Ma olen viimasel ajal natuke kurblik. Olen abielus oma esimese suure armastusega – tõsi, vanuses 19-25 olime lahus, aga uuesti kokku saades tekkis veel suurem armastus. 😉 Kõik on justkui väga hästi. Mees on pea ideaalne igas mõttes, laps kasvab nagu nupsik, raha pole mureks, sõbrad on kuldsed inimesed ja hobid on ka piisavalt põnevad. Aga viimasel ajal on pidevalt juhtunud, et kõik nostalgia ja noorpõlvega seotu toob liigutusest kohe pisarad silma.
Mõtlen näiteks pea iga päev gümnaasiumi-ajale ja sellele, kui siiras, puhas, ilus ja vahetu kõik oli. Ja see, et me ei saa seda kunagi enam tagasi, tekitab minus soovi pikalt haleda häälega nutta. 🙁
Kas mul on mingi naiste keskeakriis või? 30-aastaselt?