Teema: noored naised jätke palun meelde (varad)

#3341760:

Oma lapsed võivad ka avastada, et mõistlik oleks maja, kus ema sees elab maha müüa, ema väiksemasse korterisse elama panna ja ise endale enda osast korteri laenu sissemaks saada.

Ma ei saa sellest aru.

Ega sellepärast, et isa suri, ei muutunud ema ebakompetentseks omaenda saatuse ja vara üle otsustama?
Ega selle pärast, et isa suri, ei muutunud ema ja isa ühine vara laste omaks, moraalses mõttes?

Seadus võib jah öelda teisiti, aga kas tegelikult ka leidub lapsi, kes arvavad, et kuna isa suri, siis kuulub osa isa (ja ühisvara puhul ka ema) varast moraalselt neile? Ema peab ju edasi elama, ta ei ole ju surnud, tal on moraalne õigus teha enda ja isa koos kogutud varaga mida ta tahab! Seda enam, et ta peab ju nüüd ennast üksi ülal pidama, ilma mehe palgata/pensionita. Mis see vanemate vara üldse lastesse puutub? Kui kunagi ka ema sureb, küll siis näeb, kas sealt midagi ka pärida jääb. Emal võib ju ees seista ka hooldekodu arvete tasumine jne.

Kas te siis ka, kui mõlemad vanemad on veel elus, käite nende taskute/pangaarvete kallal? Kuidas siis järsku ühe vanema surmaga kõik muutub ja te arvate, et teil on moraalne õigus vanemate vara kallale mina? Tsiteerin veelkord alguses tsiteeritut: “Oma lapsed võivad ka avastada, et mõistlik oleks maja, kus ema sees elab maha müüa, ema väiksemasse korterisse elama panna ja ise endale enda osast korteri laenu sissemaks saada.” Lapsed avastavad, et ema tuleb väiksemasse korterisse elama panna ja ülejäänud rahast oma laene tasuda? Kes see ema teil on, topisnukk või nuumsiga, et te teda niimoodi tõstate kuhu tahate?

Enamik inimesi soovib elada oma kodus nii kaua kui võimalik, täpselt samamoodi see lesestunud ema. Niikaua kui ta ei nõua lastelt ebamõistlikke kulutusi või abistamist, ei ole lastel mitte mingit moraalset õigust ema tema kodust välja visata. Võibolla emal on nii palju sääste kogutud, et ta suudab endale abistamis- ja remonditeenuse ka sisse osta, kui lapsed ei aita. Võibolla tahab ema oma abikaasaga kogutud vara kurbade kasside kodule jätta – see on tema asi ja ühelgi lapsel ei ole õigust oma ema finantsasjade üle niimoodi otsustada ja “avastada, et oleks mõistlik…”. Alles siis, kui ema ei ole enam ise võimeline oma eluga hakkama saama, tuleb teatud otsustamine kõne alla, ja ka siis tuleb arvestada, et emal võib kõike seda raha endal vaja minna, et omale hooldekodu koht lõpuni kindlustada. See lõpp võib veel väga kaugel olla, inimene võib elada näiteks dementsena veel 20 aastat.

Mis inimesed need küll on, kes arvavad, et võivad ühe vanema surma järel oma küüned nende varasse sisse lüüa? Ainult selle pärast, et vanemad ei taibanud abikaasade vastastikkust testamenti teha.

#3341555:

Iga abikaasa peaks oma teisele poolele jätma kodu, vanaduspõlve kindlustamiseks. See on inimlik ja õige. Kuigi, kui ka seda testamenti ei tee, ikkagi ju pärimine oleks sama, kui ollakse abielus ja ühine vara. Täielik nõmedus ja hoolimatus oleks teha ise selline testament, kus abikaasa ei pärigi. Aga ühise vara puhul ei saagi üks seda teha.

