Esileht Pereelu ja suhted Õed-vennad

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )

Teema: Õed-vennad

Postitas:
Kägu

Kas olete oma õdede ja vendadega lähedased?

Kui ei ole siis mis tundeid see tekitab?

Ma mõnevõrra õega suhtlen ja saame normaalselt läbi aga igapäevast lähedust ei ole. Vennaga on täiesti null suhtlust.. ja see teeb mind kurvaks ja samamoodi on mu ema selle pärast kurb. Ma olen eluaeg kasvanud pildiga kuidas õed-vennad omavahel suhtlevad ema näitel – nagu üks suur pere, kõik lapsed kõigi omad, mured, rõõmud kõik ühised. Aga vot minul oma venna ja õega sellist suhet ei ole. Mul nii kahju, et isegi mu lapsed praktiliselt ei tunne neid. Kuidas küll ise tagada, et mu enda omadel oleks ikkagi suhtlus, ei pea olema “parimad sõbrad” aga just see üks teisele olemas olemine ja ikkagi läbi käimine.

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suhe ei saja ju taevast alla. Suhe tekib suhtlemisega. Mis sa ise teinud oled, et suhe oleks olemas? Kui sul telefon on, siis sellega on võimalik ka ise helistada. Ja helistada neile, kes on sulle olulised. Küsida neilt, kuidas neil läheb. Sinul ei ole suhet seetõttu, et sind ei huvita kuidas vennal ja õel läheb. Sa ootad, et sinu vastu tuntaks huvi, aga sina ise ei tunne huvi. Kuidas tagada, et sul oleks suhtlus? Võta telefon ja helista. Lihtsalt niisama ja kutsu külla. Kui sina ei ole aktiivne, siis annad kogu aeg signaali, et vat sind ei huvita, mis teised teevad. Kas on nii?

+14
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suhe ei saja ju taevast alla. Suhe tekib suhtlemisega. Mis sa ise teinud oled, et suhe oleks olemas? Kui sul telefon on, siis sellega on võimalik ka ise helistada. Ja helistada neile, kes on sulle olulised. Küsida neilt, kuidas neil läheb. Sinul ei ole suhet seetõttu, et sind ei huvita kuidas vennal ja õel läheb. Sa ootad, et sinu vastu tuntaks huvi, aga sina ise ei tunne huvi. Kuidas tagada, et sul oleks suhtlus? Võta telefon ja helista. Lihtsalt niisama ja kutsu külla. Kui sina ei ole aktiivne, siis annad kogu aeg signaali, et vat sind ei huvita, mis teised teevad. Kas on nii?

Jura, minu õed ei suhtle, sest elavad kaugel ja kõigil pered nagu minul.

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahaks et mu lapsed käiks ka omavahel läbi kui välja kolinud on.
Kuidas neid kasvatada nii?

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahaks et mu lapsed käiks ka omavahel läbi kui välja kolinud on.

Kuidas neid kasvatada nii?

Sa ei saa neid kuidagi “kasvatada” selles vaimus. Nad peavad inimestena sobima, peab olema ühisosa ja soov tahe suhelda. Vägisi ei saa.
Ega ainult õde-vend olemine pole piisav tihedaks sõbrasuhteks. Igal on ju alati omad sõbrad sõbrannad.

+18
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga nad ju saavad oma väärtushinnangud kodust kaasa. Vwri pole paksem kui vesi?

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suhe ei saja ju taevast alla. Suhe tekib suhtlemisega. Mis sa ise teinud oled, et suhe oleks olemas? Kui sul telefon on, siis sellega on võimalik ka ise helistada. Ja helistada neile, kes on sulle olulised. Küsida neilt, kuidas neil läheb. Sinul ei ole suhet seetõttu, et sind ei huvita kuidas vennal ja õel läheb. Sa ootad, et sinu vastu tuntaks huvi, aga sina ise ei tunne huvi. Kuidas tagada, et sul oleks suhtlus? Võta telefon ja helista. Lihtsalt niisama ja kutsu külla. Kui sina ei ole aktiivne, siis annad kogu aeg signaali, et vat sind ei huvita, mis teised teevad. Kas on nii?

