Teema: Õde ja mees ei salli üksteist

Tundub, et neil on mingisugune salasuhe olnud ja nüüd vihkavad üksteist.

Täiskasvanud inimesed peaksid suutma ju selliseid olukordi vältida st. mis asju su mees ja õde koos ajavad, et sellised riiud majas. Jagate vanemate  vara või? Siis ei ole sellel poolel mingit sõnaõigust, kelle vanemaga tegu ei ole.

#3649803:

TA olen. Me oleme õega lähedased ja lapsed sama vanad, nii et läbikäimist on olnud. Ma arvan, et tegemist on kahe domineeriva isiksuse võimuvõitlusega. Ma olen kangesti üritanud mitte sekkuda ja seni on see püsinudki viisakas, nüüd see viimane kord läks käest ära neil täitsa. Ja mees pärast ütles, et tema on minu palvel pingutanud, aga enam ei kavatse. Et kui tuleb mingi teema, siis tema enda arvamust enam tagasi ei hoia. Seepärast kardan, et ei jääda enam viisakaks… aga kirjeldan ka siis võimalikult neutraalselt seda suure tüli olukorda. Olime koos läinud peredega mängumaale, oldud 2,5h tahtis mees koju minna, õde veel jääda. Õde süüdistas, et tema tahtmisega ei arvestata, tal väiksed lapsed, aga mees olevat kõige suurem ja väsinum titt, kes jonnib, et tahab ära minna. Ebaviisakas ka olevat. Mees jälle karjus, et õel peab olema kõik alati nii nagu tema tahab. Ma üritasin leida kompromissi, et oleme siis pool tundi veel või lähme siis sööma välja hoopis. Ei sobinud, siis et lähme lahku, mis ikka. Me koju ja õde jääb kaua tahab. Siis mees teatas, et ei, tema siis jääb, kui teisiti titt ja mats on jne. Lõpuks läksime ikka lahku, sest no kõik nii püha viha täis, et mis seal mängumaal ikka teha enam. Teine stiilinäide – oleme õel perega külas, mees jätab oma kallid kõrvaklapid riiulile, õe 2a saab need kätte, mees leiab kusagilt põrandalt. Õde süüdi, et last ei jälgi. Mees süüdi, et jättis kättesaadavasse kohta. Mõlemad õigust täis ja vihased. No sellised mõttetud olmeasjad pidevalt. Ma ei teeks sellistest asjadest üldse väljagi ja olen seda korduvalt ka öelnud.

TA – mõlemad, nii õde, kui su mees on parajad tited. Kas need on mingid täiskasvanute probleemid siis, mida sa näiteks tood? Püha jumal! Ma ei suudaks kummagagi enam suhelda, kui sellistest asjadest number tehakse.

#3649814:

#3649803:

Olime koos läinud peredega mängumaale, oldud 2,5h tahtis mees koju minna, õde veel jääda.

Milleks tänases olukorras sinna mängutuppa üldse peab ronima?

Aga üldiselt siin on jah mingi alla surutud seksuaalne pinge

Ei, need võivad olla kaks koleerikut ja neil on võimuvõitlus ühe ja sama inimese pärast. Enne oli kontroll õe käes, aga siis ilmus mingi mees ja nüüd on õde justkui kõrvale jäetud.

Ma olen sellises olukorras olnud – olin kahe koleeriku vahel. Midagi ei saanud ma teha. Ise jagelesid, tegin neile lihtsalt selgeks, et jätku mind sellest välja.

#3649818:

oldud 2,5h tahtis mees koju minna, õde veel jääda. …. mees jätab oma kallid kõrvaklapid riiulile, õe 2a saab need kätte, mees leiab kusagilt põrandalt.

Ma pigem arvaks, et kaks tola ja kange iseloomuga pole siin mitte mingit pistmist.
Pigem on tegu ülinõrkade iseloomudega, mille näilist tugevust on vaja siis upitada selle tobedusega, et “kelle sõna peale jääb, see ongi tugevam”.

2,5h ja veel tund peale kuskil mänguväljakul passida?
Noh ok, tahad edasi olla, ole siis, jumal küll, mina ei keela ja lähen oma kambaga ära koju.
Või need “kallid kõrvaklapid”.
Nagu pubekas tassib mees neid igale poole kaasa ja kui 2 aastane need üles korjab, siis hakkab räuskama…halloo. Kaheaastase kohus ONGI need ripakil ära korjata, ära lõhkuda ja veel lõpuks alla ka neelata. (mis siis oleks saanud, või kes oleks süüdi olnud? – mees muidugi)

Mina annaks neile toladele lihtsalt (kindlasti mõlemale korraga!) teada, et mind teie võimuvõitlused absoluutselt ei huvita ja palun need viisakusest minu vastu ja minu juuresolekul lihtsalt ära jätta.
Ja kui te HAKKAMA EI SAA (EGA TAHA?), siis ma lihtsalt hakkan teiega eraldi suhtlema = õe juures käin ilma meheta, ainult lastega ja ema juures käin oma perega siis, kui õde seal ei ole.
Lihtne.
Las nad siis ise otsustavad, mis edasi või mis seksuaalpinged neil on või ei ole.

