteri saad osta, ei saa eeldada, see on võimalus, aga mitte miski ei garanteeri seda, kui abielu pole ja maja omanike hulgas ka ühte osapoolt pole.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See küll teine teema – aga, kui ema suri – siis leppisime kokku, et pärib isa (sel ajal sai nii, et päris see, kes 3 kuu jooksul notarisse läks). Isa päris kogu ema vara ning tegi testamendi – enne rääkisime läbi, kes mida soovib.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui peaks välja ilmuma mõni kooseluväline laps, on muidugi eriline kompott.

Meie peres ongi nii. Isa pettis ema aastaid tagasi ja sellest suhtest sündis laps. Vanemad said aastate jooksul läbi suurte raskuste oma suhte kuidagi kokku lapitud ja isa on sellele lapsele algusest peale korralikult elatist maksnud. Meie, vanemate ühised lapsed, oleme nüüdseks juba täiskasvanud, aga “lisalaps” on varateismeline. Kui isaga peaks midagi juhtuma, oleks vanematekodu üks täieõiguslik seadusejärgne pärija see laps. Seega peaks ema meie kõigi lapsepõlvekodu maha müüma, et isa kõrvalhüppest sündinud lapsele tema osa välja maksta. Isa on vanas eas emotsionaalseks muutunud ja leiab, et kõik tema lapsed peaksid ka siis võrdsetes osades pärima kui see noorim on täisealiseks saanud. Mis tähendab, et ema kaotaks kodu igal juhul nagu sellest veel vähe oleks kui palju isa kõrvalsuhe meie tervele perele omal ajal (ja tegelikult siiani) haiget tegi.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seega peaks ema meie kõigi lapsepõlvekodu maha müüma, et isa kõrvalhüppest sündinud lapsele tema osa välja maksta. Isa on vanas eas emotsionaalseks muutunud ja leiab, et kõik tema lapsed peaksid ka siis võrdsetes osades pärima kui see noorim on täisealiseks saanud. Mis tähendab, et ema kaotaks kodu igal juhul nagu sellest veel vähe oleks kui palju isa kõrvalsuhe meie tervele perele omal ajal (ja tegelikult siiani) haiget tegi.

Ma eeldan, et su vanemad on abielus. Oletame, et teid on koos suhtevälise lapsega kokku 3 last. Seega, kuidas ema kodu kaotab, kui vastavalt maja väärtusele, tuleb iga 100 000.- kohta maksta sellele lapsele välja vaid 12 500.- Nii väikese raha ju ikka leiate.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui peaks välja ilmuma mõni kooseluväline laps, on muidugi eriline kompott.

Meie peres ongi nii. Isa pettis ema aastaid tagasi ja sellest suhtest sündis laps. Vanemad said aastate jooksul läbi suurte raskuste oma suhte kuidagi kokku lapitud ja isa on sellele lapsele algusest peale korralikult elatist maksnud. Meie, vanemate ühised lapsed, oleme nüüdseks juba täiskasvanud, aga “lisalaps” on varateismeline. Kui isaga peaks midagi juhtuma, oleks vanematekodu üks täieõiguslik seadusejärgne pärija see laps. Seega peaks ema meie kõigi lapsepõlvekodu maha müüma, et isa kõrvalhüppest sündinud lapsele tema osa välja maksta. Isa on vanas eas emotsionaalseks muutunud ja leiab, et kõik tema lapsed peaksid ka siis võrdsetes osades pärima kui see noorim on täisealiseks saanud. Mis tähendab, et ema kaotaks kodu igal juhul nagu sellest veel vähe oleks kui palju isa kõrvalsuhe meie tervele perele omal ajal (ja tegelikult siiani) haiget tegi.

