Teema: Noored õpetajad koolis.

Ma ei saa aru, millest sa räägid. Unustavad tere algusesse ja oma nime lõppu kirjutada? Muidu käskiv toon on õpetajatel üsna tavaline. Nt e-koolis on ka liimipulk kaasa! Mitte palun võtke liimipulk kaasa.

Kägu kirjutas:

Viimase aja kokkupuuted noorte õpetajatega panevad mind kuidagi tundma ja arvama, et lumehelbekeste põlvkond on kooli jõudnud.
Kui õpetaja ei suuda kirjutada vanematele keeleliselt ja ka ametlikkuse astmelt korrektseid kirju, siis mul tuleb küll kurb tunne peale. Olen siiralt üllatunud kui õpetajad saadavad selliseid messingeri tüüpi ilma alguse ja lõputa kirju, kusjuures nõudmised, soovid on seevastu käskivad ja üleolevad, ilma elementaarsete viisakuseta.

Mõtlen siinkohal just alla kolmekümneseid. Loomulikult on noorte õpetajate seas ka ülilahedaid, harituid ja iga kooli unistuste õpetajaid.

Lollakas oled või?

Kägu kirjutas:

Too äkki mõni näide? Ja võiks ka mitte üldistada – minu lapsel on küll mitu toredat väga noort õpetajat ja on igati positiivne, et neid ikka kooli tuleb. See, et mõni õpetaja on kummalise suhtlusstiiliga, ei tähenda et kõik on sellised.

Vabalt võib olla kibestunud inimene v mode. Loodetavasti pani ta helkurvesti selga ja läks tõõle.

Vaesed õpetajad ma ütlen. Teemaalgataja suguste hulludega päevast päeva kembelda. Ükski palgatõus ega pikk puhkus ei kompenseeri seda.

Kägu kirjutas:

Vaesed õpetajad ma ütlen. Teemaalgataja suguste hulludega päevast päeva kembelda. Ükski palgatõus ega pikk puhkus ei kompenseeri seda.

Kas ära ei tüdine juba ükskord?

Aga kägudele ütleksin, et kui pealkirjas oleks olnud “vanad õpetajad”, milline siis oleks olnud vastukaja? Mõelge sellele.

Puudulikku õigekirja noorte õpetajate seas olen ka mina täheldanud ja mõelnud, kuidas nad lastele siis küll õigesti õpetada oskavad… 🙁

Nagu rusikas silmaauku, on see teema hetkel. Mu e-postkasti potsatas just täna lapse algklassiõpetajalt kiri:
“Tatsin veel lisada, et kui kellegile ei sobi, võiks teada anda enne esmaspäeva.
/õpetaja eesnimi/”
Sellele e-kirjale eelnes 4 minutit varem mitte just palju korrektsema keelekasutusega e-kiri järgmisel nädalal toimuva väljasõidu kohta.

Kägu kirjutas:

Olen ka noor õpetaja, kuigi juba tera üle 30. Tunnistan ausalt, et minu jaoks oli eesti keel koolis raske aine ja selgeks ma seda ei saanudki, aga eks ma ikka püüan õigesti kirjutada ja häbenen, et ei oska komasid õigesti panna.
Aga päris hämmastav on praeguste koolilaste olematu kirjaoskus. Umbes pool igast klassist kirjutab nii, et igas teises-kolmandas sõnas on mõni viga, komasid ei panda üldse, lause algab väikese tähega jne. Ja hea, kui pikemat selgitust nõudvale küsimusele vastatakse ühe lihtlausega, tihti ei suudeta sedagi. Teine pool klassist kirjutab tavaliselt väheste vigadega, aga päris inimesemoodi suudab kirjutada ehk üks laps klassis.
Olen aineõpetaja põhikoolis, annan tunde alates 5. klassist. Seega, kõik mu õpilased peaksid juba enam-vähem normaalselt kirjutada oskama, aga ei oska.
Olen ka ülikoolis õppejõud olnud ja tean, et ega tudengid suuda paremini kirjutada, sinna need väga vigaselt kirjutajad lihtsalt ei jõua, aga teised poleks justkui midagi 12 aasta jooksul eesti keele tundides õppinud. Kuidas see võimalik on? Mina tõesti ei tea.
Seega, kui äsja koolipingist tulnud algklassiõpetaja suudab kirjutada väheste vigadega, siis on kõik peaaegu korras. Tegelikult muidugi ei ole korras, aga neid parema keeleoskusega inimesi lihtsalt ongi nii kaduvvähe, et iga klassi ette ei jagu.