Kehtestaks end.

Mina ütleks järgmine kord karmilt ja kõvasti, et mul on sellest jagelemisest kõrini ja et ei kavatse enam seda rohkem taluda. Sina ei ole kellegi ema ega kohtumõistja.

Tittedega ei saa asju ajada, sa pead tegema nii, nagu ise tahad.

Õega mingi aeg ei suhtle, paratamatus. Küll ta tagasi tuleb.

Mehele hakkad kodus vastu, et sul on kõrini tühisustest ja see ei kuulu enam arutamisele. Kõik. Et elus on alati kompromissid ja jonniiga lõpub kolmanda eluaastaga. Ja oma klapid pangu ise ära.

Vbolla tormabki minema, aga tühi temaga. Küll naaseb ja kui EI naase, siis hää, et lahti said.

Hetkel on nii, et sina võid ju neid kalliks pidada, aga nemad SIND kalliks ei pea, kui niimoodi sinu kulul saevad.

#3649571:

Õde ja abikaasa on mõlemad kange iseloomuga, harjunud, et teised teevad nii, nagu nemad tahavad. Algusest peale on pidevalt ütlemisi ja mõlemad mulle siis räägivad kuidas teine ikka valesti käitub. Mina olen siis seal vahel. Abikaasalt alati enne kokkusaamist palun, et katsugu olla sõbralik, minu pärast, ja ärgu tehku välja, kui saab. Õelt ka olen palunud, et ma tahaks ikka suhelda ja ignoreerigu, kui võimalik. Õega samavanad lapsed ja nii tore peredena koos käia kohtades. Ja jõulud jms ju niikuinii ema-isa kutsuvad korraga külla. Nüüd siis oli suur tüli neil täiesti tühise mõtetuse üle ja kompromissile nad minna ei suutnud, mõlemad tulivihases ja punased näost, sai muidugi kõik varasemad asjad üksteisele näkku öeldud, sõnad kunagi ja alati jms. Paar päeva on möödas, mingist leppimisest kumbki osapool kuulda ei taha. Mõlemal oli õigus ju. Ma sooviks teilt nõu selles osas, et kuidas mina saaksin mõlemaga ikkagi suhteid hoida, kui on selge, et omavahel kokku neid lasta ei saa ja läbikäimine peab harvemaks jääma. Nt. minu sünnipäev tulemas – kutsun õe perega?, ema kutsub külla – jätan mehe koju? Ma ei taha pooli võtta, sest minu jaoks tülide põhjused olematud. Arvan, et asi on lihtsalt iseloomude sobimatuses või tegelikult selles, et ollakse liiga sarnased – kange iseloomuga ja õigust täis.

Sa ei saa teha peredena asju, kui nad üksteise varjugi ei talu. Ega siis igale poole ei peagi tingimata abikaasat kaasa vedama. Tehke neid ühiselt lastega koos tegustemisi ilma sinu meheta. Ma isiklikult arvan, et su mehel ei ole kõige vähematki selle vastu, kui ta vahel saab rahulikult kodus olla ja ei pea tulema sinu ema juurde, kui niikuinii põhirõhk sellel üritusel on sinu suhtlus õe ja emaga. Perega, ehk siis oma perega teete teisi asju. Kui mees su õde näeb vaid kord-kaks aastas sinu sünnipäeval ja jõulude ajal, siis ehk suudab end paremini talitseda.

Appi kui tüütu. Need stiilinäited. Minu meelest esimeses on suurem tola õde ja teises mees. Kui mängumaal ühe autoga olite, siis otsustab see, kelle autoga tegu. Kui 2.5 tundi juba oldud, siis eriti. (Kuidas üldse üks tàiskasvanu sellises kohas nii kaua olla suudab?) Ja kui te polnud ühe autoga, pole probleemist üldse võimalik aru saada. Iga pere teeb mis tahab.
Teises näites on mees ise süüdi. Kui olite õel külas, siis kust õde pidi teadma, et su mehe kõrvaklapid temale valvata poetati kuhugi. Ja miks peavad üldse külla minnes kõrvaklapid kaasas olema, sama hästi võinuks ta koju jääda.
Kohutav lasteaed on küll.
Tundub, et õel vist meest pole ja on armukade, et sinu tähelepanu ei kuulu ka jäägitult talle. Mees on varasematest tülidest nii pinges juba, et iga asi su õe juures ajab teda närvi.
Jajah, loodame et neil ühel hetkel kirglik leppimine ei tule.

… väikeste laste pärast peaks juba end tagasi hoidma…

Rääkida mehega kodus eelnevalt läbi, et külas sõneleda pole viisakas, misiganes teemadel, juhtub mis juhtub, meeldib või ei meeldi midagi.  Ema juures sama teema – külas lihtsalt ei lastagi ennast nii vabaks,  ei rikuta teiste tuju! Kui ei saa hakkama, jääb koju, käite eraldi.

Ma keelduks sellisest läbikäimisest!

Me kõik käime aeg-ajalt nii külas, et kodus pärast auru välja lasta tuleb, klatshida või kiruda, külas seda ei tehta!