Mitu last kokku on? Pool maja on ema oma, teine pool läheb jagamisele kõikide laste ja ema vahel. Seega on selle abieluvälise lapse osa võibki olla väga väike. Kui on kokku 3 last, siis saab ta poolest majast 1/4 ehk siis tervest majast 1/8- kas siis käib ülejõu teil aidata see väljamaksta, et emale kodu alles jääks? Kui vanemate kodu allesjätmine on nii oluline, siis klapite selle raha kokku. Kui on lapsi rohkemm, on osa veegi väiksem.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See küll teine teema – aga, kui ema suri – siis leppisime kokku, et pärib isa (sel ajal sai nii, et päris see, kes 3 kuu jooksul notarisse läks). Isa päris kogu ema vara ning tegi testamendi – enne rääkisime läbi, kes mida soovib.

aga kui isa oleks endale uue elukaaslase leidnud, nagu tihti juhtub? isa võib ju veel vabalt 10+ aastat elada, siis oleks sellele kodule ju moraalne õigus ka sellel uuel naisel, sest tegemist ju üle 10 aasta tema koduks olnud majaga. või äkki muutub isa sentimentaalseks ja muudab oma testamendi ning laste asemel saab sinu vanematekodu pärijaks hoopis isa uus naine?

tean mitut tuttavat, kes on saanud maja päranduseks oma vanavanemalt, kuid seal majas elavad sees tuttava vanemad, kes pole oma lapsepõlvekodust kunagi lahkunudki. ühel juhul oli olukord päris kurb, kui noor pere sai mehe vanaemalt suure maja, kus elasid mehe vanemad ja 2 vanemat õde oma meestega. mehel oli sealt kasutada vaid tema pisike lapsepõlvetuba, kuid ka tema leidis endale naise ja planeerisid last. suguvõsa oli ikka väga kuri ja suhted jäidki sassi, kuna ta julges öelda, et kuulge, see on minu maja ja ma vajan seda oma perele. miks pidanuks tema võtma endale pangalaenu või üürika ja majast lahkuma, kui see maja ometi kuulus ainult temale? selleks,e t sugulased saaksid mugavalt ja laenuvabalt ma elu elada?
sõbranna elab oma 3 lapsega pisikeses korteris, kuigi vanaema hiljuti suri ning pärandas oma suure 2korruselise maja talle. seal elavad aga tema ema ja isa, kes ei ole selle pealegi tulnud, et võiks kasvõi tütre perega oma elamispinna ära vahetada, st nemad koliksid tütre korterisse ning tütar oma lastega majja. sõbranna ei julge ise ka teemat vanematega üles võtta, sest kuidas ta ajab vanemad kodust välja, nii ei saa ju.
iga inimene peaks siiski ISE omale eluaseme muretsema, mitte jääma lootma kellegi teise peale. olgu see majaomanik siis abikaasa, elukaaslane või vanemad. jäädakse oma lapsepõlvekoju elama arvates, et küllap pärandab vanem selle lapsele, aga võib pärandada ka ju lapselapsele.
kuidas inimene ise selle peale ei tule, et kui ta elab juriidiliselt talle mittekuuluvas korteris või majas, siis pole tal sellele tegelikult mingit õigust?

+3
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

tean mitut tuttavat, kes on saanud maja päranduseks oma vanavanemalt, kuid seal majas elavad sees tuttava vanemad, kes pole oma lapsepõlvekodust kunagi lahkunudki. ühel juhul oli olukord päris kurb, kui noor pere sai mehe vanaemalt suure maja, kus elasid mehe vanemad ja 2 vanemat õde oma meestega. mehel oli sealt kasutada vaid tema pisike lapsepõlvetuba, kuid ka tema leidis endale naise ja planeerisid last. suguvõsa oli ikka väga kuri ja suhted jäidki sassi, kuna ta julges öelda, et kuulge, see on minu maja ja ma vajan seda oma perele. miks pidanuks tema võtma endale pangalaenu või üürika ja majast lahkuma, kui see maja ometi kuulus ainult temale? selleks,e t sugulased saaksid mugavalt ja laenuvabalt ma elu elada?