Ee.. kas see, et mul on vennaga null suhtlust tähendab automaatselt, et ma pole üldse suhelnud? Lõpuks on lihtsalt pidev tõrjumine ja ära ütlemine valusam kui üldse mitte suhtlemine. Ja sinna punkti ongi asi jõudnud, et ma ei taha kuskile teda kutsuda, sest ta ütleb nagunii ei, kui üldse vastab.

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Asi pole alati ainult õdedes-vendades, vaid nendega tulevad mängu ju ka nende kaasad. Minul kahjuks oma vennanaisega klappi pole, oleme kohutavalt erinevad ning minu abikaasa peaaegu et ei salli teda. Niisiis on need koosviibimised alati punnitatud. Mul ka ema õnnetu…

+18
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahaks et mu lapsed käiks ka omavahel läbi kui välja kolinud on.

Kuidas neid kasvatada nii?

Veel mõned aastad tagasi oleksin ma pikalt-laialt rääkinud, kuidas seda teha ja mis on oluline. Aga praegu ei oska mitte kui midagi tarka öelda ja muretsen ise ka oma laste pärast… Me saime vennaga vägagi normaalselt läbi, kõik koosviibimised olid alati lõbusad ja nn laiendatud perega võtsime igasuguseid asju ette. Meil olid paljudes asjades väga erinevad põhimõtted ja ka maailmavaade ei kattunud täielikult, kuid see ei seganud meie suhtlust. See kestis nii, ma arvan, umbes 20 aastat meie täiskasvanuaega. Ja mingil hetkel keeras mu vend ära (jaa, ma tean, tema arvamus ei pruugi sellega kattuda), praeguseks ei ole ligi kaks aastat mitte mingit suhtlust olnud, samamoodi ei suhtle ta meie emaga või kui, siis ainult räigeks sõimamiseks. Oma lastel ta minu omadega suhelda ei luba, kuid õnneks ei ela lapsed temaga ja on juba nii suured, et ei hooli sellest keelust. Mis juhtus, ma ei tea, vabalt võib olla mingi psüühikahäire, aga ise ta seda ei tunnista.

Asi pole alati ainult õdedes-vendades, vaid nendega tulevad mängu ju ka nende kaasad. Minul kahjuks oma vennanaisega klappi pole, oleme kohutavalt erinevad ning minu abikaasa peaaegu et ei salli teda. Niisiis on need koosviibimised alati punnitatud. Mul ka ema õnnetu…

Jah, venna uus naine on meil ka ilmselt mingi tegur olnud, samuti venna äärmuslikuks muutunud poliitilised eelistused. Meil kahjuks ei ole enam ka neid punnitatud koosviibimisi, kuigi mina suudaksin ema nimel vabalt head nägu teha mõned korrad aastas.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pole oma õega 7-8 a suhelnud, et tereta ka. Ei häiri, aga loodan, et oma lapsed täiskasvanuna ikka suhtlevad.

+3
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks on olnud ütlemisi ja riide, aga veri on paksem, kui vesi  – katsugu keegi midagi mu vendade kohta öelda. Oluline ka see, et vennad saavad väga hästi mu mehega läbi ja mina saan vennanaistega.  Mõlemad vennad on nö. teisel ringil, samas lapsed saavad kõik omavahel läbi. Emal-isal on lapselapsed vanuses 11-32 (sh. n.ö. kasulapselased)   samas kui kõik maale tulevad, siis on üks tore perekond koos.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on 2 õde ja 3 venda. Mõnega suhtlen sagedamini, mõnega harvem. Jõulude ajal ja vanemate sünnipäevadel tuleme kõik kokku.

Isegi kui me harva kokku saame, siis kohtumisel jääb kohmetuse ja kohanemise etapp vahele, sest me saame üksteise naljadest aru ja oskame lõpetada fraase, millega me oleme harjunud, teame peast “Armastust kolme apelsini vastu”, “Onu Remuse jutte” jmt. Nad on minu inimesed.

