Teema: Noorpõlve tunded

Mida ma ise tegema peaks, ka ei tea. Hinge jääb ta mulle kindlasti aga kuidas sellega elada?

Tulebki edasi elada. Pole mõtet mingit miljon aastat vana dinosaurust üles sulatada. Kes teab, võibolla tema sind üldse ei mäletagi, või polnud tema tunded sama tugevad, kui sinu omad. Selliste vanade lugude lagedale tirimisega on suur risk ennast lolliks teha.

Mul oli midagi sarnast, käisin mitu aastat sedasi ringi, endisest armastusest unistades. Minu süda ei andnud rahu, otsisin ta lõpuks üles ja rääkisin ära, kuidas lood on. Ma poleks seda teinud kui tema oleks olnud pereinimene. Kui teda lõpuks otsima hakkasin sain teada, et ta oli pool aastat juba vaba mees. Siis teadsin, et paar meist taas saab. See oli enne sotsiaalmeedia aega, polnud lihtne uurida. Nüüd juba üle 10 aasta taas koos. Olen teadlik, et minu lugu on pigem ebatavaline. Pereinimesega ei oleks ma kindlasti kontakti otsinud. Samuti mitte kui oleks dramaatiline lahkuminek olnud.
Ma ei tea, kuidas on sinuga teema algataja, kuid sellised mõtted eeldavad sageli, et su elus on mingi tühi koht või sisemine kriis.
Ma usun ka, et noorusaja tunded on tugevamad, aga see kehtib kõige muu kohta rohkem kui armastuse kohta.

ei välistaks ka pereinimest. On küll peresid, kus elatakse koos harjumusest. Loe kasvõi neid teemasid, kus aastaid pole lähedust. Lihtsalt pole keegi silma jäänud, kellega elu jätkata. Võid ju uurida, kas ta naine teda petab

ja kui naine ei peta, siis hakkab mees petma, oma nooruspõlve armastusega ning siis ei ole tõesti perel mõtet kokku jääda.

Minu meelest hakkavad kunagist armastust taga igatsema inimesed, kellel see suhe jäi omal ajal sisimas lõpetamata. Tean meest, kes vanuses 60+ kohtas oma noorpõlvearmastust. Ise oli ta lahutatud, naine oli leseks jäänud. Lahku läksid sellepärast, et neiu oli raskelt haigestunud ja noormehe oma elust välja lülitanud, et tol ei oleks kohustust sandi kõrvale jäänud. Aga aeg läks, ta paranes, abiellus ja sai mitu lastki. Kui nad aastakümnete pärast kokku said, oli armastust kui palju. Elati teine teises Eesti otsas, aga käidi teineteisel külas ja plaaniti kokkukolimistki juba. Ja siis ühel päeval tuli neil omavahel ütlemist ja mehel oli täielik deja vu: täpselt samasugune reaktsioon ja käitumine noorpõlvearmastuse poolt, nagu oli alati olnud mehe endisel naisel. Nii talle jõudiski pärale, et tõenäoliselt ei oleks nende elu olnud sugugi selline lust ja lillepidu, mida ta oli terve elu taga leinanud.

Kas sina oled täpselt selline kui olid 16aastaselt? Tema pole ka kindlasti sama. Sa armastad seda mälestust ja ettekujutust.
Justnimelt, kui oma suhtes on probleemid, siis hakatakse õhkama ja ette kujutama, kuidas ikka oleks selle ja tollega kuldsesse loojangusse ratsutanud… Tee oma suhe korda, see õhkamine ja kuldase kuu selga mõtlemine ei ole lahendus.

Kägu kirjutas:

Seda kindlasti, võibolla olen lihtsalt armunud sellesse ettekujutusse ja mälestustesse temast. Ma ei tea milline ta tegelikult on. Me olime mõlemad nii arad, et kokku saada, iga kord kui Ta mu silmapiiril oli, siis tahtis mul pilt eest ära kaduda. See video mis mul Tast on, näitab, et tal vist umbes samuti.

Teil pole suhet olnudki, lihtsalt mingi õhkamine? Pole kokkugi saanud? Piidlesid eemalt?
Ja nüüd tahad oma elukaaslase sellepärast maha jätta?!?

????????????

Tean, mida tunned. Erinevalt sinust suhtlen temaga aeg-ajalt tänase päevani, kuid tean, et meist ei saa paari.