Sellistel juhtudel on paljuski tegemist läbi rääkimata teemaga. Inimene teeb testamendi ja lahkub vanana, aga on jätnud endast maha suure segaduse. Sellise, mille pärast rikuvad suhted omavahel tema järeltulijad. Ta ju arvatavasti teadis, et tema pärandatavas majas elavad tema enda lapsed, kes on tolleks hetkeks piisavalt vanad ja kes pole ise omale kodu hankinud. Samamoodi rikutakse suhted pärandajate poolt, kui on mitu last ja pärandatakse ühele.

sõbranna elab oma 3 lapsega pisikeses korteris, kuigi vanaema hiljuti suri ning pärandas oma suure 2korruselise maja talle. seal elavad aga tema ema ja isa, kes ei ole selle pealegi tulnud, et võiks kasvõi tütre perega oma elamispinna ära vahetada, st nemad koliksid tütre korterisse ning tütar oma lastega majja. sõbranna ei julge ise ka teemat vanematega üles võtta, sest kuidas ta ajab vanemad kodust välja, nii ei saa ju.

Sama teema, kui ei julge rääkidagi, siis ongi sama teema, kuna pärandaja ise oleks pidanud inimesed kokku kutsuma ja oma soovi teatavaks tegema, sest see oli tema ostus. Kui sõbrannal on anda vastu oma korter, siis pole asi nii lootusestu. Hullem oleks siis, kui seda poleks. Kuigi suures majas saaksid elada nii tütar, kui tema vanemad. Ka nii elavad paljud pered.
Ka minu hea tuttav, 50.aastane naine on elanud kogu aeg oma vanematega koos, oma lapsepõlvekodus. Ta ise juba vanaema ja tal tõesti poleendale mingit eraldi oma kodu hangitud. Vanemad elavad ühel korrusel, tema mehega teisel korrusel.
Korra me rääkisime sellest ka, et ta on ka ju õde, kes pärija kord, et mis siis saab.
Minu tuttav ütles, et nende vanemad on selle asja ammu ära korraldanud. Et maja jääb temale, sest 15 a tagasi sai õde nende suvila mere ääres, kuigi linnamaja krunt on väike(590), siis suvilal on suur maa, mis tasakaalustab seda linna ja maamaja vahet. Pealegi linnamaja on siiski 60-te ehitis, linnakanalisatsiooni said alles eelmine aasta sisse ja tegemist pole Tallinnaga ka.
Inimesed võiksid ajada asjad läbimõeldumalt korda.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui peaks välja ilmuma mõni kooseluväline laps, on muidugi eriline kompott.

Meie peres ongi nii. Isa pettis ema aastaid tagasi ja sellest suhtest sündis laps. Vanemad said aastate jooksul läbi suurte raskuste oma suhte kuidagi kokku lapitud ja isa on sellele lapsele algusest peale korralikult elatist maksnud. Meie, vanemate ühised lapsed, oleme nüüdseks juba täiskasvanud, aga “lisalaps” on varateismeline. Kui isaga peaks midagi juhtuma, oleks vanematekodu üks täieõiguslik seadusejärgne pärija see laps. Seega peaks ema meie kõigi lapsepõlvekodu maha müüma, et isa kõrvalhüppest sündinud lapsele tema osa välja maksta. Isa on vanas eas emotsionaalseks muutunud ja leiab, et kõik tema lapsed peaksid ka siis võrdsetes osades pärima kui see noorim on täisealiseks saanud. Mis tähendab, et ema kaotaks kodu igal juhul nagu sellest veel vähe oleks kui palju isa kõrvalsuhe meie tervele perele omal ajal (ja tegelikult siiani) haiget tegi.

