Teema: Obsessiiv-kompulsiivne häire

Minu täiskasvanud lapsel on see. See on stressihaigus. Seega – esimene samm: vähenda stressi oma elus (rohke liikumine/meelepärane sport, regulaarsed massaažid, regulaarne uni on väga oluline, hingamisteraapia aitab (hingamisjooga jm hingamistrennid). Söö palju rohelisi lehti ja köögivilju – B-vitamiini puudus on ka üheks OCD põhjuseks. D-vitamiini sissevõtmine on ka vajalik. Tee perearsti juures vereanalüüs kõigi vajalike ainete kohta organismis. Teine samm: leia endale korralik terapeut. Minu kurb kogemus on, et Eestist ei leiagi. Meie terapeudid ajavad selles osas ikka puhast s…ta suust välja. Vaata YT-s videoid ja soovitusi, kuidas sellest vabaneda. Mina olen vaadanud inglise keeles ja vene keeles.
Sundmõtetega ei tohi astuda dialoogi, st ennast kaitsma hakata ja iseennast õigustama hakata. Need mõtted on haiguse sümptom, nagu tatt, mis nohu korral ninast tuleb. Sa ju ei astu nohu korral tatiga dialoogi? Need mõtted tuleb peast läbi lasta nagu rong ja ise muudkui oma põhiasjadega tegeleda. Aga selleks on ikkagi alguses kogenud terapeuti vaja. Mina viin oma lapse välismaale haiglasse ja olen kindel, et saame abi.
Mõtlen juba aastaid, et milleks meile siin see solidaarne tervisekindlustusmaks palgast, kui niikuinii tõsiste probleemide korral abi ei saa? Minust on saanud tasulise arstiabi pooldaja, sest see “tasuta” arstiabi Eestis on lihtsalt ja ainult üks suur raha põletamine.

Muud tarka soovitada ei oska, sest ka minu laps tiirleb obsessiooniga alles selle esimeses staadiumis. Aga ma tean, et Läänes inimesed ikka tulevad poole aastaga sellest seisundist välja.
Ahjaa, sertaliini (st et antidepressanti) peab ka võtma hakkama, sest selle haigusega kaasneb ka depressioon. Selle saab sulle perearst ka juba kas või homme välja kirjutada.

#3032343:

Minu täiskasvanud lapsel on see. See on stressihaigus. Seega – esimene samm: vähenda stressi oma elus (rohke liikumine/meelepärane sport, regulaarsed massaažid, regulaarne uni on väga oluline, hingamisteraapia aitab (hingamisjooga jm hingamistrennid). Söö palju rohelisi lehti ja köögivilju – B-vitamiini puudus on ka üheks OCD põhjuseks. D-vitamiini sissevõtmine on ka vajalik. Tee perearsti juures vereanalüüs kõigi vajalike ainete kohta organismis. Teine samm: leia endale korralik terapeut. Minu kurb kogemus on, et Eestist ei leiagi. Meie terapeudid ajavad selles osas ikka puhast s…ta suust välja. Vaata YT-s videoid ja soovitusi, kuidas sellest vabaneda. Mina olen vaadanud inglise keeles ja vene keeles.

Sundmõtetega ei tohi astuda dialoogi, st ennast kaitsma hakata ja iseennast õigustama hakata. Need mõtted on haiguse sümptom, nagu tatt, mis nohu korral ninast tuleb. Sa ju ei astu nohu korral tatiga dialoogi? Need mõtted tuleb peast läbi lasta nagu rong ja ise muudkui oma põhiasjadega tegeleda. Aga selleks on ikkagi alguses kogenud terapeuti vaja. Mina viin oma lapse välismaale haiglasse ja olen kindel, et saame abi.

Mõtlen juba aastaid, et milleks meile siin see solidaarne tervisekindlustusmaks palgast, kui niikuinii tõsiste probleemide korral abi ei saa? Minust on saanud tasulise arstiabi pooldaja, sest see “tasuta” arstiabi Eestis on lihtsalt ja ainult üks suur raha põletamine.