mina pärandan oma vara lastele, abikaasale jääb majas elamise õigus. miks ma peaks jätma kogu vara abikaasale, kes peale minu surma võib uue kaaslase leida ja kogu vara omanikuna selle hoopis uuele kaaslasele pärandada? või saab uue naisega lapse, kes on pärija, seega minu vara jõuaks hoopis tema kätte?
sellisel juhul läheks minu vara ju minu jaoks võõrale inimesele ning minu lapsed jääksid minu osast ilma.
ühisvara puhul saab kumbki oma poole varast jätta sellele, kellele tahab, mingit piirangut pole

#3341821:

#3341555:

Iga abikaasa peaks oma teisele poolele jätma kodu, vanaduspõlve kindlustamiseks. See on inimlik ja õige. Kuigi, kui ka seda testamenti ei tee, ikkagi ju pärimine oleks sama, kui ollakse abielus ja ühine vara. Täielik nõmedus ja hoolimatus oleks teha ise selline testament, kus abikaasa ei pärigi. Aga ühise vara puhul ei saagi üks seda teha.

mina pärandan oma vara lastele, abikaasale jääb majas elamise õigus. miks ma peaks jätma kogu vara abikaasale, kes peale minu surma võib uue kaaslase leida ja kogu vara omanikuna selle hoopis uuele kaaslasele pärandada? või saab uue naisega lapse, kes on pärija, seega minu vara jõuaks hoopis tema kätte?

sellisel juhul läheks minu vara ju minu jaoks võõrale inimesele ning minu lapsed jääksid minu osast ilma.

ühisvara puhul saab kumbki oma poole varast jätta sellele, kellele tahab, mingit piirangut pole

Jah, see on väga õige. Kahjuks on inimestel õiglusest ja õigusest väga erinev arusaam. Muidugi oleks hea, kui näiteks lesestunud vanem keskeast+ alates võib leida uue inimese kõrvale, võib teha küla peale lapsi ka 80-aastasena, vastutustunnet omamata ja endast üra trööbatud rajad maha, teha lollakaid otsuseid või üldse asjad korraldamata jätta. Võib uue kaaslasega päris ära keerata ja kõik testamendi kullakaevajatele ja haavlitele teha jne. Ja oleks jah üks kindlamatest variantidest, kui ta teeks testamendi või mis tahes lepingu oma laste nimele, kui teist enam kõrval pole, kellele enna ka pool kuulus.
Kuid alati pole ka see parim varaiant, siit lugedes on nii palju neid täiskasvanud lapsi, kes peavad õigeks seda ühet vanemat siis kohe tema kodust välja hakata saama, et kinnisvara kätte saada. Kas see on kiuslik demagoogitsemine või on selle pooldajad seda ise praktikas ka teinud? Pakun esimest varianti.
Minu õiglus võib ka olla vale, aga kui mulle naabrimees-naine pärandaks praegu mis tahes meelesegadusehoos oma maja, olgu sellepärast, et me vahel juttu oleme ajanud õues või aastate jooksul antud mis tahes värske räime või pirnide pärast. Igatahes, kui mina pole teda hooldanud ja muud taolist ja tal on lapsed ja lapselapsed, kes on tegelikud pärijad, siis mina annaks vara neile tagasi. Mis siis, et mul on paber.

#3341937:

Sa vist pole ka mõistnud ühte asja, abikaasadena on teil ühine vara ja sinu testament hakkab alles siis kehtima kui sinu abikaasa on ka surnud. Sinu surma korral teie ühine vara jääb abikaasale, samamoodi kui sinu abikaasa peaks enne sind surema.

MIKS sa ajad sulalolli juttu suust välja? Kõik su 8 kommentaari kubisevad valeväidetest, pärimisseadusest sa mitte õhkagi ei tea. Abikaasa surma korral pärandub pool ühisvarast nii nagu seadus või testament ette näeb. EI OLE nii, et ühisvara jagatakse alles siis, kui mõlemad surnud on! See sinu jutt kehtib AINULT siis, kui on tehtud vastastikune testament ja on määratud üleelanud abikaasa teise ainupärijaks. https://www.adaur.ee/parimine-parandaja-testament-ja-parijad-mis-on-abikaasade-vastastikune-testament/

#3341956:

#3341937:

Abikaasa, kes on sinuga tulest ja veest läbi käinud, saab õiguse ainult sees elada? Jeerum, su abikaasale soovitaks kohe põgeneda. Su lapsed müüvad su kinnisvara esimesel võimalusel maha, sest üks tahab autot, teine reisida ja vanemate kodus on üldse igav elada.

