Teema: Ohkivad töökaaslased

#3984986:

Mulle väga väikesed koerad meeldivad ja lapsed veelgi rohkem. Saan ka oma sõprade vanemate ja vanavanematega väga hästi läbi ja räägin nendega heameelega, samas tööl pole siiski neist kellegi koht. Tööl tahaks ikka tööd teha. Koerad on nunnud küll, aga töö nõuab ju süvenemist ja ma ei tahaks peale tööd sellepärast jääda asju lõpetama, et kutsu mu jalge vahel pool tundi või paar tundi lippas või sekretäri laps eesti keele harjutuseks abi palus või ülemuse haige ema oma tõbedest kurtis.

Ka on meil kombeks olnud, et süüakse ikka puhkenurgas või väljas, mitte ei krabistata mingite paberitega ega kolistata nõudega töö ajal. siin lisandub veel küsimus, et paljud (eriti 40+ inimesed) ei saa üldse süüa niipalju kui tahaks ja inetu on mingite võileibadega lehvitada, kui teine peab dieeti või üritab iga hinna eest vähem süüa.

See on kyll kummaline jutt. Et kui sina oled otsustanud mitte syya, siis teised ka ei tohi. See ainult kinnitab minu arvamust, et need suured dieeditajad on peast natuke imelikud tihti, ykspuha mis vanuses.

Endal peab distsipliini olema, ykskoik, mida siis ymberringi tehakse.

#3985157:

Ja olemegi selle juures, et tööl, isegi mitte selleks eraldatud kööginurgas, ei tohi tibinate (eriti vananevate tibinate) arvates süüa midagi päris head mis maitseb ja ka lõhnab – ei teravat aasia toitu, ei marineeritud angerjat, ei praetud kala, ei rasvast läbikasvanud liha, ei heeringat, ei sihihallitusjuustu, mitte iial mingeid mingeid subprodukte (näiteks kanasüdameid, maksa või keelt). Ei midagi teistsugust kui salatikene ja ehk hautatud pool nahata kanarinda tatraga, sest lubatud on ainult dieettoit ja kui midagi uudsemat või endale maitsvamat sööd, siis tibinad kukuvad ohkima. Või kui sööd midagi, mida nemad ei söö, näiteks suitsutatud seakõrvaribasid või silmu (sõõrsuud pean siin silmas, mitte ei kirjuta sõna “silmad” valesti) . Siis ei väsita ka öök-nägu tegemast.

Sinusugune töökaaslane oleks päris rõve küll oma heeringate ja seakõrvadega. Aga köögis söögu mida tahab, meil ei ole kombeks teiste toitu kommenteerida. Teine asi on kogu selle haisva kraamiga kontorisse ronimine, mida sina teed, see oleks küll ebameeldiv tõesti.

Kui koer ainult oma pesas magab, siis ta ei segaks, aga need koerad, kes meil on kontoris käinud, tahavad ikka ringi käia, tähelepanu jne. Kui on palju tööd, siis natuke häirib, aga noh, meil ei ole see igapäevane asi, ainult mõnikord võetakse koer kaasa. Mul endal on ka nunnu pisike koer kodus, aga mina teda tööle kaasa ei võta. Üks naine käib küll iga päev, aga ta on omaette kabinetis, seega las ta olla. Tema koer on küll vana ja natuke lekib koridoris, aga no okei, eks perenaine koristab ära ja elab üle.

#3985163:

Ei sellised väsi kommenteerimast iial, kui keegi natuke huvitavamalt ja enda jaoks paremini soovib süüa.

Enda arust oled jube huvitav jah oma ungari pekiga, minu jaoks mitte. Sinu töökaaslased on lihtsalt ebaviisakad. Meil õnneks on taktitundelisemad isikud kontoris ja kellegi toidu kohta kommentaaride jagamist (mis asi see on, öakk, näeb välja nagu okse, kas sul on dieet) ei peeta meil küll kuidagi normaalseks.

Mis teema on sellega, mida teised söövad? Meil töö juures oli ülemus see, kes endal näost koorega kohvi, pitsat ja saiakesi sisse vohmis ja siis muudkui kurtis, et on paks ja peab peale tööd jooksma minema. Vaatas kõiki väga imeliku näoga, kes salatit või üldse midagi tervislikku sõid.

Teine töökaaslane toitus töö juures ainult energiajookidest ja müsli batoonidest. Vingus samuti, kui keegi tavalist toitu eelistas.

#3985163:

#3985162:

Sinusugune töökaaslane oleks päris rõve küll oma heeringate ja seakõrvadega. Aga köögis söögu mida tahab, meil ei ole kombeks teiste toitu kommenteerida. Teine asi on kogu selle haisva kraamiga kontorisse ronimine, mida sina teed, see oleks küll ebameeldiv tõesti.