Liiga palju erinevaid osapooli ühel üritusel.  Kõik sinu armsad inimesed ei sobi ühte suurde patta kokku!

Mõlemal paistab kerge kontrolliprobleem ja armukadedus sinu osas. Naistel omajutud, muidugi tüütab meest.  Õde tunnetab, et mees on tüütu, ei saa vabaks lasta…sa pole tema päralt, omavahelised asjad jäävad arutamata. Mees jonnib ennekoju, kui õde

Ja pealegi, lastepargis joostakse ju laste järel, niikaua kui nemad soovivad… mees võiks ära kannatada! Õe lapsed peavad siis sinu mehe pärast lastepargist lahkuma?

Kui ma lastepargis näeksin sellist kampa, kus täiskasvanud kisklevad teemadel – tahan äraaa- tahan veeel olla, ma naeraks puruks 😃

Suur hulk vastajaid on suutnud ennast samastada TA-ga ja näevad nagu TA-gi kahe lähedase inimese vahelist konflikti, kus ei tahaks hea meelega pooli valima hakata. Olen ise olnud konfliktis oma elukaaslase pereliikmega ja ütlen üsna sügava veendumusega, et miski ei lõhu partnerite vahelist suhet rohkem, kui see, et partner konfliktiolukorras ei suuda otsustada, kes parasjagu kellele liiga teeb ja ei reageeri adekvaatselt, vaid üritab ennast konfliktist välja lõigata, või veel hullem, survestab partnerit talle ebameeldivat olukorda ära taluma.

Kellele meeldiks olla situatsioonis, kus partneri pereliige teda kamandab ja partner seda tolereerib? Või kellele meeldiks olla olukorras, kus partner ütleb, et ära tule pereüritusele kaasa, sest sa ei saa mu pereliikmega läbi – ehk sina jääd koju, sest mina ütlen nii. Veel hullem, kui partner kritiseerib sind pidevalt sinu üleastumiste eest aga pererahu huvides oma pereliikmete vastu sinu kaitseks välja ei astu – see võib tunduda ühele poolele poolte mittevalimisena aga teisele poolele vägagi poolte valimisena.

Tuumikpere liikmetega sideme lõhkumine ei käi nii kergelt, kui partneriga, sest sa ei saa valida, kes on su õde. Küll aga saad sa valida, kes on su partner. Seepärast on side partnerite vahel õrnem, kui sugulusside, mis muidugi ei tähenda, et peaks tolereerima oma partneri möödalaskmisi. Ka talle tuleb öelda, kui miski on ebamõistlik aga see ütleja oled sellisel juhul sina, mitte ei lase sa õel mehele otse näkku paugutada, mis sülg suhu toob.

Meie läksime ka lõpuks lahku, sest ma ei ole huvitatud olema suhtes, kus ma oma partneri perekonna juurde ei ole oodatud ei niisama ega perekondlikeks sündmusteks ning mind kamandatakse jalamatina ära kannatama pereliikme kapriise, kellega ma isegi ühe katuse all ei ela. Ma ei tundnud lõpuks, et see oleks võrdne suhe, vaid olin pidevalt mingile režiimile allutatud.

#3650383:

Kui sünnipere ikka õõnestab suhet kuna see ega too ei meeldi õe-venna-poja-tütre kaaslase juures, siis pea alati see kaaslane ka kaob pildilt. Isegi kui see võtab aastaid, ei pea ühegi inimese närv sellist kohtlemist vastu ja minnakse lahku. Seega kui soovid suhet päästa, hoia õega distantsi. Saa juba eos aru, kuhu õde välja jõuda tahab ja ära lase sel juhtuda. Pole vaja nii tihedalt suhelda ja olukordi tekitada, kus vaidlemiseks läheb. Kui ei kohtu ega suhtle nii tihti, ei saa ka vaielda. Õde elagu oma elu.

Mina nii mustades toonides vaatamata oma kehvale kogemusele asju siiski ei näe. Üsna vähe on tegelikult neid pereliikmeid, kes sihipäraselt tegutsevad selleks, et nende laps-õde-vend oma partnerist lahku ajada. Läbi selle tahaksid nad ju sisuliselt ka oma pereliikmele halba ja üldjuhul pole see eesmärk nii pahatahtlik. Pigem kiputakse autopiloodil töötama oma peremudeli sisseharjunud mustrite järgi ja kui perekonnaga liitub uus inimene, kelle maailmavaade ja harjumused-käitumismustrid on teistsugused, siis ei anta endale aru, et rollid tuleb ringi mängida ja arvestada kõigi osapooltega, vaid võetaksegi seisukoht “meid on rohkem, meie reeglid”. Uustulijast minnakse sisuliselt teerulliga üle ja imestatakse veel, et miks teine tõrges on. Aga tõrksaks muutumine sellises situatsioonis on kõigest inimlik reaktsioon.

Minu jaoks on üldse veider, et mees mängutuppa kaasa veetakse, minu mees tahaks sealt juba 10 minuti pärast lahkuda. Sellisesse kohta, kus mehel on ilmselgelt igav, ei ole teda üldse mõtet vedada.