Tere,
Kuidas olete suutnud piiri panna teismeliste nutikasutusele. Minul tütar (15 a), 9. klass.
Kuna on tegemist lõpuklassiga, siis trennist sel aastal otustas loobuda. Muidu käis suure sumara 1 x nädalas ja selt ka pidevalt viilis. Eks õppida on ka palju. Lisaks pole tegemist üldse spordi inimesega. Olen seda küll üritanud lapsest saati talle sisse juurutada, aga pole õnnestunud. Mingit sportlast temast ei saanud (ei surunduku võitlussporti, aga tervisesporti).
Huviringitest käib 1 x nädalas kunstiringis ja see väga meeldib. Kooli kõrvalt kahjuks rohkem ei jõuakski. Küll aga teeb minule muret nutisõltuvus. Kui väiksemana käidi ikka rohkem sõbranndaega ringi (külas, kinos jne). siis nüüd enam mitte. Mul on tunne, et kogu suhtlus toimub tänapäeval telefonis ja arvutis. Kooli on ka vahetunni ajal kõik enamasti telefonis. Tüdrukud-poisid 9. klassis omavahel vabalt suhelda ei julge. Rääkisin sellest ka klassijuhatajaga arenguvestlusel ja ta ültes, et tänapäeva noored ongi 5 a sotsiaalselt suhtlusest arengust maas (võrreldes meiega) ja kõiges on süüdi nutitelefonid. Tema ka ei suutvat slle vastu võidelda, kuna ka tunnis on vajadust vahel nuti telefonist googeldada (telefone kasutatakse ülesananete lahenduseks).
Imelik on nii vanal nüüd veel ka mingit interneti piirangut telefonis peale panna või pidevalt näägutda, et telefon rikub silmi ja üldse tervist (ma muidugi teen seda pidevalt, aga tulutult :))
Olen öelnud, et kui trenni ei tee, siis pead iga päev vähalet 1 h värskes õhus jalutada (ilma telefoni passimata). No sellega enam-vähem nõus. Aga ise leian, et ka sllest on ikkagi vähe. Ei saa ju kodus wifit ära võtta (vanematel mõlemal kodukontor).
Olen mõlenud, et panen ehk taskurahaga asjad paika… kuigi jah kontrollida ma seda ju ei suuda.
Kas on lootust, et ükskord tuleb lapsel ka endal mõistus pähe? Või on teil veel nippe, mida võiks kasutada? Olen väga tänulik.
