Üks teine teema siin tuletas mulle meelde ammuse seiga enda elust ja tundsin, et tahaks jagada. Igasugu arvamused ja mõtted on teretulnud :).
See oli 22 aastat tagasi, olin alles üsna noor (nõks üle 20), tema ehk mõned aastad vanem. Saime ühel kenal suvisel hommikul täiesti juhuslikult ja isegi pisut jaburatel asjaoludel kokku ja veetsime seejärel spontaanselt koos umbes pool päeva. See toimus linnas, kus me kumbki ei elanud ja kust mina pidin sama päeva hilisõhtul lahkuma, tema järgmisel päeval. Klappisime ülihästi, jutt sobis, olime igas mõttes samal lainepikkusel, paistsime inimestena väga sarnased – no tõesti selline tunne, mida koged siis, kui kohtad oma hingesugulast. Midagi meil seal “koitis”, kuid mingit füüsilist lähenemist ei toimunud. Olime mõlemad parajalt tagasihoidlikud. Pidime sama päeva õhtupoolikul uuesti kohtuma, kindlal ajal ja kindlas kohas. Initsiatiiv kohtumiseks tuli temalt. Paraku ei saanud ma sellele kokkusaamisele minna, minust täiesti sõltumatutel asjaoludel. Vääramatu jõud tuli täielikult vahele ja ma ei saanud mitte midagi parata. Muidu oleksin läinud küll, sest noh, ta oli ikka hullult sümpaatne tüüp :).
Niisiis, kokkusaamine jäi ära, oli veel mobiiltelefonide ja interneti eelne ajastu, mingeid kontakte polnud. Teadsin juhuslikult tema perekonnanime (olin vilksamisi näinud ühte dokumenti), tema teadis vaid mu eesnime. Muidugi jäi see asi mul mingiks ajaks kripeldama, aga siis tuli muu elu peale ja mis seal ikka. Mõtlesin, et kui ma talle ikka nii väga meeldinuks, küllap oleks ta mu kuskilt maa pealt või maa alt üles otsinud – aga kas ikka oleks? Ta oli ilmselgelt üsna tagasihoidliku loomuga ja see, et ma temaga tookord kokku saama ei läinud, võis ju olla tema jaoks selge märk, et ma enam suhelda ei soovi.
Olen ta nüüdseks netiavarustest üles leidnud – piisas väikesest guugeldamisest – aga muidugi on meil kummalgi ammu omad elud ja ei kujuta ette, et temaga veel ühendust hakkaksin võtma. Tahaksin ainult seda, et ta teaks, et ma lihtsalt ei saanud tookord temaga kohtuma minna. Et tegelikult ma oleksin tahtnud tulla. Ei kujuta muidugi ette, kas talle see teadmine üldse võiks korda minna, sisuliselt aastakümneid hiljem. Ja alati on võimalus, et tema mind enam ei mäletagi. Kuigi arvestades seda “kvaliteetaega”, mis meil õnnestus koos veeta, siis peaks ta sel juhul olema minu meelest vahepeal mälu kaotanud :). Aga no mehed vb mõtlevad teisiti.
Tahaks talle kuidagi muul moel seda sõnumit edastada, võtab siis teadmiseks või mitte. Kahtlen sügavalt, kas ta loeb nt perekooli foorumit, aga kui loeb ja ennast ära tunneb, siis mul on hea meel, et mu teade läks kohale :).
Kas teil on olnud elus selliseid käestlibisenud hetki, mille kohta olete tagantjärele mõelnud, et see oleks võinud olla elumuutev hetk? Mul on olnud aastate jooksul mitmeid suhteid, platoonilisemaid ja ka mõni sügavam ja üks päris sügav, kuid just see kohtumine (mis ju tegelikult polnudki mingi suhe) on jäänud kuidagi eriti eredalt meelde.