Kui olen õnnetu, mõtlen enda lohutamiseks, et ühel päeval… Mõni kujutab end villasse elama, mina teen seda. Aga tead, ma ei unusta mitte kunagi, et seda ei juhtu ja proovin alati jõuda selgusele, millest mul sel hetkel puudu on. Eneseanalüüs aitab. Teiseks tuletan endale meelde, et temalgi on vigu, mida olen omal nahal tunda saanud.

Kägu kirjutas:

Vastus küsimusele: jah, noorena on tunded (eriti seksuaalse alatooniga tunded) oluliselt tugevamad kui vanemana (täiskasvanuna).

Kõik tunded on nooremana tugevamad. Maitseelamused, kuum, külm, rõõm ja kurbus.

Nii et sisuliselt mu vastus Sulle on, et see minu praegune kriis või kuidas iganes seda nimetada, ei tee mind küll kuidagi halvemaks inimeseks kui mu mees on. Pealegi kust sa tead, et mu mehel selliseid vigu pole, et mulle selle peale ära joosta ei soovitata?

Sa ei saanud minu küsimustest üldse aru:)

Mina olen vist ainus, kes mõistab teemaalgatajat. Mul on samad tunded. Ja ma ei oska nendega toime tulla. Mulle meeldiks väga, kui keegi annaks kõrvalt objektiivse hinnangu. Teistele on nagu väga lihtne analüüsi teha ja öeda, mis valesti/õigesti on, aga ise, asja sees olles on nii keeruline olukorda analüüsida.

Minu lugu on selline, et olen ka sisse võetud noorpõlve armastusest. Perekooli hinnangul meil polegi suhet olnud, sest me ei ole seksinud (saan aru, et see on üks suhtes olemise kriteeriume). Me olime keskkoolis, 16-aastased, kui käisime. Olime teineteisest kõrvuni sisse võetud. Asi jäi pooleli sellepärast, et poiss soovis edasi liikuda. Mina mitte. Poiss leidis kellegi, kes oli oli seksiks valmis. Mina liikusin teistpidi edasi. Ehkki me poisiga kunagi lähedaseks ei saanud, jäi kirg ja säde meie vahele alles. Kooli peal kohtudes, läksid jalad nõrgaks, vähemalt mul. Ma arvan, et ka temal oli mingi tunne.

Nüüd on möödas 30 aastat. Meil kummalgi on oma elu. Lapsed, abikaasad. Aga minul tiksub ikka midagi kuklas. Ja nii palju kui aru saan, siis temal samuti. Kõik need 30 aastat olen koguaeg tema peale mõelnud. Viimased 6 aastat, kui tean, et ta on vaba (lahutas oma abielu), mõtlen tema peale eranditult iga päev. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et igal vabal momendil – magama jäädes, ärgates, igapäeva toimetusi tehes jne. Ma püüan neid mõtteid tõrjuda. Mõtlen samamoodi, kui siinsed ausad ja õiglased soovitused on olnud – see on lihtsalt fantaasia, see on vaid niisama kirg, tunnete möll, enne lõpeta vana suhe ära kui… jne. Tegelen endaga ja püüan mõtteid mujale viia. Viimases hädas olen isegi meenutanud tema negatiivseid pooli (on liiga lühike, ei ole ilus mees jne). Aga, no ma ei saa, lihtsalt ei saa… Mitte miski ei mõju. Mõte läheb igal vabal võimalikul momendil ikka ja jälle tema peale. Ma ise ka ei saa aru, mis see on. Kas tõesti suvaline kiim ja fantaasia (30 aastat järjest?) või on see päris tunne. Ilmselt neid mõtteid ei oleks, kui oleksin oma abielus õnnelik. Aga ma ei ole. Ja siinkohal ma ei pea silmas suhterutiini, mis tekib vist igas suhtes, vaid seda, et meil on päris suured ja tõsised probleemid olnud aastaid. Ma lihtsalt olen olnud kannatlik ja endale sisendanud, et saan nendest üle. Aga ei saa. Olen liiga kannatlik ja leplik olnud.

