Esileht Koolilaps nutisõltuvusega tegelevat psühholoogi

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )

Teema: nutisõltuvusega tegelevat psühholoogi

Postitas:
Kägu

Kas keegi on käinud telefonimängude ja nutisõltuvuse tõttu psühholoogi juures? Probleemid 8 aastase pojaga, tahaks leida psühholoogi (Tallinnas) kes tõesti oskaks mingit asjalikku nõu anda. Ei ole kasu soovitustest, et piirata jne, kuna kõik sõbrad mängivad, koolis lubatakse mängida, poiss on õppinud piiranguid seadvatest äppidest kuidagi ikkagi mööda pääsema. Aga see mängimine põhjustab käitumishäireid, tujutsemist, huvipuudust kõige muu suhtes.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Tead, tõsiselt, kui tahad päriselt last aidata, võta talt nutitelefon ära ja anna lapsele helistamiseks vanamoodne nuppudega telefon.
Minu laps käib 3.klassis, tal on nuppudega telefon ja ta pole oma klassis ainuke.
Kodus saab mängida tahvelarvutis, maksimum 1 tund päevas. Koolipäevadel ei tule tal vahel see tahvel meeldegi, nädalavahetustel mängib rohkem.
Kuid kui piirangut poleks seadnud, oleks ka minu laps tõsine sõltlane, käitumishäireid esineb ilma selletagi. Lapsel diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanu häire, käib rehabilitatsiooniteenuse raames 1 kord nädalas psühholoogi juures. Kuid kas see psühholoog ka sõltuvushäiretega tegeleb, ei oska öelda. Minu lapse puhul tegeleb emotsioonide juhtimisega ning tähelepanu ja keskendumisvõime parandamisega.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

ma arvan ka, et 8-aastase puhul on kõige tõhusam nuputelefon.



Postitas:
Kägu

8-aastasele ehk 1. klassi õpilasele teevad reeglid ema ja isa, mitte psühholoog.
Kui jutt piirangutest ei aita, siis nutiseade füüsiliselt ära.
Argument, et teised kõik võivad ja saavad, ei ole oluline, see on teie kodu ja teie kodus on teie reeglid.

Kui vanematel see ka üle jõu käib, siis on neil endil psühholoogi vaja, mitte lapsel.



Postitas:
Kägu

Paljudes koolides on nutikaga mängimine juba keelatud. Võibolla tasub teha vastav ettepanek kooli juhtkonnale. Lisaks lapsele nuputelefon, kui muidu aru ei saa. See on keeruline jah, kui sõbrad mängivad ja ise peab kõrvalt vaatama. Lisaks annab siis mõni sõber su lapsele ka oma telefoni pihku, et mängigu ka.

Võid ju mõelda ka sellele, et kodu oleks siis üldse nutivaba, kui tead, et koolis rohke mängimine niikuinii käib. Las mängib oma kolm vahetundi seal ära, siis kohe koju ja korras.



Postitas:
Kägu

Kommenteerijad-käod, saage aru, teemaalgataja otsib abi just sellepärast, et ta ise ei oska ega suuda enam midagi selle probleemi osas ette võtta. Sõltuvus on tõsine asi ja rasketel juhtudel ongi ikka vaja professionaali poole pöörduda – kahjuks ei oska kedagi konkreetset soovitada.

Mida veel ise võid proovida ja mis meil toimib, on nn “nutivaba päev”. Alustuseks kasvõi laupäev või pühapäev, kus lepite kokku, et sel päeval keegi peres (sina ise ja teised pereliikmed ka mitte) nutiseadmeid ega isegi arvuteid ei näpi. Minge parem koos välja kuhugi ja tehke midagi toredat. Laps peab kogema ka seda, et tal on põnev ja lõbus ilma telefonita. Kui ta aga terve selle päeva on tujust ära ja viriseb, siis on sõltuvus tõsisem ja pead kas nutivaba aega pikendama või ka tõesti spetsialistiga rääkima.

