Teema: nõuka aja tüdrukud, kas julgesite emale rääkida, kui päevad algasid?

Loomulikult ütlesin ma emale, kui mul päevad algasid. Mäletan seda nagu eile. Aasta 1973. Olin 13 aastaseks saamas.
Ema oli mulle rääkinud, et selline asi on olemas ja no ma olin näinud tema poekottides vatti ja marlit (ega sidemetega sellel aja polnud nagu hästi, rääkimata tampoonidest). Olin märganud, et mingil ajal kuus ema käis duši all miskipärast mitu-mitu korda päevas. Vannitoast kostus dušiladinat.
Ehmatasin ennast muidugi siniseks, kui päriselt siis päevad hakkasid. Õnneks olin kodus ja päevad algasid öösel. Hommikul hakkasin nutma seda jama nähes ja kartsin, et ema hakkab pahandama, et kõik puha määritud. Siiski hüüdsin ta kohale, tuli, viskas pilgu peale. Saatis isa teise korteri otsa jalust ära, käskis mul vannituppa minna – jooksin määrituna läbi korteri – ja pesta ning tõi mulle sinna siis riided, valmis keeratud sideme ning rulli vatti ja sidet edaspidiseks. Kui vannitoast välja sain oli voodi koristatud ja puhtad linad voodis.

Me ei vestelnud sellest enam kunagi. Mu pesukappi tekkisid lihtsalt uued vatipakid ja sidemerullid ning katvamad ja rohkem ihu ligi hoidvad uued aluspüksid.

Kuna ema oli tol hetkel haiglas, siis tehniliselt võttes ei. Sidemete asukoht oli teada ja kõik. Mingil hetkel viis mu günekoloogi juurde kontrolli.

Ei, ma ei rääkinud sellest emale. Ei mäleta ka, et otseselt varjanud oleks, lihtsalt see oli selline privaatne asi. Vatiga oli aastal 1989 olukord suht kehv. Kasutasin Lätis toodetud krepp-paberi sarnast vetsupaberit. Keerasin sellest endale tampoonid.

Muidugi rääkisin, ema õpetas juba enne kuidas sidet teha ja kuidas pesult ja riietelt vereplekke eemaldada. Ütles ka, et kui peaks koolis  juhtuma tulgu ma kohe koju, küll tema pärast aitab õpetajatega klaarida. Kehvadel nõukaaegadel oli siiski aeg-ajalt saada Lätis toodetud ühekordseid lastemähkmeid. Neid siis ei osatud veel hinnata, oldi marlimähkmetega harjutud ja seetõttu oli neid ikka saada. Neid sai hädaga kasutatud, lõikasime pooleks ja keerasime ühekordselt marli sisse, et sisu ei pudeneks. Ajasid asja päris hästi ära. Emal oli tutvusi apteegis, hankis sealt mulle ka selleaegseid sidemeid ja oh need olid kehvad.

Ema rääkis mulle küll nii sellest, kuidas lapsi saadakse kui ka päevadest (erinevas vanuses), kuid ikkagi ei rääkinud ma talle, kui algasid. Kuna aga öösel lödistasin ikkagi lina veriseks ja ema nägi, siis ta ütles, ise, et need algasid.

Saladust ma sellest ei teinud, mul olid sageli väga valulikud päevad (kuni menopausini, muide). Selgus, et terve mu emapoolne suguvõsa on sellega hädas olnud.

Aga üldiselt oli see küll üsna privaatne asi. Sidemeid tegin ise vanadest linadest ja pesin neid käsitsi – kuni tulid sidemed. Kasutatud sidemed mässiti ajalehte, mitte ei loobitud lahtiselt prügikasti – seda rõhutas ema ka.

Mina sain ühelt oma 4a vanemalt lähisugulaselt teada, et selline asi on. Eks ma panin pildi kokku, see mis toimus mu sugulasega ja selle info, mida olin kodus näinud.

Seega kui ema rääkima hakkas, siis teadsin juba ammu ja ei soovinud teda kuulata. Ja need raamatud, mida ta siis mulle “poetama” hakkas – see oli täiesti naeruväärne. See raamatute “poetamine” just teebki sellest teemast midagi sellist põrandaalust, mida avalikult rääkida ei tohi.

Aga ema ei rääkinud seda ka normaalselt, vaid ütles et “varsti jääd sa haigeks” ja kui tal endal päevad olid, siis ta ka ütles, et “ta on haige”.

Mäletan, kuidas ma sidemeid endale õmblesin – vatist, marlist ja õmblesin seda kilet ka sinna alla, nagu päris sidemetel. Hiljem tegin ka keskelt laiemad (nagu tänapäevased tiivakesed) – no ma olin 14-aastsena ikka täitsa spetsialist (aastal 1984)

Aga üldiselt seda menstrueerimist pole ma sallinud terve elu ja kui ma 33-aastasena Mirena sain ja igaveseks ajaks menstruatsioonidest vabanesin, mõtlen tänutundega selle vahendi leiutajale.