Isa võiks olla INIMENE ja kirjutada oma vara juba eluajal ema nimele ära. Täitsa tainas ikka oma emotsionaalsusega, ausalt. A no mis sa teed, meie seadused on ju sellised, et see laps saab teie kõrval seista justkui võrdväärne.
Sinu räägitud lugu võiks olla paljudele hoiatuseks. Küllap on neid ametlikult registreeritud salalapsi, kelle olemasolust prouad abikaasad ei teagi ja keda testamendi avamisele kohale kutsutakse. Üllatus missugune siis. Või ka nn tunnustamata lapsed, vallaslapsed, kes suurena teada saanud, kes nende “isa”- nõuab DNA analüüsi, saab enne vanamehe surma endale veel ametliku isa ka. Paar aastat tagasi üks kolmekümnendates neiuke sellise looga ajaleheveergudele rammis.

+3
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Igaüks teeb OMA varaga, mida tahab. Pole laste asi kiibitseda. Kui kõrvalehüppest on sündinud tunnistatud laps, pole teistel pereliikmetel mingit õigust pikki hambaid näidata.
Kui tahetakse kõrvalsuhte laps pärijateringist välistada, tehakse ka vastav testament.
Head kaarnad siin koos.

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Igaüks teeb OMA varaga, mida tahab. Pole laste asi kiibitseda. Kui kõrvalehüppest on sündinud tunnistatud laps, pole teistel pereliikmetel mingit õigust pikki hambaid näidata.

Kui tahetakse kõrvalsuhte laps pärijateringist välistada, tehakse ka vastav testament.

Head kaarnad siin koos.

Kui tollel perel on see maja mehe ja naise ühine vara, siis on loomulik teha eluajal koos see testament ära. Nagu õige on. Emba kumba lahkumusel esimesena, on teine pool pärija, ütleme vastavalt seadusele. Elus olev abikaasa pärib pool ja teine pool kõikide laste vahel. Ka see armukese laps siis. Iga abikaasa peaks oma teisele poolele jätma kodu, vanaduspõlve kindlustamiseks. See on inimlik ja õige. Kuigi, kui ka seda testamenti ei tee, ikkagi ju pärimine oleks sama, kui ollakse abielus ja ühine vara. Täielik nõmedus ja hoolimatus oleks teha ise selline testament, kus abikaasa ei pärigi. Aga ühise vara puhul ei saagi üks seda teha.
Ma ei üldista, pean eelkõige silmas neid abielupaare või kooselupaare, kes on selle kodu ühiselt soetanud, koos alustanud nullist ja lapsed saanud, lapsed üles kasvatanud, ise vanaks saanud.
Mitte neid, kes kuskile sisse kolinud ja nii edasi.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Täielik nõmedus ja hoolimatus oleks teha ise selline testament, kus abikaasa ei pärigi. Aga ühise vara puhul ei saagi üks seda teha.

Miks ei saa? Ise vaatan, kellele jätan. Mis see ühisvara siia puutub?

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Täielik nõmedus ja hoolimatus oleks teha ise selline testament, kus abikaasa ei pärigi. Aga ühise vara puhul ei saagi üks seda teha.

Miks ei saa? Ise vaatan, kellele jätan. Mis see ühisvara siia puutub?

Ju siis oma poolega saab, mitte kogu varaga.ja selles loos siis tema pool tema laste vahel.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

tean mitut tuttavat, kes on saanud maja päranduseks oma vanavanemalt, kuid seal majas elavad sees tuttava vanemad, kes pole oma lapsepõlvekodust kunagi lahkunudki. ühel juhul oli olukord päris kurb, kui noor pere sai mehe vanaemalt suure maja, kus elasid mehe vanemad ja 2 vanemat õde oma meestega. mehel oli sealt kasutada vaid tema pisike lapsepõlvetuba, kuid ka tema leidis endale naise ja planeerisid last. suguvõsa oli ikka väga kuri ja suhted jäidki sassi, kuna ta julges öelda, et kuulge, see on minu maja ja ma vajan seda oma perele. miks pidanuks tema võtma endale pangalaenu või üürika ja majast lahkuma, kui see maja ometi kuulus ainult temale? selleks,e t sugulased saaksid mugavalt ja laenuvabalt ma elu elada?