Keerulisemaks teeb asja see, et mees, kellest olen sissevõetud, näitab välja, et ka tema ei ole minu suhtes ükskõikne. Otsib aegajalt kontakti. Teatud põhjustel puutume kokku nagunii, kahjuks väga harva. Siiani olen tema kohtingutele kutsumisele vastanud eitavalt. Välja arvatud üks kord. Seekord üritas ta mind kallistada, aga ma põikasin sellest kõrvale ja pöörasin naljaks. Tahtsin kallistusele vastata, aga ei julgenud. Vaatamata sellele, et mul oma abikaasaga on suhted halvad, olen püüdnud siiski aus abielunaine olla. Edaspidi olen tema kohtingule kutsumise ära öelnud (seda on viimaste aastate jooksul juhtunud 1-2 korda aastas. Vaid selle pärast, et käituda õigesti. Samas, ma ju ei tea! Äkki teen hoopis valesti. Ja mitte kelleltki ei ole ka nõu küsida. Mida teha? Ma ei ole sellest mitte kellelegi rääkinud, isegi mitte parimatele sõbrannadele. Istun üksi oma “probleemiga” ja püüan teda peast välja saada. Aga no, ei saa! Ükskõik kui nõmedaks ja halvaks ma teda ka ei mõtle. Ja kahjuks, ka aeg ei anna arutust. Nagu viimased 30 aastat on näidanud. Pigem kipub nii olema, et mida aeg edasi, seda rohkem ta end minu pähe end istutab.
Palun hinnanguid!

Kõik tunded on nooremana tugevamad. Maitseelamused, kuum, külm, rõõm ja kurbus.

Mis need noorema/ vanema vanusepiirid on?
Teismeliseaastad vs 30’dad?
15-30 vs 50-60?

Või lihtsalt lineaarselt lähebki iga aastaga järjest tuimemaks?

Kägu kirjutas:

Mina olen vist ainus, kes mõistab teemaalgatajat. Mul on samad tunded. Ja ma ei oska nendega toime tulla. Mulle meeldiks väga, kui keegi annaks kõrvalt objektiivse hinnangu. Teistele on nagu väga lihtne analüüsi teha ja öeda, mis valesti/õigesti on, aga ise, asja sees olles on nii keeruline olukorda analüüsida.

Minu lugu on selline, et olen ka sisse võetud noorpõlve armastusest. Perekooli hinnangul meil polegi suhet olnud, sest me ei ole seksinud (saan aru, et see on üks suhtes olemise kriteeriume). Me olime keskkoolis, 16-aastased, kui käisime. Olime teineteisest kõrvuni sisse võetud. Asi jäi pooleli sellepärast, et poiss soovis edasi liikuda. Mina mitte. Poiss leidis kellegi, kes oli oli seksiks valmis. Mina liikusin teistpidi edasi. Ehkki me poisiga kunagi lähedaseks ei saanud, jäi kirg ja säde meie vahele alles. Kooli peal kohtudes, läksid jalad nõrgaks, vähemalt mul. Ma arvan, et ka temal oli mingi tunne.

Nüüd on möödas 30 aastat. Meil kummalgi on oma elu. Lapsed, abikaasad. Aga minul tiksub ikka midagi kuklas. Ja nii palju kui aru saan, siis temal samuti. Kõik need 30 aastat olen koguaeg tema peale mõelnud. Viimased 6 aastat, kui tean, et ta on vaba (lahutas oma abielu), mõtlen tema peale eranditult iga päev. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et igal vabal momendil – magama jäädes, ärgates, igapäeva toimetusi tehes jne. Ma püüan neid mõtteid tõrjuda. Mõtlen samamoodi, kui siinsed ausad ja õiglased soovitused on olnud – see on lihtsalt fantaasia, see on vaid niisama kirg, tunnete möll, enne lõpeta vana suhe ära kui… jne. Tegelen endaga ja püüan mõtteid mujale viia. Viimases hädas olen isegi meenutanud tema negatiivseid pooli (on liiga lühike, ei ole ilus mees jne). Aga, no ma ei saa, lihtsalt ei saa… Mitte miski ei mõju. Mõte läheb igal vabal võimalikul momendil ikka ja jälle tema peale. Ma ise ka ei saa aru, mis see on. Kas tõesti suvaline kiim ja fantaasia (30 aastat järjest?) või on see päris tunne. Ilmselt neid mõtteid ei oleks, kui oleksin oma abielus õnnelik. Aga ma ei ole. Ja siinkohal ma ei pea silmas suhterutiini, mis tekib vist igas suhtes, vaid seda, et meil on päris suured ja tõsised probleemid olnud aastaid. Ma lihtsalt olen olnud kannatlik ja endale sisendanud, et saan nendest üle. Aga ei saa. Olen liiga kannatlik ja leplik olnud.

