Teema: Oktoobri triibupüüdjad 2019

Kukijamuki, ma ei tea täpselt sinu lugu. Oleme olnud koos triibupüüdjad. Miks sulle Lap tehti? Ma tean, et see lapseteema ongi naistele raske kanda.

Mina kaotasin oma pisipoja 14. nädalal. See oli minu elu kohutavaim kogemus.

Hetkel ma ei tea, mis saab edasi. Arst lubas võtta ühendust, kuid pole seda teinud. Pidi uurima, kas mulle saab teha ühed õmblused. See oleks siis ka Lap.

Nässu

Oioi, Nässu, loodetavasti saad kõik vastused oma küsimustele ja järgmiseks korraks oled tugevam. Saadan paisid!

Mul tehti LAP augustis, kuna seletamatu viljatus ja vaatasid seest kõik üle. Üle aastaga pole iseseisvalt õnnestunud rasestuda, ultrahelis ei olnud midagi negatiivset näha, analüüsid nii minul kui mehel korras, tsükkel täiesti tavapärane..
Ise mõtleme mehega, et ju siis on kõik muu meie suhtes nii ladusalt läinud, et elul peab meile lihtsalt üks kaigas ka ikka olema.
Enda peale ajab kõige rohkem vihastama see, et ma justkui ei saa selle ülesandega hakkama. Olen muidu harjunud elus kõigega hakkama saama ja kõike saama. Ärahellitatud, I know.
Ja tegelikult ma ju pole stressis, olen pigem ikka väga õnnega koos inimene. Mu töö on põhimõtteliselt mu hobi, mees on täpselt minu puzzle-tükk jnejne. Aga vot see päev kui hakkab määrima, löövad lained pea peal kokku ja kõik on nii pekkis kui veel olla saab. Siis tunnen ennast nagu väike junn, kes vihkab kõiki, kes “kogemata” lapsi saavad.

Tuu-tiki, aitäh. Eks ma püüan tugev olla, aga selle valuga on raske.

Kukijamuki, meil ka ei tahtnud esimene laps tulla ega tulla. Oli Lap ja hüsteroskoopia, siis ivf. Järgmised rasedused on ise tulnud. Vahel saatus saadab meie teele selliseid raskusi. Ma tean seda tunnet väga hästi, kui hakkavad päevad, milline vihalaviin ja selline lootusetus hinge poeb.

Ma väga loodan, et saan nüüd arstiga ühendust. Ehk aitavad need õmblused. Kas ma need saan, seda ei tea veel. Igal juhul loodan, et ehk ikkagi õnnestub siia ilma tuua vähemalt veel üks laps.

Nässu

Hey kallid naised.Panen siia mõned mõtted kirja.Siin grupis on meie kõigi suur soov saada oma beebi,olgu ta siis esimene,teine või kolmas.Aga tean et sellel pole vahet sest,see suur soov on sama tugev,olgu mitmes laps tahes.Kui mina 2016 aastal alustasin oma esimese IVF iga siis ei osanud väga midagi oodata,karta.Kuulasin ja googeldasin.Sain erinevat infot.Et ohh kui jube ja kui raske ja issand see süstimine.
Tegelt on väga kurb see et me kuulame liiga palju teisi inimesi.Kõik asjad ei pruugi olla just sinuga nii nagu oli temaga.Samamoodi on ju ka sünnitusega.Jessas kui mina oma poja ära sünnitasin siis ma olin nii kindel,et ma ei soovi enam ühtegi last sünnitada,sest see oli nii räme valus.Aga siin ma nùüd olen ja veel uuel IVF katsel.Sünnitus on ju ka igal ühel erinev ja kas tõesti sa siis valiksid mitte lapse tegemist selle põhjal et kõik räägivad kui raske on IVF või kui valus on sünnitus.
Lapse mitte loomulikult saamine võib vahest olla ka lihtsalt sellest et mees ja naine oma vahel ei klapi geneetiliselt ja midagi ei saagi teha.Niiet teie kes olete kaua proovinud ja kardate IVF i,kas tõesti pigem jätate proovimata ja siis kunagi nutate patja,et deem kui rumal ma olin.
Ma soovin teile kõigile südamesse rahu ja proovige kõik läbi mõelda.Meil on üks elu ja tagasi me kerida ei saa.

Mona

Liitun ka teiega. Endast lühidalt – 28-aastane ja alates juunikuust oleme mehega teadlikult proovinud last saada. Eelmine aasta oli emakakaela konisatsioon, eelnevaid rasedusi ei ole olnud. Tänase seisuga on 23 CD ning päevad peaksid algama 20ndal.
Olen triibupüüdjate teemat piilunud, kuid ei ole sõna võtnud. Mu meelest on väga tore, et siia on tekkinud selline kokkuhoidev kogukond. Soovin meile kõigile palju edu triipude püüdmisel.

