Teema: Nutisõltuvus – kuidas jagu saada

Minu 13-a tütrel algas niimoodi depressioon. See algas koroona ajal, mil oli distantsõpe. Nägin küll, et laps lamaskleb päevade viisi voodis nutiseadmetega, kuid ei  julgenud segama minna, kartes segada koolitööd. Tunniplaani jälgimisest polnud tolku – osa veebitunde toimus hoopis muul ajal. Ning kui pärast tundide lõppu last nt endaga koos rattaga sõitma kutsusin, karjus laps tigedalt, et ta peab koduseid ülesandeid netis tegema. Nii ma siis ei julgenudki teda segada.

Peagi hakkas tulema imelikke signaale, e-koolis oli info tegemata tööde kohta. Hakkasid tekkima kahtlused, et ega ta niiväga usinalt tundides ei istugi, vaid samal ajal tegeleb nutikas mängimisega.

Kuid selleks ajaks oli juba tekkinud tõsine arvutisõltuvus. Lihtsalt ei osanud teisiti olla kui ninapidi ekraanis, kus pidi kogu aeg käima mingi põnev ja lahe asi. Äravõtmine tekitas vaid võõrutusnähud. Laps keeldus tulemast perega välja, keeldus  tulemast isegi lõunalauda jne. Kui lõpuks pääsesime teatrisse, siis istus seal kannataja näoga – ei pääsenud ju ekraani.

Tagantjärele kahetsen, et lasin lapsel sedasi nutikasse ära kaduda. Distantsõpe pani muidugi oma põntsu, aga igal juhul pole liigne nutimaailm lapsele hea.

Teemaalgatajale: nagu enamus teisigi siin soovitavad, siis nulltolerants ei ole lahendus. Samas ei ole lahendus ka see, kui lasedki lapsel “puhkamise” eesmärgil ca 12 tundi päevas lamada pimedas toas ekraani ees, kapuuts pähe tõmmatud. Sel juhul olete varsti psühhiaatriakliiniku valvetoas.

13-aastase puhul on normaalne ekraaniaeg umbes 2-3 tundi päevas. See on aeg, mil ta jõuab suhelda sõpradega, leppida kokku kohtumisi, vaadata nt kino seansse jms vajalikku.

#4010413:

No kui ma olen juba pikemat aega üritanud igatemoodi lapsele selgeks teha, et tuleks ka muid asju teha ja ennast natukenegi liigutada (mitte peaaegu terve päev voodis pikali netis olla) ja miski ei aita – no mis ma siis teen?

Nõus midagi tegema ja suhtlema on ainult siis kui midagi saada tahab.

Ja ma tulin siis nõu küsima, et mida teha (et oleks nii lapsel kui teistel enamvähem ok olla)!

Halvustamine ei ole abi ja nõu pakkumine. Nii et täiskasvanud inimesed, võtke ennast kokku ja kirjutage ainult siis, kui teil ka päriselt on mingit nõu pakkuda! Halvustamine jätke endale (sest ega mul ka ei ole hea olla, et sellise otsuse tegin aga ma lihtsalt ei oska hetkel edasi ja sellepärast ka siia uurima tulin).

Sõna võtku ainult need, kel tõesti midagi asjalikku öelda on (halvustajad jätku a mõtted endale).

Kas lapsel praegu piirangut peal polnud?

Mul väiksematel on 1 h päevas, suurematel piirangut pole. Aga 13aastasel võiks tõesti olla nt 3 tundi… või ma ei tea… 4-5 tundi ja siis kõik. Sest eks nad ju veel voodiski tahavad sõpradega suhelda.

Ma usun, et lapsele oleks võib-olla arusaadavam, et saab mõned tunnid päevas netis olla, edasi mitte. Siis on nagu “aeg sõpradega” ja see aeg, mida kodused tahavad mõlemad olemas.

Minu arust on selles eas juba keeruline see vanematega koos aja nautimine. Jättes nutisõltuvuse kõrvale, siis oma kogemusest, nad eelistavad sõpru vanematele. Me küll kutsusime ja käisime perega, selleks et oleks peretunne ja koos veedetud aega, aga laps üldse ei tahtnud. Võib muidugi olla et need tegevused nagu rattasõit ja söömine väljas, teise linna sõit ja seal käimine, looduses käimine, polnud huvitavad. Või me polnud piisavalt lõbusad tema jaoks. Igatahes tundus see koos käimine kui sund.  Ainult reisid välisriiki meeldisid. Aga palju sa jõuad reisida.

