Laps oli Mooril ilmselt ikka oma, no et sarved ja nii. Aga filmis lauldakse, et “aga aeg ei võta ära ema hingevalu” – ja nüüd tulevad siin kaks ülbet talulast ja viivad Mooril viimse pesamuna ää, see nüüd küll ilus ei olnud. No hea küll, Nuki enda jaoks ehk oli veidi parem, nägi natuke maailma ja et on olemas ka teistsugust rahvast, lapsel teiste laste seltsi ja nii; ja mis peaasi – kõht oli alati täis, kuna metsas nad olid ju alailma näljased. Aga mida tema ema pidi tundma, see ei paistnud kedagi huvitavat. Ei olnud ju nii, nagu Moor oma pisipojast poleks hoolinud – hoolis küll ja väga. No kena ju oli, et Iti ja Kusti siiski koju said, aga oli’s neil tarvis võõrast last kaasa vedada! Sulaselge lapsevargus ju.
Ja teine asi, mida ma alati imestasin – kuidas nad pidevalt näljased olid. Nii suur ja paks mets, et ei teatudki, et seal kollid elavad, ja et hunte paksult täis – järelikult pidi ka saakloomi olema – metssigu, põtru, tollal ehk isegi hirvi, ja muidugi karusid, et ei pidanud alati tetrede, padritsate ja jäneste peal elama. Kaevad karuotile augu, ajad põdra lõksu, siis liha tükiks ajaks, pole vaja inimeste tagant põrsaid varastada. Kitselt sai muidugi lapsele piima. Ja hunt isegi pidi täiesti süüa kõlbama, pluss karusnahk.
Kas nad siis vibusid ja nooli ei osanud teha, inimeste tagant karu- või kuldioda varastada, kui kirved ja noadki neil olemas olid. Millest seda körti keedeti – vaevalt ainult jänestest ja lindudest, ju ikka veidi tangu ja kardulast sinna sisse käis või mingeid juurikaidki.