Mis aga puutub piirangutesse, siis nii väikese lapse puhul saad ehk piiranguna kasutada ka telefoni äravõtmist. Kui on mingil päeval juba piisavalt telefonis istunud, siis läheb telefon kuhugi sinu sahtlisse hoiule kuni järgmise hommikuni. Ja laps peab teadma, et kui ta reegleid rikub, siis tuleb tal vahetada nutiseade nuputelefoni vastu.



Postitas:
Kägu

See on ju nagu vastutuse psühholoogi kaela lükkamine. Kas on siis raske nutitelefon nuputelefoniga asendada? Esimene kommenteerija ütles ideaalselt: kui tahad last PÄRISELT aidata…
Meil on 3. kl lapsel samamoodi nupukas, kodus saab oma nutiasju tahvlis ajada, aga piiratud aja ja tahvli koht pole tema toas, vaid suures toas.

Ma olen nii palju vanemaid näinud, kes ei oska enam oma nutisõltlastega midagi peale hakata, aga samas on neile ostetud kogu nutimaailm kokku, telefonid, tahvlid, mängukonsoolid. Ja siis ei oska last sealt eemal hoida. No miks on seda vaja üldse? Eeskuju näitamine on muidugi veel omaette teema.

Ja mis sa arvad, mida siis psühholoog teistsugust soovitab?

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

ScreenTime kõigile nutiseadmetele peale. Lisaaega saab teenida, aga mitte valetamise, vassimise ja häkkimise, vaid reaalse reaalelus osalemisega. Esialgu tekitab võõrutusnähtusid.
Laps peale kooli mingi huvitegevusega ka tegeleb või ainult elabki nutimaailmas?



Postitas:
Kägu

Miks on psühholoogi käest abi otsimine vastutuse lükkamine psühholoogi kaela? Ma ei arvagi, et saadan lapse sinna üksinda ja kõik saab korda. Ikka kogu perega tahan minna. Arvan, et mul ongi kehvad vanemlikud oskused selles osas, aga ma tunnistan endale probleemi ja otsin lahendust. Ausalt öeldes pelgan nuputelefoni lahendust, sest laps on suhteliselt kehvade sotsiaalsete oskustega ja sõbrad on tal suuresti tänu ühisele huvile (minecraft jne). Tema sotsiaalsed oskused ja suhtlemine ka endast vanemate poistega on seetõttu paranenud kõvasti. Ta on alati olnud laps, kellel on keeruline toime tulla oma emotsioonidega – vihaga ja pettumusega. Selliste emotsioonide tõttu võib ta käituda kummaliselt, ennast hammustada, kägistada, loopida asju laiali. See on reaktsioon, mida ma pelgan ja põhiline põhjus, miks otsin spetsialisti abi. Et aidata tal oma emotsioonidega toime tulla, kui mänguaeg saab täis ja ta peab need seadmed minu kätte andma. Sel hetkel olen pakkunud asendustegevusi – mängime lauamänge, lähme õue jne. Aga läheb ca 30 min kuni 1 tund, kuni ta suudab rahuneda ja temaga on võimalik jälle koostööd teha. Aeg-ajalt õnnestuvad ka nutivabad laupäevad-pühapäevad ja lapse tuju paraneb silmnähtavalt.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, võta nüüd ennast kokku ning anna lapsle nuputelefon. Ela need võõrutusnähud üle ning usu lapse käitumine paraneb. Loomulikult otsi abi psühholoogilt, kui lapsel on üleüldiselt probleemid emotsionaalsuse ja tujutsemisega. Kuid kui sa nutisõltuvusest päriselt lahti tahad saada, siis tuleb nutiseadmed ära võtta. Psühholoogidel ei ole mingit imenuppu, mis vabastab sõltuvusest, kui sõltuvust tekitavad asjad on ikka vabalt ja piiramatult kasutuses.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Ja veel : nagu algses postituses kirjutasin- screentime äpp ei toimi enam, ta on ikka väga nutikas ja oskab edasi mängida ka siis, kui blokk peale tuleb. Ma ise pole tehnikas nii nutikas ja ei saa aru, mismoodi ta seda teeb. Ta käib 2x näd trennis ja teistel päevadel pikapäevarühmas, kus aga lubatakse telefonidega mängida ja seda need lapsed seal hoolsasti teevad. Olen sellest klassijuhatajale rääkinud, aga minu juttu ei võeta kuulda. Tundub et õpetajatel pole viitsimust pikakas lastega tegeleda.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Tead, tõsiselt, kui tahad päriselt last aidata, võta talt nutitelefon ära ja anna lapsele helistamiseks vanamoodne nuppudega telefon.
Minu laps käib 3.klassis, tal on nuppudega telefon ja ta pole oma klassis ainuke.
Kodus saab mängida tahvelarvutis, maksimum 1 tund päevas. Koolipäevadel ei tule tal vahel see tahvel meeldegi, nädalavahetustel mängib rohkem.
Kuid kui piirangut poleks seadnud, oleks ka minu laps tõsine sõltlane, käitumishäireid esineb ilma selletagi. Lapsel diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanu häire, käib rehabilitatsiooniteenuse raames 1 kord nädalas psühholoogi juures. Kuid kas see psühholoog ka sõltuvushäiretega tegeleb, ei oska öelda. Minu lapse puhul tegeleb emotsioonide juhtimisega ning tähelepanu ja keskendumisvõime parandamisega.