Siin teemas sõpru ka pole. Aga võib olla on need sõbrad siiski nentis olemas, kellega suheldakse igapäevaselt ja igatunniselt. Minu oma ka käib harva väljas päeval.aga suhtluses sõpradega on netis pidevalt. Ta saab küll ka sõpradega kokku, aga nad aktiveeruvad minu meelehärmiks alles õhtuks ja see hiline kokkusaamine mulle jällegi ei meeldi. Pean keelama sõpradega kokku saamist.

See pole nii lihtne, kui pere käitumismuster on juba välja kujunenud – lapse piiranguteta nutisõltuvus, nagu aru saan, ka.

1) Lapse netiaeg peab olema piiratud. Nad ise pole võimelised piiri pidama ja on päriselt hädas tegevuse leidmisega peale liigrohket nutiaega, täiesti objektiivselt võttes pole just palju tegevusi, mis suudaksid netis zombistunud ülestimuleeritud ajule pakkuda ligilähedaseltki sarnast lõbu, mis ekraan. Võib-olla meelemürgid jm riskikäitumine ainult, aga seda me, vanemad, ilmselt ei taha, onju. Seega piirake laste ekraaniaega! Kuhu piir tõmmata, sõltub perest, lapsest, meil näiteks on praegu nii 10- kui 13-aastasel 2 tundi netiaega, aga viimasel ajal tundub, et suuremale võiks ka veidi rohkem võimaldada, ilma et ta sellest “rikki” läheks, tema lisaks mängimisele ka suhtleb sõpradega palju netitsi.

2) Piiride seadmine, kui neid seni olnud pole, on raske. See peab olema lapsega koostöiselt kokku lepitud, ära põhjendatud, korduvalt üle seletatud, kaastunde ja sõbralikkusega – ja kõige olulisem, et see piir peab pidama. Meil toimis algul mõnda aega päris hästi see, et leppisime lastega kokku, et ise viibime abikaasaga samuti ekraani taga /v-a töö tegemine/ kindla aja, see tundus lastele õiglane. Meie aeg oli pikem kui lastel, sest meie aju on juba välja arenenud ja meie käitumine ning eneseregulatsioon pole ekraanist nii mõjutatavad kui lastel/teismelistel. Piire kontrollida aitab meil taimer, lapsed ise panevad. Kui “unustavad” panna lootuses aega sel moel pikendada, siis tähendab see, et aeg on läbi, isegi kui tegelikult on mänginud alles 30 minutit, selle kohapealt meil kauplemist pole ja petmist, lohakust taimeri jälgimisega ka mitte Taimer on palju parem korralekutsuja kui lapsevanem, sest siis ei suuna laps oma meelehärmi aja lõppemise üle lapsevanema suunas, taimer ei solvu õnneks 🙂

3) Lastele ei pea pakkuma lõputult alternatiive ja lõbustusi, aga muidugi siis tuleks teha, kui on näha, et lapsel on päriselt ka raske. Sügavast sõltuvusest väljatulek on väga raske ja nõuab kogu pere jõupingutust ja tuge, intensiivset mõtete mujale juhtimist ja toredate alternatiivide leidmist. Minu nooremal lapsel sobis õnneks alternatiiviks lugemine, nüüd ta loeb alati, kui igavust tunneb (varem oleks hakanud siis netti nuiama). Vanemaga on veidi keerulisem, aga soodustasime väga sõprade teket ja nendega ka hilisõhtuti õues mängimist, elame keskusest kaugemal, kuid oleme nõus teda selle nimel transportima näiteks, et ta saaks seltsielus aktiivselt osaleda. Tänu sõpradega mängimisele (sõidavad kambakesi ratastega, mängivad palli, ehitavad mingeid kaadervärke ühe sõbra isa töökojas jms) ei tule tal vahel nutiaja ärakasutamine meeldegi.