Kuku

Kuku – kas sa tead ka, kui palju sul emakakaela alles jäi?

Kukijamuki – mul omal ajal läksi samamoodi selle Lapiga.

Nässu

Oeh, siin nii kurvad lood vahepeal, et enda mured tunduvad kuidagi tähtusetud ja kahvatuvad nüüd teiste pihtimuste kõrval. Jõudu ja positiivset meelt ka minu poolt, Nässu ja Merimaarja, ma sel ajal veel triibupüüdja ei olnud ja seega pole küll varasemast tuttav teie lugudega, aga edaspidi elan ikka kaasa ja hoian pöialt, et kõik lood õnneliku lõpu leiaks.

Guguu

Tere!

Nässu, nii kurb, tunnen kaasa nii palju, kui on võimalik kaasa tunda inimesel, kes ei ole kunagi näinud triipe, olnud rase ega oma lapsi.

Kurbusest, lootusetusest ja nutuhoogudest mõistan kaasa rääkida viimasel põhjusel just oma nurga alt. Just nimelt selle poole pealt, et mismoodi ja miks mina ei saa neid triipe ega isegi mitte triibuvarjugi. Okei, ma saan aru, miks (meditsiinilises mõttes), aga miks nimelt on mu elus selline “kaigas” nagu Kukijamuki juba tabavalt nimetas – sest muud asjad on ju korras. Ometi, sel hetkel kui taaskord hakkavad päevad, kukub maailma kokku ja tundub, et mitte miski ei ole korras, veel enam, midagi on ikka väga-väga valesti lausa. Sõbrannad ja tuttavad mitte lihtsalt ei rasestu ümberringi, inimesed saavad minuvanuselt oma kolmandaid-neljandaid lapsi juba. Ja mulle tundub, et minule ja mehele on suurelt näkku kirjutatud kolmekümneviieselt, et “MEIL ON MIDAGI VIGA”. Ometi on see teema, millest ei saa rääkida. Kui uute inimestega tutvumisel küsitakse, et mitu last meil on, siis vastan lihtsalt tuimalt ja külmalt 0. Rohkem ei oskagi midagi lisada. Tekib piinlik vaikus mõlemal poolel.

Sel korral olid mu lootused väga kõrged. Minu tavapärane tsükkel (27 päeva) venis 31-päevaseks. Kuigi ma ühtegi rasedustesti ei teinud (sest mu ajud ei pea enam vastu valget lehte), siis tundus, et seekord on minuga juhtunud see IVF-i eelne ime. Kui neljapäeva hommikul (CD32), oli mu voolus veel tavapärane kollane, siis lõunal tööl vetsu minnes, sain shoki, sest püksis oli järsku ports erepunast verd ja oligi “korras” jälle. Vihane ja nutune, tuiskasin apteeki. Nii igaks juhuks (psüühika kaitsereaktsioon v mis see võis olla), sest tahtsin igaks juhuks selle testi ära teha vähemalt, et kindel olla, et ei olnud triibuvarju ja varajast katkemist. Muidugi ei olnud, oli vaid valge leht…

Kirjutasin mehele keset tööpäeva, et päevad hakkasid, endal oli jube halb meeleolu. Ma ei tea, kust mu mees võtab selle usu ja postiivsuse, aga taaskord ütles ta, et ma oleksin kannatlik, meie lapsed tulevad ja et ta soovib, et ma saaks võimalikult kiiresti oma hea tuju tagasi. Ja tõesti, peale mehega suhtlemist tundsin, kuidas ma ei saa olla meeleheitel ja kurb, sest ta ei lubanud/ei soovinud seda. Kinnitasime üle, et nüüd tuleb teha samm IVF-i alustamiseks (kõne arstile) ja et kui see teekond meie ette on pandud, siis läheme läbi – tulgu mis tuleb. Siit ka sekundeeriks Monale, et kui arstid sellist võimalust pakuvad, siis see on ikka väga tänuväärne ja kasvõi üks kord tasub proovida, et mitte hiljem elus kahetsema jääda ja kaotatud aega taga nutma hakata.