Keerulisemaks teeb asja see, et mees, kellest olen sissevõetud, näitab välja, et ka tema ei ole minu suhtes ükskõikne. Otsib aegajalt kontakti. Teatud põhjustel puutume kokku nagunii, kahjuks väga harva. Siiani olen tema kohtingutele kutsumisele vastanud eitavalt. Välja arvatud üks kord. Seekord üritas ta mind kallistada, aga ma põikasin sellest kõrvale ja pöörasin naljaks. Tahtsin kallistusele vastata, aga ei julgenud. Vaatamata sellele, et mul oma abikaasaga on suhted halvad, olen püüdnud siiski aus abielunaine olla. Edaspidi olen tema kohtingule kutsumise ära öelnud (seda on viimaste aastate jooksul juhtunud 1-2 korda aastas. Vaid selle pärast, et käituda õigesti. Samas, ma ju ei tea! Äkki teen hoopis valesti. Ja mitte kelleltki ei ole ka nõu küsida. Mida teha? Ma ei ole sellest mitte kellelegi rääkinud, isegi mitte parimatele sõbrannadele. Istun üksi oma “probleemiga” ja püüan teda peast välja saada. Aga no, ei saa! Ükskõik kui nõmedaks ja halvaks ma teda ka ei mõtle. Ja kahjuks, ka aeg ei anna arutust. Nagu viimased 30 aastat on näidanud. Pigem kipub nii olema, et mida aeg edasi, seda rohkem ta end minu pähe end istutab.
Palun hinnanguid!

Miks sa veel abielus oled? Laste või ühise vara pärast ja lahutamine on täiesti välistatud?

Tunded selle mehe vastu võivad olla tugevad just selle pärast, et sa oled lõksus. Tema peale mõtlemine on ehk mingi lohutus igapäevaelu raskuse talumiseks. Seni kuni sinu enda elu on õnnetu, süvenevad ka need tunded (mis võivadki olla tegelikult alateadvuse soov põgeneda). Ei ole mingit garantiid, et kui sa selle mehega koos oleksid, siis kooselu sujuks või kirg oleks samasugune nagu sinu kujutlustes. Aga sinu loo peale ütleksin küll, et kõigil on vaid üks elu. Seda ei pea elama nii, et teised on õnnetud, aga sinu õnn on täpselt sama oluline kui sinu lähedaste oma.

Kägu kirjutas:

Vastus küsimusele: jah, noorena on tunded (eriti seksuaalse alatooniga tunded) oluliselt tugevamad kui vanemana (täiskasvanuna).

Ma nüüd pärist täpselt seda ajuehituse värki ei mäleta, aga oli minu mäletamist pidi seotud käbinäärmega, mis vanusega kahanema hakkab. Igatahes on see põhjuseks, miks positiivsed tunded ja mõnuelamus stimuleerivad last, teismelist ja noort kordades rohkem kui täiskasvanut. Seetõttu teevad ka noored rohkem emotsionaalseid otsuseid ning täiskasvanud on tasakaalukamad ja suudavad mõelda pikemaajalist praktilist kasu silmas pidades.

Igatahes kui noore inimese sees saavad kokku seksuaaltung ning käbinääret kõdistav mõnutunne, siis see on selline tunne, mida vanas eas tunda ongi üsna võimatu. Vanas eas peab lihtsalt lootma, et lisaks käbinäärme taandarengule on toimunud ka hulk teisi arenguid, mille tulemusena suudetakse partnerit hinnata mitte lühiajalise mõnutunde, vaid kestvamate väärtuste järgi. ????

Noore inimese aju ratsionaalsed osad pole veel välja arenenud, sest aju areneb kuskil 25nda eluaastani. Enne seda ollakse põhimõtteliselt teismelised, kellel on impulsiivsed tungid. Noortel ongi tunded palju rohkem laes, kas hea või halb, kuum või külm, kõik on ülivõrdes. Täiskasvanuna ei hakkaks selline partner kunagi huvitama, kes noorena meeldis. Samuti kasvavad noored koos üles ja armudes ka kiindutakse rohkem sõbrana, täiskasvanuna tutvudes avatakse end palju vähem ja võetakse asju ratsionaalsemalt.