Teema: Õgardid ja näljutajad

Inimestele meeldib mõelda, et nad on oma saatuse sepad ja kontrollivad kõike ise.
Mis tähendab seda, et näited elust, kus asi on inimese kontrolli alt väljunud, tekitavad neis hirmu. Hirmu maandamiseks on vaja endale kuidagi sisendada, et minuga seda küll juhtuda ju ei saa. Selle pärast kipuvadki osad inimesed halvustama vägistamise ohvriks langenud naisi öeldes, et küllap nad ise selle kaela kutsusid endale.. või varguse ohvreid sellega, et ju nad ise olid oma asjadega lohakad jne.

Kui inimesel on hirm paksuks minna, siis tal on vaja oma hirmu maandamiseks arvata ja uskuda, et tema saledus on puhtalt tema enda teene ja tema endaga midagi sellist küll juhtuda ei saa.
Anoreksia ilmselt selle pärast ei tundu ka nii kohutav oht, sest see on ikka ebatavalisem. Aga sellisel keskmisel pideval dieedipidajal võib vabalt olla kogu aeg nälg ja kinnisideed toidu suhtes, mistõttu ta sisimas kardabki kontrolli kaotada ja paksuks minna.

#3514512:

#3514502:

Miks on nii, et nii luukereks nälginud anorektikuid kui mäesuurusi õgardeid vaadatakse vastikuse ja/või kaastundega, aga anorektikute puhul leiab enamus inimesi, et tegemist on haigusega, aga toidusõltuvuse puhul räägitakse ainult laiskusest ja tahtejõuetusest?

Sellepärast, et ülekaalu puhul on enamasti siiski tegemist laiskuse ja tahtejõuetusega.

Hmm. Anorektiku puhul sind tema tahtejõu puudumine millegipärast ei häiri. Võtku end kokku ja hakaku lihtsalt sööma, eks?

#3514524:

#3514512:

#3514502:

Miks on nii, et nii luukereks nälginud anorektikuid kui mäesuurusi õgardeid vaadatakse vastikuse ja/või kaastundega, aga anorektikute puhul leiab enamus inimesi, et tegemist on haigusega, aga toidusõltuvuse puhul räägitakse ainult laiskusest ja tahtejõuetusest?

Sellepärast, et ülekaalu puhul on enamasti siiski tegemist laiskuse ja tahtejõuetusega.

Hmm. Anorektiku puhul sind tema tahtejõu puudumine millegipärast ei häiri. Võtku end kokku ja hakaku lihtsalt sööma, eks?

? Anorektik ei saa aru, et ta liiga kõhn on, ta arvab, et on liiga paks isegi siis kui on eluohtlikult alakaalus. Nii et mis kokkuvõtmisest sa siin räägid?

Inimestele meeldib mõelda, et nad on oma saatuse sepad ja kontrollivad kõike ise.
Mis tähendab seda, et näited elust, kus asi on inimese kontrolli alt väljunud, tekitavad neis hirmu. Hirmu maandamiseks on vaja endale kuidagi sisendada, et minuga seda küll juhtuda ju ei saa. Selle pärast kipuvadki osad inimesed halvustama vägistamise ohvriks langenud naisi öeldes, et küllap nad ise selle kaela kutsusid endale.. või varguse ohvreid sellega, et ju nad ise olid oma asjadega lohakad jne.

Kui inimesel on hirm paksuks minna, siis tal on vaja oma hirmu maandamiseks arvata ja uskuda, et tema saledus on puhtalt tema enda teene ja tema endaga midagi sellist küll juhtuda ei saa.

Väga hästi seletatud ja analüüsitud.
Võib-olla tõesti see ongi põhjus, miks nii paljudele ülekaalulised lausa kohutavalt ette jäävad.
Võiks nagu olla igaühe enda vastutus ja mure, milline ta välja näeb, aga mõni võtab ikka teise inimese välimust maru isiklikult. Ju on sisimas nii suur hirm, et mis siis saaks, kui ise ühel päeval samasugune oleks.

