Teema: Oi ma ei salli…

Misasja? Kui laps on kodus kasvatama jäetud ja käitub nagu metslane, siis paraku peavadki teised (sealhulgas ka uued naised) lapse kasvatamisega tegelema. Meil on kodus väga kindlad reeglid ja mehe lapsed on kohustatud neid meie juurde tulles täitma. Alguses oli ikka jube raske, aga tänaseks on kord majas ja lapsed oodatud.

No tegelikult ei olnud teema voodis hüppamisest… isegi mitte lapsele majareeglite õpetamisest jne.
Ja ongi nii, et uue naise käest saadav seks ja ehk muud lisahüved on mõnikord tähtsam kui laps, kellest, olgem ausad, on esimesed 16a tüli ja tegelemist ja vaeva. Pealegi kui isa enam lapsega päev-päevalt koos ei ela ja pole ülihuvitatud lapse käekäigust, siis juhtub võõrandumine paratamatult.

#3318171:

Kas keegi miinustajatest ka palun kommenteeriks, mille eest miinused? Miks ma peaksin laskma lastel minupoolt nimetatud asju teha või mis on katki kui ma ei lase? Mul on endal poeg ja mehel tütar. Pea ühevanused. Mõlema lapsega on mu suhted väga head. Ei tundu praegu, et kumbki neist oleks sellistest keeldudest trauma saanud. Mehe laps elab minuga 10 aastat. Mu enda oma 14 aastat. Terved ja toredat varateismelised mõlemad ????

Miinused on sest teema ei ole sellest.
Teema on sellest, et mõni isa uus naine leiab, et need on piisavad põhjused miks last jälestada ja mitte teda enda koju lubada.
Ja veel rohkem sellest, et mõni isa aktsepteerib oma naise sellist käitumist, st lubab oma lapsesse suhtuda kui mingisse ebameeldivasse olevusse.

#3318187:

#3318171:

Kas keegi miinustajatest ka palun kommenteeriks, mille eest miinused? Miks ma peaksin laskma lastel minupoolt nimetatud asju teha või mis on katki kui ma ei lase? Mul on endal poeg ja mehel tütar. Pea ühevanused. Mõlema lapsega on mu suhted väga head. Ei tundu praegu, et kumbki neist oleks sellistest keeldudest trauma saanud. Mehe laps elab minuga 10 aastat. Mu enda oma 14 aastat. Terved ja toredat varateismelised mõlemad ????

Miinused on sest teema ei ole sellest.

Teema on sellest, et mõni isa uus naine leiab, et need on piisavad põhjused miks last jälestada ja mitte teda enda koju lubada.

Ja veel rohkem sellest, et mõni isa aktsepteerib oma naise sellist käitumist, st lubab oma lapsesse suhtuda kui mingisse ebameeldivasse olevusse.

Kui oleks toodud normaalsed näited, siis poleks ju probleemigi. Näited olid nii jaburad, et rikkusid teema ära.

#3318219:

#3318187:

#3318171:

Kas keegi miinustajatest ka palun kommenteeriks, mille eest miinused? Miks ma peaksin laskma lastel minupoolt nimetatud asju teha või mis on katki kui ma ei lase? Mul on endal poeg ja mehel tütar. Pea ühevanused. Mõlema lapsega on mu suhted väga head. Ei tundu praegu, et kumbki neist oleks sellistest keeldudest trauma saanud. Mehe laps elab minuga 10 aastat. Mu enda oma 14 aastat. Terved ja toredat varateismelised mõlemad ????

Miinused on sest teema ei ole sellest.

Teema on sellest, et mõni isa uus naine leiab, et need on piisavad põhjused miks last jälestada ja mitte teda enda koju lubada.

Ja veel rohkem sellest, et mõni isa aktsepteerib oma naise sellist käitumist, st lubab oma lapsesse suhtuda kui mingisse ebameeldivasse olevusse.

Kui oleks toodud normaalsed näited, siis poleks ju probleemigi. Näited olid nii jaburad, et rikkusid teema ära.

