Teema: .

Mul tütred 12 ja aasta tagasi oli ka meil probleem. Probleem sai tekkida, sest ise ei kontrollinud piisavalt ja eeldasin lastelt iseseisvat piiride seadmist, aga seda oli palju loota. Reegel on 2h nutiaega päevas. Sinna sisse käib nii telekas, tahvel, arvuti kui ka telefon. Praeguseks on tahvel kutu ja põhiaeg veedetakse telefonis. Telefonis on usage time äpp ja seda kontrollin pisteliselt. Nv on võimalik kodutööde vms tegudega nutiaega juurde saada.
Helistamist ma ei piira, sest lastel on sõbrad ka. Piirangu eesmärk on just vähendada ekraani vaatamist ja et iga tegevuse kõrval poleks telefoni, mis tegevust pikendab.
Reegel on ka see, et õhtul kell 21.00 läheb telefon ära.

Alguses oli keeruline, aga kui ise olla järjepidev, siis harjuvad lapsed ka.
Kui su lapsed salaja nt telefoni tagasi võtavad, siis on variant teha telefonivaba päev ja võtad telefoni tööle kaasa. Reeglid ja järjepidavus. Lapsed ise ei suuda nutisõltuvust piirata.

Teemaalgataja, see küsimus “kuidas piirate laste nutisõltuvust” on juba ise täiesti vale. Piirata saab laste nutiseadmekasutuse aega. Sõltuvus on teatavasti haigus, või noh, psühholoogiline häire. See võib inimesel olla kergemal või raskemal kujul, aga kui see on, siis ikkagi on tegemist jamaga. Sõltlane ise tavaliselt ei tunnista, et tal midagi viga on.
Nikotiini- ja alkoholisõltuvusest võõrutatakse nii, et inimene vastavat ainet üldse enam ei tarvita – see ei tähenda, et sõltuvus on kadunud, alkohoolikud jäävad ju alkohoolikuteks ja ainuke võimalus on neil täiesti karske olla. St sõltuvus on kontrolli all. Nutiseadmed on aga meie elu loomulik osa – võibolla siin on parem võrdlus näiteks kohviga. Inimene, kellel kofeiinisõltuvust ei ole, võib juua tassi kohvi päevas – või siis joomata jätta, suurt vahet ei ole. Samuti saab ju nutiseadmeid kasutada nii, et vaatan korraks meile/sotsiaalmeediakontot, või siis ei vaata, kui midagi tähtsat tulemas ei ole. Kui laps saavutab sellise vabaduse, et tal ei hakka igav ja halb, kui telefoni ei ole, siis pole ju ka probleemi, kui ta vahel tunnikese telefonis veedab. Aga laps on laps ja vajab lapsevanema tuge, et mitte sõltuvuse küüsi langeda. Või siis sealt juba välja saada – selleks läheb sageli vaja ka spetsialisti abi.

Päris kindlasti ei ole lapsel koolis nutitelefoni vaja. Koolis on arvutid ja tahvlid olemas. Seega, miks üldse peab olema lapsel nutitelefon?

#3251252:

#3243713:
Samas on koolis ka vahel nutikat vaja kasutada.

ei, ei ole koolis vaja. Kool ei saa nõuda nutitelefoni omamist

Kool nõuda muidugi ei saa, aga mõnikord on nutitelefoni kaasasolek kasuks, nt keeletundides lubatakse tekste koostades või tõlkides sõnaraamatut kasutada ja selliseks tunniks tahvleid või arvuteid ei tooda/arvutiklassi ei minda. Paljudes koolides ei ole piisavalt arvuteid ega tahvleidki.

#3252056:

#3251598:

Lapsed 15 ja 13, ei ole mingeid piiranguid kunagi olnud ja ei tule ka. Ei televiisori, arvuti ega telefoni osas. See oleks ju kohutav kui keegi tuleks mulle ütlema, et nüüdsest võid ainult 2h päevas ekraanides olla. Selle ajaga ei jõua ju soovitud telesaateidki ära vaadata, netis olemisest rääkimata..

Kuidas teil lapsed on nõus ôppima kui igal vóimalikul juhul mobiilis?

12-aastane veel ikka õpib. Vahel küll suht hilja õhtul, aga teab, et ühel hetkel vaja arvuti kinni panna ja ära õppida. Ta ei oska ainult alati veel hinnata, kui palju tal mingi ülesande jaoks aega läheb ja et iga aastaga tuleb kodutöid juurde. Siis jääb vahel hilja peale.

#3251686:

#3251252:

#3243713:

Samas on koolis ka vahel nutikat vaja kasutada.

ei, ei ole koolis vaja. Kool ei saa nõuda nutitelefoni omamist

Kool nõuda muidugi ei saa, aga mõnikord on nutitelefoni kaasasolek kasuks, nt keeletundides lubatakse tekste koostades või tõlkides sõnaraamatut kasutada ja selliseks tunniks tahvleid või arvuteid ei tooda/arvutiklassi ei minda. Paljudes koolides ei ole piisavalt arvuteid ega tahvleidki.