Muud tarka soovitada ei oska, sest ka minu laps tiirleb obsessiooniga alles selle esimeses staadiumis. Aga ma tean, et Läänes inimesed ikka tulevad poole aastaga sellest seisundist välja.

Ahjaa, sertaliini (st et antidepressanti) peab ka võtma hakkama, sest selle haigusega kaasneb ka depressioon. Selle saab sulle perearst ka juba kas või homme välja kirjutada.

Minu sõbranna teismeline sai igatahes täiesti pädevat abi ja toetust ning paranes. Otsi sobiv arst.

Sundmõtted, sundhirmud, sundkäitumine – minul tekivad ärevusest kui on pingeline aeg.
Väga palju aitab kui lihtsalt ignoreerida kuni need mõtted lõpuks kaovad.

Minul on ka. Mul on ärevuse leevendamiseks mõned rituaalid. Olen neid ise tasapisi minimeerinud, et mitte lasta neil oma elu kontrollida. Varem pidin puudutama, hinge kinni hoidma ja üht- teist veel tegema, nüüd on jäänud ainult üks asi, mida märkamatult teen.

Sundmõtetega on raskem. Nende vastu aitab ad ja väga hea terapeut. Positiivsed emotsioonid ka- muusika, teater. Maatöö- see ei anna aega jamale mõtlemiseks.

#3032349:

Lihtsalt huvi pärast uurin, et mille eest siin see miinus mulle pandi? Kas see oli mõni haiglas igavlev valvemeedik, kes haigete ravimise asemel Perekoolis aega surnuks lööb?

Vaevalt küll, miks meedik? Ikka meie armsad kaaskäod, kelle õelus ei mahu sisse ära. Kes teab, mis häire see selline on, et pead kõigile pidevalt miinuseid laksima. Selle vastu aitaks üks hea vops tagumikku a la Tarand. Aga virtuaalselt ei saa seda teha, seega jäävadki sundkäituma. Milleks sellist s-tta üldse tähele panna, las rahuldavad ennast.

#3032808:

Siis kui kõik magavad, tõusen üles ja viskan pihuga päevased mustad ja ärevad mõtted vaikselt aknast välja. Tobe, ma tean, aga ma ei saa ilma selleta magama minna. Sellest ei tea mitte keegi. Nüüd siis teie teate.

Nagu keskaegses Itaalias solki aknast välja visati.

#3032738:

#3032349:

Lihtsalt huvi pärast uurin, et mille eest siin see miinus mulle pandi? Kas see oli mõni haiglas igavlev valvemeedik, kes haigete ravimise asemel Perekoolis aega surnuks lööb?

Vaevalt küll, miks meedik? Ikka meie armsad kaaskäod, kelle õelus ei mahu sisse ära. Kes teab, mis häire see selline on, et pead kõigile pidevalt miinuseid laksima. Selle vastu aitaks üks hea vops tagumikku a la Tarand. Aga virtuaalselt ei saa seda teha, seega jäävadki sundkäituma. Milleks sellist s-tta üldse tähele panna, las rahuldavad ennast.

Sitt siin ja sitt seal. Osad miinused teile mõlemale selle eest, et te ilma sitata kuidagi kohe ei saa.

#3034327:

#3032343:

Aga selleks on ikkagi alguses kogenud terapeuti vaja. Mina viin oma lapse välismaale haiglasse ja olen kindel, et saame abi.

Kuhu riiki sa plaanid oma lapse viia? Mis koolkonna terapeudid seal töötavad? Kas võõrkeel ei saa teraapia nüansside puhul takistuseks?