Minu 8.klassi lapsel on ka nuppudega telefon. Julgeb sellega helistada küll. Teiste nähes ka. Ahjaa- elame Tallinnas ja ei ole vaesed 🙂



Postitas:
Kägu

Ja veel : nagu algses postituses kirjutasin- screentime äpp ei toimi enam, ta on ikka väga nutikas ja oskab edasi mängida ka siis, kui blokk peale tuleb. Ma ise pole tehnikas nii nutikas ja ei saa aru, mismoodi ta seda teeb. Ta käib 2x näd trennis ja teistel päevadel pikapäevarühmas, kus aga lubatakse telefonidega mängida ja seda need lapsed seal hoolsasti teevad. Olen sellest klassijuhatajale rääkinud, aga minu juttu ei võeta kuulda. Tundub et õpetajatel pole viitsimust pikakas lastega tegeleda.

Kui laps oskab mängida ka siis, kui blokk peale tuleb, siis ta selle parooli teada saanud. Vaata seadistused üle, muuda parool selliseks, mida on raske ära arvata. Vajadusel küsi mõnelt nutikamalt sõbralt-tuttavalt abi
Ära otsi vabandusi, miks sa midagi teha ei saa, vaid otsi lahendusi. Lõppude lõpuks on see ju sinu enda ja lapse vaimne tervis, mis kannatab. Alusta juba täna. Kui kodus ei ole juba mõnd nuputelefoni, mida lapsele kasutamiseks anda, siis mine poodi ja osta.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Lõpetage, kallid käod, näägutamine, sest teemaalgataja otsib abi ja tegeleb juba ammu probleemiga, aga pole siiani seda piisavalt edukalt suutnud. Psühholoogi juurde pöördumine on ka lapse jaoks märk, et ta on mingi kriitilise piiri ületanud ning piirangute näol ei ole tegemist pelgalt ema tujutsemisega, vaid tõsise probleemiga, millega ta ka ise peab tegelema.

Mida halba on psühholoogi külastamises, et te seda nii hirmsasti maha teete? Teie saate ilma hakkama – väga tublid. Aga teemaalgataja vajab ehk ka ise tuge sel raskel teel. Nii et kui teemaalgataja tahab minna psühholoogi juurde, siis pole vaja teda takistada.