Ma võin neid kritiseerida ja nendega vaielda, aga ma kaitsen neid teiste eest ja ma hoian nende poole.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on õde ja vend. Eks lähedus oleneb ka vanusevahest. Mul on suur vanusevahe õe ja vennaga. Mina siis pesamuna. Õega lõpetasin igasuguse suhtluse ära. Minu jaoks on ta äärmiselt õel ja psüühilselt haige inimene. Siiani ma arvestasin tema eripäradega, aga nüüd oli viimane tilk karikasse. Aga ta ei saa kellegagi läbi ja meie vennaga on tal ka null suhtlust. Isegi ta oma poeg üritab emaga võimalikult vähe suhelda. Vennaga igapäevaselt ei suhtle. Elame erinevates linnades. Kui miskit on vaja, helistame või kirjutame Skypes. Aastas korra või paar käib vend külas. Ema juures saame tavaliselt alati kokku jõulude ajal, sünnipäeval. Siis õnnestub ka õe ja venna lapsi näha. Väga tihedalt suhtlen emaga ja tema on nagu uudiste keskjaam. Tema kaudu saan teada, mis meie peres toimub. Aga näiteks mina ei ole eriline suhtleja. Ma elus ei suudaks helistada mõnele sugulasele ja küsida, kuidas tal läheb. Sünnipäevade puhul ma ka alati kirjutan sõnumi.
Minu enda peres algselt tütar ja poeg ei saanud üldse omavahel läbi. Neil on väike vanusevahe. Nüüd nad on teismelised ja nende omavahelist suhtlust on päris tore vaadata. Varem ikka lendasid karvatutid ja ma ise olin täielikus ahastuses. Nüüd just eile istusime köögis ja rääkisime omavahel. Nad arutasid õpetajate üle. Muidu on ikka nii, et kõik on oma tubades suletud uste taga. Mingit erilist suhtlust ei toimu. Mingit muutust nägin siis, kui tüdruk ütles oma venna kohta, et ta on sõbralik ja viisakas poiss koolis võrreldes teiste poistega. Tüdrukutele ta meeldib. Mul tõusid kulmud kõrgele. Poiss ise ka ei uskunud, et õde temast nii heal arvamusel on.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil vennaga veidi suurem vanusevahe ja mäletan, et ema ikka ütles, kas pean terve elu teie vahel nö maid jagama. Samas suutisid vanemad meid siiki meid hoida ja kasvatada kui lähedaseid pereliikmeid, tegelikult see  vanavanemate ja teiste sugulastega aeg-ajalt läbikäimine ja abistame jne ilmsest siiski süstis ka mingisugust ühtekuuluvustunnet lisaks “kohustutele” ja lõbusatele asjadele.  Mäletan ka täpselt, millal endal (ja tundub et ka vennal) nö venna-, õehoolivus “ehmatusega” pähe kargas – siis kui vend sõjaväkke hakkas minema ja ees ootas mitu aastat nö lahuseolekut. Ei saa nüüd öelda, et hiljem nagu sukk ja saabas oleksime, aga suhleme, tunneme huvi, vahel ühildame koostegevusi, jagame vanemtega seonduvaid tegevusi, muresid, rõõme jne. Üheealiste lastega sai palju ühiselt ette võetud  just nende väikelapse eas (mitte ühealisega küll vähem, aga ka) ja nemad ka omavahel siiski lävivad, suhtlevad kasvõi omades keskkondades, sest ei ela ligistikku ja hobid ja tegemised ka veidi erinevad ehk palju ja ühist vaba aega ja võimalust nö koos tegutseda jääb ju seetõttu vähemaks.