Küsin lihtsalt huvist – olen ka ise psühhoterapeut ja tunnen küll, et kuigi vene keelt suhtlustasandil valdan, on siiski patsiendi suhtes õige valik ta vene keelt emakeelena kõneleva psühholoogi juurde edasi suunata. Teraapia on nii peen töö ja kuna pisikesed detailid on teinekord teraapia suunda mõjutavad, siis võivad need ka kerge keelebarjääripuhul lihtsalt tähelepanuta jääda ja see mõjutab ravi kvaliteeti.

Lisan, et selle häire ravis on minu patsientidel palju olnud abi sertraliini kõrval ka fluoksetiinist.

Hispaaniasse, kus on haigla ja kuurort ühendatud (teraapia + psühhiaater + massaaž jm wellnessi teenused + gurmeetoit). Et see stress tal ravi ajal täiesti ununeks. Mu laps räägib inglise keelt C1 tasemel. Teraapiaks täiesti piisav.
Aitäh rohu soovitamise eest.

Üks halb “kiiks” on mul veel. Kui ma koon kellelegi midagi ja kudumise ajal tulevad häirivad mõtted pähe, siis pean sinnamaani tagasi arutama, kus need halvad mõtted alguse said, et neid mitte sokkidesse “sisse kududa”. Väga häiriv, sest mida rohkem mõtteid tõrjuda, seda rohkem neid tagasi tuleb ja kudumine ei edene absoluutselt. Sestap enam väga ei koogi. See moment on samuti teistele pereliikmetele nähtamatu, sest ega nemad ei tea, mida ma seal teen või koon.
Ma tean, et need kompulsioonid on täiesti mõttetud, aga alateadvuses on ikka hirm, et minu negatiivne mõte jääb kuhugi püsima ja midagi mõjutama. Väga raske on elada. Tänu sellele häirele on mul elus palju piiranguid, mille ise endale seadnud olen. Päris välja ravida seda ei saagi. Või noh saab, aga väga tugeva tahtejõu ja mõttetööga. Kui on hea psühholoog ja sobiv ad, siis on ka abi, aga päris ära see kahjuks ei kao.

#3036213:

#3036141:

Üks halb “kiiks” on mul veel. Kui ma koon kellelegi midagi ja kudumise ajal tulevad häirivad mõtted pähe, siis pean sinnamaani tagasi arutama, kus need halvad mõtted alguse said, et neid mitte sokkidesse “sisse kududa”. Väga häiriv, sest mida rohkem mõtteid tõrjuda, seda rohkem neid tagasi tuleb ja kudumine ei edene absoluutselt. Sestap enam väga ei koogi. See moment on samuti teistele pereliikmetele nähtamatu, sest ega nemad ei tea, mida ma seal teen või koon.

Ma tean, et need kompulsioonid on täiesti mõttetud, aga alateadvuses on ikka hirm, et minu negatiivne mõte jääb kuhugi püsima ja midagi mõjutama. Väga raske on elada. Tänu sellele häirele on mul elus palju piiranguid, mille ise endale seadnud olen. Päris välja ravida seda ei saagi. Või noh saab, aga väga tugeva tahtejõu ja mõttetööga. Kui on hea psühholoog ja sobiv ad, siis on ka abi, aga päris ära see kahjuks ei kao.

Mul on ka sarnane asi halbade mõtetega. Selline tunne, et neid mõeldes kutsukski nagu halba ligi või et see jääb kuhugi püsima ja mõjutama. Mul aitab kuskilt loetud nipp, et halva mõtte järel tühistan selle ära, ütlengi mõttes kolm korda: tühistan, tühistan, tühistan.

Ma kasutan ka erinevat metoodikat, aga kui reaalselt mõelda, siis kulub väga palju mõttetut energiat OKH-ga tegelemiseks. See “andmine” käib peas nonstop. Pole ühtki vaba hetke päeval, mil ma endaga hädas ei oleks, ei tegeleks, ei tõrjuks, ei otsiks asendustegevusi, ei canceldaks ega saadaks mõtteid kõige kaugemasse mudamülkasse, et nad sealt välja ei roniks. See kõik ei paista pealtnäha välja ja ma ei räägi sellest, aga kõige parem tunne on siis, kui ma saan õhtul voodisse ja magama.