Mina rääkisin isale. Tema siis haris mind nii hügieeni kui ka muu koha pealt. Otsis raamatukapist välja sellise raamatu nagu,, Tütarlapsest sirgub naine”. Käskis otsast lõpuni läbi lugeda ning küsimuste korral küsida. Et midagi arusaamatuks ei jääks.

Mina olin 1973. aastal 13-aastane, kui päevad hakkasid. Tegelikult ootasin põnevusega, kuna mõnel klassiõel juba olid ja ma tahtsin ka kehalisest tervislikel põhjustel vabastust saada. Ja muidugi tähendas see, et olin juba “suur”.

Ei mäleta mingit hirmu. Ainus jama oli muidugi hügieenivahenditega. Tuli vati ja marliga läbi ajada.

#3577996:

mõned vastavad raamatud olen ka neile omal ajal riiulitesse pannud, aga olen veendunud, et enamuse infot on nad saanud  netist, mitte raamatutest.

Päris jube ikka neid lugusid siin lugeda. Eesti naine on totaalse rääkimispuudega!
Ja ok, nad olid puudega nõuka ajal, aga nad, selgub, on puudega lausa TÄNASENI?
Sokutad mingeid raamatuid kuhugi, lootes, et inimene loeb, no hallooo?

Mis teil viga on, et te oma tütardega räägitud ei saa?
Mis selles teemas imelikku on? Veel tänapäeval?
See on ju täiesti tavaline asi, inimestel juba 100000 aastat, loomadel veel kauem. See on meie elu kõige tavalisem osa; täpselt nagu WC-s käimine või nohu puhul ninast tati voolamine.

Võtke istuge oma 10 aastase tütardega maha ja rääkige. Et nii on ja nii hakkab olema. Ja et seal pole mitte midagi imelikku või haiglast. Vastupidi, kui see nii töötab, siis kõik on korras ja nii peabki olema.

Ma saan aru, et te hakkate kokutama, kui jõmmist naaber põletab oma hoovis autorehve ja ei julge mitte midagi öelda.
Teete pigem perekooli teema. Ok, sa ei tea, mida see jõmm võib teha ja politsei tel. numbrit sa ka ei tea.
AGA oma lihase lapsega?
Jube.

No siin ju mingi seltskond veel tänagi aktiivselt lausa võitleb laste seksuaalkasvatuse vastu ja tahab kogu asjasse puutuvat endiselt tabuna hoida (1 lugu ka viimases “Pealtnägijas”).

Saan küll aru, miks osa varjasid, veel tänapäevanigi sellest rääkida ei julge/oska – kui lapsest saadik on sinusse süstitud teadmine, et miski on täiesti tabu, piinlik ja häbiväärne, siis on sellest tõkkest peaaegu võimatu üle saada, isegi kui mõistusega võttes saad aru, et see õige pole.

Õnneks oli minu ema väga avatud ja vabameelnegi, ma ei tea, kust tal see tuli, võib-olla elukutsest (arst) – aga igatahes mäletan juba 6-7-aastaselt temapoolset juttu sellest, kuidas lapsi saadakse ja umbes samal ajal rääkis ta ka menstruatsioonist. Käisime palju matkadel ja seal pidi kuskil põõsa all pissima vahel, käisime ema ja õega koos, sest kes see pisike laps ikka julgeb õhtuhämaras metsas üksi põõsasse pissile minna – ja mäletan paari korda, kui ema ütles, et tal on parasjagu päevad ja sahkerdas seal tavapärasest kauem.

Kui päevad hakkasid, olin just 12 saanud, ehmatasin ikkagi ära, aga olin uhke ka, hüüdsin ema, kes tuli, kallistas, ütles, et nüüd ma olen neiu, mitte laps enam, ja saatis pessu ja andis sidemed. Edaspidi ostsiski ta lihtsalt sidemeid rohkem, mingil ajal, kui tampoonid poodidesse tekkisid, rääkis ka neist ja ütles, et ka noored tüdrukud võivad neid kasutada, kui soovivad, aga et vahel tunduvad need ebamugavad ja katsetagu ma ise.

Minul endal on kolm (eel)teismelist poega, vanim 11, ja neile olen ka rääkinud sellest, et tüdrukutel hakkavad päevad, ja just seepärast rääkisin, et esiteks see on osa inimese paljunemissüsteemist, millega laps võiks siiski kursis olla, ja teiseks et nad mõistaksid tüdrukuid ja tulevikus oma pruuti/naist ega tunneks asjatut valehäbi.