Ehk see nö pidevalt koos ühise perena ( vanemad, õdede, vendade pered) toimetamise aega jääb  paratamatult vähemaks, kui ei ela kõrvuti ja tekivad omad pered, sõbrad ja huvialad ei kattu ka üksühele. Eks kindlasti on meil ka mingites asjades veid erinevaid arvamusi, aga õnneks need meie läbikäimist ja suhtlust segama ja takistama pole veel hakanud. Ju ei tambi me üksteist erinevate arvmuste pärast maha või ei halvusta seetõttu teineteist ja kasepteerime ka üksteise väiksemaid “kiiksusid”.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas olete oma õdede ja vendadega lähedased?

Kui ei ole siis mis tundeid see tekitab?

Mul on kolm venda ja õde. Ja endal lihaseid lapsi samamoodi kolm venda ja üks tütar.

Oma õega on meil 5 aastat vahet, tema on vanem. Me ei saanud üldse läbi kuni umbes minu 35. sünnipäevani. Teismelistena kaklesime, hiljem ingnoreerisime. Aga siis ükskord ta kutsus meid enda juurde suvilasse pikaks nädalavahetuseks. Me ei rääkinud midagi leppimistest ega tülidest, lihtsalt läksime mehega avatud meelega kohale. Avastasime õega, et meile meeldib teineteise seltskond, mingit imalat leppimise ja taaskohtumise teemat kumbki intelligentse inimesena üles ei võtnud. Senini suhtleme umbes kord nädalas ja kohtume iga paar kuu tagant, mõnikord ka reisime peredega koos. Elame suhteliselt kaugel teineteisest.
Vendadega on mul üle 10 aasta vanusevahet ja seal on selline mõnus abistamise-aasimise õhkkond. Tülis pole eales olnud, aga mõningaid probleeme on vendade naistega. Kaks kolmest miskipärast lähevad hullult närvi, kui me ainult viiekesi (õed-vennad omavahel) tahame ainult 1-2 korda aastas ühe õhtu ainult omavahel jutustades veeta. Kolmas vennanaine on normaalne.

Oma lapsed on kõik sündinud väga väikeste vahedega ja suhtlevad peaaegu igapäevaselt.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õega suhtlen aga kuna kolisin 10a tagasi välismaale, on paratamatult suhtlus üsna kesine. Temal oma elu ja tegemised Eestis, minul oma koduriigis. Kurb agapeale laste pole nagu enam ühiseid jututeemasid.
Enne välismaale kolimist olime väga lähedased.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

On vanem vend, saame läbi aga ei ole sellist üksteisel külas käimist väljaspool sünnipäevi. Vennanaisega oleme väga erinevad inimesed, ja minu mees ka mu vennaga eriti ei haaku.

Lisaks on meil nö maailmavaatelised erinevused – poliitika jms. Väldime hoolikalt nüüd neid teemasid kui perepidu on.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu õde on üle 20 aasta Soomes elanud.  Suhtleme harva. Kui õde teismeline oõi, siis sai nii mõnigi asi tema eest lahendatud. Vanusevahe on vaid 2a aga jah, meil ei ole vajadust pidevalt suhelda.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja

Mu ema arvas ka, et äkki venna kaaslasel mingi oma roll selles loos, et suhtlus ikka täiesti ära kadunud. Kellelegi meie perest teda tutvustatud ei ole.

Kahjuks ei saa me isegi sünnipäevadel või jõuludel ema juures kokku, sest ta ei tule kunagi kohale. Käib suvalisel hetkel ema juurest läbi. See kõik on nii kummaline ja arusaamatu, mingit tüli ega midagi ei ole olnud.

 

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu ema arvas ka, et äkki venna kaaslasel mingi oma roll selles loos, et suhtlus ikka täiesti ära kadunud. Kellelegi meie perest teda tutvustatud ei ole.

Kahjuks ei saa me isegi sünnipäevadel või jõuludel ema juures kokku, sest ta ei tule kunagi kohale. Käib suvalisel hetkel ema juurest läbi. See kõik on nii kummaline ja arusaamatu, mingit tüli ega midagi ei ole olnud.