#3035863:

#3034327:

#3032343:

Aga selleks on ikkagi alguses kogenud terapeuti vaja. Mina viin oma lapse välismaale haiglasse ja olen kindel, et saame abi.

Kuhu riiki sa plaanid oma lapse viia? Mis koolkonna terapeudid seal töötavad? Kas võõrkeel ei saa teraapia nüansside puhul takistuseks?

Küsin lihtsalt huvist – olen ka ise psühhoterapeut ja tunnen küll, et kuigi vene keelt suhtlustasandil valdan, on siiski patsiendi suhtes õige valik ta vene keelt emakeelena kõneleva psühholoogi juurde edasi suunata. Teraapia on nii peen töö ja kuna pisikesed detailid on teinekord teraapia suunda mõjutavad, siis võivad need ka kerge keelebarjääripuhul lihtsalt tähelepanuta jääda ja see mõjutab ravi kvaliteeti.

Lisan, et selle häire ravis on minu patsientidel palju olnud abi sertraliini kõrval ka fluoksetiinist.

Vaatasin just järele, et mis asi see fluoksetiin on. See on ju see kurikuulus Prozac! See on siis ainus, milleks Eesti meditsiin võimeline on?

Tõsti,mille nimel me seda solidaarset ja ühiselt maksustatud meditsiinisüsteemi siin üleval peame? Kui oleks tasuline meditsiin, siis peaks Eesti arstid kõigi teiste Euroopa arstidega konkureerima hakkama tööturul ja küll siis jalad tagumiku alt välja keritaks!

Ma ei saa aru, mis inimesed need on, kes Eesti meedikute kohta käivat kriitikat lihtsalt ja julmalt miinustavad?!! Küllap ongi ikka Eesti meedikud ise.
See on õudne, kui alaväärsel tasemel on Eesti arstiabi. Meie arstid ei taha või ei ole võimelised haigele välja töötama kompleksset raviplaani. Ainus, mida nad teha suudavad, on ravimite kangust ja doosi tõsta, kuniks inimestest jäävad järele vaid hingavad zombid.
Eesti terapeutidele tuleks lihtsalt kere peale anda! Muud ei kuulegi, kui et jälle me meedikud KOOLITAVAD ennast kuskil või on õppe- vm puhkusel. Ja tulemuseks on siis see, et teraapiates vehitakse patsiendi ees STOP-märkidega, et peata oma mõtted! Kui kogu arenenud meditsiinimaailm teab juba ammu, et mõtteid ei saa peatada. See on sama hea, kui öelda inimesele, et ära hinga!
Isegi Sensus, kes koorib patsiendilt lõppkokkuvõttes Lääne eliithaiglatega sama summa, räägib oma kodulehel mõtete PEATAMISEST! Kus kiviajas küll need Eesti terapeudid elavad?
Ja meie vaesed inimesed peavad töötama endal hinge seest topelttöökohtadega, et saada oma lähedased Lääne arstide juurde lõpuks adekvaatset ravi saama. Meie omad siin ainult KOOLITAVAD end – kahjuks patsiendi jaoks tulemusteta! Palka nõuavad me meedikud muudkui juurde, aga töö tulemus langeb juba miinustesse! Nt minu lapse psühhiaater pidas lapsele kuude kaupa teaduslikke loengud lapse obsessiooni teemadel ja süvendas oma isiklikust lollusest niimoodi haiguse maksimumini. Ainult ego oli proua arstil taevakõrgune ja mingilgi moel ei tohtinud kritiseerida tema “ravikäiku”.