sõbranna elab oma 3 lapsega pisikeses korteris, kuigi vanaema hiljuti suri ning pärandas oma suure 2korruselise maja talle. seal elavad aga tema ema ja isa, kes ei ole selle pealegi tulnud, et võiks kasvõi tütre perega oma elamispinna ära vahetada, st nemad koliksid tütre korterisse ning tütar oma lastega majja. sõbranna ei julge ise ka teemat vanematega üles võtta, sest kuidas ta ajab vanemad kodust välja, nii ei saa ju.

Päris egoislikult mõtled. Täpselt nagu see mees.
Mina isiklikult arvan, et neil inimestel oli täielik õigus seal elada, eriti kui olid seal elanud terve elu. Olid täpselt sama paljud sugulased kui “see mees”. Surija poolt üsna imelik otsus pärandada vaid ühele inimesele. Ja täiesti arusaadav, et suhted sassis, kui üks ahnelt tervet omaenda pere (sh vanemaid) majast välja ajama hakkab. Lihtsalt sellepärast, et juriidiliselt on tal õigus ja maja on ju ainult “tema oma”. Tegelikult on kõik täpselt samal pulgal asetsevad sugulased. Ehk see vanavanem ei mõelnud asja üldse nii ega arvanud,et tema armastatud lapselaps hakkaks tema last ja lapselapsi majast välja viskama. Kõik teised ju sinna majja koos elama mahtusid, ainult see üks ahne lapselaps mitte. Kes enda kasu nimel siis oli valmis kodust välja viskama nii oma vanemad kui õed.
Vahet pole kellele see surnud vanavanem paberil asjad pärandas. Iga vähegi eetiline ja omaenda pereliikmetest hooliv inimene oleks selle asja lahendanud kuidagi nii, et kõigile oleks läinud võrdselt. Kas siis elanud kõik koos majas või pannud maja müüki ja jaganud raha võrdselt. Või lasknud kõigil oma pereliikmetel seal rahus edasi elada ning ülejäänud pere oleks rahas kompenseerinud tema osa sellest majast (neljandik hetkeväärtusest). Igati normaalne ja mõistlik. Ja ostnud siis selle raha eest oma korter, sissemaksuraha oleks ehk saanud.

Ja igati inimlikult mõtleb su sõbranna. Normaalne inimene ei viskagi omaenda vanemaid nende kodust välja, lihtsalt mingi juriidilise paberi pärast. Moraalselt on tema vanematel suurem õigus selles majas elada. Kui see maja on nii suur, siis pigem koligu ise oma lastega ka sinna. Või siis lihtsalt küsigu oma vanematelt kas neile tuleks selline variant kõne alla, et elamised omavahel ära vahetaks. Mõni ei soovi põhimõtteliselt korteris elada.

Kõik need vanavanemad ei mõtle lihtsalt asju läbi. Mõtlevad, et kunagi tulevikus jääks see elamine lapselapsele. Vaevalt keegi nii mõtleb, et kohe pärast enda surma siis see lapselaps kõiki seniseid elanikke sealt välja tõstma hakkaks….
Mul on ka ühe vanavanemaga alati väga lähedane ja hea suhe olnud ning soovib mulle ainult head ja paremaid võimalusi. Kui ta nüüd lahkuma peaks ja oleks testamendi teinud, siis võiks juhtuda ka see, et pärandaks nt oma maja mulle. Aga ilmselgelt ei hakkaks ma oma vanemaid sealt minema ajama, kui hoopis nemad sinna kolida tahaks oma korterist. Või seda maja endale hoidma, kuna paberi peale on ju minu oma. Ikka arutaks kogu terve perega, mis sellest majast saab. Ma arvan, et vähegi normaalse pere puhul on elementaarne, et kõik päritav on ikkagi ühine ja läheb võrdsetes osades kõigile. Ainult eriti hoolimatu ja egoistlik, kasuahne inimene ajaks oma kasu taga, lõhkudes selle hinnaga kas või kõik peresuhted.

