See :).
https://foorum.perekool.ee/teema/sain-tuttavaks-uhe-mehega/
See on minu teema :). Nii siin kui seal mõned detailid muutsin, kui keegi hakkab tähte närima.
Väga lahe, ei tohi jätta kripeldama! Praegu sinu teemat lugedes kogun end ja võtan ise ühendust, sest ei taha et midagi õhku ja tundmatusse jääks.
No aga tee ka ära. Mul FB-d ei ole, ma ei tea kuidas seal on, aga kas saad niisama kirja kirjutada, ilma sõbraks lisamiseta jne.. Su esimene postitus oli nii ilusasti kirjutatud, oled sõnaosav. Tundub nagu nii normaalne, et mingis eluetapis on soov ja julgus teatud otsi kokku tõmmata või lahendada. Ega sa peagi ju vastust ootama, võid nii öeldagi. Tänapäeval tundub see sotsmeedias suhtlus nii lihtne ja murevaba. Minu meelest oleks see nii armas.
Ja keegi siin ütles et meestel teistmoodi vms, siis need noorusaja armumised jäävad palju tugevamalt meelde ka meestele, polnud muid olme-muresid, ainult puhas armumine, see jääb alati meelde ja hea tundega.
Elasin suurema linna lähedal alevikus (ammusel nõukaajal) ja seal olid kultuurimajas nädalavahetustel tantsupeod. Lisaks kohalikele sõitis linnast sinna sulelisi ja karvaseid. Olin arg keskkooliealine neiu. Terve ühe talve võttis mind tantsima sama poiss, ma ei tundnud teda, me ei rääkinud kunagi mitte ainsatki sõna. Jäigi teada saamata kes ja kust ta oli, mis ta nimi oli. Lihtsalt meenus.
Kommentaar eemaldatud.
mis sul viga on?
Minul? Mina ei guugelda mingit 20 a tagust flame’i ega aruta perekoolis, et äkki peaks 20 a hiljem siiski talle midagi selgitama. Ja siis väitma, et tal pole mingit eesmärki.
loomulikult ma kavatsen öelda, mis mul öelda on :).
Aga mis sul siis öelda on? Saan aru, et “sinu teema ja sa ei teinud seda, et kellelegi aru anda”, aga äkki aitab ennastki, kui see (läbi mõelda ja) välja kirjutada.
Midagi öeldakse, et oodata mingit vastukaja – millist sa ootad? Või õeldakse, kui miski jäi kripeldama, aga see on ju sinu Ego heaks, mis temal sellest?
Kontaktivõtmise eesmärk selle juhututtavaga jääb segaseks. Muidugi on noorena selliseid juhtumisi olnud, mida romantilist vahtu ümber mõeldes meenutada (seostuvad jaanipidude, festivalidega), aga täiskasvanuna üles otsida mingit lapseea põgusat tuttavat?
Ei mõista (sa muidugi vastad, et pole vajagi)
Muidu su teema meenutas kolme filmi sarja, mis algas filmiga “Before sunset”, aga seal oli küll päris külgetõmme mängus.
Sinu puhul tundub, et see on ebareaalne kujutlus millestki, mis kahjuks päriselus kellegi teisega ei realiseerunud ja seepärast on tugevnenud fantaasia, et tema oleks olnud õige võimalus selleks.
Olen sarnase situatsiooni läbi teinud. Selle vahega , et mina olin intiimsemas suhtes noormehega umbes pool aastat. Siis jäi suhtlus soiku, aastaid hiljem selgus, et ta sai lapsi järjest teise naisega. Mõtlesin sellele noormehele aegajalt aastaid ( umbes 7 ). Siis äkki sain fb temalt kirja, suhtlesime ühe õhtu ja kuna mul ikka niimoodi kripeldas see suhe hingel, siis tegin ettepaneku kohtuda.Mees oli kohe nõus. Saime kokku kohvikus ja ma olen endale nii tänulik,et selle kohtumise ette võtsin. Tänu sellele sain sellele unistamisele korraliku lõpliku punkti panna. Need unistused ja idealiseerimised olid jäänud sellesse aega kui me olime nooremad. Kõik oli muutunud, eriti mina. Mõlemad vanemaks jäänud ja jne. Kohtumise ajal sain juba aru, et selle mehega ma enam ei kohtu, sest huvi pole enam.
kas ma pole juba korduvalt öelnud, et ma EI KAVATSE temaga isiklikult kontakti võtta.