Postitas:
Kägu

Nutisõltuvus on siin millegi tagajärg, mitte põhjus, kui lapsel on emotsioonide ja sotsiaalsusega probleeme.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Lõpetage, kallid käod, näägutamine, sest teemaalgataja otsib abi ja tegeleb juba ammu probleemiga, aga pole siiani seda piisavalt edukalt suutnud. Psühholoogi juurde pöördumine on ka lapse jaoks märk, et ta on mingi kriitilise piiri ületanud ning piirangute näol ei ole tegemist pelgalt ema tujutsemisega, vaid tõsise probleemiga, millega ta ka ise peab tegelema.

Mida halba on psühholoogi külastamises, et te seda nii hirmsasti maha teete? Teie saate ilma hakkama – väga tublid. Aga teemaalgataja vajab ehk ka ise tuge sel raskel teel. Nii et kui teemaalgataja tahab minna psühholoogi juurde, siis pole vaja teda takistada.

Ei ole psühholoogi abi maha teinud. Lihtsalt kirjutasin, et psühholoog ei saa ravida nutisõltuvust, kui lapsevanem ise selleks vajalikke samme ei tee. Minu arust ei ole lapsevanem omalt poolt kõike teinud, kui ta ilmselgelt keeldub mõistmast, et üks osa lahendusest ongi nutitelefoni asendamine nuputelefoniga. Ta ise kirjutab, et nädalavahetustel, kui lapsel olnud nutivaba päev, siis lapse käitumine palju parem ning tujutsemist vähem.
Lisaks ma ka kirjutasin, et kui lapsel on probleeme emotsionaalsuse ja tujukusega, siis kindlasti otsida abi psühholoogilt.
Maha teen ma aga seda, et lapsevanem saab aru, et lapsel on nutisõltuvus, see mõjutab niigi emotsionaalset ja tujukas last, kuid vanem ei võta midagi kohe ette. Väga lihtsad asjad, mida saab ilma psühholoogita teha.
Psühholoog on väga hea. Minu laps käib 1x nädalas psühholoogi juures, just samamoodi on probleemiks emotsioonide juhtimine, tujukus jne. Kuid lisaks psühholoogile olen ma ise teadlikult piiranud seda võimalust, et laps kaob nutimaailma ära. Seetõttu on tal siiamaani nuputelefon ja kodusel tahvelarvutil on peal ajaline piirang.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Kas keegi on käinud telefonimängude ja nutisõltuvuse tõttu psühholoogi juures? Probleemid 8 aastase pojaga, tahaks leida psühholoogi (Tallinnas) kes tõesti oskaks mingit asjalikku nõu anda. Ei ole kasu soovitustest, et piirata jne, kuna kõik sõbrad mängivad, koolis lubatakse mängida, poiss on õppinud piiranguid seadvatest äppidest kuidagi ikkagi mööda pääsema. Aga see mängimine põhjustab käitumishäireid, tujutsemist, huvipuudust kõige muu suhtes.

Piiranguid seadvatest äppidest saab mööda üldiselt ainult väga drastlilisi meetmeid kasutades. Näiteks tehaseseadmete taastamist.

Või mis äppi sa kasutad? Kui Screen Time, siis pead sa keelualuste rakenduste hulka panema ka telefoni setingud, veebibrauseri (lubada võib Wikipedia äp-i) ja muud sellised.

Apple telefonidel peaks olema endal sisseehitatud piiranguvõimalused, millest ka jõuga mööda ei saa.
Microsoft Phone teil ju ometigi ei ole?

Kui muu ei aita, siis jah, nutitelefon käest ära ja laps nuputelefoni peale. Nutikat annad mängida siis, kui ise kodus oled, lühikeseks ajaks – ja kui koolis on jamad, siis ei anna üldse.

Meil on screentime. Aga lapsega kokkuleppel ja koostöös. Koolivaheaegadel on tal pikem mänguaeg, kooliajal lühem. Koos vaatame alati ajad üle ja lepime uued piirid kokku. Ta saab aru küll. Ütleb lihtsalt, et iseloom on nõrk.

