Mina, olles ühe musterteismelise ema 😉 olen aru saanud, et tegelt on see kõik üks keemia. Kellel lööb kuplialuse sassi ja kellel ei löö. Olles ise olnud kohutav pubekas, kartsin ka hullu moodi seda aega, aga meil jäi ära, olgu jumal selle eest tänatud 🙂
Enda kogemustele tuginedes olen tagantjärgi mõelnud kuidas ometi minu vanemad minuga nii saamatud olid. Ma saan aru küll, et lööb kaane pealt ära üks klähviv kutsikas, aga kamoon, sa oled ju täiskasvanud inimene!
Mõned nõuanded:
*Ei tohi laskuda pubekale samale tasandile ega ennast sõtta ahvatleda. Ühekordse tüli korral pubekaks pulbitseb rõõmust ja räägib järgmine päev sõpradele kui ägedalt ta emale üks null tegi.
Pikaajaline kodusõda on see, mis viib lapsed kodust välja pahede küüsi. Pubekas võib tunduda raudkõva ja vanemad teevad kõik, et teda murda, sisemuses on ta aga kohutavalt õrn ja haavatav. Jah, ka siis kui ta on püha viha täis ja karjub inetusi, ka siis on ta haavatav. Ja kui ühel hetkel pillikeel katkeb, siis loeb see, mis just parajast saadaval on – kas on lohutajaks halvad sõbrad, alkohol, narkots või hoopis mingi vanem armuke. Ja vanemad ohivad, ähivad, laiutavad käsi ja soiuvad, et meie tegime küll kõik, et ta halvale teele ei läheks, aga näed ikka, oleks vist pidanud karmim olema…
Vaimne jõuvahekord on alati vanemate kasuks. Pubekas on ainult väliselt tugev, sisemiselt mitte. Hoogude vahepeal tuleb lapsel pingeid maha võtta ja üritada uuesti lähedaseks saada.
*Endast välja minna ei tohi. Enne tuleb asi lõpetada, sõltuvalt sellest, mis probleemiks on. Vastastikuse kisamise asemel sirge seljaga öelda – minuga niimoodi ei räägita. Ja kõik, teema lukus.
*Uste paukumise korral aitaks ähvardusest need eest ära tõsta, pidavat väga hästi töötama, räägitakse.
*Pubekale tuleb öelda sageli sõnu – ma mõistan sind. Sest sa ju tegelikult mõistad, et ta on raske aeg.
* Pubekaga suhtlemisel peaks olema keelatud sõnad \”sa ei tohi\”, \”sa ei saa\” jne. Nagu väikese lapse puhul. See lööb neil kohe bloki ette, maailm läheb silme eest mustaks, 2-aastane viskab ennast põrandale pikali ja pistab röökima, pubekas kas vannub läbi hammaste ja sööstab uksi paugutades enda tuppa või pistab samuti kisama, küll püsti seistes. Ja edasine kommunikatsioon on välistatud. Tuleb leida viis öelda pisut teisiti.
*Targa lapse puhul aitab tema pühendamine puberteedi meditsiinilisse aspekti. Tark laps oskab ise ennast hinnata. Mitte küll plärtsumishoo kestel, aga hiljem, kui on maha rahunenud.
* Mõne puhul aitab kui talle rääkida kui raske või kerge su enda puberteet oli
Need on mis mul esimese hooga pähe tulid.
Kokkuvõttes – ükskord lööb neil kõigil kuplialuse jälle selgeks. Ja siis antakse oma vanematele hinnang – kas austus vanemate vastu tõuseb või kukub kolinaga. Jõudu! 🙂