Lihtsalt remargina, et mina kirjutasin konkreetselt mitte teemaalgatuse mõttelennu, aga sinu hilisema ütluse kohta, et isiklikult kohtudes ja äratundmise korral ütleksid ikka sealsamas, mis öelda on.
Ja selle esimese filmi pealkiri oli tegelikult “Before Sunrise”.
Õigus. Tundsin juba enne kiirelt kribades, et midagi sai valesti selle pealkirjaga.
Tundub selline suvine teema. Ilusad ilmad, romantika vajadus ja ootus, unistused. Oma mehega eriti ei suju või on hull rutiin ja kiire pereelu. Päris uuteks algusteks tundub vanus kuidagi liig. Aga midagi on puudu ja sinna puuduolevasse kohta koonduvad mõtted, et mis olnuks.
Sellise teema võiksid paljud sarnase kogemusega naised kirjutada, aga väga vähesed mehed teeksid sama, isegi kui mehed foorumikasutajad oleks.
Sest meestel ununevad sellised asjad lihtsalt ära kui ei olnud suurt armumist.
Suurem osa meestest ei juurdle minevikus toimunu üle ega oota mingit vabandust. Kui oleks meelde jäänud ja rohkem tundeid mängus olnud, siis ta oleks neiu üles otsinud, poole päevaga sai ju vahetatud piisavalt informastsiooni, mis ülesleidmise võimalikuks teeks. Seda et neiu põhjus miks ta välja ei ilmunud, ei olnud soovimatus kohtuda, oleks ta ju võinud välja selgitada kui kohtumine talle oluline.
Ma soovitaks ka teemaalgatajal üritada millegi muu peale mõelda. Isegi naiivsetele näib vajadus vabandada mitteilmumise pärast üsna hale ettekääne, et teisega 20 aastat hiljem ühendust võtta.
Mul endal oli nooruspõlves värske suhte lugu, kus me peale esmakordet kohtumist pidime edasi suhtlema. Juhtus lugu kui mina ühte kohta ilmumata jätsin väga absurdsel põhjusel – sest mu ilus suvekleit ei kuivanud peale pesu õigeks ajaks ära:-) See juhtus ka enne telefonide aega ja mida ma oleksingi telefonis öelnud. Ei olnud konkreetne kohting, aga ta kutsus mind midagi vaatama kuhu ta ise nagunii läks. See ei olnudki kindel, et ma lähen. Ma polnud seda lubanud, aga ta oli kutsunud ja seega ta ootas ja lootis, et ma tulen.
Kuna tahtsin muljet avaldada ja väga ilus olla, jätsin kleidi puudumisel lihtsalt minemata. Ja arvasin, et küllap ta kontakteerub minuga siis ise hiljem ja suhtleme ikka edasi. Tema jällegi järeldas minu tulemata jäämisest, et ma ei soovi temaga enam kohtuda. Mina kui neiu ootasin jällegi, et noormehe poolt tuleks uus initsiatiiv.
Nii me kumbki ootasime kolm päeva ja mõlemal oli ahastus hinges, et meid on maha jäetud. Aga tema ikkagi oli see, kes lõpuks taas ühendust võttis. Kõik muu on ajalugu.
Muide aasta oli tookord 1998 ja suhtlus käis e-maili teel, mobiiltelefonid saime nõks hiljem.
Ma soovitaks ka teemaalgatajal üritada millegi muu peale mõelda. Isegi naiivsetele näib vajadus vabandada mitteilmumise pärast üsna hale ettekääne, et teisega 20 aastat hiljem ühendust võtta.