Psühholoog ei saa tööd sinu eest ära teha.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Ja veel : nagu algses postituses kirjutasin- screentime äpp ei toimi enam, ta on ikka väga nutikas ja oskab edasi mängida ka siis, kui blokk peale tuleb. Ma ise pole tehnikas nii nutikas ja ei saa aru, mismoodi ta seda teeb. Ta käib 2x näd trennis ja teistel päevadel pikapäevarühmas, kus aga lubatakse telefonidega mängida ja seda need lapsed seal hoolsasti teevad. Olen sellest klassijuhatajale rääkinud, aga minu juttu ei võeta kuulda. Tundub et õpetajatel pole viitsimust pikakas lastega tegeleda.

Kui ta pidevalt tehaseadete taastamist ei tee, siis ta ilmselt telefoni setingutest lülitab screentime välja. Selle vältimiseks tuleb sul screentime lapse telefonile uuesti peale panna ja keelatud rakenduste hulka lisada setingud. Kogu moos.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Nüüd siis lõpuks hakkavad vanemad tasapisi nägema tagajärgesid, mida tekitab meie meeletu nutimaailm. Käisin kevadel Nõmmel inimestele korraldatud koolitusel, kus osales mingi tädi, kes rääkis nutiseadmetest. Oli vist ise ka lasteaia kasvataja. Ja oli hullult pöördes, mõttest, et kuidas vanemad suhtuksid, kui juba lasteaias hakkaks tegema nutiseadmete õpitunde lastele. Ma läksin sinna suurest huvist, et kuulda häid nõuandeid, kuidas piirata nutiseadmeid lastele. Aga kuuldes, millest hoopis jutt, pidin üllatusest tooli pealt maha kukkuma.See oli tõsine üllatus.



Postitas:
Kägu

Arvuti- ja muude sõltuvustega tegeletakse Tallinnas siin http://www.15410.ee/avaleht.php?c=28&t=n

Äkki saad abi ja kasulikke nõuandeid, kuidas piiranguid seada.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Tänan nõuannete eest. Äpp, mida kasutame, on OurPact, tegemist iphonega. Ja isa reguleerib seda. Kuna mul endal ei ole iphone, siis ei teagi sellest suurt midagi. Ma siiski jään enda arvamuse juurde ja ei pea nuputelefoni lahenduseks. Lapsel on siis ju ikka teisi võimalusi: käia sõprade juures mängimas jne. Kuna ta käib aegajalt sõbra juures külas ja jääb sinna ka ööseks, siis seal lubatakse piiramatult mängida. Ei taha ka seda, et laps hakkaks võimalikult palju kodust ära olema. Olen arvamusel, et oluline on jõuda kuidagi lapseni, et ta suudaks aru saada piirangute olulisusest, suudaks õppida oma viha ja emotsioone juhtima ning leiaksime sobivad asendustegevused. Sellega praegu tegelengi ja lootsin, et ehk keegi teab mõnda asjatundlikku spetsialisti. Piirangud on olemas kodus ja need ka jäävad, küsimus ongi pigem selles, kuidas vältida tülisid ja pidevat mängude nuiamist. Tean, et olen olnud ise natuke liiga järeleandlik ja lubanud mängida veel, kui on näiteks toa ära koristanud vms. Et preemiaks siis. Sellest ka need pidevad nuiamised ja tujutsemised. Aga olen juba paar päeva olnud järeleandmatu ja väga konkreetne. Tundub, et hakkab edenema.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Kui lapsel võetakse ära tema lemmikmänguasi, siis LOOMULIKULT laps on sinu peale kuri. Kus maailmas sa, teemaalgataja, elad?
Kas see on siin mingi eksperiment või päriselt inimene ei saa aru, mis oleks mõistlik teha?
NUPUTELEFON ja korruta nüüd 10 korda järjest kuni aru saad.