Täpselt. Konkreetsed näited olid jaburad. Olles juba 10 aastat edukalt kärgperendusega tegelenud, siis need näited.. no tõesti 🙂

Mehe sõber elab naisega, kes ei luba mehe last eriti enda juurde. Laps lõpetas gümnaasiumi väga heade hinnetega ja õpib ülikoolis. Väga sümpaatne noormees on. Sõber käib oma lapsega oma vanemate juures kohtumas – poiss sõidab sinna ja siis isapoolsed sugulased tulevad ka sinna. Oma isa juures kodus on käinud viimastel aastatel vaid siis, kui on isa sünnipäev ja ta tuleb isa õnnitlema.
Samas elab nendega naise esimesest abielust poeg, kelle sünnipäevadel, kooli lõpetamisel käib kohal kasuisa, bioloogiline isa pildilt puudub. Muide elavad sõbra korteris, kuhu naine oma lapsega sisse kolis
Mees ja ta sõbrad ei suuda mõista, mis nende sõbrale sisse on läinud. Naine on suht keskpärane, natuke labase käitumisega. Üheks põhjuseks võib olla kadedus – mehe laps on oluliselt tublim, kui naise laps (suutis vaevu gümna ära lõpetada, vahepeal oli kodus, nüüd pidi kuskil töötama)

#3318278:

#3318233:

#3318222:

Mul oli ka üks pruut kes tahtis kehtestada reegleid, millal minu lapsed võivad minu juurde tulla, millal mitte, samas tema oli oma mitte just kõige paremini kasvatatud lapsega lahutamatu komplekt. Üle kahe kuu ma seda jama ei kannatanud. Suhe pole mis tahes pingete koht, embkumb peab lõppema.

Aga mu enda lapsed ka just inglid ei ole. Selles mõttes, et nii kui emme enda kõrvale kellegi tekitab, teevad lapsed selle mehikese elu väga lühikese aja jooksul põrguks. Nad lihtsalt ei lase emmele kedagi ligi. Mina pole neil seda teha palunud, kuigi ma aiman miks nad seda teevad. Aga no ma ju ei ütle ka, et olge onu Sellele või Tollele head lapsed. Aga ma tean, et nad on minule head lapsed ja ainult see ongi tähtis. ????

Pole just asi uhkustamiseks. Kui olete koos lapsevanemad, on ka mõlema asi enda lapsi korrale kutsuda. Olen tore issi, itsitan pihku, et mu lapsed enda ema elu raskeks teevad ja kaaslased ta kõrvalt ära peletavad. Väga normaalne ja täiskasvanulik suhtumine tõesti. Kui Sa tead miks ja mida nad teevad (nii Sa väidad vähemalt), siis on ka Sinu asi lastega rääkida, neile selgitada täiskasvanute elu, teha vajadusel kokkuleppeid jne. Ongi nii vahva, et naine, kes 90% ajast üksi Sinu lapsi kasvatab, ei saagi enda kõrvale kedagi leida. Nalja tipp, päriselt.

No pole jah uhkuse asi. Aga samas ei teki mul küll vähimatki tahtmist panna oma lapsi tolereerima seda, mis nende pere lõhkus. Nad teavad väga hästi, mida perekond kui selline endast kujutab, et see oleks neile turvaline koht kasvamiseks. Ja ilmselgelt ei ole mina see inimene, kes peaks neile selgitama, et nüüd on teie pere emme ja see või too onu, sest emme tahab nii. Ma ei teeks seda isegi surma ähvardusel! Minule on kõige tähtsam säilitada enda lähedane side lastega sõltumata sellest kus nad oma emaga elavad ja see on mul õnneks olemas esimesest lahusoleku päevast peale.