Kui kohutav on see haigus lähedastelegi kanda! Aga meie meedikutel on sellest ükskõik. Nende reaktsioon on, et kui ei sobi meie “ravi”, hakka astuma!
Selleski teemas siin on nii palju ravita jäänud õnnetuid inimesi. Aga meie psühhiaatrid ja terapeudid loevad kokku vaid KORDI, kui palju nad oma armulikku AEGA patsiendile kinkinud on. Ainult et selle haiguse puhul aeg ei paranda kõiki haavu, see haigus nõuab OSKUSTEGA meedikuid, keda meil ikka karjuvalt palju napib.

#3038952:

Ma ei saa aru, mis inimesed need on, kes Eesti meedikute kohta käivat kriitikat lihtsalt ja julmalt miinustavad?!! Küllap ongi ikka Eesti meedikud ise.

Üsna kindlasti on need inimesed, kes on Eestis arstidelt abi saanud (ja lisaks need, kellele ei istu su väljendusviis)

Arvata võib, et su elu on pingeline, aga ilmselt vajad isegi teraapiat või sarnase valdkonna abi. Kahju, et sa Eesti arste ei usalda selles osas. Lapsele teed siis selle reisi, aga mis sinu enda probleemidest saab?

Kolme kohaga tööd teha enam ei jaksa, et saaks ka ennast aidata. Eesti arstidelt abi loota pole. Mida on neist arstidest usaldada, kui nad ei saa oma tööga hakkama?

Mulle ei ole iial istunud inimesed, kes väljendusviisist kaugemale ei oska või ei taha näha. Minu lapse endine psühhiaater saatis ta meilitsi väga viisaka väljendusviisiga p…se. Nii et elus on väljendusviisist ikka kordades olulisemaid asju, mida hinnata tuleb.

#3038928:

#3035863:

#3034327:

#3032343:

Aga selleks on ikkagi alguses kogenud terapeuti vaja. Mina viin oma lapse välismaale haiglasse ja olen kindel, et saame abi.

Kuhu riiki sa plaanid oma lapse viia? Mis koolkonna terapeudid seal töötavad? Kas võõrkeel ei saa teraapia nüansside puhul takistuseks?

Küsin lihtsalt huvist – olen ka ise psühhoterapeut ja tunnen küll, et kuigi vene keelt suhtlustasandil valdan, on siiski patsiendi suhtes õige valik ta vene keelt emakeelena kõneleva psühholoogi juurde edasi suunata. Teraapia on nii peen töö ja kuna pisikesed detailid on teinekord teraapia suunda mõjutavad, siis võivad need ka kerge keelebarjääripuhul lihtsalt tähelepanuta jääda ja see mõjutab ravi kvaliteeti.

Lisan, et selle häire ravis on minu patsientidel palju olnud abi sertraliini kõrval ka fluoksetiinist.

Vaatasin just järele, et mis asi see fluoksetiin on. See on ju see kurikuulus Prozac! See on siis ainus, milleks Eesti meditsiin võimeline on?

Tõsti,mille nimel me seda solidaarset ja ühiselt maksustatud meditsiinisüsteemi siin üleval peame? Kui oleks tasuline meditsiin, siis peaks Eesti arstid kõigi teiste Euroopa arstidega konkureerima hakkama tööturul ja küll siis jalad tagumiku alt välja keritaks!

Ma ei saa aru, mis inimesed need on, kes Eesti meedikute kohta käivat kriitikat lihtsalt ja julmalt miinustavad?!! Küllap ongi ikka Eesti meedikud ise.

See on õudne, kui alaväärsel tasemel on Eesti arstiabi. Meie arstid ei taha või ei ole võimelised haigele välja töötama kompleksset raviplaani. Ainus, mida nad teha suudavad, on ravimite kangust ja doosi tõsta, kuniks inimestest jäävad järele vaid hingavad zombid.

Eesti terapeutidele tuleks lihtsalt kere peale anda! Muud ei kuulegi, kui et jälle me meedikud KOOLITAVAD ennast kuskil või on õppe- vm puhkusel. Ja tulemuseks on siis see, et teraapiates vehitakse patsiendi ees STOP-märkidega, et peata oma mõtted! Kui kogu arenenud meditsiinimaailm teab juba ammu, et mõtteid ei saa peatada. See on sama hea, kui öelda inimesele, et ära hinga!