Paberil sõnaraamatud on jätkuvalt olemas, nende kasutamine arendab kõvasti. Tuleb näiteks tähestikku teada…

Minul on laste nutiseadmetes screentime app peal. Seal tasulises versioonis saab valida, mis programme laps aja lõppedes edasi kasutada saab.
Näiteks E-kool, sõnumid ja google on ikka lubatud, sest googeldada on vaja sageli koolitöö tarvis, muidu peaksin mina entsüklopeedia asemikuks hakkama. See äpp toimib ka siis kui mina olen välisriigis ja lapsed kodus. Tavapäeval on lastel üks tund mängu-video aega. Nädalavahetusel kaks tundi päevas. Kui laps peab pikalt linnas bussi ootama ja raamatukogu on kinni, saan kaugelt ajutiselt aega juurde panna.

Pärast selle äpi kasutuselevõttu on elu kodus tunduvalt mõnusamaks läinud. Lapsed ei ole enam nii agressiivsed. Vanem laps isegi palus et ma aja 30 minuti peale tõmbaks, sest ta ei raatsi nii palju oma elust netis istuda aga tahtejõudu välja rebida pole piisavalt.

Meil sama vanad tüdrukud ja samuti käib sõda nutisõltuvuse ümber. Arusaadav, et tänapäeval kuuluvad nutiseadmed lahutamatult meie ellu ja neist on ka palju kasu. Meie kodu on tehnikaseadmeid täis ja neid kasutavad iga päev ka täiskasvanud. AGA!

Mina täiskasvanuna suudan reguleerida oma aega. Ma oskan ka nutikas olles jälgida kella ja saan aru, millal tuleb minna tööle, millal on aeg valmistada perele lõunasöök, pidada meeles laste võistlused, sugulase sünnipäevad ja kõik muu. Ehk siis, ma oskan elada nii, et nutika kasutamine on üks osa mu ajast. Ma olen vahel nutikas küll, kuid mu ülesanded ja kohustused saavad siiski tehtud- tööülesanded täidetud, pere pole paljas ega näljas!

Aga mu lapsed seda ei oska. Kui nemad kord nutikasse vajuvad, siis nad sinna ka upuvad. Üha uued värvilised pildikesed hüppavad lakkamatult nende silme ette, kõlab äge tempokas muusika, sõbrad saadavad naljakaid kassipilte ja nii need tunnid kuluvad…tundidest võiksid saada vist küll isegi päevad, kui vanemad ei keelaks. Nutitelefonis ei ole mitte ühtegi hetke, mil ekraan lihtsalt muutub tühjaks ja seal pole “midagi teha”. Kogu aeg action käib. Eks ma saan lastest aru, kuidas niisugune värviline ilusa muusikaga pseudoelu nad kaasa tirib. Päriselu on selle kõrval tunduvalt hallim.

Seega lihtsalt ei jäägi üle muud kui täiskasvanul lapse nutikaaega piirata. Mina pean lapsega kokkuleppeid sõlmima ja jälgima, et ta suudaks ennast riidesse panna, enda järelt kommipaberid maast üles korjata, juuksed ära kammida, koolitööd ära teha, trenni minna, saapad jalga panna, hambad pesta jne-jne-jne. Kui need tegevused tegemata jäävad, siis nutikas käest ära, kas või füüsilise jõuga.

Ja kui laps valab krokodillipisaraid ning jutustab mulle südantlõhestavaid lugusid, kuidas tema ei taha trenni minna sest treener olevat väga kuri ja sõimavat lapsi, siis tasub targu võtta ühendust teiste vanemate/lastega sealt trennist ja tasakesi uurida, kuidas lood on. Sest tihtipeale võib laste negatiivsete juttude tegelikuks tagapõhjaks olla soov jätta trenni minemata selleks, et saaks selle aja istuda nutikas ja multikaid vaadata. Selle tõttu on meil kodus reegel, et kui laps räägib, et ta tunneb end kehvasti ega taha täna trenni minna, siis võtan talt nutika ära täpselt nii kauaks ajaks, kui trenn samal ajal kestab (üllatavalt kähku saab laps sellepeale terveks).

#3253459:

#3253245:

#3252120:

#3251686:

#3251252:

#3243713:

Paberil sõnaraamatud on jätkuvalt olemas, nende kasutamine arendab kõvasti. Tuleb näiteks tähestikku teada…

Mis jutt……….. Koolis paberil sõnaraamatud. Mis ajas sa pärit oled?

Kas tänapäeval on paberist raamatute kasutamine keelatud? Koolis on need tõepoolest täiesti olemas, loodetavasti kodudes ka.

On olemas ja kasutavad, sest 9nda klassi eksamil saab seda kasutada.