Inimeste ahnus on ikka piiritu. Raha ja muu omakasu nimel ollakse valmis omaenda lihased õed/vennad ja vanemad kodudest välja viskama….

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igaüks teeb OMA varaga, mida tahab. Pole laste asi kiibitseda. Kui kõrvalehüppest on sündinud tunnistatud laps, pole teistel pereliikmetel mingit õigust pikki hambaid näidata.

Kui tahetakse kõrvalsuhte laps pärijateringist välistada, tehakse ka vastav testament.

Head kaarnad siin koos.

Kuni see võõras laps on alaealine (ülalpeetav), on ta õigus sundosale. Ehk siis sellest, millele tal õigus oleks olnud, tuleb talle testamendist väljajätmise korral välja maksta pool.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Igaüks teeb OMA varaga, mida tahab. Pole laste asi kiibitseda. Kui kõrvalehüppest on sündinud tunnistatud laps, pole teistel pereliikmetel mingit õigust pikki hambaid näidata.

Kui tahetakse kõrvalsuhte laps pärijateringist välistada, tehakse ka vastav testament.

Head kaarnad siin koos.

Kuni see võõras laps on alaealine (ülalpeetav), on ta õigus sundosale. Ehk siis sellest, millele tal õigus oleks olnud, tuleb talle testamendist väljajätmise korral välja maksta pool.

Keegi ei tea, kui vana on see laps siis, kui isa aeg täis saab.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Alaealise puhul on sundosa igati loogiline ja õiglane.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ju siis oma poolega saab, mitte kogu varaga.ja selles loos siis tema pool tema laste vahel.

Ja miks sa arvad, et nad abielus pole ja naine lastega võrdselt ei päri?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vahet pole kellele see surnud vanavanem paberil asjad pärandas. Iga vähegi eetiline ja omaenda pereliikmetest hooliv inimene oleks selle asja lahendanud kuidagi nii, et kõigile oleks läinud võrdselt. Kas siis elanud kõik koos majas või pannud maja müüki ja jaganud raha võrdselt. Või lasknud kõigil oma pereliikmetel seal rahus edasi elada ning ülejäänud pere oleks rahas kompenseerinud tema osa sellest majast (neljandik hetkeväärtusest). Igati normaalne ja mõistlik. Ja ostnud siis selle raha eest oma korter, sissemaksuraha oleks ehk saanud.

Mu tuttava isa pärandas ühele lapsele 10%, naisele 10% ja teisele lapsele 80% oma varandusest. Et siis sinu arust oleks normaalne olnud, et see, kes sai 80%, oleks pidanud tegelikult testaatori tahtest üle sõitma ja vara kolmeks ikka tegema?

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

tean mitut tuttavat, kes on saanud maja päranduseks oma vanavanemalt, kuid seal majas elavad sees tuttava vanemad, kes pole oma lapsepõlvekodust kunagi lahkunudki. ühel juhul oli olukord päris kurb, kui noor pere sai mehe vanaemalt suure maja, kus elasid mehe vanemad ja 2 vanemat õde oma meestega. mehel oli sealt kasutada vaid tema pisike lapsepõlvetuba, kuid ka tema leidis endale naise ja planeerisid last. suguvõsa oli ikka väga kuri ja suhted jäidki sassi, kuna ta julges öelda, et kuulge, see on minu maja ja ma vajan seda oma perele. miks pidanuks tema võtma endale pangalaenu või üürika ja majast lahkuma, kui see maja ometi kuulus ainult temale? selleks,e t sugulased saaksid mugavalt ja laenuvabalt ma elu elada?