Naisel võib olla kogemust mehega, kes suhtles liiga tihti ema/õega. Siingi teemasid olnud et mees eelistab lapsepõlve naispoolega aega veeta.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olin oma õega lähedane, olime väikese vanusevahega ja praktiliselt lahutamatud kuni mõlemil oli juba pere, siis jäi suhtlus harvemaks, aga kui kohtusime siis oli kõik endine, saime õigest rääkida.  Mu õde on surnud, tema lapsega suhtleme harvem.

Vendadega oli suurem vanusevahe, sellist suhet nagu õega pole, samas saame hästi läbi, vendade lastega isegi lähedasem suhe kui õelapsega. Minu lapsed tunnevad ja teavad minu vendade lapsi, samas suhted minu õelapsega jäid nende varasesse nooruspõlve, teda nad ilmselt ei mäletagi.

Meie pere puhul tagab laste suhtluse pigem umbes samaealine olemine, lisaks see kui palju lapselapsed oma vanavanematega suhtlevad, need kes tihedamini suhtlevad, saavad ka vanavanemate juures kokku ja omavad ka iseseisvaid suhteid.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul 6 aastat noorem vend.Käime üksteise sünnipäevadel ja vanemate sünnipäevadel. Kui vanematega mure, siis suhtleme tihedamalt.

Seega suhtleme kui on vaja. Laename üksteisele tööriistu jms.

Meil üsna erinevad elud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui oluline on minule mu vend sain aru, kui ema haigetus raskelt ja suri. Enne seda saime ka hästi läbi, aga see oli aeg, kus olime üksteisele ja isale toeks. Väga raske oleks olnud ilma vennata hakkama saada, kuigi ka mu abikaasa aitas ja toetas.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu ema arvas ka, et äkki venna kaaslasel mingi oma roll selles loos, et suhtlus ikka täiesti ära kadunud. Kellelegi meie perest teda tutvustatud ei ole.

Kahjuks ei saa me isegi sünnipäevadel või jõuludel ema juures kokku, sest ta ei tule kunagi kohale. Käib suvalisel hetkel ema juurest läbi. See kõik on nii kummaline ja arusaamatu, mingit tüli ega midagi ei ole olnud.

Minu kogemuste järgi on suhtlevad vanematega (täiskasvnud peast) aktiivsemalt ja oma algatuslikumalt pigem tütred, pojad tihti seisukohal, et kui neil mingi probleem, siis eks nad võtavad ühendust või millalgi käin läbi, aga praegu mul muud tegemised jne. Oi kui palju ma oma mehele teen ettepanekuid (käiku lähevad ehk 1/10), et  käiks nädalavahetusel tema vanemate juurest läbi või äkki  ta vähemalt helistaks,  tunneks huvi. Ok viimasal ajal on vähemalt omal algatusel ja suhteliselt tihedalt helistanud, aga küllaminek ikka vaevalisem (tal küll olnud vanematega suhted aeg-ajalt pingelised juba nooruspõlvest ja vahepeal ka täiesti katkestatud jne, saan aru, et nii tihedat nagu ise oma vanematega ei tule kuidagi välja). Meil ka nii, et vanemate juures käin, suhtlen mina tihedamalt kui vend, aga õnneks mul vanemad ise  energiliselt ja lähevad ise rohkem läbi ja helistavad siis ka ise rohkem (õigemini jällegi rohkem ema algatus ja organiseerimine).

Saan aru, et vennal alles uus elukaaslane (kas nii noor, et polegi väga peret veel olnud või nö värskelt uus) ja siis suhted jahenenud.  Ehk ongi värske paar ja praegu kulub nende oma soovi järgi palju aega omavahelistele koosviibimistele ja sõpruskonnale. Või kui vend pole tutvustanud elukaaslast, siis võib asi olla ka venna enda soovides, tahtmistes, hirmudes, probleemides (mitte ilmtingimata uues kaaslases).  Ma pigem üritaks kõigepealt saada infot, et kas see eemalehoidmine (kui enne oli suhtlust ja nüüd väldib täiega) ei ole kinni mingites tema muredes, haigustes ja probleemides, et vajadusel kiirelt sekkuda abi pakkuda vms.