Paraku suhted purunevadki. Elu. Saan aru, et Sina peas suhte purunemises süüdlaseks enda eksi. Suhtes on aga alati kaks poolt. Ka suhte purunemises. Oleks ehk aeg minna eluga edasi. Kuna lapsed elavad enda ema juures, oleks ilmselgelt kõikidele valutum, lihtsam ja toredam kui suhted oleksid seal kodus head. Ilmselt on lapsed juba sellises eas, et ei hakka nad ema uut elukaaslast issiks hüüdma. Respekteerivad, sõbralikud ja normaalsed suhted tulevad aga ilmselgelt kasuks kõikidele. Laste “terror” emme silmarõõmu kallal mõjutab paratamatult kõiki. Seega kui inimene siiski on ok ja laste ema tahab temaga koos olla, oleks kõikide vaimsele tervisele igati soodsam kui asjad saaksid kulgeda normaalset rada, ilma terrori ja draamadeta 🙂 Kui lastel on armastav vanem olemas, teie puhul ilmselt isegi kaks, siis ongi neil ka turvaline kasvukeskkond. Selleks ei pea need vanemad koos elama, aga koostöö oleks teretulnud. Kõik muud normaalsed inimesed ja inimsuhted laste lähikonnas on ainult boonuseks 🙂

#3318284:

#3318278:

#3318233:

#3318222:

Mul oli ka üks pruut kes tahtis kehtestada reegleid, millal minu lapsed võivad minu juurde tulla, millal mitte, samas tema oli oma mitte just kõige paremini kasvatatud lapsega lahutamatu komplekt. Üle kahe kuu ma seda jama ei kannatanud. Suhe pole mis tahes pingete koht, embkumb peab lõppema.

Aga mu enda lapsed ka just inglid ei ole. Selles mõttes, et nii kui emme enda kõrvale kellegi tekitab, teevad lapsed selle mehikese elu väga lühikese aja jooksul põrguks. Nad lihtsalt ei lase emmele kedagi ligi. Mina pole neil seda teha palunud, kuigi ma aiman miks nad seda teevad. Aga no ma ju ei ütle ka, et olge onu Sellele või Tollele head lapsed. Aga ma tean, et nad on minule head lapsed ja ainult see ongi tähtis. ????

Pole just asi uhkustamiseks. Kui olete koos lapsevanemad, on ka mõlema asi enda lapsi korrale kutsuda. Olen tore issi, itsitan pihku, et mu lapsed enda ema elu raskeks teevad ja kaaslased ta kõrvalt ära peletavad. Väga normaalne ja täiskasvanulik suhtumine tõesti. Kui Sa tead miks ja mida nad teevad (nii Sa väidad vähemalt), siis on ka Sinu asi lastega rääkida, neile selgitada täiskasvanute elu, teha vajadusel kokkuleppeid jne. Ongi nii vahva, et naine, kes 90% ajast üksi Sinu lapsi kasvatab, ei saagi enda kõrvale kedagi leida. Nalja tipp, päriselt.

No pole jah uhkuse asi. Aga samas ei teki mul küll vähimatki tahtmist panna oma lapsi tolereerima seda, mis nende pere lõhkus. Nad teavad väga hästi, mida perekond kui selline endast kujutab, et see oleks neile turvaline koht kasvamiseks. Ja ilmselgelt ei ole mina see inimene, kes peaks neile selgitama, et nüüd on teie pere emme ja see või too onu, sest emme tahab nii. Ma ei teeks seda isegi surma ähvardusel! Minule on kõige tähtsam säilitada enda lähedane side lastega sõltumata sellest kus nad oma emaga elavad ja see on mul õnneks olemas esimesest lahusoleku päevast peale.

Paraku suhted purunevadki. Elu. Saan aru, et Sina peas suhte purunemises süüdlaseks enda eksi. Suhtes on aga alati kaks poolt. Ka suhte purunemises. Oleks ehk aeg minna eluga edasi. Kuna lapsed elavad enda ema juures, oleks ilmselgelt kõikidele valutum, lihtsam ja toredam kui suhted oleksid seal kodus head. Ilmselt on lapsed juba sellises eas, et ei hakka nad ema uut elukaaslast issiks hüüdma. Respekteerivad, sõbralikud ja normaalsed suhted tulevad aga ilmselgelt kasuks kõikidele. Laste “terror” emme silmarõõmu kallal mõjutab paratamatult kõiki. Seega kui inimene siiski on ok ja laste ema tahab temaga koos olla, oleks kõikide vaimsele tervisele igati soodsam kui asjad saaksid kulgeda normaalset rada, ilma terrori ja draamadeta ???? Kui lastel on armastav vanem olemas, teie puhul ilmselt isegi kaks, siis ongi neil ka turvaline kasvukeskkond. Selleks ei pea need vanemad koos elama, aga koostöö oleks teretulnud. Kõik muud normaalsed inimesed ja inimsuhted laste lähikonnas on ainult boonuseks ????