Isegi Sensus, kes koorib patsiendilt lõppkokkuvõttes Lääne eliithaiglatega sama summa, räägib oma kodulehel mõtete PEATAMISEST! Kus kiviajas küll need Eesti terapeudid elavad?

Ja meie vaesed inimesed peavad töötama endal hinge seest topelttöökohtadega, et saada oma lähedased Lääne arstide juurde lõpuks adekvaatset ravi saama. Meie omad siin ainult KOOLITAVAD end – kahjuks patsiendi jaoks tulemusteta! Palka nõuavad me meedikud muudkui juurde, aga töö tulemus langeb juba miinustesse! Nt minu lapse psühhiaater pidas lapsele kuude kaupa teaduslikke loengud lapse obsessiooni teemadel ja süvendas oma isiklikust lollusest niimoodi haiguse maksimumini. Ainult ego oli proua arstil taevakõrgune ja mingilgi moel ei tohtinud kritiseerida tema “ravikäiku”.

Kui kohutav on see haigus lähedastelegi kanda! Aga meie meedikutel on sellest ükskõik. Nende reaktsioon on, et kui ei sobi meie “ravi”, hakka astuma!

Selleski teemas siin on nii palju ravita jäänud õnnetuid inimesi. Aga meie psühhiaatrid ja terapeudid loevad kokku vaid KORDI, kui palju nad oma armulikku AEGA patsiendile kinkinud on. Ainult et selle haiguse puhul aeg ei paranda kõiki haavu, see haigus nõuab OSKUSTEGA meedikuid, keda meil ikka karjuvalt palju napib.

Lohutuseks võin öelda, et ega Soomes parem pole(enal siin). Igas riigis on omad plussid ja miinused.
Ja mõni inimene ei leia terves maailmas seda õiget ja “normaalset” arsti, kes imesid suudab korda saata.

#3039052:

#3038995:

#3038952:

Ma ei saa aru, mis inimesed need on, kes Eesti meedikute kohta käivat kriitikat lihtsalt ja julmalt miinustavad?!! Küllap ongi ikka Eesti meedikud ise.

Üsna kindlasti on need inimesed, kes on Eestis arstidelt abi saanud (ja lisaks need, kellele ei istu su väljendusviis)

Arvata võib, et su elu on pingeline, aga ilmselt vajad isegi teraapiat või sarnase valdkonna abi. Kahju, et sa Eesti arste ei usalda selles osas. Lapsele teed siis selle reisi, aga mis sinu enda probleemidest saab?

Kolme kohaga tööd teha enam ei jaksa, et saaks ka ennast aidata. Eesti arstidelt abi loota pole. Mida on neist arstidest usaldada, kui nad ei saa oma tööga hakkama?

Mulle ei ole iial istunud inimesed, kes väljendusviisist kaugemale ei oska või ei taha näha. Minu lapse endine psühhiaater saatis ta meilitsi väga viisaka väljendusviisiga p…se. Nii et elus on väljendusviisist ikka kordades olulisemaid asju, mida hinnata tuleb.

Aga äkki vaatad peeglisse ka?

Kollaste foorumite lemmiklause, kui enam muud pole vastu nähvata võimalik.

#3039069:

Nii et elus on väljendusviisist ikka kordades olulisemaid asju, mida hinnata tuleb.

Elus loomulikult, aga me oleme ju praegu foorumis, kus millegi muu alusel võimalik hinnata polegi (sina oled ju see, kes neid miinuseid siin kokku loeb)

Ära risusta oma demagoogiaga teemat!
Mitte miski ei sega mitte kellelgi jutu MÕTTEST aru saada, kui selleks vaid soovi on.
On ülimalt alaväärne ennast lõbustada murest murdumas inimeste arvelt. Ja hetkel oled see ülimalt alaväärne inimene sina.