Tere!
Palun vaid nendelt inimestelt kogemusi, kellel on olnud sama olukord!
Mul on olnud kaks keisrit, viimasest saab mööda 3 aastat kohe. Sooviksin saada aga veel ühte last, elan Soomes ja konsulteerinud seal ühe arstiga, kes ütles et risk on 50/50, et vōib minna hästi, aga võib minna ka halvasti, ema arm on väga õhuke. tema ei soovitanud saada rohkem lapsi!
Kellel on olnud sama olukorda ja riskinud?
Miks riskida? Tahad puudega last eluaeg kantseldada? Kasvata olemasolevadki suureks.
Mina ka ei riskiks. On neid, kellel on hästi läinud, aga palju on ka neid, kellel on halvasti läinud.
Kui siin nüüd kasvõi sada inimest kirjutaks, et neil läks kõik hästi, siis ometi ei tähenda see seda, et ka sul nii läheb.
Õige. Kui MINA tahan, siis pean saama.
Mul on üks laps ja oli erakorraline keiser. Mõelda võin, et tahan 10 last, aga ma ei tegutse reaalselt selles suunas.
sest et selline soov oleks.. Kuid muidugi mõtlen ka riskide peale! Kindel see!
Tundub, et otsus on juba tehtud ja ootad siit, et mõnel on ikka hästi ka läinud. Kindlasti on, aga see ei muuda sinu riski mitte kuidagi suuremaks ega väiksemaks.
Mina olen saanud kolm last kõik keisrilõikega, aga viimase ja eelviimase vahe oli 16 aastat, nii et võib-olla olukord veidi teine. Samas esimese ja teise vahe 2 aastat. Siis küll jälgiti rohkem, aga mulle pole kunagi kordagi öeldud, et midagi võiks sellepärast halvasti minna, et varem keisrilõiked olnud. Neljandat enam ei soovitatud tõesti.
mulle pole kunagi kordagi öeldud, et midagi võiks sellepärast halvasti minna, et varem keisrilõiked olnud
Asi pole ju varasemates keisrilõigetes, vaid emaka armi paksuses. Mida õhem arm, seda suurem tõenäosus, et see võib raseduse ajal rebeneda. Armkude teatavasti ei veni.
Kõigepealt soovitaks võtta ja teise arsti arvamus (nt dr Shois Tallinnas). Eeldan et tehti ikka UH ja selle põhjal öeldi, kuid vanemad UH aparaadid on ebatäpsed. Mul oli esimene ka keiser ja öeldi et ei tohiks sünnitada enam. Kaks teist arsti ei näinud mingit probleemi.
Käi tõesti mõne teise arsti jutul veel. Mul on kolm keisrit olnud, esimese ja teise vahe oli 3a, teise ja kolmanda vahe 2a. Peale teist keisrit öeldi mulle, et põhimõtteliselt võiks juhad kinni panna, emakas on õhuke ja ei pruugi ära kanda. Mul on lisaks veel väärarenguga emakas, suurus on napilt pool normaalse omast. Nooruse uljus ja ma ei tea mis veel panid mind siiski tegutsema veel kolmanda lapse nimel. Jäin kohe esimesel võimalusel koju puhkusele ja sealt dekreeti, puhkasin, ei pingutanud. Kolmas laps sündis taas keisriga, üle nelja kilo suur. Arst küll opilaual pakkus võimalust, et äkki ikka paneme juhad kinni, emakas on juba väga halvas seisus. Lubasin talle, et rohkem rasedaks ei jää, aga las need juhad jäävad terveks. Hetkel on noorim laps juba teises klassis ja beebide vastu on mul tekkimas tohutu vastumeelsus, oleks ikka võinud need juhad kinni panna.
Mul on kaks last sündinud keisrilõikega. Teise keisrilõike ajal öeldi, et emaka arm oli üliõhuke, laps sisuliselt paistis läbi armikoha. Günekoloogid isegi püüdsid seda vana armi kohta seal tugevamaks lappida (kui naha peale jääb mitme keisrilõike kohta ikka üks arm, sest eelmine arm lõigatakse lihtsalt välja, siis emaka peale tuleb uus lõige teha eelmise kõrvale ehk arme jääb samasse piirkonda niisama palju, kui on olnud keisrilõikeid), aga ega ma rohkem lapsi ei plaani küll. Eelkõige on vaja ikka olemasolevad lapsed üles kasvatada.
Emaka rebend ei ole suur risk mitte ainult lapsele, vaid ka emale endale. Emakas on ülihästi verega varustatud elund ja selle rebendi kaudu võib naine kiirelt verest tühjaks voolata. Halval juhul isegi siis, kui rebend tekib sünnituse ajal (kõige tõenäolisem) ja meditsiinipersonali silma all. Ma olen kunagi arstitudengina olnud praktikal mh naistekliinikus, sellest lühikesest ajastki mäletan, kuidas korduvate keisrilõigetega naisel rebenes emakas järjekordse keisrilõike käigus (ehk otse opilaual) ning emakat uuesti kokku õmmelda osutus peaaegu võimatuks, naine pääses üle noatera. Nii kui ühest kohast õmmeldi, rebenes emakakude kohe sealt kõrvalt ja verd muudkui lahmas, lahmas … Kaks valvearsti võitlesid öö läbi naise elu ja emaka eest, poole öö pealt kutsuti ka kolmas naistearst koduvalvest kohale, verd oli hommikuks üle kantud 20 l (täiskasvanud inimese kogu vere maht on umbes 5 l) ja lõppes see lugu viimaks ikkagi emaka eemaldamisega. Tookord läks hästi, lõpuks õnnestus verejooks siiski kinni saada ja naine jäi elama, aga kui keskmisest suurem emaka rebend tekib väljaspool haiglat, on asjad päris hapud.
