Teema: Oi ma ei salli…

siin on väga palju aspekte – esiteks, see, mida sa seletad ptsi pähetõmbamisena, võib vabalt olla see, et mehele vägagi sobib, et lapsed oodatud pole, nii tal endal lihtsam. et ta polegi kunagi suurt vaielnud uue naisega kui see omad reeglid kehtestas.

teine asi võib olla, et mehest ei ole kasvatajat – kogu koormus jääb uuele naisele. ja miks talle peaks see meeldima? eks ikka hakkab võitlema omade vahenditega. ja nüüd rakendub esimene variant – mehele kaudselt täitsa sobibki, kui lapsed hakkavad vähem käima.

aga miks naised taluvad? no tihti selle uue poldiga ka laps tehtud ja üks mees võiks majja pikemalt jääda ka ja talutakse ära.

#3318677:

See, et mehega käib kaasas ka mõni n-ö probleem – ma ei tea, raske lapsepõlv, mingi halb harjumus, sõltuvus, vilets töökoht, lapsed eelmisest abielust vms – on puhtalt mehe isiklik asi ja ei tähenda sugugi, et nendest asjadest peab nüüd automaatselt saama nende ühine probleem.

Hea võrdlus muidugi. Lihtsalt suhte puhul isegi õige. Aga kooselu puhul nagu hästi ei päde. Või millest need perekooli teemad muidu, kui halvad harjumused ja sõltuvused elukaaslasesse ei puutu? Või võttagi nii, et mees on vaja neist võõrutada (k a tema lastest) ja naine lihtsalt aitab?

#3318646:

#3318637:

#3318627:

samas on vahe, kas uus suhe on inimesega, kelle lapsed igapäevaselt koos elavad, või inimesega, kelle juures käib laps ehk korra nädalas.

Et vahe ja see vahe on justkui vabandus milleks? valesti ja halvasti käitumiseks või? Kuidas inimene ise soovib? Kas valida kehv rada, või hea suhtumine. Sina näed selles külaskäimises halba poolt. Aga see pole ainus vaatenurk ega eluviis ju. See on sinul nii. See teema on siin selleks, et arutada, kuidass ikka parem saaks.

vahe on selles, et kui sa otsustad inimesega koos elada, siis pead sa normaalselt igapäevaselt suhtlema kõikidega, kellega sa koos elad, olgu need siis ühe kaaslase lapsed, vanemad või lemmikloomad.

kui aga tegemist on inimesega, kes su kaaslase ellu aeg-ajalt kuulub, siis tema puhul on vaba valik, kas ta sulle meeldib või ei soovi sa temaga suhelda.

osadel juhtudel on üks kaasadest jäänud elama oma lapsepõlvekoju koos vanema(te)ga. loomulikult peab siis sinna koju lisandunud inimene nende vanematega leppima ja normaalselt suhtlema, sest tegemist on nende kõigi ühise koduga.

samas, kui noorpaar loob ühiselt uue kodu, siis ei pea üks osapool leppima, et ämm käib seal paar korda nädalas korda loomas, sest see on ju tema poja kodu ka. ühisesse koju kutsutud inimene peab spbima mõlemale ja kui üks selles olukorras end halvasti tunneb, siis tuleb teisel seda austada ja kusagil väljaspool kodu kohtuda.

samamoodi on ka lastega – kui ikka igapäevane kodu on ema juures, siis isa juures käiakse külas. või saadakse kokku lapse kodus või kohvikus vms, kui isa uuele naisele tema külaskäigud ei sobi

Kui luuaakse ühine kodu või/ja alustatakse suhet, ja osapooltel on ka enne pere olnud, siis ei saa elada nii nagu oldaks noored ja vabad. Isegi, kui üks suhte osapool on olnud enne vaba ja suhte loomisel tõesti ka noor, siis see ei loe, kui ta loob suhte lastega kaaslasega. Mida ei saa absol. võrrelda naabrilastega või sugulastega. Sa ei oska, ok. Sa ei saa, pole aega, ok. Aga lase seda lihtsalt teha siis laste isal. Innusta teda ja toeta teda, mitte üra takista. Anne neile oma aega ja kohti, kus seda teha. Jah, siis jääb teie aega vähemaks, aga see on paratamatu, kui mehel on lapsed. Sest see, kas sa ei seedi kedagi või sa oled neutraalne ja püüad toeks olla , on ka vahe.
Ja mida sagedamini isa lastega koos on, seda parem.