4) Perega väljaskäigud ja üritused on osa vabatahtlikud (ema-isaga jalutama tulek vms), osa kohustuslikud (nt vanaema sünnipäev, väikevenna lasteaia lõpupidu jne). Kino- või teatripileteid ostes küsin, kas ta tahab kaasa tulla, enamasti pigem tahab. Aga NB! Perega koostehtav tegevus ei pruugi olla kohustuslik, laps võib vabalt koju jääda või sõpradega välja minna, kuid alternatiiviks ei ole netiaeg ehk siis selles lootuses perega matkale tulemata jättes ta mingit lisa-arvutiaega ei saa.

5) Mida teha ekraani asemel? Mõned tegevused: ujumaskäimine, matkad koeraga ja koerata, lauamängud (eriti meeldib 13-aastasele kaarte ja monopoli mängida), koos perega filmi vaatamine (ok, kah ekraani taga, aga perega ühise aja veetmisena hoopis teise kaaluga), rattaga sõitmine (eriti meeldib neile koos isaga pikemaid tiire teha), tõuks, nooremal legotamine; lastel on ka kohustus vähemalt tund aega päevas õues olla (suvel on nad väljas muidugi palju-palju rohkem).

#4012459:

Ma imestan siinsete postituste üle ja teemaalgataja miinustamist. Ma tunnen 17-aastast kelle nutisõltuvus viis ta selleni, et ta ei käinud lõpuks koolis. Samuti läks ta sõltuvus selleni, et ta pandi haiglasse ja arstid ütlesid vanematele, et kui te kohe temalt telefoni ei võta, hüppab ta kusagilt alla või teeb endale muud moodi viga. Haiglas võeti telefon ära ja mida vanemad tegid … viisid lapse haiglast ära, sest “arstid tegid liiga, et telefon ära võeti”. Laps jättis 15-aastaselt kooli pooleli, istub netis ja käib Tinderist leitud juhututtavatega kohtamas. Vanemad on kõrgharidusega inimesed, aga lapse nutisõltuvusest jagu ei saa või ei taha saada, ma ei tea mis nende peas toimub kui arstid ütlesid, et nutisõltuvust tuleb ravida. Mis sai 8.klassi haridusega ja nutisõltuvusega noorega? Hakkas voodis urineerima, tualetti ei julge minna, depressioonis ja tujukõikumiste küüsis, õppimine ei huvita ja kõik muud hädad juurde. Tegemist on noorega kel ei olnud mingeid muresid, aga kui vanemad ei taha telefonikasutust piirata, siis ära rikutud noor jääb nende vastutada.

Ma soovitan lugeda raamatuid noorte nutisõltuvusest, siis mõistate kui halb on lasta selline sõltuvus vanematepoolse sekkumata käest.

Teemaalgatajal soovitan kindlaks jääda, varsti tullakse tigetsemise kookonist välja ja hakatakse maailma nägema teiste värvidega. Lapsevanemad võiks teada, et ekraani taga ajaveetmise hulk on otseses sõltuvuses vaimsete häiretega.

Eeee… jah, nutisõltuvus on täiesti reaalne ja tõsine asi, aga seda ei saa “ravida” nii, et ema vihastab ja võtab 13-aastaselt ilma eelnevalt selgitamata lihtsalt oma suva järgi nädalaks kõik ekraanid käest. Tähendab, nii saab küll teha, sest vanem on esialgu veel jõupositsioonil, aga see täiesti reaalselt lõhub igasuguse usalduse lapse ja vanema vahel ja tekitab väga tugeva vastuseisu, mida antud lapsevanem, kes nii hilja ja nii impulsiivselt reageeris, ilmselgelt lahendada ei suuda.

Väga tore, et TA märkas lõpuks probleemi tõsidust, aga enne reageerimist tuleks asi läbi mõelda. Kui laps on 13 aastat valimatult pelanud, siis see paar tundi, mis vanem jätkusuutlikku lahendust välja nuputab, ei muuda ka nüüd enam midagi hullemaks. Reageerida ei saa ülevalt alla ja vihaga, sest laps peab ise ka nägema, et on vajalik oma elustiili muuta, ja seda et muutus on vajalik ja võimalik – ning mil moel võimalik – peab näitama vanem. Samm-sammu haaval, lapsega koos, toetavalt, armastusega. Meie, lapsevanemad, teame, et TA üle võlli reaktsiooni taga oli ka armastus ja suur hirm, et tema laps on varsti nutimaailma poolt alla neelatud, aga laps ei loe sellise käitumise tagant armastust välja, vaid ainult viha, keelamist keelamise pärast, mõistmatust.