Jõudu ja jaksu kõigile. Ja tõsi, ma kuulun nende inimeste hulka, kes kogevad, et rasestumine stiilis “hakkasime proovima ja jäingi kohe rasedaks”, või “otsustasime, et tahame last ja saingi triibud” on minu jaoks justkui mingi paralleelreaalsus, millest ma aru ei saa. Minu maailm on teistsugune – 4 aastat proovimist ja ühtegi triipu ei ole, vaid on tühjus, valge leht… Nüüd IVF.

Liblikas

Liblikas, Kukijamuki – +1, mul eelmine kuu venis tsükkel 2 nädalat pikemaks, see oli eriti kiuslik.
Homme (CD25) lähen arstile plaanilisse kontrolli, muu hulgas loodan ultrahelilt näha kas rasedust (ok, nali vist kahjuks pigem) või toimunud ovulatsiooni. Tegelikult ei tea üldse midagi arvata. Enesetunde järgi võikski olla juba 5-7 päeva DPO, aga vaadates mu tavapäraseid tsükli pikkusi (35-50 päeva), siis võib vabalt ka alles tulemas või anovulatoorne olla. Igaljuhul ootan põnevusega ja loodan mitte pettuda.

Guguu

Kas näen viirastust?
https://www.upload.ee/files/10592319/20191013_182334.jpg.html
Peaks olema 10DPO.
Arstide sõnul loomulikult rasestuda võimalus alla 10%. Kuu tagasi tuvastati tugev kilpnäärme alatalitlus ja sellest tulenevalt autoimuunsushäire.

Testi tegin hommikul 8 ajal. Ja vandusin omaette vetsus kuna no ramp ei hakanud tööle. Panik end riide ja läksin tööle /30minutine toimetus kodus/ ja test ei reageerinud üldse nagu oleks alles värskelt pakist. Nüüd koju tulles 5st mõtlesin igaksjuhuks vaadata. Ja nägin et kontrolljoon on ilmunud. Aga aknale lähemale minnes…appi kas on teine joon? Teate me oleme mehega niiiikaua katsetanud ja palvetanud. Ta on kodus teises toas. Ma ei julge iitsatadagi. Ei taha tema lootusi asjata lõhkuda. Homme teen kindlasti hommikul uue.

ewe

Ma tegin testi hommikul ja ei hakanud asi jooksma. Ometi hoidsin proovis õige aja ja õigel kõrgusel. Hommikul tööle minnes ja sättides läks mul pooltundi ning silmad käisid koguaeg sealt üle ning ei midagi. Terve testiosa oli valge nagu poleksi testi veel kasutatud. Panin kõrvale ja läksin tööle. Et siit lugedes ennegi nendest vigastest testudest lugenud. Aga 8 tundi hiljem koju tulles ja seda äravisates avaatasin et test siiski ärareageerinud.
Kipun ise ka kuivamistriipu kahtlustama kuigi mul neid teste kodus hulgi mis tehtud juba siis sellist joont näen esmakordselt.

ewe

#3251864:

Väga tore, et paljud on saanud ennast siin tühjaks rääkida oma muredest/hirmudest. Mina ka sel teemal kellagi teisega ei räägi peale mehe.

Nii vaatasin oma nö viljastuspabereid ja seal rist tehtud sinna mis protseduur mulle tehakse. See oli IUI. Ehk siis hetkel veel IVF ei tehta veel. Olen kuulnud, et see pole nii tõhus???? aga arst teab mis parem . Eks see selgub, kui konsultatsiooni järgmine kuu lähen.

Hetkel teen viimased tsüklid kõik mis minu võimsuses on???? hetkel jälgin hoolega ov-d. Aga suht hàmmingus…. täna tegin hommikul ja nüüd õhtul ka, aga tänased on heledamad???? veider. Eile oli juba tunne et täna homme on toimumas, aga tutkit???? Või oli eile hommikul tumedam ja hakkas heledamaks minema…oli ov selle vahel???? oehhh.Raske. Aga teen edasi , vaatab. Ja muidugi ka samaaegselt panustame???? ostsin eile ka B12 vitamiinid mis on koos foolhappefa. Kuigi ka võtan formula viljakusvitamiine.

Elame näeme????

Hmm IUI ikka hoopis teine asi ja õnnestumisprotsent ülimadal. Tegin korra, aga arst ei näinud mõtet. Ise tuleb ligi 200 EUR maksta. Aitab juhtudel, kui seemnerakud ei jõua ise emakasse vm kergemad probleemid. Aga muidu IVFga ikka suur erinevus.

Täha hommikune test viskas täitsa õigeks ajaks õrna triibu nagu eilne terve päeva jooksul. Tundub, et lõpuks on õnneks läinud ????????????

https://www.upload.ee/files/10594583/20191014_080453.jpg.html

ewe