#3318691:

#3318677:

See, et mehega käib kaasas ka mõni n-ö probleem – ma ei tea, raske lapsepõlv, mingi halb harjumus, sõltuvus, vilets töökoht, lapsed eelmisest abielust vms – on puhtalt mehe isiklik asi ja ei tähenda sugugi, et nendest asjadest peab nüüd automaatselt saama nende ühine probleem.

Hea võrdlus muidugi. Lihtsalt suhte puhul isegi õige. Aga kooselu puhul nagu hästi ei päde. Või millest need perekooli teemad muidu, kui halvad harjumused ja sõltuvused elukaaslasesse ei puutu? Või võttagi nii, et mees on vaja neist võõrutada (k a tema lastest) ja naine lihtsalt aitab?

Ei, võõrutada lastest pole vaja, seda pole ma ka kuskil öelnud ja see oleks juba pahatahtlik. Lihtsalt uuel naisel on täielik õigus ennast ja oma kodu mehe nn “probleemidest” viisakalt, ent kindlameelselt distantseerida.

Ma ei saa ausalt öeldes isegi aru, et kuidas te seda vastupidist varianti ehk seda pealesunnitud armastust ette kujutaksite? Et uus naine kannatab hambad ristis ja võltsi naeratusega ära, et tema jaoks võõrad ja ebameeldivad lapsed tema kodus regulaarselt omavolitsevad? Tõelist armastust ei saa ju teeselda ja lapsed tunneksid nii ehk naa ära, et pinge on õhus ja et kõigil on ebamugav.

Tekkis selline küsimus lugedes ja vist on ka kunagi siin selline teema ka olnud, et kuidas te, kärgpere naised, ette kujutate oma mehe laste pulmi tulevikus näiteks? Saan aru, et kooli- ja ülikooli lõpetamisel te kindlasti osaleda ei taha, aga kas te oma mehe ta lapse pulma üksi lasete või kui teid on ka kutsutud, saadate mehe sinna üksi? Ebameeldiva inimese pulma ju ei minda. Ja kui mees saab vanaisaks, siis te jätkuvalt ignoreerite olukorda – ei käi mehe täiskasvanud laste juures külas, lapselapse katsikul jne?
Ilmselt on teie meestel selleks ajaks siiski oma lastega suhted katkenud suures osas teie suhtumise tõttu, seega on need küsimused pigem teoreetilised, aga kui te natukenegi fantaseerida pingutate, siis mis te teeksite, kui lapse pulma tuleks kutse ainult mehele?

#3318720:

Ega ei saa muidugi normaalselt kasvatada jne..aga milleks siis üleüldse lahku mindi, milleks siis üleüldse laps või lapsed saadi. Siis ei tulnud pähe mõtet..et lapsevanem ei saa oma lapsi normaalselt kasvatada?

Eks see olegi kurb, kui kohe algusest peale pole elu ilus ja hea, tehakse vigu jne, aga neid vigu saab ju parandada/siluda, midagigi edaspidi paremini teha. Ei pea vanadesse vigadesse ja käitumis- ja mõtlemismustritesse kinni jääma, saab vastutuse võtta oma tegude eest ja edaspidi paremini elada.