Loomulikult – õgimine on ka haigus. Muudkui parastatakse neid ülekaalulisi, aga suure tõenäosusega on seal taga miskit muud kui lihtsalt laiskus ja tahtejõuetus. Kas teie siis olete nii tahtejõulised ja virgad, mehaaaniliselt ja teadlikult peate kogu aeg mõtlema, et olla normkaalus? Teadlikult sunnite end tegema imetrikke, et end kaalutõusul takistada?
See on ikka seotud elustiili ja muu sellisega. Ega need saledad ja normkaalus ei tegele teadlikult oma vormi säilitamisega. Mõni sale õgibki palju ebatervislikumalt kui teine kerge ülekaalus, aga tal ei juhtu midagi.
Paraku on see ka geneetikaga väga palju seotud, kui kergesti ja kiiresti, kuhu ülekaal koguneb. Ainevahetuse, hormoonide jms erinevus. Mõnel tekib ülekaal palju kergemini kui teisel. Pole mõtet vaielda.
Ja isu on ka mõnel palju suurem.

Ja ei räägi, et kõik paksud on mingist salapärasest haigusest ülekaalulised, vaid seesamune õgimine ise ongi samasugune haigus nagu anoreksia.
Väga suure tõenäosusega on neil ülekaalulistel mingi mure, stress, depressioon, üksindus jms, millele otsivad lohutust just toidu kaudu. Tõenäoliselt need ülekaalulised pole ka üleüldiselt väga rahulolevad ja õnnelikud inimesed.
Toit on nende jaoks lohutus ja preemia. Ja pidevalt rohkem süües kaal kasvabki.

Õgimist ei ole veel haigusena käsitletud mu teada. Kui just tegu pole buliimiaga, mis on õgimishood+oksendamine. On küll mingeid analüüse, et mingid geneetilised eelsoodumused saavad õgardluse puhul rolli mängida ja on ka vist tõesti teada paar erijuhtumit, kus inimesel ei teki täiskõhutunnet ja nende puhul saab tõesti öelda, et tegu on tervisliku probleemiga, umbes sarnase eripäraga, kus on inimesed, kes ei tunne mingi häire tõttu valu üldse ja seetõttu end kergemini vigastavad ja neil on toimetulekul teistest suuremad väljakutsed. Aga siin on oma aga. Täiskõhutunne tekib ka siis vaevarikkamalt, kui inimene sööb väga ühekülgselt või venitab oma mao söömisega välja ehk siis õgima harjunud inimene ongi tihemini ja kauem näljane. Samas muidugi võib õgimine olla depressiooni ja trauma tagajärg, samamoodi nagu alkoholism ja narkomaania. Aga need ongi haigused, mille puhul arvatakse, et tegu pole samaväärse haigusega nagu teised, vaid tahtejõuetusega ja inimesed võiks end ikkagi kokku võtta ja mitte teistele oma seisundiga koormaks olla.

Õgimine on haigus, täpselt nagu kõik teised toitumishäired.
Aju ei anna signaali, et kõht on täis. See tekib tavaliselt stressist või traumadest. Näiteks mul on nii, et kui on mingi suuremat sorti probleem, siis ma üldse ei söö- isu pole. Näiteks mu emal on vastupidi, tema sööb rohkem, sest see annab talle pisut õnnetunnet.
Nii lihtne on hukka mõista, kui mõista.

Ja ma ei ütleks, et anotektikuid vaadatakse kaastundega, kuna ollakse haige. Minul on olnud mõlemad haigused: Anoreksia kui ka buliimia ja ma sain ikka korralikult puid alla. Ma mäletan kuidas mulle koguaeg öeldi: “sa oled nagu näljahädaline”, “jumal tänatud, et ma nii jube välja ei näe” jne)

Minu tuttav õgib. Tal pole kõht kunagi täis ja ei saa ka täis. Ta võib lõputult palju süüa. Ags teades et ta selline on, reguleerib ta seda süües tervislikku ja vähe kaloreid andvat toitu. Ja 1500ckal võib ja peab ka tema sööma päevas nagunii.

#3514593:

Miks inimesed mõistavad ülesööjaid või anorektikud, aga mitte shopahoolikuid ja alkohoolikuid?

Ei ole nii. Väike osa vaid mõistabtoitumishäiretega inimesi. Perekoolist väga hästi näha ju. Shopahoolikuid ehk nendest mõistatakse kõige vähem, et nagu uuema aja asi ja kindlasti ka sellepärast ei mõisteta, et arvatakse, et rikaste teema, et hea elu peal lolliks läinud ja ei oska asju hinnata jne.
Alkohoolikutega on palju ajalugu ju, ja samuti, kes mõistab, kes mitte. Mina pean ka alkoholismi haiguseks, sõltuvuseks. Muidugi on igal alkoprobleemiga inimesel oma käitumine, mis võimendab seda probleemi. Suitsetamine, narko, hasartmängud, kõik on seda.

