Mina kuulun nende leeri, kes soovitavad ülikooli ajal keskenduda pigem korralikule teadmiste omandamisele ja nominaalajaga lõpetamisele, kui vähegi võimalik.
Ise ma ei saanud samuti ülikooli ajal üldse töötada, kuna õppekoormus oli suur. Elasin kodus, üksikemaga, jah elasime vaeselt, kuid tulime toime ja praeguseks tänan oma toonast otsust õppimise ajal mitte tööle minna. Nii mõnedki meie kursuse tudengid kibelesid kangesti iseseisvuma ja/või oma taskuraha teenima, ent seetõttu õppevõlgnevused kuhjusid, lõpetamine venis ja lükkus üha edasi. Päris mitu katkestasid seetõttu õpingud ja jäidki ilma kõrghariduseta.
See eelnev käib siis pigem puhtalt rahateenimise eesmärgil peetavate tööde kohta.
Samuti võiks enne kaks korda mõelda, kui järeleaitamise tunde pakkuda, kui just õpitav eriala pedagoogiline ei ole. See on ju sisuliselt õpetaja töö, ja selleks, et mingit ainet õpetada, peaks ikka tundma ka metoodikat, omama (või oskama leida) õppematerjale jms. Näiteks võib inimene osata ise küll päris hästi inglise keelt, aga kui ta ei ole inglise keele õpetaja ega õpi selleks, siis ta ei pruugi osata seda õpetada.
Küll aga soovitaks soojalt juba pisut praktiseerida oma erialast tööd. Mina nt õppisin filoloogiat, seega oli loomulik tegeleda õpingute kõrvalt tekstide tõlkimise ja toimetamisega. Samuti tegutsesin ajakirjanikuna. See oli mugav, kuna sai ise tööaega valida, töötada kodus arvuti taga ega pidanud kusagil kohal olema E-R 8-17. Lisaks sai hea praktikabaasi ja ülikooli lõpetamisel olid juba vajalikud tutvused ja kontaktid olemas.
Samuti on võimalus võtta õppelaenu.