Postitas:
Kägu

Kui lapsel võetakse ära tema lemmikmänguasi, siis LOOMULIKULT laps on sinu peale kuri. Kus maailmas sa, teemaalgataja, elad?
Kas see on siin mingi eksperiment või päriselt inimene ei saa aru, mis oleks mõistlik teha?
NUPUTELEFON ja korruta nüüd 10 korda järjest kuni aru saad.

See korrutatav “ainus” mõistlik lahendus alati ja kõigi puhul ei toimi. Ongi lapsi, kes hakkavad siis rohkem nn sõprade pool olema. Kas siis on lahendus laps koju luku taha panna, 24/7 kõrval olla?
Ja need ei ole lapsed, kellel kodus armastust ja hoolimist vähe oleks, kellega ei tegelda. Nende vanemad ei ole mõistmatud, saamatumad ega halvemad kui kergemini suunatavate ja alluvamate laste vanemad.
Oluline ongi lapseni jõudmine, suunamine teistele tegevustele, koostegutsemine, piiride seadmine ja hoidmine.



Postitas:
Kägu

Kui ma nüüd uuesti lugesin kogu selle mõttevahetuse läbi, siis jääb küll mulje, et piirangute seadmisega on kodus tõsised probleemid. Mina vaataksin kõigepealt Screentime seadistused üle, et laps neid omal algatusel muuta ei saaks ja tehaseseadete taastamine pole see, mida tal endal on lubatud teha. Kui ta reegleid rikub, siis nutikas käest ära ja nupukas asemele. Aga ta peab põhjus-karistust seost ette teadma.
Kui peale nutika äravõtmist ta tujutseb, röögib, paugutab uksi, lubab suures vihahoos mida iganes teha – jää endale kindlaks ja ära anna järgi. See on normaalne reaktsioon, kui laps pole harjunud reeglitega. Tavalisel kestab selline “laamendamine” paar päeva ja küll nad maha rahunevad kui saavad aru, et sellest abi pole (ja nõme käitumine ei tohi kunagi aidata). Ta võib ka teada, et saab nutika tagasi, kui peab vanemate poolt pandud reeglitest kinni, aga mõnda aega ta peab leppima nupukaga ja tõestama, et on mõistuse pähe võtnud.

Kui teist korda eksib, siis läheb asi karmimaks. Ainus võtmesõna on selles järjekindlus ning mitte lasta end mõjutada. Talle on vist küllaltki palju väiksena järgi antud. Kõige hullem on see, kui laps saab sõnumi, et kui ma märatsen, siis saan seda, mida tahan. Pea meeles, et puberteet on alles ees ja mis te siis teete?

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Telefon ei ole ju ainus nutiseade. Meil samasugune probleem. Telefonil screentime peal, seal saavad olla tund päevas. Tulevad koolist, siis telekas käima, kidszoneilt tuleb järjest Päästerobotid jms mis meeldib. Kas pean tõesti puldid töòle võtma? Siis kui tv igav, siis arvuti lahti. Lapsed saavad 3-4 tundi ekraane juba enne kui koju tulen. Siis istuvad edasi sest muidu ei oska midagi teha. Mida siis pakute asendustegevuseks kuna endal vaja süüa teha, nõusid pesta, laste riided kõikjal laiali, kehka riided ka nt või trennide omad. Õppida nad üksi ei oska sest muu enamasti tehtud peale inka, seda peame koos tegema. Vahest panevad puslet, näpivad plastiliini, tütar teeb meisterdamiskomplektidest midagi, tihti on ka sõbrad külas, aga ikka on seda aega nii palju, et istuvad vähemalt 5-6 tundi päevas ekraanides.
Minu küsimus on, et mida 8-9 a lapsed kodus üksi olles teevad? Ma ei usu, et kogu aeg on sisustatud huviringudega. See mida meie omal ajal tegime ei toimi, sest ajad on ikka nii teised.
Ja olen nõus, et eeskuju on oluline. Mul abikaasa on arvutisõltlane, istub diivanil arvutiga ja tv mängib ka. Kuidas õpetada lapsi toimetama omi asju kui mina teen koduseid töid ja olen tööl ja kuidas saada nad iseseisvamaks (et käiks üksi õues sõpradega).