#3514512:

#3514502:

Miks on nii, et nii luukereks nälginud anorektikuid kui mäesuurusi õgardeid vaadatakse vastikuse ja/või kaastundega, aga anorektikute puhul leiab enamus inimesi, et tegemist on haigusega, aga toidusõltuvuse puhul räägitakse ainult laiskusest ja tahtejõuetusest?

Sellepärast, et ülekaalu puhul on enamasti siiski tegemist laiskuse ja tahtejõuetusega.

Seega ikkagi haiguslik. Teadlikult valivad vähesed laisk olemise tee

Vaadates elu läbi ajaloo võib öelda ka ülesööjate kohta et heast elust lolliks läinud.see on ka uuema aja asi. Polnudki nii palju süüa varem. Mida sa sööd kui pead 2 tundi vorstisabas seisma enne. Või veel varemast ajast-leiba küpsetama.
Sest kõike jubedust ja rohkemgi veel,õudust ja hirmu on inimesed ka varem kogenud.

#3514571:

#3514545:

Kas teie siis olete nii tahtejõulised ja virgad, mehaaaniliselt ja teadlikult peate kogu aeg mõtlema, et olla normkaalus? Teadlikult sunnite end tegema imetrikke, et end kaalutõusul takistada?

See on ikka seotud elustiili ja muu sellisega. Ega need saledad ja normkaalus ei tegele teadlikult oma vormi säilitamisega.

Jah, loomulikult teadlikult. Teadlikult teen poes valikuid, mida korvi panen. Teadlikult otsustan, kui sageli ja kui suuri koguseid ma söön. Teadlikult lähen teen trenni. Kas see tundub sulle mingi imetrikina? Terve mõistus lihtsalt, mitte mingi imetrikk.

Sa lahmerdad lihtsalt päevast päeva suust sisse, mis kätte juhtub?

No sina lihtsalt ei olegi siis loomupoolest sale, vaid pingutustega hoiad kaalu. Selliseid vanemas eas tugeva tahtega naisi on palju. Aga geneetiliselt saledat sorti ja noored inimesed ei vaata absoluutselt mis suust sisse ajavad. Nende fookus ja sihid on hoopis mujal kui pidev alateadlik kaalu kontroll.

#3514614:

Vaadates elu läbi ajaloo võib öelda ka ülesööjate kohta et heast elust lolliks läinud.

Sest kõike jubedust ja rohkemgi veel,õudust ja hirmu on inimesed ka varem kogenud.

Sina soovid lihtsalt mõelda, et söömishäiretega inimesed, kõhnad ja paksud on laisad. Sest sa pead ju ka alasööjad samasse patta panema, kuna ka nemad on söömishäirega, liialdavad.
Hea elu peal lolliks läinud üle ja alasöömine kokku ei käi.
Teaduslikult ma sulle seletada ei oska. Nüüd on kindlasti ka neid, kes söövad rämpstoitu liiga palju, just laste pealt on see näha, head-paremat ongi rohkem ja igale asjale on lisatud lisaasineid ja magusaineid. Inimesed liiguvad vähem, kui vanasti.
Ometi on ikkagi olemas need nimetatud söömishäired, mis tekivad inimese peas. Lisaks ka muud haigused.
Minu vana sugulane, kes oli aastaid siberis küüditatuna, ja nägi seal nälga, tagasi tulles sõi ennast alati üle, paisus ka muidugi. Ja üldsegi mitte heast elust ega headest asjadest. Niisama, kartul, kaste, leib, , lihtsalt võttiski tassi teed või piima kruusi ja sõi niisama leiba võiga kõrvale, niipalju, kui läks. Või saia. Teinekord võttis päevalilleõli ja kastis kartulit sisse, ajas kuumaks enne ja siis sõi, ütles, te meenutab venemaad. Ja ikka plju kõike.
Lugesin kord raamatut lapsena, kus oli kirjeldus midagi sellist: ukse avas keskelaine naine, kes oli ennast paksuks söönud leiva ja kartulitega, sest nad olid vaesed. Selleks ei pea olema hea elu.

Leib ja kartul on vajalikud seedimisele, sest sisaldavad kiudaineid. Aga vana aja kohta mõeldes, oki ikka hea elu küll kui keiba ja kartulit oli kevadeni.

Ma ei räägi aastast 1820, ikka nõukaajast.

Paneb imestama, et kui kirjutan, et teen toitumisel teadlikuid valikuid, siis saan selle eest miinuseid.