Samas kui ütled, et su oma lapsed (ei tea muidugi ka kui vanad nad on) ei tea su õde-vendagi eriti. Kas oled proovinud algusest peale järjepidevalt (siis kui te mõlemad juba täisealised ja vaba aja tegevused ehk mingilmääral võiks siiski kattuda) ise venda/õde oma toredatesse koosviibimitsele /tegevustele kaasanud/kutsunud, tundunud huvi nende hobide vastu jne.   Minu isa ühe õe ja venna perega suhtlesime (üli)tihedalt, sest elukohad(töökohad) ligistikku ja nad näites nädalavahetuseti tegid ühe, teise või kolmada juures ühiseid kaardimängu, koroonamängu õhtuid (lapsed siis ka omavahel suhtluses) või käisid koos  ka pidudel jne. Mul on vennaga ja tema perega tasapisi ja järjepidevalt  otsitud ja tehtud ka mitmeid tegevusi (just mõlemale meeldivaid) koos, et tekiks meeldivaid ühised koostegemisi ja võimalusi suhtlusteks.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu kogemusel on oluline sarnane taust. Minu vend edasi õppima ei läinud. Elab maakohas vanematekodu lähedal ja teeb lihttööd. Nooremana ta ei olnud minust rumalam, polnud lihtsalt seda ambitsiooni, et edasi pürgida. Paraku keskkond on oma töö teinud ja tänasel päeval on vend lihtne maamees. Suhtleme seoses tähtpäevadega, vahel on vaja koos vanematekodus mõni suurem töö teha. Aga ühiseid jututeemasid eriti pole. Tülis me ka pole, lihtsalt oleme erinevad inimesed. Vend on vaktsineeerimata ja valis viimastel valimistel EKRE-t, aga me ei räägi neil teemadel.

Mehe vend on kõrgharidusega ja laia silmaringiga. Tema ja tema naine on meie parimad sõbrad. Saame tihti niisama kokku, paar korda kuus teeme ühise õhtusöögi. Oleme käinud koos reisimas. Meil on palju ühiseid jututeemasid ja sarnased huvid. Ämma juurde katsume ka alati samal nädalavahetusel minna, et oleks lõbusam. Lisaks on veel mehe vennanaise õde ja tema abikaasa ka tihti meie pundis, nemad on ka sarnase elustiili ja mõttelaadiga.

+5
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meid on 3 õde ja 1 vend. Kõik suhtleme väga palju üksteisega, oleme küll erinevalt haritud, aga siiski väga lähedased. Eks seda mõjutas ka asjaolu, et ema tervisega juhtus ca 10a tagasi üks oluline asi, mis meid veel lähedasemaks tegi.

Elukaaslasel on õde ja vend, kellega ka muidu palju suhtleb, aga nad ikka päris erinevad inimesed. Mehe venna ja vennanaisega suhtleme rohkem ja samamoodi oleme reisil käinud, üritame vanemate juures samal ajal käia jne. Mehe õega aga suhted jooksid rappa ja ei suhtle ta oma perega ka nii tihti ja isegi kui saadakse kokku, siis väga soojalt ei suhtle, pigem ütleb halvasti jne. Väga erinev õe-venna suhtlus kui minu perega võrrelda.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

mina olen pärit 5-lapselisest kärgperest ja ei ole midagi, et veri on paksem kui vesi. kõik inimesed tõesti ei kliki omavahel. mina suhtlen kõige rohkem õega, kes ei olegi minu veresugulane. teised 3 suhtlevad rohkem omavahel.

aga mul ei ole midagi selle vastu, et nende kõigiga siiski sooje suhteid omada. kohtume vanemate juures või mõnel ühisel üritusel. üks õde ei ole nt minul sellel sajandil veel külas käinud ja ega mina tema juures ka mitte. samas ma väga tahan, et meie lapsed siiski üksteist tunneksid. neil on olnud lapsepõlves rohkem suhtlust, aga nüüd juba täiskasvanutena suhtlevadki ainult pereüritustel. vähemalt minu omad teevad seda rõõmuga.