Sa vist pole ka mõistnud ühte asja, abikaasadena on teil ühine vara ja sinu testament hakkab alles siis kehtima kui sinu abikaasa on ka surnud. Sinu surma korral teie ühine vara jääb abikaasale, samamoodi kui sinu abikaasa peaks enne sind surema. See ei ole nii, et sina pärandad kõik

Kust sa sellise info võtad, et tegemist on ühise varaga? Kui naine tegi testamendi, jättes abikaasale sees elamise õiguse, siis järelikult on tegu naise varaga. Sees elamise õiguse andmine on ilus ja väärikas otsus.

Kuidas naise surma korral peaks ühine vara abikaasale jääma? Vara jääb ikka sellele, kellele testament tehakse.

Sa ei ole asjadega üldse kursis. Loodan, et keegi su juttu tõepähe ei võta.

Kuskohast jälle sina võtad nagu naisel on oma isiklik vara? Kui tegemist on tänaseks vähemalt 50-60 aastase naisega, siis kõik vara ongi neil juba omal ajal ühiselt loodud. Isegi kui naine oleks saanud ise pärandvara, ei elaks nad kahekesi selles, sest neil oleks juba varasemalt oma kodu. Lõppeks perekoolis ei ole nii rikkaid naisi, kellel on uhked majad juba enne abielu ostetud. Teil siin teemades käibki üks suur fantaseerimine kuidas oma mehele kätte maksta oma õnnetu kooselu pärast või osadel pole üldse meest ja ka siis fantaseeritakse jumal teab mis testamente kokku jne.

#3341943:

#3341937:

Sa vist pole ka mõistnud ühte asja, abikaasadena on teil ühine vara ja sinu testament hakkab alles siis kehtima kui sinu abikaasa on ka surnud. Sinu surma korral teie ühine vara jääb abikaasale, samamoodi kui sinu abikaasa peaks enne sind surema.

MIKS sa ajad sulalolli juttu suust välja? Kõik su 8 kommentaari kubisevad valeväidetest, pärimisseadusest sa mitte õhkagi ei tea. Abikaasa surma korral pärandub pool ühisvarast nii nagu seadus või testament ette näeb. EI OLE nii, et ühisvara jagatakse alles siis, kui mõlemad surnud on! See sinu jutt kehtib AINULT siis, kui on tehtud vastastikune testament ja on määratud üleelanud abikaasa teise ainupärijaks. https://www.adaur.ee/parimine-parandaja-testament-ja-parijad-mis-on-abikaasade-vastastikune-testament/

Pärandubki, abikaasale kuulub enamus, 50% ja lapsel oma testamendiga ongi ainult 50% osalus ja ükski kohus ei sunni abikaasat oma kodu müüma kuna laps tahab testamenti rahaks teha vms.
Ühisvara, nii ema ja isa vara saabki siis 100% jagada kui mõlemad on surnud, sest lapsed pärivad mõlema lapsevanema vara. Kui isa sureb varem, siis lapsed peavad ootama kuni sureb ka ema, siis on vara laste oma või see kes testamendiga sai ema 50% endale, aga ülejäänud läheb teiste laste vahel ikkagi jagamisele, st testament ei anna ühele lapsele mingit 100% osalust.

Nüüd peksab see lihtsalt segast juba.

#3341957:

#3341956:

#3341937:

Abikaasa, kes on sinuga tulest ja veest läbi käinud, saab õiguse ainult sees elada? Jeerum, su abikaasale soovitaks kohe põgeneda. Su lapsed müüvad su kinnisvara esimesel võimalusel maha, sest üks tahab autot, teine reisida ja vanemate kodus on üldse igav elada.