Ta ei tahtnudki ühendust võtta. Kirjutas mitu korda, et ei kavatse kontakti võtta. Ainult üliüliüliüli väike võimalus, et see inimene seda foorumit loeb. Sama väike on võimalus, et ta teda veel kuskil kohtab. Eesti on väike küll, aga olgem ausad, isegi samal ajal samasse poodi sattudes tihti ei teagi, et teisel pool riiuleid on kadunud sõber. Sellega olen küll nõus, et ühele kaugesse minevikku jäävale inimesele ei peaks hakkama selgitusi jagama ka juhul, kui kokku põrgatakse, nii et raamatud kukuvad käest (nagu seebikates). Jah, oli tagasihoidlik ja oli tookord huvitatud, kuid olgem ausad, elus juhtub nii palju, mida võiks teisiti teha/öelda. Enamasti elatakse ikkagi hetkes ja loodetavasti mõeldakse, kuidas oma mehega romantilist aega veeta, mitte mõelda, et mis oleks olnud, kui. Väga-väga väike on ka võimalus, et see tüüp endiselt mõtleb teemaalgatajast. Aga kui mõtlebki ja teemaalgataja siin midagi selgitab, põhjendusega, et mehes polnudki mingit probleemi, aga suhelda edasi ka ei saa, sest
Kust ma peaks teada saama, et ta tahab suhelda? Ja jah, ta ei saagi minuga kuidagi suhelda. Selles osas on nüüd küll nii, et tal tuleb leppida vaid selle ühe fakti ja teadmisega – et ma tahtsin temaga veel kohtuda, tol korral, sellel konkreetsel õhtu, siis milleks üldse end põhjendada. On mitu varianti, nende seas see, et ta ei mäletagi teemaalgatjat või on aastakümned sellest mõelnud jms. Ühel juhul teda ei huvita, teisel juhul oleks tal valus vms.
Tõepoolest õige, et kirjutas nii. Siis rohkem hingelt ära teema.
Sest tõenäosus, et kirjeldatav mees seda foorumit loeb ja selle teema avab ning tagatipuks ka enda ära tunneb, tundub tõesti kaduvväike.
Ja mis ta hakkakski peale selle teadmisega, et 22 aastat tagasi üks neiu tegelikult tahtnuks tulla.
Aga et teemaalgataja sellest peale nii mitmeid aastaid nii põhjalikult mõtleb on vihje sellele, et midagi on kuskilt puudu. Võibolla peaks hoopis tema enda mees teadma, et teema tema naise sulest.
Mul on sarnane kogemus, ka nõukaajast,
22 a tagasi oli nõukaaeg? Sa oled sama tark, kui mu tulevane naabrimutt, kellet ma sel kevadel juhtusin küsima, et kuna kortermajal katus ära vahetati. Ta vastas- mingi 10-15 a tagasi, nõukaaja lõpus. No mõnedel on see ajaarvamine ikka väga sassis. Mingi ealine iseärasus?
Hahah, sa ise ei saa perekooli ajaarvamisegagi hakkama, ealine iseärasus vist? ???? Vihjeks, mina polnud teemaalgataja ning pole oma kommentaaris mingist 22st aastast kõssanud.
Väga üllas teemaalgatajast lubada teha järeldusi, mille tõesus on iseasi. Selle viimase lõigu peale teen siis järelduse, et see üks tundlik teema on jah. Tunned millestki oma elus puudust ja tahad selle mehega kontakti. See, et sulle on korraga oluline et mees teaks aastaid hiljem et sa tegelikult ikka väga tahtsid tulla, viib väikese rõõmsa järelduseni, et tema kummitus on lähiajal kolinud sinu südame päikesepoolsesse tuppa, isegi kui ta seal vahepealsed 22 aastat ei ole olnud. See, kes seal toas siis vahepeal oli, paistab olevat kuidagimoodi vaba ruumi tekitanud.
Elu koosnebki elumuutvatest hetkedest.
Artur Alliksaar kirjutas kunagi, et keda Saatus on võtnud teineteise jaoks määrata, ei nende väsinud jäsemed teineteisesse puutumast väärata. (Vabandan, tsitaat ei ole täpne.)
Ootan õudusega, millal tyyp, keda Saatus mulle idioodi järjekindlusega pähe määrib, osutub olevat mu kõrvalkorterisse kolinud. Kuhu ka lähen — ikka tema ees või varsti tekib, kellega ka suhtlen — ikka yx yhine tuttav leidub. Kusjuures romantiline või salapärane oli see ehk esimesed 15 aastat või nii, edasi on lihtsalt lootusetu.
Nii et kui Sina pole paar aastakymmet enam sama tyybi otsa komistanud, polnudki Sulle ette nähtud.
Nojah
Mina teemaalgatajana ilmselt ikkagi kirjutaks sellele mehele sellises lihtsas vormis, kus pole mingit õhkamist mineviku järgi. Umbes nii, et “näe sattusid mul siin fb-s ette, tuli meelde see ilus päev mil ma “sellel ja sellel” põhjusel õhtul uuesti kohtuda ei saanud. Loodan, et sa ei pahandanud. Nii paha tunne oli ja mul hea meel, et sain nüüd selle hingelt ära. Kuidas muidu läheb? ” siis mõned laused ja” kõike head sulle”. Ei midagi keerulist ja valesti mõistmist.
