Aasta on moodas ja mina jälle tagasi 🙂 ehk keegi veel mäletab Jänkut 🙂
Igatahes, eelmise aasta november tõi mulle triibud ja suve keskpaigas sündis meie perre väike tütar. Mul on nüüd nii poeg kui tütar, kuid kuna mõlemad on armsad ja rahulikud lapsed, kellest on palju rõõmu, siis võiks veelgi olla 🙂 Samas, tunnen, et hinges on rahulikum, kui tütre triipe püüdes, kuna kui ka ei peaks rohkem lapsi tulema, siis mul küll ei sobi kurta, vaid nautida neid. Nüüd on sünnitusjärgses kontrollis käidud ja otsustasime mitte hoiduda rasedsusestusest, kui ta tulla tahab. Kahjuks mul terviseprobleemi tõttu imetada eriti võimalik ei olnud (ei ole ka tulevikus), seega võib üsna ruttu ehk beebiootus juhtuda. Pärast sünnitust oli vaja mulle teha kirurgiline puhastus ja hiljuti ütles ka arst, et emaka limaskest on väga väga õhuke, seega ilmselt lähiajal ei juhtu midagi. Loodan, et see midagi jäädavalt ära ei rikkunud. Otsustasin, et kuna seetõttu praegu rasestumise tõenäosus oleks väike ja me ka veel aktiivselt ei püüa, siis teen ära leetrivaktsiini, pärast mida ei tohi kuu aega rasestuda. Ehk siis aktiivseks hakkan novembris. OV jälgima vms ei hakka enne, kui tsükkel taastunud. Beebi on väga rahulik, seetõttu pole mul ka mingit hirmu väikese vanusevahega laste ees. Esimene laps tuli kiiresti, kuid teist püüdsime 7 kuud ja siis ka õnnestus vaid Duphi abiga. Seega julgeme ka alustada nii vara, et ei usu, et kohe jään. Aga kui jään, on ka väga äge 🙂
Kõigile pikaaegsetele palju palju edu! Naljakas on see, et hirm, et äkki ei jäägi, ei kaogi nagu ära. Olin eelmine kord püüdes kindel, et kõik teised saavad triipe, aga mina kuidagi ei jää. Praegu peaks ju olema enesekindlus, sest ma ju jäin. Aga ei, olen kuidagi ette kindel, et läheb kaua ja kas üldse tulebki. Aga tahaksin lapsi väikese vanusevahega, tean enda ja oma vanema lapse pealt, et üksiku lapse elu pole minu arust tore eriti.
Jänku
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 03.10 22:25; 03.10 22:42; 07.10 14:49; 29.10 19:02; 31.10 15:09;