Sa vist pole ka mõistnud ühte asja, abikaasadena on teil ühine vara ja sinu testament hakkab alles siis kehtima kui sinu abikaasa on ka surnud. Sinu surma korral teie ühine vara jääb abikaasale, samamoodi kui sinu abikaasa peaks enne sind surema. See ei ole nii, et sina pärandad kõik

Kust sa sellise info võtad, et tegemist on ühise varaga? Kui naine tegi testamendi, jättes abikaasale sees elamise õiguse, siis järelikult on tegu naise varaga. Sees elamise õiguse andmine on ilus ja väärikas otsus.

Kuidas naise surma korral peaks ühine vara abikaasale jääma? Vara jääb ikka sellele, kellele testament tehakse.

Sa ei ole asjadega üldse kursis. Loodan, et keegi su juttu tõepähe ei võta.

Kuskohast jälle sina võtad nagu naisel on oma isiklik vara? Kui tegemist on tänaseks vähemalt 50-60 aastase naisega, siis kõik vara ongi neil juba omal ajal ühiselt loodud. Isegi kui naine oleks saanud ise pärandvara, ei elaks nad kahekesi selles, sest neil oleks juba varasemalt oma kodu. Lõppeks perekoolis ei ole nii rikkaid naisi, kellel on uhked majad juba enne abielu ostetud. Teil siin teemades käibki üks suur fantaseerimine kuidas oma mehele kätte maksta oma õnnetu kooselu pärast või osadel pole üldse meest ja ka siis fantaseeritakse jumal teab mis testamente kokku jne.

jah, see maja on minu isiklik vara, soetatud lahusvarana abielu ajal minu abielueelse kinnisvara + üsna väikese pangalaenu (ammu makstud) eest. sellise testamendi tegin mõni kuu peale maja ostmist 20 aastat tagasi, kui olin 25 a vana. see jätab vara laste omaks, kuid samas on ka mehel kodu, kus tulevikus elada.
miks ma peaks mehele kätte maksma ja miks sa arvad, et meie kooselu on õnnetu? lihtsalt ma ei näe siiani põhjust, miks peaks minu varast saama osa keegi teine peale minu laste (või tulevikus lastelaste)? kui minuga peaks midagi juhtuma ja osa varast jääks mehele, siis mees on praegugi veel piisavalt noor, et uus naine võtta ja lapsed saada – see vähendaks tulevikus minu laste pärandit ja seda ma ei taha. mees elab minule kuuluvas majas, maksab arveid ja saab nautida eramajas elamise rõõme, aga see ei muuda maja juriidiliselt tema omaks olukorras, kui ta tahab lahutust või minuga midagi juhtub.
jah, enamasti on olukord vastupidi, naine elab mehele kuuluvas majas, aga päris palju on ka selliseid peresid, kus kinnisvara kuulub ainult naisele. miks tundub müstika, et ka naistel võib olla isiklikku vara, mitte ei sõltuta vaid mehe armust?

#3341993:

#3341957:

#3341956:

#3341937:

Abikaasa, kes on sinuga tulest ja veest läbi käinud, saab õiguse ainult sees elada? Jeerum, su abikaasale soovitaks kohe põgeneda. Su lapsed müüvad su kinnisvara esimesel võimalusel maha, sest üks tahab autot, teine reisida ja vanemate kodus on üldse igav elada.

Sa vist pole ka mõistnud ühte asja, abikaasadena on teil ühine vara ja sinu testament hakkab alles siis kehtima kui sinu abikaasa on ka surnud. Sinu surma korral teie ühine vara jääb abikaasale, samamoodi kui sinu abikaasa peaks enne sind surema. See ei ole nii, et sina pärandad kõik

Kust sa sellise info võtad, et tegemist on ühise varaga? Kui naine tegi testamendi, jättes abikaasale sees elamise õiguse, siis järelikult on tegu naise varaga. Sees elamise õiguse andmine on ilus ja väärikas otsus.