Postitas:
Kägu

Minu laps käib 3.klassis, saab 10-aastaseks. Arvutisse ta üldse ise ei saa, parool on peal. Nutitelefoni ei ole, helistamiseks on nuppudega telefon. Kodus on tahvelarvuti, millel on screentime app ja lapsel ajapiirang max saab mängida 60 minutit päevas. 3* nädalas on trenn, 2* nädalas huviring. Koju jõuab kella 16:00 – 16:30 paiku. Siis mängib õues sõpradega. Kui kehv ilm, mängib kodus pusledega, legodega, joonistab, vahel vaatab ka telerit. Mina jõuan töölt koju 17:30-18:00, siis hakkame koos õppima. Üksi kahjuks ei ole ta nõus õppima, vahel harva õpib mõne ülesande üksi. Siis teeme koos süüa ja hiljemalt kell 9:00 õhtul peab laps voodis olema, nädalavahetustel kell 22:00

Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Telefon ei ole ju ainus nutiseade. Meil samasugune probleem. Telefonil screentime peal, seal saavad olla tund päevas. Tulevad koolist, siis telekas käima, kidszoneilt tuleb järjest Päästerobotid jms mis meeldib. Kas pean tõesti puldid töòle võtma? Siis kui tv igav, siis arvuti lahti. Lapsed saavad 3-4 tundi ekraane juba enne kui koju tulen. Siis istuvad edasi sest muidu ei oska midagi teha. Mida siis pakute asendustegevuseks kuna endal vaja süüa teha, nõusid pesta, laste riided kõikjal laiali, kehka riided ka nt või trennide omad. Õppida nad üksi ei oska sest muu enamasti tehtud peale inka, seda peame koos tegema. Vahest panevad puslet, näpivad plastiliini, tütar teeb meisterdamiskomplektidest midagi, tihti on ka sõbrad külas, aga ikka on seda aega nii palju, et istuvad vähemalt 5-6 tundi päevas ekraanides.
Minu küsimus on, et mida 8-9 a lapsed kodus üksi olles teevad? Ma ei usu, et kogu aeg on sisustatud huviringudega. See mida meie omal ajal tegime ei toimi, sest ajad on ikka nii teised.
Ja olen nõus, et eeskuju on oluline. Mul abikaasa on arvutisõltlane, istub diivanil arvutiga ja tv mängib ka. Kuidas õpetada lapsi toimetama omi asju kui mina teen koduseid töid ja olen tööl ja kuidas saada nad iseseisvamaks (et käiks üksi õues sõpradega).

Miks see “meie omal ajal” ei toimi? Mis takistab samu tegevusi tegemast? lauamängud, meisterdamine, joonistamine, raamatud, õuemängud jne.
Loomulikult tuleb telekapuldid ära panna. Olen selle ise läbi teinud. Paningi puldid ära ja lapsed õppisid jälle mängima – omavahel ja mänguasjadega.



Postitas:
Kägu

Vanemaid ilmselt hirmutab kohustus sisustada laste nutivaba aega.
Seda kohustust ei pea siiski vanem võtma. Me kõik oleme igavlenud, ka lapsepõlves.
Meie peres on kõik ekraanid piirangutega ja piiravaid äppe pole vaja, sest lapsed kontrollivad üksteist (10 aastane ja 14 aastane). Suuremal on koolitööde jaoks eraldi arvutiaeg.
Nädalavahetusel luban ekraaniaega rohkem ja siis on näha, et esmaspäeval, kui siis arvutiaeg on otsas, esialgu kiunuvad ja virisevad pool päeva… ja kui see aeg möödas, siis hakkavad mängima. meisterdama. koristama. lugema. õppima. Viimati hakkas 10-aastane oma toa mööblit ümber paigutama. tunneb huvi kokanduse vastu ja abistab söögivalmistamisel. 14-aastane nokitseb elektroonikavidinate kallal (inspiratsiooni saab kooli tööõpetuse tunnist ja vanemalt vennalt, kes külastab nädalavahetusel).
Olen ise arvutisõltlane ja pole veel leiutatud vahendit, mis mind perekoolist eemal hoiaks. Oma lastele sama saatust ei taha.