#3318632:

#3318548:

Väga lihtne on muudkui lahmida ja maha teha neid uusi naisi. Mina olen üks nendest uutest ja leian, et normaalne on kui ma aktsepteerin mehe last. Olen tema jaoks nagu iga teine täiskasvanu, aitan kui ta küsib v kui märkan et ta vajab millegagi abi. Ei sorteeri musta pesu seast tema riideid välja vaid pesen ikka kõike. Süüa teen arvestades ka temaga. Küll aga ma ei tolereeri seda kui laps peaks olema mehega kuid hakkab pihta see jutt et “äkki saad teda vaadata seni kuni ma käin poes/trennis/sõbra juures. No ei saa eriti kui mul omad plaanid on.. mees aga ei taha sellest aru saada sest miks ma ometigi ei peaks nõus olema?? Aga see pole minu laps ja minu kohustus v vastutus. Saan aru et peab tolereerima jne aga tihti mehed lähevad ise ka üle piiri ja hakkavad survestama.

Vot siin on nüüd see vahe, et kui mina hakkasin oma preguse abikaasaga nö suhtlema, siis mu noorem laps oli u 1 ja vanem 6 ja minu tollane “peika” hoidis mu lapsi, kui ma olin nädalavahetustel tööl. Ta oleks võinud sama öelda, aga ei öelnud. Me isegi ei elanud koos, vaid tema käis nv külas. Oli juhuseid, kus ma olin nv tööl, siis tema, lastetu mees, kasis, pesi, toitis ja kantseldas minu lapsi. Sellest on nüüd üle 8 aasta möödas ja siiani on ta neile isa eest, lisaks on meil üks ühine laps ja ilmselt tuleb tulevikus veel 1 või 2.

Jah, see on temast väga kena ja armas et ta nii tegi aga samal ajal tal oleks olnud täielik õigus ka sellest keelduda ja selle peale ei saa pahane olla sest see pole tema kohustus ja vastutus. See ongi minu jaoks segane et kust jookseb see piir nende lastega? Oma sahtlites sorimist keelata ei tohi, samuti ei saa sa hakata oma kasvatuspõhimõtteid peale suruma lapsele kes on su kodus kuus ühe korra. Aga sult oodatakse et sa võtad teda kui oma, hoiad vajadusel ja armastad? Kuidas see nii lihtsalt käib? Ja eriti kui laps ongi kasvatatud 100% teisiti kui sina oma last kasvatad/kasvataksid. Kui tema kombed ja käitumine ei ole sulle meelejärgi aga sul ei ole õigust öelda sõna sekka..kuidas see toimima peaks

#3318763:

Armastad seda, kelle vastu südames armastust tunned ja pole juttugi, et saaks ta kellegi teisega asendada. Ja kui sellel armastatud mehel on mingi puudus, püüad sellest üle olla, lasta tal sellega rahulikult ise tegeleda ja teha nii, et see probleem vähemalt sind ennast liigselt ei kurnaks.

Huvitaval kombel oodatakse meestelt siiski rohkem. Kui uus mees naise lastega hästi läbi ei saa, siis see loetakse kohe probleemiks (kui võtsid naise, siis võtsid ka lapsed, said kogu komplekti jms). Kokkuvõttes on probleem alati mehel, mitte naisel. Ehk tõesti naised valivad uut kaaslast rohkem selle alusel, et ta lastega sobiks. Ja mehed võiks ka oma valikutes seda arvestada.

Siin on mitmeid kordi toodud näiteid sahtlites sorimistest. Kas siis lapsed lastakse ka oma magamistuppa mängima? Kui lapsed soriksid elutoa sahlites, siis selle vastu poleks mul midagi, kui aga minu pesusahtlis, siis küll. Neid näiteid lugedes tabasin end mõttelt, et äkki on vahel probleemiks ka ruumipuudus. Kui näiteks eksmehel ja uuel naisel on nende juures lapsel oma tuba olemas, siis on ehk ka probleeme vähem. Aga kui ta peab isa ja ta uue naisega ühes toas magama, siis pika peale ei suuda uus naine seda olukorda enam taluda. Või kui ta peab tuba jagama uue naise lapsega, näiteks veel kui nad on eri soost või kui ikka elatakse näiteks 40 ruutmeetrises hruštšovkas, siis on pinged kerged tulema. Ja eriti, kui tegemist on näiteks uue naise elamisega. Ma eeldan, et välismaal on natuke lihtsam, kuna nii palju pole olmelisi probleeme.
Mis puutub laste koolilõpetamistele minemisest, siis tasuks küsida, kas laps tahab seda. Leian, et uus kaaslane ei peaks ise sinna tingimata minema. Kui ei kutsuta, ei tasu ka solvuda. Paljudes teemades mõistetakse kohe uusi naisi hukka. Aga tasuks ka mõelda, miks ei suudeta mehe last aktsepteerida.