Kuidas naise surma korral peaks ühine vara abikaasale jääma? Vara jääb ikka sellele, kellele testament tehakse.

Sa ei ole asjadega üldse kursis. Loodan, et keegi su juttu tõepähe ei võta.

Kuskohast jälle sina võtad nagu naisel on oma isiklik vara? Kui tegemist on tänaseks vähemalt 50-60 aastase naisega, siis kõik vara ongi neil juba omal ajal ühiselt loodud. Isegi kui naine oleks saanud ise pärandvara, ei elaks nad kahekesi selles, sest neil oleks juba varasemalt oma kodu. Lõppeks perekoolis ei ole nii rikkaid naisi, kellel on uhked majad juba enne abielu ostetud. Teil siin teemades käibki üks suur fantaseerimine kuidas oma mehele kätte maksta oma õnnetu kooselu pärast või osadel pole üldse meest ja ka siis fantaseeritakse jumal teab mis testamente kokku jne.

jah, see maja on minu isiklik vara, soetatud lahusvarana abielu ajal minu abielueelse kinnisvara + üsna väikese pangalaenu (ammu makstud) eest. sellise testamendi tegin mõni kuu peale maja ostmist 20 aastat tagasi, kui olin 25 a vana. see jätab vara laste omaks, kuid samas on ka mehel kodu, kus tulevikus elada.

miks ma peaks mehele kätte maksma ja miks sa arvad, et meie kooselu on õnnetu? lihtsalt ma ei näe siiani põhjust, miks peaks minu varast saama osa keegi teine peale minu laste (või tulevikus lastelaste)? kui minuga peaks midagi juhtuma ja osa varast jääks mehele, siis mees on praegugi veel piisavalt noor, et uus naine võtta ja lapsed saada – see vähendaks tulevikus minu laste pärandit ja seda ma ei taha. mees elab minule kuuluvas majas, maksab arveid ja saab nautida eramajas elamise rõõme, aga see ei muuda maja juriidiliselt tema omaks olukorras, kui ta tahab lahutust või minuga midagi juhtub.

jah, enamasti on olukord vastupidi, naine elab mehele kuuluvas majas, aga päris palju on ka selliseid peresid, kus kinnisvara kuulub ainult naisele. miks tundub müstika, et ka naistel võib olla isiklikku vara, mitte ei sõltuta vaid mehe armust?

no sa oled see sama inimene kes iga kuu ostab uue maja, 30 aastat õnnelikus abielus, mees 190 cm pikk, 25 cm ihuliige jne jne jne jne
kuidas vanasti öeldi selle kohta, mingi pardifilee vms.
see mis sa kirjutad on fantaasia.

#3342001:

#3341993:

#3341957:

#3341956:

#3341937:

Abikaasa, kes on sinuga tulest ja veest läbi käinud, saab õiguse ainult sees elada? Jeerum, su abikaasale soovitaks kohe põgeneda. Su lapsed müüvad su kinnisvara esimesel võimalusel maha, sest üks tahab autot, teine reisida ja vanemate kodus on üldse igav elada.

Sa vist pole ka mõistnud ühte asja, abikaasadena on teil ühine vara ja sinu testament hakkab alles siis kehtima kui sinu abikaasa on ka surnud. Sinu surma korral teie ühine vara jääb abikaasale, samamoodi kui sinu abikaasa peaks enne sind surema. See ei ole nii, et sina pärandad kõik

Kust sa sellise info võtad, et tegemist on ühise varaga? Kui naine tegi testamendi, jättes abikaasale sees elamise õiguse, siis järelikult on tegu naise varaga. Sees elamise õiguse andmine on ilus ja väärikas otsus.

Kuidas naise surma korral peaks ühine vara abikaasale jääma? Vara jääb ikka sellele, kellele testament tehakse.

Sa ei ole asjadega üldse kursis. Loodan, et keegi su juttu tõepähe ei võta.

