Mesinäpp, kas sa oma mehega oled ka arutanud ka võimaliku doonorluse osas? Ma ükspäev enda mehe käest küsisin, et mis sa siis teeksid, kui selguks et on vaja kas munarakudoonorit või spermadoonorit. Minu suureks šokiks oli ta suhteliselt kategooriliselt vastu, kuna siis ei oleks see tema silmis enam “oma laps”, võõrad geenid. Alati jääb küsimus kas ja kuidas peaks kunagi lapsele rääkima, et geneetilises mõttes ei ole me sinu vanemad. Ehk siis kui me nüüd millalgi lähme tagasi viljatusarsti jutule, on meie variandid probleemide ilmnemisel väga piiratud.
Viljatusarsti teemat olen ma septembri lõpust saati edasi lükanud. Kevadel ütles arst, et kui sügiseks pole õnnestunud, siis tulge uuesti. Ma nii kardan halbu uudiseid. Sisetunne ütleb, et meil on ainsaks võimaluseks IVF, kuna jaanuarisündmuste tagajärjel on minu seis suht nukker. Vasak munasari, millel tekkis rasedusega hanemunasuurune kollaskehatsüst, oli LAP operatsioonil väga halvas seisus. Munajuha oli välja venitatud, ümber oma telje pöördunud. Olen selle kohta lugenud ja sellise asja puhul, kus verevarustus on tükk aega häiritud, võib hullemal juhul munasari üldse ära kärbuda, lühemaajalise verevarustusprobleemi puhul võib see “lihtsalt” munarakke rikkuda. Parempoolne munasari on mul selle eelmise ebaõnnestunud raseduse tõttu liidetega emaka taga, kus ta on suhteliselt kasutu, nii viljastumise mõttes kui ka punktsiooni osas, kui minna IVF teed. Isegi kui munarakk vabaneb, ei ole seal piirkonnas midagi, mis ta kinni püüak,s kui ta just mööda labürinti õigesse kohta ei jõua. Ja selle teekonna käigus pidi munarakk nii palju kahjustada saama, et pole enam viljastumiskõlbulik. Seega, kõlab nagu IVF suht soolas, kui sedagi. IVF osas tunnen ma ise, et ei ole emotsionaalselt piisavalt tugev, et seda teed hakata ka veel käima, koos selle hormoonideralli ja seda valusamate pettumustega.
Kas mingil hetkel ongi õige leppida sellega, et kõigile pole lapsi ette nähtud? Seda enam kui vanus ka pressib peale.