Ma sööngi köögis, kui sellised asjad on. ALATI. Konrtoris võin ma süüa ehk maksimum sushit või mkartulisalatit. Kommenteerijaid köögis on peaaegu iga päev. Just reedel sain jämeda sentmeetrise ungari pekiga võileiva ja suitsusilmude peale paar silmapööritust ja ühe “isssssssxssand, kuidas sa suudad seda süüüüüüaaaaaaa!” Köögis.

Ei sellised väsi kommenteerimast iial, kui keegi natuke huvitavamalt ja enda jaoks paremini soovib süüa.

aga las kommenteerivad, ma ei imesta kui ampsu pakud, tahavadki ampsu

Vot see teiste söögi arvustamine või selle üle pikalt-laialt arutlemine on jah üks jube asi ja mina sellepärast ka köögis ei söö tööl. Kas lähen välja sööma või söön oma laua taga midagi, mis ei lõhna tugevalt. Aga köögis mingile kambale iga korda aru anda, mida ma söön ja miks ma söön ja miks ma seda just sellega koos söön … Tänan, ei!

#3985278:

Vot see teiste söögi arvustamine või selle üle pikalt-laialt arutlemine on jah üks jube asi ja mina sellepärast ka köögis ei söö tööl. Kas lähen välja sööma või söön oma laua taga midagi, mis ei lõhna tugevalt. Aga köögis mingile kambale iga korda aru anda, mida ma söön ja miks ma söön ja miks ma seda just sellega koos söön … Tänan, ei!

Pole võimalik kööki minna kui seal teisi ei ole?

#3985349:

Te võtke teema koosolekule ülesse. Andke teada, et see pole normaalne.

On tehtud. Küll mitte koosolekul, aga firma väljasõidul ühe koostööharjutuse raames. Asi päädis sellega, et umbes 10% olid vait ja 70% ütlesid, et aga ju nii huvitav on, et kes mida valmistab ja nii saab ise ka ise ideid paremaks toitumiseks. Et nii tore on vestelda ju, et mis makrod ja kui vahva leid ja retsept see on ning mida keegi sööb ja mida ei söö. Ja et on väga meeldiv, kui keegi kiidab, et nii kena söök, super meeldiv lõhn ja pärib, kuidas tegid.
Seega see viiendik jäi lihtsalt alla. Mõned meist söövad ka aegajalt trepikojas, sest kõrghoones väga treppidest ei käida ja samas päris oma spinatise kalakarriga kellegi nina alla tööruumis ka ei roni. Köögis aga ei saa, sest küsimused, mis see siin lõhnadest üle käib ja kas keegi sööb mingid ida asja või kiluvõileiba või maksakastet päriselt? tööl?? ja palve, et tehke keegi aken lahti, on vältimatud. Kahjuks.
Kui valida aeg, mil sööjaid on vähem, siis seda rohkem need vähesed kale-kapsa-porgandi salati, veerandi kanakintsu ja 40 g juustu sööjad süttivad, kes seal on.

#3985360:

#3985349:

Te võtke teema koosolekule ülesse. Andke teada, et see pole normaalne.

On tehtud. Küll mitte koosolekul, aga firma väljasõidul ühe koostööharjutuse raames. Asi päädis sellega, et umbes 10% olid vait ja 70% ütlesid, et aga ju nii huvitav on, et kes mida valmistab ja nii saab ise ka ise ideid paremaks toitumiseks. Et nii tore on vestelda ju, et mis makrod ja kui vahva leid ja retsept see on ning mida keegi sööb ja mida ei söö. Ja et on väga meeldiv, kui keegi kiidab, et nii kena söök, super meeldiv lõhn ja pärib, kuidas tegid.

Seega see viiendik jäi lihtsalt alla. Mõned meist söövad ka aegajalt trepikojas, sest kõrghoones väga treppidest ei käida ja samas päris oma spinatise kalakarriga kellegi nina alla tööruumis ka ei roni. Köögis aga ei saa, sest küsimused, mis see siin lõhnadest üle käib ja kas keegi sööb mingid ida asja või kiluvõileiba või maksakastet päriselt? tööl?? ja palve, et tehke keegi aken lahti, on vältimatud. Kahjuks.

Kui valida aeg, mil sööjaid on vähem, siis seda rohkem need vähesed kale-kapsa-porgandi salati, veerandi kanakintsu ja 40 g juustu sööjad süttivad, kes seal on.

tundub nagu Telia majas töötaksid.

Selline töökeskond  ei mõju just hästi. Töökohta vahetada ei ole mõelnud??

#3985278:

Vot see teiste söögi arvustamine või selle üle pikalt-laialt arutlemine on jah üks jube asi ja mina sellepärast ka köögis ei söö tööl. Kas lähen välja sööma või söön oma laua taga midagi, mis ei lõhna tugevalt. Aga köögis mingile kambale iga korda aru anda, mida ma söön ja miks ma söön ja miks ma seda just sellega koos söön … Tänan, ei!