omal on mul 3 last ja pinguta mis sa pingutad, aga mulle tundub, et 2 neist on nagu sukk ja saabas ja 1 ei ole saanud teistega sellist igapäevast klikki. korraldame regulaarselt vähemalt korra kuus pühapäeval lõunaid, et pere ikka kokku tuua ja saada rohkem osa üksteise tegemistest, siis on ka mille pinnalt suhtlust hoida.

mees on üksiklaps ja vahel ta ei mõista miks mina oma päritolu perega rohkem ei suhtle. aga omalgi suur pere ja …. kui võtta eelnevatest vastustest keskmine, siis me siiski suhtleme. olgugi, et mõnega ainult kord või paar aastas.

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Varasematel aastatel omi suhtlus, paar viimast aastat enam mitte.

Suhted hakkasid jahenema peale ühte kokkusaamist pereringis, kus meie erinevad arusaamad elust eriti valusal moel välja tulid. Sellest saadik on kohtumisi olnud vaid üksikuid ja keegi meist ei võta initsiatiivi ka, et kokku saada. Varasematel aastatel olen alati olnud mina see, kes helistab-kirjutab ning kohtumisi kokku lepib. Kuna nüüd ei ole seda keegi teinud, siis paistab, et nii me lahku kasvame…

 

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas olete oma õdede ja vendadega lähedased?

Kui ei ole siis mis tundeid see tekitab?

Ma mõnevõrra õega suhtlen ja saame normaalselt läbi aga igapäevast lähedust ei ole. Vennaga on täiesti null suhtlust.. ja see teeb mind kurvaks ja samamoodi on mu ema selle pärast kurb. Ma olen eluaeg kasvanud pildiga kuidas õed-vennad omavahel suhtlevad ema näitel – nagu üks suur pere, kõik lapsed kõigi omad, mured, rõõmud kõik ühised. Aga vot minul oma venna ja õega sellist suhet ei ole. Mul nii kahju, et isegi mu lapsed praktiliselt ei tunne neid. Kuidas küll ise tagada, et mu enda omadel oleks ikkagi suhtlus, ei pea olema “parimad sõbrad” aga just see üks teisele olemas olemine ja ikkagi läbi käimine.

Mina kasvasin oma vennast eraldi. Olude sunnil. Lapsepõlvest midagi head rääkida pole. Taastasime oma vennaga suhtlemise, kui sündis minu esimene laps. Esimene samm oli temapoolne. Olin siis 21 ja vend aasta vanem. Vend ise hakkas minu lapse vastu huvi tundma ja siiani, 13a hiljem, on ta mu lastele parim onu (mul nüüd lapsi 4). Ja hetkel ta täiesti super onu, tõeline eeskuju, käib ja tegeleb lastega, kuna kahjuks tal endal lapsi pole.

Ehk siis, kui inimene ise huvitatud pole, siis polegi midagi teha kahjuks.

Oma lapsed olen kasvatanud lähedasteks. Ja seda teadlikult. Olen rääkinudki lastele, et kui on riiud nende vahel, et õed-vennad on tähtsad ja kui neid poleks, oleks elu väga kurb. Sobivad ka õnneks omavahel ja mängivad/suhtlevad meeleldi-ikka koguaeg ninapidi koos olenemata vanusest.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu peres kõik õed-vennad saavad hästi läbi ja omavahelist suhtlust on palju. See, et mõnele meie väljavalitule meist keegi ei istu või vastupidi, ei oma tähtsust. Enamasti suhtleme ikkagi isekeskis, abikaasadega või abikaasad omavahel vähem või üldse mitte.

Meil kamba peale on ka palju lapsi. Ka meie lapsed suhtlevad omavahel tihti. Kogu see lastevaheline suhtlus hakkab ikkagi sellest ajast peale kui lapsed on väikesed ja kaasas  kui õdedele-vendadele küllaminek. Suuremad lapsed suhtlevad omavahel juba ise.

0
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )


Esileht Pereelu ja suhted Õed-vennad