Postitas:
Kägu

Tead, tõsiselt, kui tahad päriselt last aidata, võta talt nutitelefon ära ja anna lapsele helistamiseks vanamoodne nuppudega telefon.
Minu laps käib 3.klassis, tal on nuppudega telefon ja ta pole oma klassis ainuke.
Kodus saab mängida tahvelarvutis, maksimum 1 tund päevas. Koolipäevadel ei tule tal vahel see tahvel meeldegi, nädalavahetustel mängib rohkem.
Kuid kui piirangut poleks seadnud, oleks ka minu laps tõsine sõltlane, käitumishäireid esineb ilma selletagi. Lapsel diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanu häire, käib rehabilitatsiooniteenuse raames 1 kord nädalas psühholoogi juures. Kuid kas see psühholoog ka sõltuvushäiretega tegeleb, ei oska öelda. Minu lapse puhul tegeleb emotsioonide juhtimisega ning tähelepanu ja keskendumisvõime parandamisega.

Minu 8.klassi lapsel on ka nuppudega telefon. Julgeb sellega helistada küll. Teiste nähes ka. Ahjaa- elame Tallinnas ja ei ole vaesed 🙂

Minu lastel on samuti nuputelefonid ja õpetajana tean, et ega teistelgi lastel, ka 9. klassi omadel, on kohati nuputelefonid. Ei ole narrimist sel aluse kohanud.

Minu lapsed seejuures pole ka eriti suured suhtlejad, aga just vahetundides reaalselt omavahel suheldes seda harjutataksegi, mitte ninapidi telefonis istudes ja ekraani masseerides.
Kui on tõesti probleeme suhtlemisega ja käitumisega, siis tasub sellega seoses tõesti psühholoogi poole pöörduda ja on olemas vastavad rühmad või ringid (vähemalt Tartus on), kus taoliste probleemidega (ka ATH) lapsi juhendatakse suhtlemisel.
Teemaalgataja, tee oma lapsele teene ja võta talt nutitelefon ära. Kindlasti on ta päevi või isegi nädalaid pahur ja eriti tülikas, kuid tasapisi taaskohaneb ta päriseluga.
Ja natuke igavust on lapse arengule väga vajalik, see tõeliselt arendab loovust, mõtlemisoskust ja õpetab iseennast paremini mõistma.



Postitas:
Kägu

Laps 11-aastane. Nutitelefoni sai omale 9-aastaselt. Suviti nutis internetti pole, jah 3 kuud ei ole nutis internetti, vahel vaid wi-fi alal. Kasutab see aeg nutit vaid helistamiseks, pildistamiseks. Laps on väga palju õues teiste lastega mängimas. Nädalas on kokku kolm huviringi. Kodus puudub teler, tahvlist vaatab Padjaklubi. Käime kinos, teatris. Nutist kamandan ta kodus välja. Toome palju raamatuid raamatukogust, lapsel on kujunenud lemmikkirjanikud. Täna õhtul laps mängis oma asjadega, käis vannis ja meisterdasime koos suurest kõrvitsast küünlahoidjat. Söögiaeg on püha, siis räägib pere omavahel ja telefonis ei ole keegi.

Kuna minu kiidulaul sind ei aita, siis soovitan vaid üht – internet välja nutitelefonist, lased mobiilsidefirmal piirata. Nuputelefon oleks lapsele liigne šokk, las talle jääb tema nuti, aga ilma netita. Mängud desinstallid ta nutist maha, jätad näiteks kaks tema valikul ja aitab küll.



Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )


Esileht Koolilaps nutisõltuvusega tegelevat psühholoogi