Emaga otseselt sellest ei rääkinud, aga päevad hakkasid koolitunni ajal ja kuna teadsin ikka, millega tegu, siis läksin kohe koju. Ema oli kodus ja nägi, et oüksid määrdunud, ütles siis, et teile nagunii koolis sellest juba räägitud (meil oli tõesti terviseõpetus ja anatoomia ka). Ütles lihtsalt, et peseksin vere kohe külma vee ja seebiga välja, mitte ei viskaks musta peau sekka veriseid asju. Sidemetega oli tõesti kehv olukord, mul olid väga vererohked päevad ja pidin konkreetselt pätsi püksi toppima, et kuidagigi puhas püsida. Kõigepealt marli või muu riie, sinna vahele vatt ja peale mõningaid “õnnetusi” leiutasin kilekorra ka veel sinna vahele. Aga käies see krabises ja kogu see päevandus oli üldse nii ebameeldiv kui veel olla sai. Kui aastaid hiljem nö õiged sidemed (Always jms) turule tulid, siis tundus see nagu taeva õnnistus. Kuigi ka need olid sel ajal suht paksud ja ebamugavad, ilma “tiibadeta”.

Praegu olen ise ka Mirenaga ja kogu selle jama seljataha jätnud. Olen küll aeg ajalt kuulnud mõne sõbranna käest moraali, et see ju kahjulik hormonaalne keemia ja kuidas ma julgen selle oma kehasse lasta panna. Aga need targutajad on tavaliselt sellised, kes ise vaid peaukaitsme või minitampooniga läbi suudavad ajada. Mis siis hea moraali lugeda, kui ise pole kunagi pidanud 3x öö jooksul sidet vahetama.

#3578517:

No siin ju mingi seltskond veel tänagi aktiivselt lausa võitleb laste seksuaalkasvatuse vastu ja tahab kogu asjasse puutuvat endiselt tabuna hoida (1 lugu ka viimases “Pealtnägijas”).

Ei viitsi otsima hakata, mis seal Pealtnägijas just räägiti, aga ma küll ei tea, et keegi võitleks tänapäeval lastele eakohaste muutuste tutvustamise vastu. Tean, et võideldakse lasteaias seksist ja homoseksuaalsusest rääkimise vastu ning lõbusate tussust ja nokust rääkivate laulude lasteaiarühma ja kasvatajaga koos laulmise vastu – ja selle võitluse poolt olen küll minagi kõigi jäsemetega.

Olin sunnitud rääkima, sest ma reaalselt arvasin, et hakkan surema. Ema nimelt oli unustanud mind valgustamata. Olin 12 vist (aasta umbes 86), ju ta arvas, et vara või et koolis õpetatakse või keegi teine räägib või ei tea mida.

Abivahendina õpetas ta mind kasutama puhast vatti – aga see läks tükki. Ma käsin trennis ja jooksin pikki maid, väga ebameeldiv klomp püksis. Mul juhtus ikka mitmeid kordi nö õnnetus, vist iseg käisin suvel malevas vatiga ujumas ja pärast jooksid nired mööda jalga alla (ma ei julgenudö elda, et ma ei saa ujuda). Meie kodus oli see ka täiesti tabu teema. Sõbranna juures nägin esimest korda hügeenisidemete sarnaseid asju, need olid kõigile tarvitamiseks seatud vannituppa virna. Tollal ei olnud nad kokku volditud, vaid sellised paksud ja sirged. Tundin päris suurt kadedust.

Sündinud 1977. Mul oli vist ebatavaline ema, sest ta lobises välja enam-vähem kõik teemad – et raseduse ajal tuleb ette suur kõht, et sünnituse ajal on valud ja pressid ja et sündiv beebi tuleb välja jalgade vahelt (ei puudutanud ainult seda, mis rasestumisele eelneb).

Päevadest, ma ei mäleta, et ta oleks enne rääkinud, aga kui ma ühel hommikul jäin voodisse ja ütlesin, et ma vist täna kooli ei lähe, sest alakõhus on imelik tunne,  siis jäi ema korraks  mõttesse. Läks vannituppa ja tuli sealt tagasi, vatitups ja side käes ning hakkas selgitama: see, mida ma tunnen, võib olla  menstruatsioon, mis on hakkabki olema iga kuu, tuleb verd ja vere kogumiseks tuleb püksi panna side ja vatt. Pärast käis  ja küsis, et ega ei ole pükstele tekkinud plekke ja kui on, siis tuleb hõõruda külma vee ja pesuseebiga või kui see ei aita, siis sokutada kauss külmas vees ligunevate aluspükstega vannituppa varjatud kohta – külm vesi leotab vereplekid ikka lõpuks lahti. Neid varjatud kausse oli ta ise usin avastama ja sageli pesi seal ligunevad minu püksid ise enne ära, kui mina selleni jõudsin.

Meil siiski olid sidemed, pakil oli kiri “zhenskie gigenitšeskie paketõ”. Nii et neid NLiidus ikka toodeti, aga ju need olid defitsiit. Need olid pealt nagu paber ja alt kilekihiga, aga ilma liimribata. Imavus oli praegustega võrreldes olematu (ja sisu tõmbus kohe klompi ka) , aga kuna nende alumine kiht ei lasknud verd läbi, sai vererohkematel päevadel teha kombo – side alla ja vatt peale. Vatti vahetasin tihedamini, sest sidemeid tuli ju kokku hoida. Kuna ilma liimiribata sidemed kippusid püksis kohalt minema sõitma, siis kinnitasin neid tagant suure haaknõela abil.