Soovitan alati heatahtlikult vigadele tähelepanu juhtida, sest kui meie oma keelt ei hoia, siis kes hoiab? Kui kaob emakeeleoskus, kaob oskus ka sügavama mõttetööga tegeleda.

Aga näed siin perekoolis on targutamas käia on sulle vägagi mokkamööda.

Kägu kirjutas:

Kui laps ei taha, siis ta ei peagi õppima. Kui kool midagi nõuda julgeb, tormab osa emasid õigust nõudma ja ahistamises süüdistama

Kogemus just vastupidine. Vanemad pöördusid korduvalt kooli poole, et saaks vähemalt eesti keele õpetajaks õigekirja valdava õpetaja. Kool aga leidis, et õpetaja vastab kutsenõuetele ja no lastele muidugi õpetaja meeldis, kuna tundides sai soovi korral filme vaadata.

Kägu kirjutas:

Nagu kirjutasin, segab mind ebaviisakas kirjastiil. Ja lühilausesse saab sisse kirjutada meeldiva tooni või käskiva, autokraatse tooni.
Vanemad ja kool võiks olla võrdväärsed koostööpartnerid, kus mõlemad osapooled austavad teineteise olemasolu ning on suunatud lapse arengule.

Sellega olen täiesti nõus. Mul on mõlema lapsega selline kogemus, et lasteaiakasvatajatega sai alati lapsega seotud muredest ja rõõmudest rääkida ja tõesti tekkis selline tunne, et oleme nendega koostööpartnerid. Kui aga laps läks kooli, siis õpetajaga enam samamoodi suhelda ei saanud. Ei olnud teretulnud minu küsimused, et miks ühte või teist asja tehakse just sellisel moel, ei paistnud ka õpetaja poolt viisakat või austavat suhtumist lapsevanematesse. Vastupidi, üritati pigem vanemaid “paika panna”, nagu oleks ka meie lihtsalt kohustatud nende korraldusi täitma ilma liigsete küsimusteta. Kusjuures ühe lapse õpetaja oli pigem vanemapoolne ja teine väga noor – nii et ma arvan et asi pole vanuses, vaid inimtüübis. Mõlema lapse hilisemad õpetajad olid igati meeldivad ja nendega tekkis väga hea kontakt – aga kahju, et just need kõige esimesed õpetajad viisid koolirõõmu lastelt ja koostöösoovi vanematelt.

Kägu kirjutas:

ja õpetaja peab iga oma tegevust õigustama ja välja vabandama.

Jah, tänapäeval ongi nii, et kõik, mis õpetaja teeb, on valesti tehtud ja kõik, mis õpetaja ütleb, on valesti öeldud. Selline mulje jääb viimase aja postitusi ja nende vastukaja lugedes. Ilmselt peakski õpetajad seda võtma paratamatusena ja mitte üritama tuuleveskitega võidelda. Ära taluma ja mitte südamesse võtma. On lihtsam. Lõppude lõpuks on ju tegemist täiesti võõraste lastega, oma kodu produktidega. Ega need produktid õpetaja uksest jää elu lõpuni sisse käima. Ikka oma vanemad peavad nendega edaspidi maid jagama.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ei olnud teretulnud minu küsimused, et miks ühte või teist asja tehakse just sellisel moel

Lasteaias olid sellised küsimused teretulnud või? Selline küsimus jätab mulje, et inimene teab ise paremini, kuidas õpetama peaks, ja õpetaja peab iga oma tegevust õigustama ja välja vabandama. Ma saan aru, et selline asi tuleb välja kannatada, aga teretulnud see vaevalt ühegi ameti esindaja jaoks on.

Küsimused olid vägagi teretulnud ja kasvatajad hea meelega seletasid pikalt-laialt, kui neil vähegi aega oli, kuni erinevate pedagoogikateooriate üle arutlemiseni välja. Tundus, et sellised vestlused olid nauditavad nii neile kui mulle – laste kunagiste kasvatajatega saan praegugi hästi läbi ja ajame juttu kui kokku saame, kuigi vanem laps on juba täisealine.
(Loomulikult ei küsinud ma igapäevaselt ega mingite mõttetute pisiasjade kohta, ja tihti meeldis kasvatajatele oma põhimõtetest ja meetoditest rääkida ka ilma, et keegi küsinud oleks. Ja loomulikult ei tüüdanud ma kasvatajat mingite küsimustega nende vabal ajal – ei tee seda ka õpetajatega.)