sõbranna elab oma 3 lapsega pisikeses korteris, kuigi vanaema hiljuti suri ning pärandas oma suure 2korruselise maja talle. seal elavad aga tema ema ja isa, kes ei ole selle pealegi tulnud, et võiks kasvõi tütre perega oma elamispinna ära vahetada, st nemad koliksid tütre korterisse ning tütar oma lastega majja. sõbranna ei julge ise ka teemat vanematega üles võtta, sest kuidas ta ajab vanemad kodust välja, nii ei saa ju.

Päris egoislikult mõtled. Täpselt nagu see mees.

Mina isiklikult arvan, et neil inimestel oli täielik õigus seal elada, eriti kui olid seal elanud terve elu. Olid täpselt sama paljud sugulased kui “see mees”. Surija poolt üsna imelik otsus pärandada vaid ühele inimesele. Ja täiesti arusaadav, et suhted sassis, kui üks ahnelt tervet omaenda pere (sh vanemaid) majast välja ajama hakkab. Lihtsalt sellepärast, et juriidiliselt on tal õigus ja maja on ju ainult “tema oma”. Tegelikult on kõik täpselt samal pulgal asetsevad sugulased. Ehk see vanavanem ei mõelnud asja üldse nii ega arvanud,et tema armastatud lapselaps hakkaks tema last ja lapselapsi majast välja viskama. Kõik teised ju sinna majja koos elama mahtusid, ainult see üks ahne lapselaps mitte. Kes enda kasu nimel siis oli valmis kodust välja viskama nii oma vanemad kui õed.

Vahet pole kellele see surnud vanavanem paberil asjad pärandas. Iga vähegi eetiline ja omaenda pereliikmetest hooliv inimene oleks selle asja lahendanud kuidagi nii, et kõigile oleks läinud võrdselt. Kas siis elanud kõik koos majas või pannud maja müüki ja jaganud raha võrdselt. Või lasknud kõigil oma pereliikmetel seal rahus edasi elada ning ülejäänud pere oleks rahas kompenseerinud tema osa sellest majast (neljandik hetkeväärtusest). Igati normaalne ja mõistlik. Ja ostnud siis selle raha eest oma korter, sissemaksuraha oleks ehk saanud.

Ja igati inimlikult mõtleb su sõbranna. Normaalne inimene ei viskagi omaenda vanemaid nende kodust välja, lihtsalt mingi juriidilise paberi pärast. Moraalselt on tema vanematel suurem õigus selles majas elada. Kui see maja on nii suur, siis pigem koligu ise oma lastega ka sinna. Või siis lihtsalt küsigu oma vanematelt kas neile tuleks selline variant kõne alla, et elamised omavahel ära vahetaks. Mõni ei soovi põhimõtteliselt korteris elada.

Kõik need vanavanemad ei mõtle lihtsalt asju läbi. Mõtlevad, et kunagi tulevikus jääks see elamine lapselapsele. Vaevalt keegi nii mõtleb, et kohe pärast enda surma siis see lapselaps kõiki seniseid elanikke sealt välja tõstma hakkaks….

Mul on ka ühe vanavanemaga alati väga lähedane ja hea suhe olnud ning soovib mulle ainult head ja paremaid võimalusi. Kui ta nüüd lahkuma peaks ja oleks testamendi teinud, siis võiks juhtuda ka see, et pärandaks nt oma maja mulle. Aga ilmselgelt ei hakkaks ma oma vanemaid sealt minema ajama, kui hoopis nemad sinna kolida tahaks oma korterist. Või seda maja endale hoidma, kuna paberi peale on ju minu oma. Ikka arutaks kogu terve perega, mis sellest majast saab. Ma arvan, et vähegi normaalse pere puhul on elementaarne, et kõik päritav on ikkagi ühine ja läheb võrdsetes osades kõigile. Ainult eriti hoolimatu ja egoistlik, kasuahne inimene ajaks oma kasu taga, lõhkudes selle hinnaga kas või kõik peresuhted.