Mitte mina ei pea vaid nii ongi. Minu viga on ainult see, et ma sellest ise palju otsustavamalt välja ei astunud kui selleks õige aeg oli ehk enne laste sündi. Aga toona, liberaalina uskusin iga inimese individuaalsusesse ja andsin aga uusi võimalusi. See selleks. See on minu taak ja ma olen sellega rahu teinud. Armid jäävad aga elu läheb tõesti edasi. Samas kui mu lastele minu väärtusmaailm meeldib, siis mina neid kellegi kolmanda rõõmuks ümber ei veenda ei kavatse, see ei ole minu mure.
Üks sügavalt maailmavaateline asi ka. Liberalismi üks suuremaid hädasid konservatiivsusega võrreldes on see, kui konservatiividel on reeturi jaoks vaid üks palk(no selles kontekstis mitte küll surm aga no help, no contact, no chance), siis liberaalid annavad veel ühe võimaluse. Võimaluse lasta endal veel vaip alt ära tõmmata. Arvake kumb mina olla tahaks?

Meil on ka nn. kärgpere ja see ei toimi kuidagi. Oleme elanud nii juba 10 aastat ja ei ole hakanud toimima ja ei hakkagi. Omavahelised suhted on elukaaslasega väga head aga kumbki teise lapsi või last eelmisest suhtest ei salli. Ma usun, et kärgpere toimiks kui lapse bioloogilist vanemat pildil ei oleks.

Kahju tõesti, et inimesed ei väärtusta mõnusat rahulikku elu, vaid tekitavad endale probleeme ja pingeid igapäevasesse ellu. Oma kodus võiks lihtsalt rahulikult elada, elu nautida, mõnusalt olla. Eestis pole sõda, pole korraldatud abielusid jne, seda mõnusat aega peaks ikka ära kasutama, mitte omale muudkui probleeme juurde tekitama, oma kodus pidevalt võitlema ja taluma jne. Kui kodus pole enam mõnus olla, siis tuleb see asi kuidagi ära lahendada.

Siin teemas on palju neid, kes väidavad, et ka teie enda laps ei tohi sahtlites sorida, voodis hüpata jms. Samas usun, et ka teie seas on neid, kelle laps oma isa uude koju minnes täpselt samasuguste etteheidete osaliseks saab. Mingil põhjusel on nii, et mees on naise lastega kannatlikum kui vastupidi ja mingil hetkel uus naine mehe lastele mingi vea ikka külge poogib.

#3318456:

#3318432:

Teretulemast päris maailma. Jah, “antav seks” ongi nii tähtis, et laps jääb tahaplaanile. Kui lapse ema oleks sellest aru saanud, poleks ehk ka lapsevanemate suhe lörri läinud.

Kipub olema nii, et kui see “antav seks” mehe jaoks nii oluline on, siis ta jooksebki suhtest suhtesse ja otsib ikka uut ja paremat. Ja tahaplaanile jäävad peale eelmise suhte laste ka mõne aasta pärast uudsuse kaotanud naised koos uute lastega.

Ja siis? Las jookseb. Lapsesaamise otsutab siiski naine. Alati.

#3318467:

siin kirutakse palju uusi naisi, kes ei taha, et mehe esimesed lapsed nende kodus käivad. samas, kui paljud “vanad” naised oleksid nõus, et mees käiks lapsega tihti lapse kodus lapsega kohtumas ja mängimas, nt igal teisel nädalavahetusel oleks isa oma lapse juures lapse kodus, ööbiks lapse toas madratsil jne?

Ma arvan, et sellele oleks suurem vastuses pigem uute kui eksnaiste poolt.