Ma ei võtaks ilmaski sellist riski, kui omal on kodus lapsed, kes vajavad üleskasvatamist.
Soovitan sul Tartus minna dr. Fred Kirsi vastuvõtule, küsida arvamust. Ta oli ka minu arst mu erakorralise keisri ajal ja super arst.
Lisaks veel eelnenud jutule juurde, et suureks riskiks on platsenta ja armide kohtumine. Minu ja lapse elu päästis dr Kirss.
Ma ei soovita Sul ei elu ega enneaegse beebi saamisega mängida.
Minul on samuti kaks last kaheaastase vahega sündinud keisrilõikega ja nüüd, kui nad on juba 8 ning 6, sooviks pesamuna. Ei julge. Teise lapse ilmale aitamise juures ütlesid ka arstid, et emaka haav esimesest korrast on üliõhuke ja lausa ime, et ei rebenenud.
Saan aru küll, et riskid on alati ja kõik võib ka õnnelikult minna, aga mõtlen oma kahe väikse lapse peale, kes juba on olemas ning ema vajavad ja leian, et minust oleks isekas ja ebaõiglane nende suhtes oma kolmanda lapse soovi nende vajadustest tähtsamaks pidada.
Kõik minu kolm last sündisid erakorralise keisriga. Enne viimase lapse sündi andis emakal arm järele. Paar kuud enne lapse sündi.
Ka üks arm emakal võib rebeneda.
Minul läks hästi.
Lisaks veel eelnenud jutule juurde, et suureks riskiks on platsenta ja armide kohtumine. Minu ja lapse elu päästis dr Kirss.
Ma ei soovita Sul ei elu ega enneaegse beebi saamisega mängida.
Miks mitte? Tehku aga juba aegsasti kusagile jõulutunnelisse abitaotlus ära ja andku tuld. Eestlastele ikka meeldivad sellised toredad 50/50 riske võtta armastavad pered. Lapsi peab olema!
Kellel on olnud sama olukorda ja riskinud?
Noh, need äkki pole enam kommenteerimas?
Minul on 3 last ja 3 keisrit. Esimese kahe lapse vahe on 1a8k ning teise keisri ajal selgus, et arm üliõhuke. Õnneks rasedus kulges ilusti ning ma ise midagi ei tundnud. Kuna olen alati 3 last soovinud, siis kolmanda lapsega jätsime veidi pikema vahe. Kui rasestusin, oli teine laps just 4 saanud ning teise ja kolmanda keisri vahe tuli seega üle 4,5 aasta. Taaskord ei mingeid probleeme rasedusega ja keisri ajal selgus, et seekord ei olnud ka arm õhuke. Ei teagi siis, millest see sõltub. Aga kolmanda keisri ajal lasin ennast ühtlasi ka steriliseerida, sest soovitud 3 last olid olemas ja neljas keiser tunduks siiski liig mis liig.
Ega siin ühest soovitust ei ole, kõik sõltub ikka enda tervislikust seisukorrast. Kindlasti küsiks ka Eestist mõne teise arsti arvamust.
Minul 3 keisrit. Esimese ja teise vahe 10a ning oli probleemiks, et arm liiga paks ning ei veni. Laps sündis 35.nädalal, aga see ei olnud seotud armuga.
Teise ja kolmanda vahe 2a4k. Arm tundus õhem ning opilaual rebenes. Laps oli suur ja sündis 39.n 4500g. Mulle ei öeldud, et ei tohi rohkem rasedaks jääda vaid soovitati enne arstiga konsulteerida.
Soovitan ka Fred Kirssi. Kahel korral on erakorralist keisrilõikes osalenud ja olen väga rahule jäänud.
Minul 3 keisrit. Esimese ja teise vahe 10a ning oli probleemiks, et arm liiga paks ning ei veni. Laps sündis 35.nädalal, aga see ei olnud seotud armuga.
Teise ja kolmanda vahe 2a4k. Arm tundus õhem ning opilaual rebenes. Laps oli suur ja sündis 39.n 4500g. Mulle ei öeldud, et ei tohi rohkem rasedaks jääda vaid soovitati enne arstiga konsulteerida.
Soovitan ka Fred Kirssi. Kahel korral on erakorralist keisrilõikes osalenud ja olen väga rahule jäänud.
Mul ainuke laps sündis erakorralise keisriga dr. Fred Kirsi abiga 42+4 ja 3800 g. Sünnituse käigus tuli välja, et mul on väga kitsas vaagen ja üle 3 kg last ei saagi ise sünnitada. Esilekutsumine ei mõjunud, prooviti kõike. Lapsel ega mul tüsistusi ei ole, laps saab kevadel 4a. Arm on pea olematu.