See “peab ennast õigustama ja välja vabandama” näitabki seda, kuidas kooliõpetajad võtavad iga küsimust etteheitena ja kukuvad “õigustama”, selle asemel et rahulikult küsimusele vastata.

Minule endale küll väga meeldib, kui keegi minu käest küsib minu töö kohta, et miks ma just asju sel või teisel moel teen – teadlase-õppejõuna seletan ma seda nagunii pidevalt.

Kägu kirjutas:

Viimase aja kokkupuuted noorte õpetajatega panevad mind kuidagi tundma ja arvama, et lumehelbekeste põlvkond on kooli jõudnud.
Kui õpetaja ei suuda kirjutada vanematele keeleliselt ja ka ametlikkuse astmelt korrektseid kirju, siis mul tuleb küll kurb tunne peale. Olen siiralt üllatunud kui õpetajad saadavad selliseid messingeri tüüpi ilma alguse ja lõputa kirju, kusjuures nõudmised, soovid on seevastu käskivad ja üleolevad, ilma elementaarsete viisakuseta.

Mõtlen siinkohal just alla kolmekümneseid. Loomulikult on noorte õpetajate seas ka ülilahedaid, harituid ja iga kooli unistuste õpetajaid.

Selle kirjatüki esimese reaktsioonina meenus mulle teenelise õpetaja vastus küsimusele, et kuidas ta küll tänapäeva õpilastega ikka jaksab. Vastus oligi “Õpilased on toredad, kuid nende vanematega on vaja küll jaksu ja mõistust”.

Meie õpetaja on samuti sünniaastaga 1970+, kuid nüüd oleneb, kuidas ja kus suhelda. E-koolis on ka meil stiilis “Liimipulk kaasa!” märkuseid, kuid e-mailid on alati alguse, sisu, lõpetuse ja allkirjaga. Samas tagasiside tunnikontrolli või vastamise kohta on alati minimaalselt 2 rida, kus tuuakse välja nii pluss- kui ka miinuspooled. Ja kui seda pikka üllitist veel hakata vormistama a`la “Armas Mari/Jüri…lugupidamisega sinu õpetaja Torujüri” siis ilmselt saab ka kõige tublima jaks otsa. Ma ei tea, kui palju lapsi sinu lapse klassis käib, kuid meil on neid 26. Seega respekt minu poolt kõikidele õpetajatele.

jah, me ei kujutaks ju ette, et nt kassiir peaks oma töö ajal (kassas istudes?) või vabast ajast, mille tahaks veeta perega, vastama iga päeva jooksul poes käinud klientide sugulaste suvalistele e-kirjadele (miks järjekord liiga pikk/lühike oli? miks te sellele minu ees olevale kliendile naeratasite, aga mulle vaatasite tõsise näoga otsa? miks olid täna 2-liitrised piimad hapupiimade kõrval, äkki nad läksid nüüd ka hapuks? miks teil kunstripsmeid polnud? mismõttega te kutsusite turvamehe, kui mu laps lihtsalt tahtis proovida, mitu pulgakommi talle taskusse mahub???? jne jne

Vaata, tõenäoliselt ongi probleem, et mõned vanemad suhtuvad õpetajatesse nagu kassiiri, kes lihtsalt teenindab. Kui tundub, et teenindaja midagi valesti teeb, siis muidugi nõutakse häälekalt oma õigust (see kui õpetaja paneb nende arvates lapsele vale hinde, on nende jaoks samaväärne sellega kui kassiir annab raha valesti tagasi). Aga niisama, kui midagi ette heita pole, siis ju küsima ega rääkima ei hakka.
Aga nii nagu mina ja ka teemaalgataja mainisime, tahaks siiski õpetajat võtta kui koostööpartnerit. Koostööd ei saa teha, kui ei saa aru teise poole tööpõhimõtetest – ise ju ootame ka koostööd tehes, et kui teine pool millegist aru ei saa, siis küsib. Ja koostööpartnerite puhul ei eeldata, et iga täpsustava küsimuse taga on süüdistus või etteheide – küsimused ja arutelu on teretulnud, sest just nii saavad asjad selgeks ja saame koos ühise eesmärgi poole liikuda.