Minul oli esimene trimester täis kontrollimatuid ja täiesti eikuskilt tulevaid nutuhooge. Eks erinevad hirmud andsid ka jõudu nendele hoogudele, kuid üldiselt olid need täiesti tragikoomilised olukorrad. Peale esimese trimestri lõppu kadusid need nutuhood minul ära.
Teise rasedusega olin paras piripill, küll polnud pirukas õige kujuga, küll tuul puhus valelt poolt jne. Väga väga tühised asjad võisid nutma ajada, endal lihtsalt nüüd hea ja naljakas meenutada.
Küllap need on hormoonid ja läheb üle 🙂 mind ajasid ka raseduse alguses kõik asjad nutma. Kanal 2st tuli mingi sari ahvist, kelle nimi oli Charlie vms. Oh kus vaatasin ja nutsin, kui armas ikka Charlie on. Kunagi varem ega hiljem ei ole see sari mind huvitanud 😀
Ei suutnud oma rasedusest ka kellelegi rääkida. Õnne pisarad olid kohe platsis 😀