Täpselt sama! Meil on väga palju inimesi tööl. Ja, kui minna lõuna ajal sööma, siis on köögis meeletu sumin. Lisaks, kindlasti pead kellegagi ühes lauas istuma. Ja siis juttu ajama. Kuna mulle üldse ei meeldi, kui söömise ajal on kärarikas ja veel vähem meeldib mulle söömise ajal vestelda, siis väldin köögis söömist. Või, sätin oma söömisaja enne või pärast teisi, kus köök on tühi.

Kõige nilbem ongi see, kui tahaks rahulikult sööma hakata, aga siis pead kolleegile hakkama aru andma, mis imelik asi seal toidukarbis on, millest koosneb, kuidas tegin, kust ostsin… Kui mul oli dieet, siis sõin väga palju rohelist salatid ja väga palju köögivilju, mille kõrval kala-, kana- või sealihatükk. Küll ma siis sain kommentaare, kuidas ma olen salatinärija. Ise nii sale – ah, sellepärast oledki nii sale, et lõunasöögiks on lehtsalat ja porgand. Isegi inetusi on mulle öeldud.

Igal juhul, mulle ei meeldi söögi ajal aru anda, mida ma söön, miks ma nii söön, kas ma saan sellest tõesti kõhu täis jne.

#3985441:

Miks? Kohv on ju eriti tugevalõhnaline. Kuidas see ei häiri?

Suurem osa inimesi tunnetab kohvilõhna meeldivamana kui heeringa või kapsahautise lõhna. See ei jäta ka mingit pikemaajalist lebra kontorisse nagu toidulõhnaga juhtub.

#3985459:

Seda arvad sina. Kindlasti leidub inimesi, kellele ei meeldi kohvi lõhn. Kuidas suhtud sellesse, et edaspidi kolleeg ei luba sul töölaua taga kohvi juua?

Mina isiklikult ei joo kohvi, aga kui teised joovad, ei häiri, meeldib kohvi lõhn. Toit lõhnab oluliselt halvemini, aga üks kord päevas kannatan ära. Aga mõnes kohas süüakse terve päev, üks alustab, teine lõpetab, kogu aeg hais, krabistamine ja mälumine, see häirib küll.

Mind häirivad omaette rääkijad. Segab keskendumist, sest ei saa kunagi aru, millal ta tahab sulle midagi öelda ja millal pobised iseendaga. Kogu aeg pead kuulatama, et mis ta jälle ütles.

Teemat välja, aga minu arust on kõige kibestunumad need, kes elava mingis vinduvas suhtes ja  kes ei ole oma eluga ühestki otsast rahul. Seks ei olegi nii oluline, kui see, et inimene on endaga rahul. Kõige suuremat õelust sain tunda, kui tekkis suhe oma töökaaslasega, kellega abiellusin ja olen siiani abielus. Nimelt oli tegu kena, poissmehega, kuna asutuses oli noori/vabu naisi, siis oli kõikidele üllatuseks, et hoopis minul (lahutatud ja 1 lapsega naisel) tekkis sellega mehega tõsine. Sattusime ühes lauas sööma ja rääkima ning sealt edasi olemegi pea 10 aastat abielus. Üksikud naised muutusid ikka minu vastu väga õelaks.

#3985640:

Sulle ja kõigile siin selline üldisem küsimus, et kui igasugune toit (ka lihte vorstivõiku näiteks) nii jubedalt haiseb teie jaoks, siis mida ja mismoodi te üldse süüa saate? Mulle jääb täiesti arusaamatuks, kuidas saab toidulõhnade kohta öelda hais või lebra. Ok, võib-olla kellegile ei meeldi sibula lõhn ja võib-olla keegi teine ei kannata mingit muud väga spetsiifilist lõhna, aga öelda toidulõhnade kohta üldiselt, et ilge hais, no ma ei tea … Kuidas te seal töökoha köögis siis ellu jääte, kus kõik need lõhnad veel segunevad ka omavahel? Kodus peale söögitegemist ja söömist tuulutate pool päeva või sulgete köögi hermeetiliselt? Sööte pesupulgad nina küljes?

Igal asjal oma koht. Restoranis või köögis on toidulõhn normaalne, kontoris, kuhu tullakse siiski muud tegema kui sööma, on asi teine. Ja inimesed söövad erinevaid asju, mille lõhn teisele inimesele võib olla ebameeldiv. Aga nagu ütlesin, korra päevas kannatan ära, kui kõik sööks korraga. Aga kui üks kraamib välja oma kapsahautise kell 11, siis järgmine oma kilud ja heeringad kell 12 ja niimoodi kella neljani välja, pole see meeldiv. Õnneks minu praeguses töökohas on kombeks süüa köögis või väljas, mitte kontoris. Milleks rääkida lõhnadest üldiselt, kui jutt on sellest, mis asi sobib teatud kohta või situatsiooni. Näiteks bikiinides rannas olla on okei, kontoris jällegi mitte.