Kuskohast jälle sina võtad nagu naisel on oma isiklik vara? Kui tegemist on tänaseks vähemalt 50-60 aastase naisega, siis kõik vara ongi neil juba omal ajal ühiselt loodud. Isegi kui naine oleks saanud ise pärandvara, ei elaks nad kahekesi selles, sest neil oleks juba varasemalt oma kodu. Lõppeks perekoolis ei ole nii rikkaid naisi, kellel on uhked majad juba enne abielu ostetud. Teil siin teemades käibki üks suur fantaseerimine kuidas oma mehele kätte maksta oma õnnetu kooselu pärast või osadel pole üldse meest ja ka siis fantaseeritakse jumal teab mis testamente kokku jne.

jah, see maja on minu isiklik vara, soetatud lahusvarana abielu ajal minu abielueelse kinnisvara + üsna väikese pangalaenu (ammu makstud) eest. sellise testamendi tegin mõni kuu peale maja ostmist 20 aastat tagasi, kui olin 25 a vana. see jätab vara laste omaks, kuid samas on ka mehel kodu, kus tulevikus elada.

miks ma peaks mehele kätte maksma ja miks sa arvad, et meie kooselu on õnnetu? lihtsalt ma ei näe siiani põhjust, miks peaks minu varast saama osa keegi teine peale minu laste (või tulevikus lastelaste)? kui minuga peaks midagi juhtuma ja osa varast jääks mehele, siis mees on praegugi veel piisavalt noor, et uus naine võtta ja lapsed saada – see vähendaks tulevikus minu laste pärandit ja seda ma ei taha. mees elab minule kuuluvas majas, maksab arveid ja saab nautida eramajas elamise rõõme, aga see ei muuda maja juriidiliselt tema omaks olukorras, kui ta tahab lahutust või minuga midagi juhtub.

jah, enamasti on olukord vastupidi, naine elab mehele kuuluvas majas, aga päris palju on ka selliseid peresid, kus kinnisvara kuulub ainult naisele. miks tundub müstika, et ka naistel võib olla isiklikku vara, mitte ei sõltuta vaid mehe armust?

no sa oled see sama inimene kes iga kuu ostab uue maja, 30 aastat õnnelikus abielus, mees 190 cm pikk, 25 cm ihuliige jne jne jne jne

kuidas vanasti öeldi selle kohta, mingi pardifilee vms.

see mis sa kirjutad on fantaasia.

kurb, kui mõne inimese jaoks majanduslikult iseseisev naine vaid fantaasiates võimalik 🙁 äkki tulnuks sul endal ka koolis käia ja mingi eriala õppida, saanuks ka jalad alla ja ei peaks mehest sõltuma?

Sarnast meeldetuletamist vajavad ka mehed. Kolides naise omanduses olevale pinnale, ei saa nad osutada ka lapse huvidele. Siin foorumis on olnud palju juttu meeste väljaviskamisest perekooli naiskorrespondentide heakskiitva kiidukoori saatel. Mis võrdsest kohtlemisest me räägime, kui ühel sugupoolel on justkui suurem õigus kinnisvarale. Kelle tuba, selle luba. Omanikul on õigus talitada kinnisvaraga oma äranägemise järgi. Enne abielu omatud kinnisvara on lahusvara ja kohatu on nõuda selle jagamist.

#3342990:

Äkki jõuad veel ise ka midagi saavutada, et ei peaks mehe armust elama?

Mul pigem tunne, et see kibestunud inimene, kes rikkaid naisi vihkab on mees.

Kuidas need lapsed süüdi on selles, et sünnivad kõrvalhüppest? Mitmest kommentaarist kõlab läbi, kuidas need pole nagu õiged lapsed ja neil pole teiste laste kõrval õigust sama vanema pärandusele.

Arvata võivad need armukadedad naised mida tahavad, seaduse ees on kõik lapsed võrdsed, (kelle vanemad on isaduse omaks võtnud, isadus tuvastatud jne). Alaealine laps pärib vähemalt sundosa ja sellest ei anna kuidagimoodi kõrvale vingerdada (ilma suuremat sorti varakantimiseta jms)