Enamus nendest uutest naistest, kes mehe lapsi ei aktsepteeri, on tegelikult väga armukadedad ja omandihimulised. Nad lihtsalt tahavad meest ainult endale hoida ja ei kannata kedagi teist nende läheduses. See on tegelikult hästi lihtne isiksuse psühholoogia. Need naised on kadedad ka mehe vanemate peale, kui mees nendega kenasti läbi saab, samuti sõprade peale. Rääkimata, siis mehe lapsest/lastest. Eksnaistest rääkimata. Huvitav, et keegi pakkus siin välja, et mees võiks lastega laste kodus kohtuda, seda ju paljud uued naised ei lubaks. Tegelikkuses on tegemist paljuski ebakindlate inimestega. Õnneks ei ole meil siiski väga palju seda nõuka aegset suhtumist ka lahkuläinud isadel, et lapsed jäävad ema kasvatada. Lahku küll minnakse rohkem, aga isad üha rohkem väärtustavad oma lapsi ja kasvatavad neid ka siis, kui lahku mindud. Üha enam kuuleme, et Eestiski soovitakse põhjamaade mudelit praktikas kasutada, kus ongi jagatud hooldusõigused. Paljuski jätavad need mehed sellised uued naised maha, kes nende lapsi ei tolereeri. Meestel on valikuvõimalus suurem ja nad ei pea taluma kooselu, kus puudub koostöö ning tene pool lihtsalt tõstab tüli lapse kallal. Selline tülitsemine pole ju õnn, eriti, kui leidub naisi, kes mehe lapsi tolereerivad ning toredad on. Kasvõi ajakirjanduses võib lugeda, kuidas isad laste elus üha rohkem osaleda soovivad ning isegi lahku minnes nendega koos olla tahavad. Juba ongi tekkinud ka meil arusaam nagu põhjamaades, et vanemad on võrdsed.

Ma ei teadnudki, et nii palju väiklasi inimesi on olemas. Ise olen ka teisel ringil, aga alati olen mõelnud, et ikka laste heaolu on kõige tähtsam. Minu uuel mehel on lapsed ja muidugi arvestasin algusest peale, et ma ei pruugi neile meeldida, sest lapsed ju tahavad, et nende vanemad oleks koos. Mind jättis samuti mees uue naise pärast maha, seega olen nii selle mahajäetu kui ka mahajäänud laste tunnetega väga hästi kursis. Iial pole mõelnud, et mehe lapsed on meil külas, ma oleks väga rõõmus, kui nad peaksid seda oma teiseks koduks. Täiesti kohutav lugeda siin sellist vihkamist. Milles need lapsed süüdi on, et nende elu ära rikute.

Mina olen endale asja väga lihtsaks teinud- naine, kellele mis iganes põhjusel ei meeldi minu lapsed või/ja kes peab minu osalemist mu laste eludes mingist piirist ülemääraseks, ei ole minu naine. Sama ka vastupidi- kui on mingidki pinged minu ja naise laste vahel, siis on minu poolt headaega. Kodu on suvalised neli seina, kus elavad õiged inimesed. Inimesed, kellega tekivad pinged, ei ole õiged inimesed.

#3318137:

a see naisterahvas, kes vähemalt korra kuus siin ohib, kuidas mehe laps julges sahtlites sorida ja nende ABIELUVOODIS hüpata…

Ei luba seda mehe lastel ega meie ühistel lastel. Kunagi pole lubanud. Miks ma peaksin selliseid rumalusi lubama? Ka ei sisene lapsed niikuinii meie magamistuppa kutsumata või vähemalt koputamata ja vastust ära ootamata. Me ka ise ei sisene loomulikult samuti juba kooliealise lapse tuppa nii, et uks põmaki lahti ja sisse. Kodune viisakus on hästi oluline ja mehe lapsed eelmisest abielust peaad meil olles kohanema meie reeglitega. Oma ema kodus hüpaku tõesti kasvõi saabastega voodis ja kiskugu kõik sahtlid põrandale.