Inimeste ahnus on ikka piiritu. Raha ja muu omakasu nimel ollakse valmis omaenda lihased õed/vennad ja vanemad kodudest välja viskama….

Mis teine lahendus oleks? Jagada terve maja kõigi sugulaste vahel ära ja need tülitsevad ikkagi end surnuks. Üks tahab elada, teine müüa, kes arveid maksab, kes vastutab jne.
Eks ikka sülle langenud vara tekitab inimestes paksu verd. Miks sina said, miks mina ei saanud. Ja kui mina oleks saanud, siis käituks ma ise samamoodi nagu too paha sugulane kes sai. Kas see on ahnus? Äkki need on hoopis ahned kes tahavad tasuta sees elada, sest nad ju elasid oma vanavanema juures ka tasuta. Inimsuhted on tõesti keerulised ja vanasti kingiti varandus kirikule, siis jäid kõik sugulased ilma ja jäid sõpradeks.

Seni kuni sa elus pole midagi saanud, näiteks kasvõi lotoga võitnud, siis võid mõttes väga suur heategija olla. Aitaks teda ja toda, oleks õiglane. Aga kui sa peaks võitma, siis sa muutud, sest sul on nüüd midagi mida teistel pole. Sa ei taha sellest loobuda. Õnnelikud inimesed pidid olema vaesed inimesed, nemad on õppinud kõike jagama, sest kõik on võrdsed. Aga kui keegi neist vaestest peaks rikkaks saama, siis on suhted läbi ka.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ju siis oma poolega saab, mitte kogu varaga.ja selles loos siis tema pool tema laste vahel.

Ja miks sa arvad, et nad abielus pole ja naine lastega võrdselt ei päri?

Aga ma mõtlesingi võrdselt. Siin seadusi tundvad inimesed on juba ka rääkinud. Naise osa ühisvara puhul ongi kogu varast pool. Ka siis, kui mees ja naine omavahel üldse testamenti ei tee, ikka on naine pool ja lapsed omavahel see teine pool.
Ja kui mees soovib testamenti teha, siis ta saabki seda vaid oma osale ehk poolele teha.

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga ma mõtlesingi võrdselt. Siin seadusi tundvad inimesed on juba ka rääkinud. Naise osa ühisvara puhul ongi kogu varast pool. Ka siis, kui mees ja naine omavahel üldse testamenti ei tee, ikka on naine pool ja lapsed omavahel see teine pool.
Ja kui mees soovib testamenti teha, siis ta saabki seda vaid oma osale ehk poolele teha.

Mida sa puterdad. Naine pärib lastega võrdselt mehe järelt(või kui lapsi on rohkem, siis vähemalt 25%). Miks sa naise poolest üldse räägid, see on tema oma nagunii ja ei puutu üldse asjasse. Räägime mehe osast ju.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ju siis oma poolega saab, mitte kogu varaga.ja selles loos siis tema pool tema laste vahel.

Ja miks sa arvad, et nad abielus pole ja naine lastega võrdselt ei päri?

Aga ma mõtlesingi võrdselt. Siin seadusi tundvad inimesed on juba ka rääkinud. Naise osa ühisvara puhul ongi kogu varast pool. Ka siis, kui mees ja naine omavahel üldse testamenti ei tee, ikka on naine pool ja lapsed omavahel see teine pool.

Ja kui mees soovib testamenti teha, siis ta saabki seda vaid oma osale ehk poolele teha.

Abikaasat ta ju ilma jätta ei saa, elukaaslase saab ja täisealised lapsed saab ilma jätta.

0
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 151 )


Esileht Pereelu ja suhted noored naised jätke palun meelde (varad)