Minu mehe ex küll aga on nii tark ka tore inimene, et ka tema majas oleks samuti ennekuulmatu olnud nii sahtlite kiskumine kui ka vanemate voodil hüppamine. Õnneks on meil sarnased arusaamad sellest, kuidas peres sooja ja austavat suhet hoida, nii et kõigil oleks hea.

#3318837:

#3318729:

Tekkis selline küsimus lugedes ja vist on ka kunagi siin selline teema ka olnud, et kuidas te, kärgpere naised, ette kujutate oma mehe laste pulmi tulevikus näiteks? Saan aru, et kooli- ja ülikooli lõpetamisel te kindlasti osaleda ei taha, aga kas te oma mehe ta lapse pulma üksi lasete või kui teid on ka kutsutud, saadate mehe sinna üksi? Ebameeldiva inimese pulma ju ei minda. Ja kui mees saab vanaisaks, siis te jätkuvalt ignoreerite olukorda – ei käi mehe täiskasvanud laste juures külas, lapselapse katsikul jne?

Ilmselt on teie meestel selleks ajaks siiski oma lastega suhted katkenud suures osas teie suhtumise tõttu, seega on need küsimused pigem teoreetilised, aga kui te natukenegi fantaseerida pingutate, siis mis te teeksite, kui lapse pulma tuleks kutse ainult mehele?

miks peaks isa uus naine tulema pulma???

minu isal oli minu pulmade ajaks 5-6 a uus naine olnud (emast ammu enne seda lahus), mehe isa naine üle 15 aasta ja suhtlesime mõlematega, aga miks pidanuks me nad oma pulma kutsuma? (emadel uusi kaaslasi polnud). isegi sellist mõtet ei tulnud pähe. ja kus nad seal siis istunuks, kahekesi omavahel koos? vanemad ju istusid pruutpaari kõrval või pidanuks seal mõlemal pool 2 paari vanemaid?

kooli lõpetamisel lillede viimine, kui omavahel suheldakse, on märksa normaalsem, aga pulma???

ma ei kujutaks ette ka seda, miks ma peaks mehe lapse pulma minema isegi siis, kui viisakuse pärast kutsutakse

Esitasin selle pulmaküsimuse ja panin sulle plussi vastuse eest, kuigi küsimus ei olnud kärgpere lastele esitatud. Tegelikult on väga hea, et sa vastasid ja just lapse seisukohalt – tõesti, kui emadel ei ole uusi kaaslasi ja isadel on, oleks väga keeruline traditsioonilisi pulmi läbi viia, kui isade naised kaasas oleks (igasugu ämma-äia mängude ärajätmist annab pulmaisaga rääkida, aga tervitused pruutpaari vanematele, lauas istumine jmt). Lastele kindlasti ei meeldiks oma ema ebamugavasse olukorda panna. Ja ega siis nemad ei pea oma ebameeldivatest tunnetest üle olema, kui isa uus abikaasa seda aastaid pole suutnud olla.

Mette-Merithhile:

Teema ei ole siiski sõbralikest ja mittesõbralikest lahkuminekutest, vaid kärgperedest, kus üks uutest liikmetest pole valmis elukaaslase “eelmise elu lastele” oma perekonna uksi, südametest rääkimata, avama. Vaatasin oma küsimuses ajas edasi ja tahtsin teada, kuidas ja mismoodi need naised, kes tegelikult ulataks vist hea meelega oma mehe lastele mürgiõuna (kui kujundlikult väljenduda), kujutavad teoreetiliselt kaugemat tulevikku ette.
Teema ei ole kindlasti sinu suguvõsa näidetele kohaldatav nagu ma aru saan. Siin tundub ennekõike juttu olevat kõrvalejäetud lastest.